← Eesti

1-19-2177/28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Tartu Ringkonnakohus

  1. märts 2020 1-19-2177 Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau Kriminaalasi M.L. süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi, üldmenetlus Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
  2. detsembri
  3. a otsus Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör Anu Toluk Süüdistatav - M.L. , isikukood XXX; elukoht XXX. Töökoht puudub. Kriminaalkorras karistatud 1 kord. Kaitsja - Advokaat Arvo Suuban, määratud korras Prokuratuur - esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör Anu Toluk Kannatanu - A.S. Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Jätta Viru Maakohtu
  5. detsembri
  6. a otsus muutmata.
  7. Apellatsioon jätta rahuldamata.
  8. KrMS § 4081 lg 3 alusel avalikustada kohtulahend selliselt, et süüdistatava isikuandmed on asendatud tähemärkidega. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  9. M.L. anti kohtu alla karistusseadustiku (KarS) § 274 lg 1 järgi. Süüdistuse kohaselt lõi M.L.
  10. mail 2018 kella 21.15 paiku Ida-Virumaal Kohtla-Järvel XXX hoones trepil kilekotiga, milles klaaspudel, pähe politseinik A.S. ule. Politseinik tundis löögist valu ja sai tervisekahjustused: pindmise peavigastusena marrastused laubale ja lõuale. Politseinik täitis ametikohustusi, sest lahendas väljakutset. Väljakutse sisuks oli teave, et M.L. lt varastati asjad. Seejärel aga aitas ta toimetada M.L. t raviasutusse. Maakohtu otsus
  11. Viru Maakohtu
  12. detsembri
  13. a otsusega mõisteti M.L. süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi õigeks. Kriminaalmentluse kulud jäeti riigi kanda.
  14. Kohus tuvastas, et süüdistatav pani toime talle inkrimineeritava teo. Kannatanu A.S. oli
  15. mail
  16. a politseinik Ida prefektuuris. Sel päeval täitis ta oma ametikohustusi. Tegu oli võimuesindajaga.
  18. mail 2018 sai A.S. teenistusülesandeid täites löögi vastu pead. Kannatanu selgitas, et toimetas M.L. psühhoosiseisundis Ahtme haiglasse, kus eemaldas temalt käerauad. Selle järel lõi M.L. teda kilekotis olnud pudeliga vastu pead. Löögist tundis ta tugevat valu ja pöördus EMOsse. Patsiendikaardist nähtuvalt tuvastati kannatanul marrastused näos. Vigastused on fikseeritud ka fototabelis. Marrastus paikneb kannatanu paremal näopoolel. Kannatanu A.S. u ütlused on tõesed ning vastavad dokumentaalsetele tõenditele: fototabelile ja patsiendikaardile. Vägivald KarS § 121 eeldab valu ja tervisekahjustust, mis on täidetud.
  19. M.L. oli teo toimepanemise ajal süüdimatu. M.L. süüdimatuse meditsiinilised tunnused on tuvastatud ekspertiisiaktiga. Akti nr 44 kohaselt ei olnud M.L. võimeline tajuma kuriteosündmuse ajal õigesti kriminaalasjas tähtsust omavaid asjaolusid. Tal esines
  20. mail
  21. a raske psüühikahäire: intoksikatsiooonipsühhoos. Seetõttu ei olnud ta võimeline kestvalt oma tegude keelatusest aru saama või oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtima. Kuriteo toimepanemise ajal esinenud transitoorse intoksikatsioonipsühhoosi tõttu oli ta statsionaaris kupeeritud ööpäeva jooksul. Kohtupsühhiaatria ekspertiisi arvestades oli M.L. süüdimatus seisus KarS § 34 lg 2 mõttes. Kohtul puudus alus eksperdi järelduses kahelda, kuivõrd need on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega.
  22. Kohus leidis, et M.L. puhul esinevad ka süüdimatuse juriidilised tunnused. M.L. ei saanud aru oma teo keelatusest ega olnud võimeline oma käitumist juhtima. Tema võimetus teo keelatusest aru saada ning enda käitumist selle arusaama kohaselt juhtida oli tingitud temal tuvastatud raskest psüühikahäirest, so esineb seos M.L. häire ja arusaamis- ning juhtimisvõimetuse vahel.
