← Eesti

3-15-1423/12

Obsah (9)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 104§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 01.03.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-1423 Ha

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse 3-15-1423 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. XX töötas politseiametnikuna ning ta vabastati teenistusest distsiplinaarrikkumise tõttu 24.01.1994 (tl 31).
  2. 17.01.2002 esitas XX avalduse (tl 21) talle politseiametniku pensioni määramiseks, lähtudes politseiteenistuse seaduse (PolTS) § 211 lg-st 1 (jõustunud 01.01.2002) ja § 51 lg-st
  3. Tallinna Pensioniameti I pensioniosakonna 25.02.2002 otsusega nr 34 (tl 32) otsustati talle politseiametniku pensioni mitte määrata, lähtudes PolTS § 211 lg-st 11 ning asjaolust, et ta oli politseiteenistusest vabastatud teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise eest.
  4. 27.03.2015 esitas XX politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 101 lg-st 1 (jõustunud 01.01.2010) juhindudes Sotsiaalkindlustusametile taotluse (tl 36-37) määrata talle politseiametniku väljateenitud aastate pension. Sotsiaalkindlustusamet vastas XX taotlusele 06.05.2015 kirjaga nr 6-9/4448 (tl 40p-41), et politseiametniku väljateenitud aastate pensioni määramine ei ole võimalik.
  5. XX esitas 04.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 2-5), milles taotleb Sotsiaalkindlustusameti kohustamist talle politseiametniku väljateenitud aastate pensioni määramiseks. Pensioniamet jättis juba
  6. aastal põhjendamatult kaebajale pensioni määramata, sest PolTS § 211 lg 11, nagu ka hiljem jõustunud PPVS § 101 lg 5, ei oma tagasiulatuvat jõudu ning need sätted välistavad väljateenitud aastate pensioni saamise õiguse üksnes neile isikutele, kes on distsiplinaarrikkumise pannud toime pärast PolTS § 211 lg 11 jõustumist. Alternatiivselt leiab kaebaja, et PPVS § 101 lg 5 ja PolTS § 211 lg 11 on vastuolus põhiseadusest tuleneva proportsionaalsuse ja ettenähtavuse põhimõtetega. Kaebaja teenistusest vabastamise ajal ei kehtinud PolTS ega PPVS ning talle ei pidanud olema ettenähtav, et politseiametnike pensioni saamist hakatakse reguleerima selliselt, et omistatakse tähendus teenistussuhte lõppemise viisile. Arvestades kaebaja poolt toime pandud distsiplinaarsüütegu, milleks oli teenistusse mitte ilmumine, on kujunenud karistus (teenistusest vabastamisele lisaks ka pensionist ilma jäämine) ilmselgelt ebaproportsionaalne. Ka karistuse määraja ei saanud
  7. aastal arvestada sellega, et valitud karistus (teenistusest vabastamine) võib hiljem hakata mõjutama kaebaja õigust pensionile.
  8. Sotsiaalkindlustusamet palus 06.07.2015 vastuses (tl 18-18p) jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja ei saa enam vaidlustada Tallinna Pensioniameti I pensioniosakonna 25.02.2002 otsust nr
  9. Enne PPVS-i jõustumist politseiteenistusest vabastatud isikute pensioniõigusi reguleerib PPVS § 117 lg 8, mistõttu saaks kaebajale politseiametniku pensioni määrata, kui tema õigus 2

