Obsah (8)

§ 436§ 435§ 438§ 351§ 669§ 442§ 230§ 173

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 11. märts 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-1

) § 657 lg 1 p 3 ning § 656 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. 24. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus käesoleva asja lahendamisel täitnud eelmenetluse ülesandeid, ei ole loonud asja lahendamiseks vajalikku konkreetsust ja selgust ning on jätnud kohtuotsuse olulises osas põhjendamata. 25.

§ 436lg-t 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Selleks, et kohtuotsus nimetatud nõuetele vastaks, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist selgitada välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, st täitma

§-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Otsuse saab kohus langetada

§ 435

lg 1 järgi pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab

§ 438

lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. 4 26. Ringkonnakohtu hinnangul viis ebaseadusliku ja põhjendamata otsuse tegemiseni see, et maakohus jättis hagi lahendamisel eelmenetluse ülesanded ja selgitamiskohustuse täielikult täitmata. Samuti rikkus maakohus

§ 351

, mille kohaselt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest ning võimaldab pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha.

§ 436

lg 4 esimese lause kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Sellised rikkumised kujutavad endast õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumist, mis on

§ 669

lg 1 p 1 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-99-14, p 23). Samuti ei vasta kohtuotsuse põhjendav osa

§ 442lg-s 8 sätestatule.

1. Hageja esitas hagiavalduses kostja vastu järgmised nõuded: tunnistada kehtetuks hageja ja kostja vahel 08.11.2016 sõlmitud ostu-müügileping nr 8112016, mille alusel andis hageja kostjale üle sõiduki PEUGEOT (registreerimismärk XXXXXX) omandi ja välja mõista kostjalt hageja kasuks selle rahaline väärtus summas 7200 eurot, selle võimatuse korral alternatiivselt välja mõista kostja valdusest hageja kasuks sõiduk ja selle väärtuse vähenemisest hagejale tekkinud kahju 3840 eurot.
2. Hageja hagiavaldus ja selles esitatud nõuded on ebatäpsed ja maakohus neid puudust ei kõrvaldanud. Nimelt on ebaõige hagiavalduses korduvalt märgitu, et vaidlusalune leping sõlmiti hageja ja kostja vahel, sest tegelikult sõlmiti see võlgniku ja kostja vahel. Samuti ei saa hageja nõuda enda kasuks raha väljamõistmist või sõiduki valduse üleandmist. Pankrotiseaduse (PankrS) § 119 lg 1 järgi tuleb juhul, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, tehingu alusel saadu tagastada pankrotivarasse.
3. Lisaks eeltoodule on hageja järjestanud hagiavalduses oma primaar- ja alternatiivnõude selliselt, et need ei ole kooskõlas seadusega. Nimelt sätestab PankrS § 119 lg 3 erisuse võrreldes sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud vara tagasivõitmise tagajärgi sätestava üldnormiga. PankrS § 119 lg 3 kohaselt tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Seega on PankrS § 119 lg 3 järgi väärtuse hüvitamise nõude eelduseks saadu väljaandmise võimatus, mida peab

§ 230lg 1 kohaselt tõendama hageja (vt Riigikohtu lahendit nr 2-16-7541, p 22).

Asja materjalist ei nähtu, et maakohus oleks PankrS § 119 lg 3 kohaldamist pooltega arutanud. Hageja ei ole saadu tagastamise võimatusele üldse tuginenud ja maakohus ei viidanud otsuses seadusele, mille alusel ta hageja primaarnõude rahuldas. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud maakohus hageja poolt esile toodud asjaolude alusel lahendada hageja nõuet selliselt, nagu ta tegi, st mõista hageja kasuks kostjalt välja 5999 eurot. Olukorras, kus PankrS § 119 lg 3 eeldused ei ole täidetud, st saadu tagastamine ei ole võimatu, saab tehingu tagasivõitmise korral nõuda saadu (sõiduki) tagastamist, mitte selle väärtuse hüvitamist.