  23. Kannatanu ütluste kohaselt said nad väljakutse
  24. mail 2018 Corrigo keskusesse seoses ebaadekvaatse naisterahvaga. M.L. teavitas väljakutsele ilmunud politseid, et teda rööviti, vägistati ning telefon jäi arsti kabinetti. M.L. jooksis ringi, hõikus ja otsis telefoni. Hinnates kohapeal olukorda, otsustasid politseinikud viia M.L. meedikute juurde viia võimaliku 2

(7)psühhiaatrilise abi osutamiseks. M.L. hakkas asju politseiautost välja loopima. Kiirabi leidis, et M.L. vajab psühhiaatrilist ravi.
  1. Kõrvaltvaataja (so isik, kes politseile teatas) seisukohast võib järeldada, et M.L. seisund oli enne teo toimepanemist ebaadekvaatne. Politseiniku ütlusi arvestades oli M.L. käitumine impulsiivne, jutt segane, olek endale ja teistele ohtlik ning ta võis vajada psühhiaatrilist ravi. Kiirabi töötaja arvates vajas M.L. samuti psühhiaatrilist abi. Seega näitab M.L. käitumine enne tegu, et tal esinesid süüdimatuse tunnused: ta ei saanud oma tegudest aru, ega suutnud neid juhtida. Rääkis segaselt, otsis telefoni ja loopis politsei autost asju välja.
  2. Süüdistatav kohtuistungil löömist ei mäletanud ning oli üllatunud juhtunust kuuldes. Kannatanu ütluste kohaselt rahunes M.L. pärast arstiga rääkimist. Kui nad asusid teda teisele korrusele saatma, pööras süüdistatav järsult ringi ja lõi talle kotiga vastu pead. Kannatanu ütluste kohaselt oli M.L. võidurõõmus ja lubas tema auto maha põletada.
  3. Kohus leidis, et eeltoodu näitab, et süüdistataval puudus teo toimepanemise hetkel motivatsioon kellegi löömiseks. Pigem pani ta teo toime meeltesegaduses, mille põhjustas ajutine raske psüühikahäire. M.L. võidurõõmus olek näitab, et ta teo keelatusest aru ei saanud, sest süüdiv isik ei hakka avalikult õiguvastase teo toimepanemise järel rõõmustama. M.L. käitumine teo toimepanemise ajal ja vahetult teo toimepanemisel näitab, et ta ei saanud aru oma teo keelatusest ega osanud vastavalt sellele oma käitumist juhtida. M.L. le rakendati Viru Maakohtu
  4. mai
  5. a määrusega esialgset õiguskaitset 4 päeva ning tema suhtes rakendati tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Ta toodi haiglasse politsei ja kiirabiga seoses ebaõige käitumisega. Saabumisel oli ta produktiivse kontaktita, küsimustele ei vastanud, karjus, nuttis ja läks politseinikule kallale, kakles nendega ja hammustas. Peale desintoksikatsiooniravi patsiendi seisund paranes ja psühhootilised ilmingud möödusid.
  6. Kohus järeldas eeltoodust, et M.L. ei olnud
  7. mail 2018 võimeline oma käitumist juhtima, kuna viibis erinevate ravimite võtmise tagajärjel intoksikatsiooniseisundis. See tekitas temal psühhoosi, mis omakorda ei võimaldanud tal oma teo keelatusest aru saada. Rünnaku ajal oli M.L. l ajutine raske psüühikahäire, mis välistas temal arusaamis- ja juhtimisvõime täielikult.
  8. Nii haigusloo kui ka ekspertiisiakti kohaselt ei olnud M.L. võimeline teo toimepanemise ajal õigesti tajuma olulisi asjaolusid. Haiglasse saabumisel temaga produktiivset kontakti ei saadud. Ta ei vastanud küsimustele, vaid karjus, nuttis ning tema suhtes rakendati järgmise päevani ohjeldusmeetmeid. Ekspetiisiakti kohaselt ei olnud M.L. võimeline oma tegudest ja nende tagajärgedest aru saama ja neid juhtima, kuna oli desorienteeritud ja ebaadekvaatne. See asjaolu tuleneb ka Viru Maakohtu
  9. mai
  10. a määrusest, millega kohaldati sundravi. Määruse kohaselt esinesid M.L. l kuulmis- ja nägemispetted ning telerioossed elamused. Seega ei olnud M.L. teo toimepanemise hetkel süüdiv.