(6)3-15-1423 politseiametniku pensionile tuleneks PolTS-ist, ent kuna kaebaja on vabastatud teenistusest ametikohustuste süülise täitmata jätmise tõttu, siis välistab PolTS § 211 lg 11 politseiametniku pensioni saamise õiguse.
  1. Tallinna Halduskohus jättis 15.09.2015 otsusega XX kaebuse rahuldamata. 1) 01.01.2010 jõustunud PPVS § 101 lg 1 kohaselt tekib politseiametnikul, kellel on vähemalt 20-aastane politseiteenistuse staaž, millest viis aastat pidevat politseiteenistuse staaži eelneb vahetult pensioniõigusliku ea täitumisele, 55-aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile. Nimetatud normi kohaldamisalasse kuuluvad politseiametnikud, kes olid politseiteenistuses PPVS-i jõustumise ajal. Sellel normil ei ole iseenesest mõju isikutele, kes on politseiteenistuses olnud varem. PPVS § 101 lg-st 1 tuleneva väljateenitud aastate pensioni õiguse laiendamist enne PPVS-i jõustumist politseiteenistusest vabastatud isikute suhtes reguleeritakse PPVS § 117 lg-tes 2 ja
  2. Kaebaja neis normides sätestatud tingimustele ei vasta. Ainuüksi asjaolust, et kaebaja on politseiametnikuna töötanud enam kui 20 aastat ning on vanem kui 55-aastane, ei tulene iseenesest õigust politseiametniku väljateenitud aastate pensionile, kui kaebaja ei olnud politseiteenistuses PPVS jõustumise ajal ega vasta PPVS § 117 lg-tes 2 või 4 sätestatud tingimustele. Selleks, et esmakordselt PPVS-is sätestatud väljateenitud aastate pensioni õigus laieneks piiranguteta ka enne selle seaduse jõustumist teenistusest vabastatud endistele politseiametnikele, peaks see olema seaduses sõnaselgelt sätestatud. Antud juhul see nii ei ole. See, et kaebajal ei ole õigust väljateenitud aastate pensionile, ei tulene mitte PPVS § 101 lg-st 5, mis välistab sellise pensioni määramise distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastatud isikule, vaid sellest, et kaebaja ei olnud PPVS-i jõustumise ajal politseiametnik ega kuulu nende PPVS-i rakendussätetes nimetatud isikute hulka, kellele väljateenitud aastate pensioni õigust laiendatakse sõltumata sellest, et nad PPVS-i jõustumise ajal politseiteenistuses ei olnud. 2) PPVS § 117 lg 8 ei puuduta õigust PPVS §-st 101 tulenevale politseiametniku väljateenitud aastate pensionile, vaid selle kohaselt määratakse politseiametniku pension neile, kellele selline õigus oli tekkinud nende teenistusest vabastamise päevaks. Samuti tuleb selle normi alusel politseiametniku pension määrata neile isikutele, kellel teenistusest vabastamise ajal kehtinud seaduse alusel õigust pensionile ei tekkinud, ent kellele andis sellise õiguse hilisem õigusnorm, mis seadis pensioni saamise õiguse sõltuvusse muu hulgas isiku teenistusest vabastamise hetkest. Kaebaja teenistusest vabastamise ajal, s.t 24.01.1994, ei olnud politseiteenistust reguleerivates õigusaktides politseiametniku eripensioni ette nähtud. PolTS § 211, milles selline pension ette nähti, jõustus alles 01.01.
  3. Samal ajal jõustus ka PolTS § 51 lg 6, milles sätestati, et isikul, kes on politseiteenistusest vabastatud pärast 01.03.1991 ja kes saab riiklikku pensioni, on õigus kuni 01.01.2003 esitada taotlus pensioni ümberarvutamiseks politseiametniku pensioniks, kui ta vastab PolTS §-s 211 sätestatud tingimustele. Seega sai enne PolTS § 211 jõustumist politseiteenistusest vabastatud isikul tekkida õigus politseiametniku pensionile tingimusel, et ta vastas PolTS §-s 211 sätestatule. Nimetatud paragrahvi lõike 11 kohaselt ei tekkinud õigust politseiametniku pensionile politseiametnikul, kes on politseiteenistusest vabastatud teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest. Kuivõrd kaebaja oli politseiteenistusest vabastatud distsiplinaarsüüteo eest, ei vastanud ta neile tingimustele ja tal ei tekkinud õigust politseiametniku pensionile PolTS-i alusel. 3) PolTS § 211 lg-st 11 ega PPVS § 101 lg-st 1 ei tulene, et pensioni saamise õiguse takistuseks oleks üksnes teenistusest vabastamine pärast vastava normi jõustumist. Õiguskindluse põhimõte (sh koormava iseloomuga normi tagasiulatuva jõuga kehtestamise keeld) peab tagama selle, et avalik võim ei võtaks isikult sõnamurdlikult käitudes mõnd õigust, mille 3
(6)3-15-1423 saamiseks vajaliku teokoosseisu on isik juba täitnud või mille saamiseks on tal muul põhjusel tekkinud õiguspärane ootus. Antud juhul ei saanud kaebajal teenistusest vabastamise ajal, st
