← Eesti

3-15-1468/19

Obsah (8)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 01.03.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-1468 XX

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-15-1468 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. XX (praeguse perekonnanimega X) sündis XX.XX.XXXX Kirovi oblasti Muhinski sovhoosis (sünnitunnistus nr XXXXXXX, tl 42). Eesti NSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse 22.06.1990 õiendi nr 26600 kohaselt oli XX isa YY kohtuväliselt välja saadetud Tallinn-Nõmmelt ning ta viibis ajavahemikul 14.06.1941−21.09.1957 asumisel Kirovi oblasti Kõrtšanski, Muhinski ja Zujevski rajoonides (tl 13). Tööraamatu (tl 9, tõlge tl 26) kohaselt vallandati YY 19.05.1958 omal soovil Muhinski sovhoosist ning tema viimane tööpäev seal oli 23.05.
  2. YY võeti tööle Kohila sovhoosi 05.06.1958 (tl 9). ENSV Siseministeeriumi 17.06.1958 tõendi nr 9/3-2093 (tl 10, tõlge tl 25) kohaselt vabastati YY eriasumiselt ENSV Siseministeeriumi ja ENSV Prokuratuuri 10.08.1957 korralduse alusel edasise kinnipidamise ebaotstarbekuse tõttu. Kohila Vallavalitsuse 07.11.2005 elukohatõendi kohaselt oli XX elukoht Venemaalt Eestisse elama asumisel 30.06.1958 PPP, Kohila alev, Rapla rajoon (tl 11). XX-le on 20.04.2005 Sotsiaalkindlustusameti (SKA) poolt väljastatud represseeritu tunnistus nr 12819 (tl 42 pöördel).
  3. XX esitas 06.02.2015 SKA-le pensioniavalduse (tl 35 pöördel-37) ja dokumendid soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 12 p 1 alusel, taotledes soodustingimustel vanaduspensioni määramist kolm aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist.
  4. SKA keeldus 03.03.2015 otsusega nr 1002187 (tl 3-4) XX-le soodustingimustel vanaduspensioni määramisest kolm aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. XX on viibinud asumisel 2 aastat 7 kuud ja 21 päeva ehk kaks täisaastat ReprS § 12 p 1 tähenduses. Tulenevalt ReprS § 12 p-st 1 tekib XX-l seetõttu õigus soodustingimustel vanaduspensionile kaks aastat enne vanaduspensioniiga, s.o 31.01.
  6. XX esitas 04.03.2015 SKA 03.03.2015 otsuse peale vaide, mille SKA jättis 11.05.2015 vaideotsusega nr 1.1-10/34 (tl 5-7) rahuldamata.
  7. XX esitas 09.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 2-2 pöördel) SKA 03.03.2015 otsuse ja 11.05.2015 vaideotsuse tühistamiseks. 1) SKA-le esitatud dokumendid tõendavad kaebaja reaalselt asumisel olemist Kirovi oblastis 3 aastat ja 4 kuud, mis annab temale õiguse soodustingimustel vanaduspensionile alates 31.01.2015, s.o kolm aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. 2) Kaebaja sündis XX.XX.XXXX Kirovi oblastis väljasaadetu lapsena. ENSV Siseministeeriumi 22.06.1990 õiendi kohaselt vabastati kaebaja isa asumiselt küll 21.09.1957, kuid olles tuhandete kilomeetrite kaugusel, sai ta sellest teada alles südatalvel, kui oli võimatu asuda teele kolme alla 8-aastase lapsega, teades sealjuures, et minna pole kuhugi. ENSV Siseministeeriumi 17.06.1958 tõend kinnitab, et kaebaja peret ei oodatud Eestis, sest tõendist nähtuvalt ei olnud see aluseks elamisloa saamisel. Reaalne võimalus Eestisse naasmiseks tekkis
  8. aasta maikuus, kui YY
  9. aastal vabanenud õemees oli leidnud Eestis töö- ja elukoha nii endale kui kaebaja perele. YY tööraamatust nähtub, et tema viimane tööpäev Muhinski sovhoosis oli 23.05.