  11. Piiratult süüdiv on isik, kellel on tuvastatud mõni KarS § 34 p-des 1-5 loetletud psüühikahäire, kuid see ei ole sel määral intensiivne, et oleks välistatud isiku arusaamis- ja otsustusvõime. Kohtu arvates oli M.L. ajutine raske psüühikahäire sedavõrd intensiivne, et välistas tema arusaamis- ja otsustusvõime. Seetõttu ei ole põhjendatud analüüsida piiratud süüdivust KarS § 35 järgi. APELLATSIOON 3
(7)
  1. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur. Selles palutakse Viru Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsus tühistada. Teha uus otsus, millega mõista M.L. KarS § 274 lg 1 järgi süüdi. Mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust ning jätta see KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata, kui M.L. ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Lisaks mõista süüdistatavalt välja kaitsjatasu, ekspertiisikulu ja sundraha.
  4. Kohus tuvastas M.L. süüdimatuse juriidilised tunnused. Kannatanu ütlustes sisaldub ka teave, mis viitab süüdimatuse meditsiinilistele tunnustele. Lisaks aga nähtub kannatanu ütlustest seegi, et ta on varem süüdistatavaga kokku puutunud ning teab, et talle on omane toa segipeksmine, millele järgneb rahunemine. Ka käerauad võeti politsei poolt haiglas maha, kuna süüdistatav oli rahunenud ja liiguti ülemisele korrusele. Kannatanule ei olnud süüdistatava käitumises midagi uut. Kannatanu tugines varasemale teadmisele süüdistatava käitumisest ja järeldas, et rahunemisele ei järgne allumatust või vägivalda. Seega näitab moment, mil süüdistatav käeraudadest vabanes ja sai aru, et jääb suure tõenäosusega haiglasse, et süüdistatav valas oma viha teadlikult ja tahtlikult politseniku peale välja.
  5. Prokurör ei nõustu kohtuga, justkui puudunuks süüdistataval motivatsioon kellegi löömiseks. Süüdistatav küll kinnitas istungil, et ei mäleta toimunut, ent löömise motiivi saab tuletada süüdistatava ütlustest, s.o politsei justkui pettis teda lubades viia koju, ent viis hoopis haiglasse. Ka ekspertiisi läbiviimisel on süüdistatav öelnud, et oli erutatud ja ei tahtnud haiglasse, mistõttu kakles politseiga.
  6. Prokurör leiab, et eluliselt on võimalik olukord, kus süüdistatav kas üldse ei avalda peale kuriteo toimepanemist mingit reaktisiooni, palub vabandust, parastab või käitub muul moel. Süüdistava sõnad politseinikule peale löömist näitavad, et ta sai oma tegevusest aru ning andis sellele omapoolse hinnangu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  7. Kaitsja palub jätta apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
  8. Apellatsioon ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti tuvastanud süüdimatuse juriidilised tunnused ning jälgitavalt põhjendanud oma seisukohti. Otsuses on antud hinnang nii isiku arusaamisvõimele, kui ka käitumise juhtimise võimele ja nende seosele isikul tuvastatud häirega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  9. Keskse tähtsusega küsimuseks, mis tingis maakohtu otsuse vaidlustamise, on apellandi veendumus, et M.L. oli talle etteheidetava teo toimepanemise ajal süüdiv. Ringkonnakohus maakohtu lahendi tühistamise alust ei näe.
  10. Maakohus on õigesti leidnud, et isik on süüdimatu, kui tal esinevad süüdimatuse meditsiinilised ja juriidilised tunnused. Seega on süüdimatuse tuvastamine 2-astmeline.
  11. Süüdimatuse tuvastamise I tasemel (süüdivuse meditsiiniline tuvastamine), tuvastas maakohus kohtukolleegiumi hinnangul õigesti, et teo toimepanemise hetkel oli M.L. l KarS § 34 lg 2 mõttes ajutine raske psüühikahäire. Sellisele järeldusele tuli maakohus ekspertiisiakti järeldusi uurides. Selle kohaselt oli M.L. l raske psüühikahäire: intoksikatsioonipsühhoos. Ekspert jõudis järeldusele, et M.L. raske psüühikahäire ei 4
(7)võimaldanud tal
  1. mail 2018 kestvalt oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist sellele arusaamale juhtida.
