← Eesti

3-14-51109/115

Obsah (9)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 21. jaanuar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-51

) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata 3-14-51109 menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Saue Vallavalitsuse 27.05.2014 korraldusega nr 422 eraldati 16-aastane YY alaealise huvides perekonnast. Perekonnast eraldamise kuupäevaks märgiti 19.05.
  3. YY ema XX esitas 10.06.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Saue Vallavalitsuse 27.05.2014 korralduse nr 422 tühistamiseks (haldusasi 3-14-51109).
  4. Saue Vallavalitsuse 17.06.2014 korraldusega nr 493 suunati YY perekonnas hooldamisele (p 1), otsustati tagasiulatuvalt alates 09.06.2014 sõlmida perekonnas hooldamise leping ning maksta kasuperetoetust (p 2).
  5. Harju Maakohtu 01.09.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-56468 peatati esialgse õiguskaitse korras XX ja CC hooldusõigus YY suhtes kuni tsiviilasjas nr 2-14-56468 tehtava lõpliku kohtulahendi jõustumiseni ning määrati YY ajutiseks eestkostjaks Saue Vallavalitsus kuni 01.03.
  7. XX esitas 12.09.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Saue Vallavalitsuse 17.06.2014 korralduse nr 493 tühistamiseks. Lisaks palus kaebaja tühistada korralduse, millega temalt võeti ära riiklik peretoetus ning hüvitada sellega talle tekitatud moraalne ja varaline kahju (haldusasi nr 3-14-52074).
  8. Tallinna Halduskohtu 27.10.2014 määrusega tagastati XX tühistamiskaebus korraldusele, millega XX-lt võeti ära peretoetus, tagastati kaebus Saue Vallavalitsuse 17.06.2014 korralduse nr 493 p 2 tühistamise nõude osas, tagastati kaebus kahju hüvitamise nõude osas ning liideti haldusasjad nr 3-14-52074 ja 3-14-51109 ühte menetlusse (haldusasi 3-14-51109).
  9. Saue Vallavalitsus tunnistas 28.10.2014 korraldusega nr 812 oma korralduse nr 493 p 1 kehtetuks. 02.04.2015 taotles XX korralduse nr 493 p 1 osas tühistamisnõude asemel õigusvastasuse tuvastamist. Tallinna Halduskohus rahuldas 07.04.2015 määrusega selle taotluse.
  10. Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt otsustab perekonnaseaduse (PKS) § 134 kohaselt lapse perekonnast eraldamise üle kohus, kui lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik ära hoida vanemate ja lapse suhtes kasutusele võetud muude toetavate abinõudega. PKS § 135 lg-s 4 sätestatud erand võimaldab erandjuhtudel lapse perekonnast eraldada enne kohtumäärust, kusjuures seadus käsitleb erijuhtudena ohtu lapse tervisele või elule. Korraldus nr 422 ei määratlenud ühtegi PKS § 134 lg-s 1 ja PKS § 135 lg-s 4 ettenähtud asjaolu, mis võimaldaks erakorralise abinõu kohaldamist. Saue Vallavalitsus ei esitanud PKS § 135 lg-s 4 ettenähtud avaldust koheselt kohtule. Ainult tsiviilkohtumenetluses antakse lapsele kaitse riigi õigusabi korras ja lapsel tekib nii vanematest kui kohalikust omavalitsusest sõltumata võimalus kaitsta enda huve. Kuna kohtumenetlust ei algatatud, rikuti korraldusega nr 422 puudutatud isikute huve. Pingelised suhted ei põhjusta ohtu lapse tervisele ja elule. Ei ole selge, mis põhjusel laps kodust põgenes, mistõttu puuduvad PKS § 135 lg-s 4 ettenähtud eeldused lapse eraldamiseks perekonnast kohtuvälises korras. Korraldus nr 422 kehtestati tagasiulatuvalt 27.05.2014, sest sellega ette nähtud toiming oli korralduse väljastamise hetkeks juba teostatud. Haldusaktiga loodavad õigussuhted tekivad akti tegemisega ja jõustumisega ning seetõttu ei saa haldusakt kehtida tagasiulatavalt. Haldusaktiga 2