  10. Samast tööraamatust nähtub, et kaebaja isa oli Kohila sovhoosi tööle võetud 05.06.
  11. Seega pidi kaebaja pere Eestisse naasma ajavahemikus 24.05.−04.06.
  12. 2

(7)3-15-1468 Eestisse naasnud represseeritud pidid ise endale otsima töö- ja elukoha. Kaebaja pere sai elukoha ja sissekirjutuse Kohila alevisse PPP 30.06.1958, mida kinnitab Kohila Vallavalitsuse tõend. Alles sellest tõendist nähtub reaalne võimalus Eestisse jäämiseks. 3) SKA on kaebaja õdedele arvestanud tööstaaži lähtuvalt pere naasmisest Eestisse
  1. aastal (SKA 30.01.2007 otsus nr 31642/2 kaebaja õe HH pensioniõigusliku staaži arvestamise kohta, tl 12). Jääb arusaamatuks, miks seda ei tehta kaebaja suhtes, kuna ka tema oli sel ajal laps ega saanud üksi Eestisse tagasi tulla.
  2. SKA palus vastuses (tl 30-31) jätta kaebus rahuldamata. 1) ReprS § 13 lg 1 p 5 reguleerib juhtumeid, kus asumisel sündinud lapsele anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks varem kui vanematele. Praktikas on esinenud juhuseid, kui sugulased on võtnud lapse enda juurde Eestisse, et võimaldada tal Eestis koolis käia, või on laps saanud enne vanema asumiselt vabastamist täisealiseks ja naasnud Eestisse. Praktikas on ka juhuseid, kus 15-16-aastased tulid Eestisse tagasi, kui vanemad veel asumisel viibisid. Eelnimetatud juhtudel arvatakse asumisel sündinud lapse pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt mitte tema vanemate, vaid tema enda reaalne asumisel oleku aeg. Vastustaja viitas Tallinna Ringkonnakohtu lahendile nr 3-12-1483 ning leidis, et tulenevalt ReprS § 13 lg 1 p-st 5 kuulub üldjuhul staaži hulka vanema asumisel või kinnipidamisel oleku aeg, kuid see aeg võib erineda juhtudel, mil lapsele anti luba ja võimalus Eestisse naasta vanematest eraldi. 2) ReprS eelnõu (187 SE) seletuskirjast nähtuvalt on seadusandja tahteks võrdsustada asumisel sündinud lapsed vanematega ja koos vanematega asumisele saadetud lastega. Seadusandja eesmärk ei olnud anda vanemate asumise ajal sündinud lastele suuremaid soodustusi kui vanematele või vanematega koos asumisele saadetud lastele. Seega oleks XX-l õigus asumisel oleku aja arvamiseks pensioniõigusliku staaži hulka sama ajani kui tema isal YY-l. Eesti NSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse õiendist nähtuvalt vabanes YY asumiselt Kirovi oblastis 21.09.
  3. Kaebaja kirjeldatud asjaolud ei ole käsitatavad olukorrana, kus isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse. Arvestades seda, et XX sündis XX.XX.XXXX, viibis ta ReprS § 12 p 1 tähenduses asumisel 2 täisaastat ning tal tekib õigus soodustingimustel vanaduspensionile 2 aastat enne vanaduspensioniiga 61 aasta vanuselt, s.o. 31.01.