  2. Ehkki maakohus tõepoolest on ekspertiisiakti kõrvutanud ka teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega (mh M.L. ja kannatanu ütlused ning Viru Maakohtu
  3. mai
  4. a määrus), ei ole eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuse küsimust apellatsioonis tõstatatud. Apellant on üksnes leidnud, et kannatanu ütlustest saab muuhulgas kätte ka teabe, mis viitab süüdimatuse meditsiinilistele tunnustele. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas tehtud ekspertiisi järeldusi M.L. meditsiinilise süüdimatuse osas ei lükka ümber apellandi väited, et kannatanu antud ütluste kohaselt on talle varasemate kokkupuudete kaudu teada süüdistatava käitumine (talle omane toa segipeksmine, millele järgneb rahunemine) ning sellele järgnev käitumine (käeraudade äravõtmine ning järeldus, et rahunemisele allumatust ja vägivalda ei järgne). Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste tuvastamisel eksperdiarvamusele eelistada eriteadmisteta isiku selgitusi. Apellandi poolt tehtud järeldus, et süüdistatav tegutses teadlikult ja tahtlikult valades oma viha politseiniku peale välja, ei kummuta maakohtu põhjendatud ja tõendipõhist järeldust, et teo toimepanemise hetkel oli M.L. l KarS § 34 lg 2 mõttes ajutine raske psüühikahäire.
  5. Tuvastanud isiku vaimse haigusliku seisundi, saab kohus rakendada õiguslikku kriteeriumi (§ 34 lg 1 ja alt 2) ning tuvastada isiku kontrollivõime, st otsustada, kas organismi seisundi tõttu oli isik võimeline aru saama oma teo keelatusest (intellektuaalne külg) ja oma käitumist vastavalt sellele juhtima (voluntatiivne külg).
  6. Apellandil on kohtule järgmised etteheited: kohtu põhistusega, nagu puudus süüdistataval motivatsioon kellegi löömiseks, ei saa süüdistatava ütlusi arvestades nõustuda. Süüdistatava reaktsioon toimunule on eluliselt usutav. Tema poolt pärast löömist väljaöeldu näitab, et ta sai oma tegevusest aru ja andis sellele isegi hinnangu.
  7. Ringkonnakohus kummagi etteheitega ei nõustu ning leiab, et kohus on igati asjakohaselt kontrollinud M.L. võimet normikuulekalt käituda, st teinud kindlaks, et isikul tuvastatud häire takistas tal teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Otsusest nähtub, et kohus on siinjuures toetunud kannatanu ja süüdistatava ütlustele, samuti ravikaardile ning esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusele. Viimasest selgub, et M.L. viibis tahtest olenematul ravil 4 päeva seoses intoksikatsioonipsühhoosi, opioidide sõltuvuse ja võõrutusseisundiga. Ta oli saabumisel produktiivse kontaktita, ei vastanud küsimustele, karjus, nuttis ja läks politseinikule kallale, kakles nendega ja hammustas.
  8. Ringkonnakohus leiab, et M.L. intoksikatsioonipsühhoos moonutas olulisel määral tema võimet tegelikkust adekvaatselt tajuda ning teo toimepanemine oli ajendatud haiguslikust seisundist. Kohtukolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et M.L. ei olnud teo toimepanemise ajal süüdiv. Ringkonnakohtu arvates ei olnud M.L. emotsionaalsed reaktsioonid teo toimepanemise ajal olukorrale vastavad. M.L. ütluste kohaselt võttis ta
  9. mai
  10. a öösel väga palju erinevaid tablette (tsikladool, rivatriil, diazepeks), sest ta tahtis sooritada enesetappu (KoTo, lk 24 pöördel). Hommikul läks ta aga metadooni võtma, et suurendada ravimite toimet (KoTo, lk 26). Apellatsioonikohtul ei jää ekspertiisiaktist, raviloost ja M.L. kohtuistungil antud selgitustest kahtlust, et süüdistatav oli talle inkrimineeritavate tegude toimepanemise ajal
  11. mail
  12. a ebaõigesti orienteeritud ning tema kognitiivne võimekus ei võimaldanud tal aru saada ümbritsevast ning oma toimimist põhjendada. Sellele viitab tema käitumine teole eelneval ajal: ebaadekvaatne käitumine 5