  1. aastal, olla mistahes õigust ega õiguspärast ootust politseiametniku pensionile, kuivõrd toona sellist eripensioni ette nähtud ei olnud. Õiguskindluse ega proportsionaalsuse põhimõttega ei ole vastuolus see, et pensioni kehtestamise ajaks teenistusest juba vabastatud politseiametnikele laiendati pensioni saamise õigust vaid juhul, kui nad vastasid tingimustele, millele pidid pensioni saamiseks vastama eripensioni õigust ette nägeva seaduse jõustumise ajal teenistuses olevad politseiametnikud. Meelevaldne olnuks regulatsioon, kus enne PolTS-i jõustumist teenistusest vabastatud politseiametnikud saaksid pensioni lihtsamatel tingimustel kui need, kes olid teenistuses seaduse jõustumise ajal. Iseenesest on kaebajal õigus, et
  2. aastal ei saanud ta ette näha, et toime pandud distsiplinaarsüütegu võib tulevikus mõjutada tema õigust saada pensioni, ent samavõrd ei saanud ta tol ajal ette näha ka seda, et selline pension üldse kunagi kehtestatakse. Õiguskindluse põhimõte ei pea tagama seda, et isikul oleks võimalik käituda nii, et ta igal juhul saaks ka tulevikus kehtestatavatest õigusnormidest tulenevad õigused. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  3. XX palub 15.10.2015 apellatsioonkaebuses (tl 54-56) halduskohtu otsuse tühistada. 1) Kohtu arutlusest nähtuvalt on käesoleva menetluse keskseks küsimuseks, kas XX-le sai või ei saanud
  4. aastal olla ettenähtav, et tulevikus kohaldatakse politseiametnikele eripension, millele ka temal tekib staaži täitumisel õigus. Halduskohus oleks pidanud seda küsimust pooltega arutama ning paluma pooltel esitada vastavad tõendid. Selle kohustuse täitmata jätmisega rikkus kohus põhimõtet, et oluliste küsimuste ring tuleb pooltega läbi arutada ning kohtuotsuse tegemise aluseks olnud argumendid ja küsimused ei tohiks olla poolte jaoks üllatuslikud. Kolmelt Politsei- ja Piirivalveametiga 90-ndatel aastatel teenistussuhtes olnud isikult saadud kinnitused/selgitused tõendavad nende isikute teadmist politsei eripensioni kehtestamisest. Nendest tõenditest nähtub, et politsei eripensioni kehtestamise vajadus ja lubadus oli politseiorganisatsioonis päevakorral alates Eesti Politsei taasloomisest ning üks eripensioni eesmärke oli kompenseerida tulevikus pensioni kaudu politseinike madalat töötasu ja raskeid töötingimusi. Seega oli XX-l põhjendatud ootus ning teadmine eripensioni kehtestamise kohta tulevikus. 2) PPVS § 101 lg 5 ja varem kehtinud PolTS § 211 lg 11 on vastuolus põhiseadusega, täpsemalt proportsionaalsuse ja ettenähtavuse printsiibiga.
  5. aastal, kui XX-ga teenistussuhe lõpetati, ei olnud ega pidanudki olema XX-le ettenähtav, et politseiametnike pensioni saamist hakatakse reguleerima selliselt, et omistatakse tähendus teenistussuhte lõppemise viisile. Proportsionaalseks ei saa pidada olukorda, kus XX töötas politseiteenistuses üle 20 aasta, seejärel pani toime distsiplinaarrikkumise, mille tõttu ta vabastati töölt ning ühtlasi kaotas ta ka võimaluse politseipensionile. Kaebaja distsiplinaarsüütegu seisnes teenistusest mõjuva põhjuseta puudumises. Kaebaja hinnangul on teo etteheidetavus ebaproportsionaalne sellele järgnenud karistusega (töölt vabastamine ja väljateenitud pensionist ilma jäämine). Kaebajal puudub kahtlus, et käesoleval ajal distsiplinaarmenetluse läbiviimisel arvestab karistuse määraja ühe aspektina töölt vabastamise otsustamisel mh seda, kas, kuidas ja kuivõrd mõjutab see isiku pensioniküsimust.
  6. aastal XX-le distsiplinaarkaristuse määramisel pensionist ilmajäämise küsimust karistuse määramisel n-ö laual ei olnud. Sarnaselt ei olnud XX-le endale ettenähtav, et selline distsiplinaarkaristus võib hiljem asuda mõjutama tema pensioni ning panna ta seeläbi kolleegidest politseiametnikega võrreldes ebavõrdsesse seisu. Sellise teabe olemasolul oleks XX igal juhul distsiplinaarkaristuse otsuse vaidlustanud. Arvestades politseiteenistuses 1990ndate alguses olnud ametnikele nii teenistusliinis kui poliitilistel tasanditel antud lubadusi politsei eripensioni sisseviimisest, millega kompenseeritakse rasked 4
(6)3-15-1423 töötingimused ja madal palk pensionipõlves, oli XX-l ka õiguspärane ootus eripensionile pensionipõlves.
  1. Sotsiaalkindlustusamet palus 30.10.2015 vastuses (tl 72) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning nõustudes halduskohtu otsuses toodud seisukohtade ja põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on otsuse resolutsiooni p-ga 1 jätnud XX kaebuse õigesti rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid käesolevas otsuses täies ulatuses korrata (