(8)3-14-51109 võivad olla heaks kiidetud varem teostatud haldustoimingud, kuid sellisel juhul tuleb haldusaktis eraldi ära märkida põhjused, mille tõttu oli haldustoiming tehtud enne seda, kui tekkis võimalus kehtestada toimingut toetavat haldusakti. Lastekaitse seaduse (LaKS) § 27 lg-t 1 on kohaldatud valesti. Korralduses nr 422 ei ole märgitud, milliseid asjaolusid tuleb käsitada (häda)ohu olemasolu alusena. Saue Vallavalitsus ei teostanud LaKS § 27 lg-s 2 nimetatud menetlustoimingut ega lisanud seetõttu ärakuulamise tulemusi ka korralduse nr 422 juurde. Seetõttu on korraldus nr 422 tehtud lapse huve rikkudes. Korraldus rikub ka proportsionaalsuse põhimõtet. Korralduse nr 493 p 1 õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huviks on mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise võimalus. Korralduse nr 493 p-ga 1 rikuti kaebaja hooldusõigust ja pereelu, kuna kaebaja ei saanud teostada YY suhtes hooldusõigust ning YY anti ilma seadusliku aluseta üle teistele isikutele hooldamiseks. Hooldusõigust teostav kasupere ei teosta hooldust, kuna YY elab 5 päeva nädalas ühiselamus ning 2 päeva BB juures. Korralduse nr 493 p 1 on vastuolus põhiseaduse §-dega 11, 12, 13, 15, 17, 18, 20, 22, 25 ja
  2. Saue Vallavalitsus palus jätta kaebus rahuldamata. YY eraldati perekonnast PKS § 135 lg 4 alusel. Saue Vallavalitsus on rakendanud erinevaid meetmeid, et püüda vanemaid ja last suunata tegevustele, mis looksid võimaluse lapse perekonna juurde tagasipöördumiseks ning tagaksid seal tema edasise turvalisuse. YY on alates 09.06.2014 suunatud perekonnas hooldamise teenusele. Vanematele on Saue Vallavalitsuse sotsiaalosakonna poolt pakutud nõustamisi ja toetavaid teenuseid, neid on teavitatud igast vallapoolsest ettevõtmisest nende tütre elu korraldamisel ning nad saavad soovi korral oma tütrega suhelda. Alaealise huvides oli möödapääsmatu tema perekonnast eraldamine, turvakoduteenusele suunamine ja edasiselt suunamine perekonnas hooldamise teenusele. Enne perekonnas hooldamise teenuse rakendamist on nõustatud last ja tema ema. YY keeldus koju tagasi pöördumast, kuna kartis vanemate, eriti ema poolt jätkuvat väärkohtlemist. YY-ga kohtumisel 19.05.2014 täheldas lastekaitsespetsialist lapse kaelal kriimustust, sinikaid põlvedel ning säärtel. YY väitel võisid need tekkida 17.05.2014 toimunud füüsilise konflikti käigus oma emaga, kuid politseile avalduse esitamisest YY keeldus. YY on avaldanud, et ei näe hetkel võimalust elada kodus. Arvestades YY ja tema vanemate suhete suurt pingestatust, on elamine hooldusperes alaealise huvides. Korraldus nr 493 on vastu võetud pärast YY perekonnast eraldamist korralduse nr 422 alusel. Kuna YY oli perekonnast eraldatud, tuli ta suunata perekonnas hooldamise teenusele. Hooldajaks saada soovija sobivuse otsustusõigus oli Saue Vallavalitsusel. Lähtudes sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 251 lg 1 p-st 4, ei ole korraldusega nr 493 kaebaja vanemlikke õigusi rikutud. SHS § 251 lg 1 p 4 rakendatakse juhul, kui laps on perekonnast eraldatud ning vanemlike õiguste piiramine ei ole kohtu poolt vajalik. Perekonnas hooldamise teenuse osutamine tuleneb otseselt PKS § 179 lg-s 1 sätestatud kohustusest hoolitseda eestkostetava eest. Kuna kohalik omavalitsus ise perekonnas hooldamise teenust osutada ei saa, on tal õigus suunata laps selleks sobivaks osutunud perekonda.