  5. Tallinna Halduskohus jättis 23.10.2015 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) Kuna kaebaja isa YY on ReprS § 2 lg 1 mõistes õigusvastaselt represseeritud isikuks ning kaebaja sündis vanema asumisel olemise ajal, on tulenevalt ReprS § 2 lõikest 2 ka kaebaja represseeritu. Kohus nõustus vastustaja otsuses esitatud põhjendustega ning leidis, et tulenevalt ReprS § 13 lg 1 punktist 5 ei tule kaebaja asumisel viibimise aja hulka arvata aega kuni tema perekonna reaalselt Eestisse naasmiseni. Kaebaja kirjeldatud asjaolud, miks Eestisse tuldi tagasi Kohila Vallavalitsuse väljastatud elukohatõendil märgitud ajal, s.o
  6. aastal, ei ole ReprS-i mõttes käsitatavad Eestisse naasmise reaalse võimaluse puudumisena. Kaebaja isa YY vabastati asumiselt 21.09.1957 ja Eesti NSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse 22.06.1990 õiendist ei nähtu, et temalt oleks vabastamisel õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse. XX-l on ReprS § 13 lg 1 p 5 järgi õigus asumisel oleku aja arvamiseks pensioniõigusliku staaži hulka sama ajani kui tema isal YY-l, sest kaebajale ei ole antud luba ja võimalust Eestisse naasmiseks vanematest eraldi. YY-le on riikliku pensionikindlustuse registri andmetel arvatud kolmekordselt pensioniõigusliku staaži hulka periood 14.06.1941−21.09.
  7. 2) SKA on tuvastanud, et Rapla osakonna 30.01.2007 otsusega nr 31642/ 2 (tl 12) kaebaja õele HH-le kolmekordselt represseeritu staaži arvestamine perioodi 21.09.1957−23.05.1958 eest on 3
(7)3-15-1468 toimunud õigusliku aluseta (tl 53-53 pöördel). Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et kuigi haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, ei saa usalduse kaitset kohaldada eesmärgil jätkata ebaõiget halduspraktikat (RKHKo 3-3-1-53-04, p 13). Ka käesoleval juhul on SKA varasem praktika olnud ekslik ning sellise olukorra ilmnemisel lasus haldusorganil kohustus viia oma tegevus vastavusse õigusaktidega. Ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda ka toetudes võrdse kohtlemise põhimõttele (nt RKHKo 3-3-1-19-04, p 18; RKHKo 3-3-1-23-06, p 12). 3) Kuivõrd kaebuse väited ei anna alust SKA otsuse tühistamiseks ning kaebusest ei nähtu, et vaideotsuse tühistamise nõue tugineks muudele asjaoludele kui need, millega kaebaja on põhistanud otsuse peale esitatud kaebust, puuduvad alused ka vaideotsuse tühistamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. XX palub 17.11.2015 apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 23.10.2015 otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. 1) Kaebaja suhtes ei kohaldu ReprS § 13 lg 1 p 4, vaid ReprS § 13 lg 1 p 5, mis eristab selgelt luba ja reaalset võimalust Eestisse naasmiseks. Luba ei ole samastatav reaalse võimalusega Eestisse naasmiseks. Kaebaja isale YY-le anti luba Eestisse naasmiseks küll 21.09.1957, kuid tal puudus reaalne võimalus Eestisse tulla, kuna naasmise eeldus on nii juriidiliselt kui faktiliselt elukoha olemasolu. Kaebaja vanemate viibimine Venemaal kuni
  2. aasta juunini ei olnud vanemate vaba tahe, vaid oli tingitud tagasitulekuks reaalse võimaluse puudumisest. ReprS § 13 lg 1 p 5 räägib pensionistaaži määratlemise kontekstis just kaebaja kui asumisel oleva represseeritule sündinud lapse, mitte tema vanemate reaalsest võimalusest Eestisse naasmiseks. Kaebaja oli Eestisse naasmisel 3-aastane, s.t. alaealine, mistõttu oli tema reaalne võimalus naasmiseks vältimatult seotud vanemate tegeliku Eestisse naasmisega. 2) Vastustaja seisukoht, et ReprS § 13 lg 1 p 5 kuulub kohaldamisele vaid juhul, kui asumisel sündinud lapsele anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks varem kui vanematele, ei ole kooskõlas seaduse sõnastuse ega mõttega. Kaebajal ei saanud tekkida reaalset võimalust Eestisse naasmiseks 21.09.1957, kuna ta oli siis 2-aastane ning ükski lapsevanem ei lase oma last üksi Venemaalt Eestisse. ReprS § 13 lg 1 p-de 4 ja 5 sõnastuse erinevuse eesmärgiks võib olla laste soodsamasse olukorda paigutamine võrreldes nende vanematega. Alaealiste puhul tuleb arvestada, millal nad reaalselt said Eestisse tulema hakata sõltuvalt nende enda vanusest ja vanematest, kuid täiskasvanud said hakata astuma samme Eestisse elama asumise õiguse realiseerimiseks alates selle õiguse andmisest. 3) Kaebaja isal ei olnud võimalik saada tema vabanemise luba kätte viivitamatult pärast selle tegemist 21.09.1957, vaid täiendav aeg kulus postkontorist selle kohale toimetamisele. Samuti ei saanud ta jätta Siberisse oma kolme last. Kaebaja vanemad pidid arvestama sellega, et nad ei leia kodumaale naastes elukohta ning valisid seetõttu Eestisse tulemiseks