§ 201lg 4).

Vastuseks apellatsioonimenetluses esitatud seisukohtadele märgib kohus järgmist.

  1. Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus ei ole nõuetekohaselt järginud uurimispõhimõtet ega selgitamiskohustust, kuna ei selgitanud välja asjaolusid seonduvalt sellega, kas kaebajale oli või pidanuks olema
  2. aastal ettenähtav tulevikus riigi poolt kehtestatav eripension. Selle tõendamiseks, et kaebajale oli tema politseiametnikuna töötamise ajal ette näha, et tulevikus kehtestatakse eripensionid, esitas kaebaja ringkonnakohtule täiendavaid tõendeid. Kuivõrd kohtule esitatud tõendid seonduvad vaidlusküsimusega, tuleb need võtta asja materjalide juurde. Tõendite vastuvõtmine ei tingi menetlustähtaegade pikenemist ning vastustaja ei ole tõendite vastuvõtmisele vastu vaielnud.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme. Kaebaja on käsitlenud õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisega seonduvat halduskohtule esitatud kaebuses ning halduskohtu poolt kohtuotsuses nendele kaebaja väidetele vastamist ei saa pidada üllatuslikuks. Halduskohus on õigesti märkinud, et kaebajal ei saanud tema politseiteenistusest vabastamise ajal
  4. aastal olla õiguspärast ootust politseiametniku eripensionile, kuna vastavat regulatsiooni ei olnud selleks ajaks veel kehtestatud. Vastavalt Riigikohtu selgitustele peab õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt olema igaühel võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas (vt nt RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 13; 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p 49). Õiguspärane ootus ei laiene kõigile võimalikele õiguspositsioonidele, vaid kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima (RKHKo 21.02.2002, 3-3-1-6-02, p 18). Põhiseaduse järgi on seega isikul õiguspärane ootus, kui on täidetud neli tingimust: 1) õigusakt annab isikule subjektiivse õiguse; 2) isik on hakanud seda õigust realiseerima või on hakanud kulgema soodsa õigusjärelmi tingimuseks olev tähtaeg; 3) muudatusega kaasneb isiku jaoks halvemus; 4) isiku mõistlik ootus õigusliku olukorra püsimisse kaalub üles avaliku huvi ümberkorralduse järele (vt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 10 kommentaarid, www.pohiseadus.ee). Eeltoodust tulenevalt ei saa praeguse asja lahendamise seisukohalt tähtsust omada see, kas kaebaja oli teadlik, et tulevikus plaanitakse politseiametnike eripension kehtestada või mitte, kuivõrd isikul ei saa tekkida õiguspärast ootust olukorras, kus talle vastavat õigust ei olnud veel seadusena kehtestatud. Üksnes poliitilistest lubadustest ei saa isikule tekkida kaitstavat õiguspärast ootust.
  5. Asjakohatud on kaebaja väited ka sellest, et talle ei olnud ettenähtav, et politseiametnike eripensioni võimaldamisel võidakse tulevikus hakata omistama tähendust teenistussuhte lõppemise viisile. Nagu kohus on eelnevalt selgitanud, oleks sellise muudatuse ettenähtavus saanud omada tähtsust üksnes juhul, kui kaebajal oleks olnud võimalus arvestada politseiametniku eripensioniga juba
  6. aastal kehtinud regulatsioonist tulenevalt. Antud juhul ei olnud aga kaebaja teenistusest vabastamise ajal politseiametniku eripensioni seadusandja poolt veel kehtestatud ning kaebaja ei saanud eeldada, et seadusandja ei sea selle 5