  3. Tallinna Halduskohus jättis 04.06.2015 otsusega kaebuse rahuldamata. Korralduse nr 422 kohaselt eraldati YY perekonnast seoses sellega, et tema jätmine perekonda ohustab lapse tervist või elu ning eraldamine toimub lapse huvides. YY oli 17.05.2014 kodust vanemate X ja CC poolt välja visatud ning alates 19.05.2014 suunatud turvakoduteenusele. Korralduse nr 422 andmise õigusliku alusena oli mh kirjas PKS § 135 lg 4, SHS § 25 ning LaKS §-d 27 ja
  4. PKS § 135 lg 4 kohaselt võib valla- või linnavalitsus lapse perekonnast enne kohtumäärust eraldada, kui lapse jätmine perekonda ohustab lapse tervist või elu, esitades viivitamatult kohtule avalduse vanema õiguste piiramiseks lapse suhtes. SHS § 25 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib lapse sotsiaalteenuse ja muu abi osutamiseks eraldada kodust ja perekonnast järgmiste asjaolude üheaegsel esinemisel: 1) puudused lapse hooldamisel ja kasvatamisel ohustavad lapse elu, 3
(8)3-14-51109 tervist või arengut või kui laps ise oma käitumisega seab ohtu oma elu, tervise või arengu; 2) perekonna ja lapse suhtes kasutuselevõetud muud abinõud ei ole osutunud küllaldaseks või nende kasutamine ei ole võimalik; 3) lapse eraldamine perekonnast toimub lapse huvides. Kodust ja perekonnast eraldatud lapse edasise elukoha, hooldamise ja kasvatamise korraldab valla- või linnavalitsus. Vastavalt LaKS §-le 27 ei tohi last ja vanemaid üksteisest eraldada vastu nende tahtmist, v.a juhul, kui lahutamine on lapse huvides või kui laps on hädaohus ja lahutamine vältimatu või kui seda nõuab seadus või jõustunud või viivitamatule täitmisele kuuluv kohtulahend. Lapse ja vanemate eraldamisel tuleb ära kuulata lapse arvamus ja soovid ning lisada need eraldamise dokumentide juurde. Lapse arvamuse selgitab ja fikseerib ning lapse eraldamise põhjendatust jälgib sotsiaaltalitus. LaKS § 32 sätestab, et laps vajab viivitamata abi, kui ta on tingimustes, mis ohustavad tema elu ja tervist, või laps ohustab ise oma käitumise või tegevusega oma tervist ja arengut. Hädaohus laps paigutatakse sotsiaaltalituse vastava töötaja otsuse alusel viivitamatult ohututesse tingimustesse ohu möödumiseni või hooldusküsimuste otsustamiseni, selleks tema vanemate või hooldajate nõusolekut küsimata. Asjaoludest nähtuvalt oli YY 27.05.2014 seisuga jõudnud oma perekonnas elades olukorda, mil puudused tema hooldamisel ja kasvatamisel ohustasid tema tervist ja arengut. YY juhtumiplaani on Saue vallas alustatud 22.05.2012, varasemalt on alates aastast 2006 tegelenud perega Nõmme Linnaosa Valitsus. YY juhtumiplaanist nähtuvalt teatati 19.05.2014 YY koolist sotsiaalpedagoogi poolt, et klassikaaslastele teadaolevalt on Y kodust välja visatud. Samal päeval kl 14.30 tuli YY ise Saue valla sotsiaalosakonda lastekaitsespetsialisti juurde ja palus abi, öeldes, et ta sai ema käest peksa ja isa käskis tal kodust lahkuda. Tüdrukul oli kriimustus kaelal ja sinikad põlvedel ja säärtel. Ta keeldus koju minemast. Alaealisele leiti koht turvakodus ning ta toimetati sinna. Ametnik kohtus temaga turvakodus 20.05.2014. Turvakodus sai YY ka psühholoogi teenust, kelle väitel ei ole laps suitsiidsete kalduvustega, kuid vajab uuringuid. 