(7)Corrigos, impulsiivsus, asjade väljaloopimine politseiautost. Isegi kui M.L. korraks rahunes, siis näitab tema järgnev käitumine, et ta ei tegutsenud eesmärgipäraselt, vaid instinktiivselt ja sihipäratult: tegi kilekotiga, milles klaaspudel, järsu pöörde, ähvardas politseinikke auto põlemapanemisega ja avaldas kahjurõõmu (KoTo, lk 23 pöördel). Apellant ei ole M.L. ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud. Kohtuistungi protokollist nähtub, et M.L. ei mäleta toimunut. Arvab, et see oli õues. Sündmusest mäletab, et „mind võeti kinni, oli nagu uni, võisin kõigega nõustuda, milles mind süüdistati“ (KoTo, lk 24 pöördel). Hiljem, kui öeldi, et võis politseinikku lüüa, siis tuli meelde. Ka kohtuistungi ajal ei mäletanud süüdistatav, kas ta võis politseinikku lüüa (KoTo, lk 24 pöördel ja 25). Süüdistatav küll mäletab, et muretses kasside pärast, ent see tajuelamus võib olla tingitud asjaolust, et M.L. on korduvalt viibinud haiglaravil ning kasside pärast muretsenud (KoTo, tl 24 pöördel). Kohtukolleegiumi arvates on meelevaldne hakata sellest selgitusest tuletama M.L. motiivi teo toimepanemiseks. Ringkonnakohtu arvates on M.L. ütlusi arvestades põhjust arvata, et ta ei saanud toimunust aru, ei osanud enda käitumist kirjeldada ning tema mälestused ei ole pidevad terviklikud tajuelamused, mis oleksid kooskõlas objektiivselt toimunud andmetega. Osalisi mälupilte ei saa kasutada süüdistatava vastu, kuivõrd asjaoludest nähtuvalt on tema tajuelamused seotud varasemate sarnaste olukordade ja talle hiljem selgitatuga. Kui M.L. oleks käitunud sihipäraselt, oleks ta teadnud, mis ta teeb löömise hetkel ja järgmisena. Selliseid asjaolusid kriminaalasja materjalidest ei nähtu. M.L. selgituste õigsuses ei ole kohtukolleegiumil põhjust kahelda. Sündmusele eelnenud ajal kell 20:41 oli ta kiirabikaardi kohaselt agressiivne, ei lasknud end üle vaadata, tema sõnaline kontakt oli lalin ja vadin, motoorikat iseloomustasid spontaansed liigutused (TõTo, tl 6). Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi kohaselt oli M.L. saabumisel produktiivse kontaktita, ei vastanud, karjus ja kakles politseinikega.
  1. mai kella 21:50 kuni
  2. maini
  3. a kohaldati tema suhtes ohjeldusmeetmeid (TõTo, tl 22). Viru Maakohtu
  4. mai
  5. a määrusest nähtub, et M.L. l esinesid kuulmis- ja nägemismeelepetted ja delirioossed elamused, mistõttu ta on ohtlik endale ja teistele (TõTo, tl 27). Seega jääb kahtlus, et kontrollivõime teo toimepanemise ajal, s.o umbes kell 21:15 ajal, M.L. l tema vaimse haigusliku seisundi tõttu puudus.
  6. Ringkonnakohus leiab, et kui inimese käitumist iseloomustaks tervest seeriast sihipärastest käitumisaktidest koosnev jada, teaks ta rääkida sündmustest objektiivsel viisil ka teatud aja möödumisel. Praegusel juhul on M.L. oma seisundit kirjeldanud fraasiga „nagu uni“ (KoTo, tl 24 pöördel). Oma seisundi paranemist, s.o rahunemist, seostab M.L. süsti saamisega (KoTo, tl 24 pöördel), mis objektiivselt ei riimu kannatanu selgitustega, mille kohaselt rahunes süüdistatav varem, s.o haiglas peale arstiga suhtlemist (KoTo, tl 23). Samas väidab kannatanu sedagi, et hoidis M.L. le järgnemisel distantsi (KoTo, tl 23 pöördel). Seega ei saa ei M.L. ega kannatanu selgitustest (mh distantsi hoidmise kohta) teha apellandile meelepärast järeldust, nagu oleks M.L. teo toimepanemise hetkel olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele juhtima.
  7. Kohtukolleegium leiab eelmistes punktides käsitletut arvestades, et M.L. käitumises ilmneb piisavalt asjaolusid, mis viitavad sellele, et ta ei olnud oma organismi seisundi tõttu võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele juhtima. Seetõttu puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks ja apellatsiooni rahuldamiseks. Viru Maakohtu
  8. detsembri
  9. a otsus tuleb juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 6
(7)30. KrMS § 4081 lg-st 3 juhindudes määrab ringkonnakohus, et käesolev otsus tuleb avalikustada selliselt, et süüdistatava isikuandmed on asendatud tähemärkidega, kuivõrd lähendi põhiosa ja põhjendav osa sisaldab delikaatseid isikuandmeid. (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.