  3. aasta kevad-suve, mitte
  4. aasta südatalve. Kuna kaebaja isa naasis kodumaale
  5. aasta maikuus, on ka temale ebaõiglaselt arvatud kolmekordselt pensioniõiguslikku staaži perioodi 14.06.1941−21.09.1957 eest. Tallinna Ringkonnakohtu lahendis nr 3-12-1483 kõne all olnud aeg ei ole samastatav ajaga, mis kulus kaebaja isal oma pere ära toomisele Siberist kodumaale, kus keegi neid ei oodanud. 4) Kaebaja palub lugeda tema küüditatuna Siberis oleku ajaks XX.XX.XXXX – 23.05.1958 ehk 3,4 aastat.
  6. SKA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud selgituste juurde ega pea vajalikuks neid korrata. 4
(7)3-15-1468 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi korrata (

§ 201lg 4).

Vastuseks apellatsioonimenetluses esitatud seisukohtadele selgitab ringkonnakohus järgmist.

  1. Praeguses asjas puudub vaidlus selles, et kaebaja näol on tegemist ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud represseerituga ehk ReprS § 2 lg-s 1 nimetatud isiku lapsega, kes sündis tema vanema asumisel oleku ajal. Vastavalt ReprS § 12 p-le 1 on õigus soodustingimustel vanaduspensionile riikliku pensionikindlustuse seaduse mõistes represseeritul, kellel on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž ning kes õigusvastaselt represseerituna on viibinud kinnipidamiskohas või asumisel, samuti ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isikul – üks aasta enne vanaduspensioniikka jõudmist iga kinnipidamiskohas või asumisel viibitud täisaasta kohta, ent mitte varem kui viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. Represseeritud olemise aja arvutamist pensioniõigusliku staaži hulka reguleerib ReprS §
  2. ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isikuid on käsitletud ReprS § 13 lg 1 p-s 5, mille kohaselt arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isiku vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isikule anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, kolmekordselt.
  3. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et ReprS § 13 lg 1 p 5 tuleb mõista selliselt, et asumisel sündinud lapse pensioniõigusliku staaži hulka arvestatakse kolmekordselt vanema asumisel oleku aeg või juhul, kui lapsele anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks varem kui vanemale, tema reaalne asumisel oleku aeg. Teisisõnu reguleerib nimetatud säte nii olukorda, kus asumisel sündinud lapsi saab pensioniõigusliku staaži määratlemisel vaadelda sarnaselt nende vanemaga, sest neile ei olnud antud vanemast eraldiseisvalt luba ja reaalset võimalust Eestisse naasmiseks, kui ka olukorda, kus luba ja reaalne võimalus Eestisse asumiseks oli lapsele antud enne tema vanemat. Ringkonnakohtu hinnangul saab selle sätte kohaldamisalasse kuuluda olukord, kus isikule oli väljastatud ametlik luba, millega kaasnes reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Samuti tuleneb sätte sõnastusest see, et kõnealune luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks pidi olema antud just ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isikule ehk asumisel olnud isiku lapsele, mitte ReprS § 2 lg-s 1 nimetatud isikule endale. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebajale kui asumisel sündinud lapsele sellist luba antud ei olnud ning ta naasis Eestisse samaaegselt oma vanematega. Seega kohaldub kaebaja suhtes ReprS § 13 lg 1 p 5 see lauseosa, mille kohaselt arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isiku vanema asumisel oleku aeg ning asjakohatud on kaebaja väited temal endal kui toona 2-aastasel lapsel Eestisse naasmiseks reaalse võimaluse puudumisest. Kaebaja asumisel oleku ja pensioniõigusliku staaži hulka arvatava aja kindlakstegemisel tuleb lähtuda tema represseeritud isa YY asumisel oleku ajast ning ka Eestisse naasmiseks reaalse võimaluse olemasolu hindamisel tuleb aluseks võtta just YY-l olnud võimalused.