21.05.2014 kohtus ametnik YY vanematega, mille kestel isa kinnitas, et oli Y-l käskinud ära anda telefoni ja kodu võtmed ning lahkuda. 23.05.2014 esitas Saue vald YY kohta turvakoduteenuse taotluse ning 27.05.2014 antigi korraldus nr 422 lapse perest eraldamiseks. Alates 09.06.2014 oli Y perekonnas hooldamise teenusel. Hoolimata sellest, milline oli YY enda roll 17.05.2014 intsidendis, päädis see sellega, et laps oli sunnitud lahkuma oma kodust ning asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et see asjaolu oleks lapsevanemaid otsustavalt tegutsema pannud lapse tagasitoomise nimel. Lapse ema ükskõiksus ja trots on selgelt kirja pandud juhtumiplaanis. Samuti on juhtumiplaanis kirja pandud lapse isa kinnitus, et ta tõepoolest käskis lapsel ära anda telefoni ja võtmed ning lahkuda kodust. YY vajas sotsiaalametnike poolt viivitamatut sekkumist ja abi – sotsiaalametnikud ei saanud jätta alaealist last tänavale, kui ta kartis koju tagasi pöörduda. Lapse perest eraldamine selles situatsioonis oli proportsionaalne meede, kuna ükski teine aastate jooksul ametnike poolt pakutu ei olnud tulemust andnud – lapsevanemad keeldusid koostööst ja pakutud abist, ei võtnud osa pakutud koolitustest, ei pöördunud perega psühholoogi ega perenõustaja poole, kuigi neile seda korduvalt soovitati ja isegi organiseeriti, ei võtnud kuulda soovitusi ega nõuandeid. Lapse perest eraldamine toimus lapse huvides ning tema nõusolekul ja soovil. Lapse perekonnast eraldamise kuupäeva märkimine tagasiulatuvalt on loogiline, sest vald ei saanud ette näha, et olukord perekonnas jõuab selleni, et laps tuleb perest eraldada. Sellise korralduse andmine toimubki enamjaolt n-ö tagasiulatuvalt. LaKS § 27 lg-d 2 ei rikutud, sest juhtumiplaanist nähtuvalt oli Y enne perest eraldamise korralduse andmist ära kuulatud ning tema soov on juhtumiplaanis kirjas. Seega oli korraldus nr 422 õiguspärane ja põhjendatud. Tegemist oli kohase ja sobiva meetmega lapse tervise ja arengu kaitseks ning see oli tehtud lapse huvides. Korraldus oli piisavalt motiveeritud, kuna sealt nähtus akti andmise õiguslik ja faktiline alus. 4
(8)3-14-51109 Perest eraldamise korralduse õiguspärasust ei mõjuta ka see, kui ruttu pärast korralduse andmist avaldusega eestkoste seadmiseks maakohtu poole pöörduti. Saue vald esitas Harju Maakohtule avalduse XX ja CC hooldusõiguse piiramiseks YY suhtes 27.08.2014, so 3 kuud pärast lapse perest eraldamist. Arvestades Saue valla püüdlusi vahepealsel perioodil last tema bioloogilisse perekonda tagasi tuua (kohtumised vanematega, abistavate ja toetavate teenuste pakkumine, YY uuringutele suunamine Tallinna Lastehaiglasse, perenõustamine), ei saa seda ajavahemikku pidada ebaproportsionaalselt pikaks. SA Tallinna Lastehaigla 19.08.2014 tõendist (I kd, tl 121) nähtuvalt viibis YY 21.07-07.08.2014 SA Tallinna Lastehaigla psühhiaatriahaigla osakonnas. Tallinna Lastekodu psühholoogi 