(6)3-15-1423 kehtestamisel pensioni saamise õigusele piiranguid. Samal põhjusel ei riku kaebaja õigusi ka see, et
  1. aastal ei olnud kaebaja teenistusest vabastamise käskkirja tegijal võimalik arvestada tulevikus kehtestatavate tingimustega eripensioni saamiseks. Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttest ei tulene, et isikutele peaksid olema ettenähtavad tulevikus kehtestatavates õigusnormides sätestatavad subjektiivsed õigused ning nendele seatavad piirangud.
  2. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonimenetluses esitatud väited alust Tallinna Halduskohtu 15.09.2015 otsuse resolutsiooni p 1 tühistamiseks ning apellatsioonkaebus jääb selles osas rahuldamata.
  3. Tallinna Halduskohtu 15.09.2015 otsus tuleb tühistada resolutsiooni p 2 osas, millega halduskohus jättis kaebaja riigilõivu tema enda kanda. Asja materjalidest nähtuvalt on Advokaadibüroo Hansa Law Offices OÜ (praeguse nimega Advokaadibüroo HansaLaw OÜ) tasunud kaebaja eest nii kaebuse kui apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku summas 30 eurot (tl 6, 58). Vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 2 p-le 2 on riigilõivu tasumisest vabastatud pensioni või toetuse taotleja pensioni- või toetussummade ebaõige maksmise ja maksmata jätmise asjas. Kuivõrd käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kaebajal on õigus politseiametniku eripensionile, on kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamine olnud riigilõivuvaba.

§ 104

lg 5 p 1 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem ning RLS § 15 lg 1 p 3 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv, kui riigilõivu on tasunud isik, kes on vabastatud riigilõivu tasumisest. Seega teeb ringkonnakohus tühistatud osas uue lahendi, millega tagastab kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 15 eurot Advokaadibüroo HansaLaw OÜ arvelduskontole nr EE391700017000658681 Nordea Bank AB Eesti filiaalis. 15. Ringkonnakohus tagastab

§ 104

lg 5 p 1 ja RLS § 15 lg 1 p 3 alusel ka apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 15 eurot. Lisaks tasutud riigilõivule palus kaebaja esindaja vastustajalt välja mõista apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud summas 360,18 eurot. Tulenevalt

§ 108

lg-st 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 108

lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuigi ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, ei anna see alust menetluskulude osaliseks väljamõistmiseks vastustajalt. Ringkonnakohus ei muuda halduskohtu otsust sisuliselt ning kaebaja kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata. Seega jäävad kaebaja kantud õigusabikulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.