1. Riigikohus on pankrotimenetluses tagasivõitmise kontekstis korduvalt leidnud, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, siis PankrS § 119 lg 1 järgi on lähtekohaks, et teine pool peab tagasivõidetud tehingu järgi üle antud vara tagastama selles seisus, nagu see tagasivõidetud tehingu alusel teisele poolele kuulub, sh parendused, viljad ja muu kasu (vt nt Riigikohtu lahendit nr 2-16-7541, p 18). Hagiavaldusest jäävad ebaselgeks hageja alternatiivnõude (3840 euro suuruse kahju hüvitamine) aluseks olevad asjaolud, mille ta sidus sõiduki valduse tagastamise nõudega. Hageja märkis selle nõude kohta üldsõnaliselt üksnes seda, et talle tuleb sõiduki tagastamise korral hüvitada vara väärtuse vähenemisest ja vara kahjustamisest tekkinud kahju. 5
2. PankrS § 119 lg 3 sätestab võimaluse, et tagasivõidetud tehingu alusel saadu kahjustumise korral peab teine pool hüvitama saadu väärtuse vähenemise, kuid hageja ei toonud hagiavalduses välja, milles vaidlusaluse sõiduki kahjustumine konkreetselt seisnes ja kui suures ulatuses sõiduki väärtus selle tõttu vähenes. Nõude aluseks olevate asjaolude välja toomata jätmise tõttu ei ole kohtul võimalik seda nõuet lahendada. Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et sõiduki väärtuse vähenemise ulatus selle kahjustumise tõttu peab olema kohtu poolt kontrollitav konkreetsete asjaolude ja tõendite alusel. Hageja arvutuse alusel saadud summat (sõiduki müügieelne väärtus 7200 eurot – 08.11.2016 sõlmitud ostumüügilepingu järgne kalkuleeritud väärtus 3360 eurot = 3840 eurot) ei saa ilmselt asja lahendamisel arvestada. Maakohus eeltoodud asjaolusid pooltega ei arutanud ning asjaolude ja tõendite puudulikkusele tähelepanu ei juhtinud. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgmist.
3. PankrS § 109 lg 1 järgi tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Maakohus ei sidunud tuvastatud asjaolusid konkreetsete õigusnormidega. Kohtuotsuse p-s 5 loetletud õigusnormidest saab järeldada, et maakohus lahendas tagasivõitmise nõude PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 2 alusel.
4. Pooled ei vaielnud maakohus selle üle, et kostja oli võlgniku lähikondne PankrS § lg 2 p-de 1 ja 6 tähenduses (koosmõjus § 117 lg 1 p-ga 1), vaidlusalune tehing sõlmiti ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja võlgnik oli tehingu tegemise ajal maksejõuetu. Pooled vaidlesid maakohtus ja vaidlevad ringkonnakohtus selle üle, kas on täidetud tehingu tagasivõitmise üks põhilisi eeldusi, st kas tehingu tegemisega on kahjustatud võlausaldajate huve.
5. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tagasivõitmise hagi rahuldamine on võimalik, kui kahjustatud on võlausaldajate tegelikke, mitte abstraktseid huve ja võlausaldajate huvide kahjustamine peab olema asjaoluna kindlaks tehtud (vt nt Riigikohtu lahendit nr 2-1618953, p 12 ja selles viidatud lahendeid). Ringkonnakohtu hinnangul eksis maakohus PankrS § 109 lg 1 kohaldamisel ja rikkus võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamisel otsuse põhjendamise kohustust.
6. Maakohus on ebaõigesti põhjendanud võlgniku võlausaldajate kahjustamist üksnes sellega, et võlgnik on võõrandanud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku põhivarasse kuuluva sõiduki juhatuse liikme abikaasale (võlgniku lähikondsele) ja sõiduki eest ei ole turuväärtuses hinda tasutud, tehinguga on oluliselt kahjustatud võlausaldajate huve, kuna võlgniku lähikondsele võõrandatud vara arvel ei saanud toimuda võlgniku kohustuste täitmist võlausaldajate ees. Selline põhjendus kordab üksnes PankrS § 110 lg 1 p-s 2 nimetatud tagasivõitmise eeldusi, kuid nimetatud säte ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Seda sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide tegelik kahjustamine on kindlaks tehtud.
7. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks ei piisa üksnes sellest, et vaidlusaluse tehinguta oleks saanud võlausaldajate nõudeid pankrotimenetluses rahuldada. Selle üle otsustamine, kas pankrotivõlausaldajate nõudeid oleks saanud juhul, kui sõidukit ei oleks kostjale võõrandatud, rahuldada või mitte, eeldab tagasivõitmise aja olukorra võrdlemist hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks vaidlusalust tehingut teinud. Hageja ei ole vastavaid asjaolusid piisava selgusega välja toonud ja seetõttu ei ole võimalik antud juhul ka analüüsida, kui suures ulatuses oleks võlausaldajate nõudeid eelduslikult saanud rahuldada siis, kui tehingut ei oleks tehtud. 6
8. Hagiavalduses väitis hageja, et antud juhul võib olla tegemist vara tasuta omandamisega ja selle seisukohaga nõustus ka maakohus. Samas jättis maakohus tähelepanuta, et sellises olukorras võib kohaldamisele tulla ka PankrS § 111, mis reguleerib kinkelepingu tagasivõitmist, sest sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib PankrS § 111 lg-s 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Maakohus pooltega PankrS § 111 kohaldamist ei arutanud. Ringkonnakohus märgib, et PankrS § 111 lg 3 kohaldamiseks tuleb kindlaks teha, kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt nt Riigikohtu lahendit nr 2-16-7541, p 14). Kui kohus tuvastab, et vaidlusalusel tehingul oli kinke iseloom, peab kostja PankrS § 111 lg-st 2 lähtuvalt tõendama, et vaidlusaluse tehinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve.
9. Ringkonnakohus leiab, et asjaolude välja selgitamata jätmise ja õigussuhte kvalifitseerimata jätmise tõttu on asi lahendatud algusest peale valesti. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul läbi viia

§-le 392 vastav eelmenetlus. Esmalt tuleb maakohtul välja selgitada hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud ning teha ettepanek hagiavalduse täpsustamiseks. Kuna pooltel jäid maakohtus eelmenetluse puudumise ja selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud kohtu ette toomata ja tõendid esitamata, peab kohus asja uuel läbivaatamisel võimaldama pooltel seda teha. Sealjuures peab maakohus pooltele selgelt selgitama, millised asjaolud vajavad tõendamist ja milline on tõendamiskoormis. Vajadusel tuleb tagada pooltele ka võimalus esitada uusi asjaolusid ja tõendeid.

1. Käesolevas otsuses märgitud maakohtu minetused ei ole antud juhul ringkonnakohtu poolt kõrvaldatavad ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, kuna puudub materjal, mille põhjal saaks ringkonnakohus asja ise lahendada.
2. Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu ka sellele, et menetluskulusid ei pea menetluse vastaspoolele hüvitama võlgniku pankrotihaldur isiklikult, nagu leidis maakohus, vaid need tuleb hüvitada võlgniku pankrotivara arvel. Seda tuleb otsuses selgelt ka märkida. 41.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt jääb menetluskulude jaotus esimese astme kohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav 7