  4. Kaebaja isa kui asumisele saadetud isiku asumisel oleku aja kindlakstegemiseks annavad juhised ReprS § 13 lg 1 p-d 2 ja
  5. ReprS § 13 lg 1 p 2 kohaselt loetakse pensioniõigusliku staaži hulka represseeritu õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku, sealhulgas põgenemise ja hilisema vahistamise vaheline aeg kolmekordselt. Vastavalt ReprS § 13 lg 1 p-le 4 arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka ka represseeritud isiku puhul vahi alt, kinnipidamiskohast või asumiselt vabanemisele järgnenud aeg kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse, kolmekordselt. ReprS § 1 lg-s 1 sätestatu kohaselt on ReprS-i eesmärk leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt
  6. aasta
  7. juunist kuni
  8. aasta
  9. augustini õigusvastastelt 5

(7)3-15-1468 represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Eelnevalt välja toodud sätetest nende koosmõjus saab teha järelduse, et ReprS-i alusel annab soodustingimustel pensionile õiguse üksnes ajavahemik, millal isikule kaasnesid õigusvastase represseerimise vahetud mõjud. Ka ReprS § 13 lg 1 p 4 mõtteks saab pidada seda, et kui välja saadetud isik vabanes asumiselt, kuid ilma Eestisse elama asumise õiguseta, saab aega kuni selle õiguse omandamiseni endiselt pidada õigusvastaselt represseeritud oleku ajaks, mis annab õiguse ReprS-s sätestatud soodustustele. Kui aga isik oli asumiselt vabastatud ilma okupatsioonivõimu poolsete piiranguteta Eestisse naasta, oli tal edaspidiselt vaba võimalus ise oma viibimiskoha üle otsustada ning represseerimisega kaasnevad mõjud olid tema suhtes lõppenud. Selliste piirangute puudumist saab kohtu hinnangul samastada ReprS § 13 lg 1 p-s 5 ja § 2 lg-s 2 nimetatud reaalse võimalusega Eestisse naasta. Kuigi ReprS § 13 lg 1 p-des 2 ja 4 ei ole kasutatud terminit „reaalne võimalus Eestisse naasmiseks“, saab ReprS § 13 lg 1 p-s 4 kasutatud väljendist „Eestisse elama asumise õiguse andmiseni“ ning seaduse mõttest järeldada, et tegemist on samatähenduslike väljenditega, mille sisuks on okupatsioonivõimude poolt Eestisse naasmiseks tehtavate takistuste lõppemine.
  1. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja isa YY oleks asumiselt vabastatud Eestisse naasmise õiguseta. Seega ei kohaldu asjas ReprS § 13 lg 1 p 4 ning puudub eraldiseisev vajadus hinnata, kas ReprS § 13 lg 1 p 4 kohaldub ka ReprS § 2 lg-s 2 sätestatud isikute ehk asumisel sündinud laste pensioniõigusliku staaži arvestamisel. Asjas kogutud tõendite pinnalt ei ole tuvastatav ka see, et kaebaja perele oleks okupatsioonivõimude poolt pärast YY asumiselt vabastamist tehtud otseseid takistusi Eestisse naasmiseks. Üksnes asjaolu, et kaebaja kirjelduste järgi arvestasid tema vanemad Eestisse naasmise aja valikul sellega, et pere ei pruugi leida Eestis koheselt elukohta ning sellest tulenevalt peaks tegemist olema ilmastikuoludelt soodsama aastaajaga, ei saa pidada Eestisse naasmise reaalseks takistuseks. ReprS-i eesmärkidega ei ole kooskõlas olukord, kus soodustingimustel vanaduspensionile annaks õiguse ka periood, mil välja saadetud isikud olid okupatsioonivõimude poolt liikumise piirangutest vabastatud, kuid ootasid sobivat aega Eestisse saabumiseks.
  2. Vabariigi Valitsuse 10.01.2002 määruse nr 6 „Pensioniõigusliku staaži tõendamise kord“ (määrus nr 6) § 19 lg 1 kohaselt tõendatakse rehabiliteeritud isiku õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aega rehabiliteerimistunnistusega või muu dokumendiga, millest nähtub isiku kohtuväline represseerimine või alusetult süüdimõistmine ning õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aeg. Kaebaja on SKA-le koos pensioniavaldusega esitanud ENSV Siseministeeriumi 22.06.1990 õiendi nr 26600 (tl 13), milles on sõnaselgelt kinnitatud, et kaebaja isa viibis asumisel kuni 21.09.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist määruse nr 6 § 19 lg 1 nõuetele vastava tõendiga, mille alusel saab lugeda tuvastatuks kaebaja isa asumisel oleku aja. Asumisel oleku aja lõpu teistsuguseks määratlemiseks ei anna alust ka kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et asumiselt vabastamise loa postkontorist kättesaamisele kulus täiendav aeg. ENSV Siseministeeriumi 17.06.1958 tõendi nr 9/3-2093 pinnalt saab järeldada, et kaebaja isa eriasumiselt vabastamise kohta anti korraldus juba 10.08.1957, s.o enam kui kuu enne 22.06.1990 õiendilt nr 26600 nähtuvat YY asumisel oleku aja lõppu. Seega ei saa kaebaja isa ning ka kaebaja enda asumisel oleku aja piiritlemine ENSV Siseministeeriumi 22.06.1990 õiendist nr 26600 nähtuva kuupäevaga 21.09.1957 kaebaja olukorda mingil määral halvendada.
  4. Eeltoodust tulenevalt saab ReprS § 13 lg 1 p 5 alusel kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt arvata tema asumisel viibitud aja, mis algas tema sünniga XX.XX.XXXX ning lõppes tema isa asumiselt vabastamisega 21.09.
  5. Kuivõrd kaebaja viibis asumisel üle kahe, kuid alla kolme täisaasta, ei olnud tal SKA-le 06.02.2015 pensioniavalduse esitamise ajaks tekkinud ReprS § 12 lg 1 alusel õigust soodustingimustel vabanduspensionile. Vastavalt ReprS § 12 lg-le 1 tekkis tal õigus minna soodustingimustel vanaduspensionile kaks aastat enne 6
(7)3-15-1468 vanaduspensioniikka jõudmist ehk 31.01.
  1. Seega on SKA 03.03.2015 otsusega ja 11.05.2015 vaideotsusega õiguspäraselt jätnud kaebaja 06.02.2015 esitatud avalduse soodustingimustel vanaduspensionile jäämiseks rahuldamata. Halduskohtu 23.10.2015 otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta seetõttu rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
  2. Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebusele lisatud tõendid. Õiend nr 26600, väljavõte YY tööraamatust, elukohatõend ning sünnitunnistus on haldusasja toimikus juba olemas ning nende teistkordseks toimikusse liitmiseks puudub vajadus. Puudub vajadus ka apellatsioonkaebusele lisatud kaebaja abielutunnistuse haldusasja materjalide juurde võtmiseks, kuna poolte vahel puudub vaidlus, et XX kandis enne abiellumist nime X. 18.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.