22.08.2014 tõendist (I kd, tl 120) nähtuvalt vestles ta Y-ga 19.05, 20.05, 28.05, 05.06, 08.06 ja 09.06 ning YY probleem oli negativism ema suhtes ja koolikohustuse mittetäitmine. Kodu järgi YY ei igatsenud, kuna peres on toimunud vägivalla juhtumid. Seega püüdis vald lapse perest eraldamise ja kohtusse avalduse tegemise vahelisel perioodil olukorda lahendada ja vanemate hooldusõiguse piiramise asemel suunata last perega taasühinema. Saue valla poolt esitatud avaldus vanemate hooldusõiguse piiramiseks oli esialgse õiguskaitse raames edukas. Seega oli korraldus nr 422 õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Saue Vallavalitsuse korralduse nr 493 p-ga 1 suunati YY perekonnas hooldamisele ning sõlmiti tagasiulatuvalt alates 09.06.2014 perekonnas hooldamise leping. Korraldus anti mh SHS § 251 lg 1 p 4 alusel, mis sätestab, et perekonnas hooldamisele suunatakse orb ja vanemliku hoolitsuseta laps, kes on vanematest eraldatud. Korraldust selgitavast memorandumist nähtuvalt oli YY peres hooldamisele suunamise faktiliseks põhjuseks see, et ema ja lapse lepitamine ja lapse koju saatmine oli ebaõnnestunud, turvakodu üksus, kus Y viibis, läks remonti ja lapsele tuli alates 09.06.2014 leida teine lahendus, kuna teise üksusesse ümberpaigutamiseks ei olnud kohta, turvakodu teenus maksab vallale kuus ca 900 eurot ning peres hooldamine 192 eurot. Seega nähtus korraldusest nr 493 ja sellele lisatud memorandumist korrektne õiguslik ja piisav faktiline alus YY perekonnas hooldamisele suunamiseks. Seejuures ei pea vald seadusest tulenevalt arvestama lapsevanema arvamust perekonna osas, kuhu laps hooldamisele suunatakse. Vastavalt SHS § 251 lg-le 2 arvestatakse lapse perekonda hooldamisele suunamisel ja talle juhtumiplaani koostamisel vähemalt 10-aastase lapse soovi. YY soov oli asuda elama hooldusperesse ja mitte naasta koju. Korraldus on piisavalt põhjendatud ja arusaadav ning selle õigusvastasuse tuvastamiseks puudub alus. Jääb arusaamatuks, milles seisneb kaevatud korralduse põhiseadusevastasus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 11. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebuse põhjendused on järgmised: 1) Halduskohus analüüsis põhjalikult X perekonna olukorda, kuid haldusorgani kaalutlusõigus oma otsusega lapse perekonnast eraldamiseks on piiratud PKS § 135 lg-ga 4. Üldjuhul toimub lapse eraldamine perest kohtumääruse alusel ja tsiviilkohtumenetluse korras. Kohalik omavalitsus võib lapse perekonnast eraldada ainult juhul, kui lapse jätmine perekonda ohustab lapse tervist või elu. Seega pidi halduskohus haldusorgani poolt tehtud otsuse õiguspärasust kaaludes hindama, kas eksisteeris olukord, mis ohustas lapse tervist või elu. Probleemid laste arendamisega ei või olla laste perest eraldamise põhjuseks, sest laste eraldamine perest haldusorgani poolt on erakordne meede, mille kohaldamiseks peavad olema olulised põhjused. Erakordsus seisneb selles, et oht lapse tervisele või elule peab olema otsene ja oluline. 2) Kohtu poolt on tuvastatud, et probleemid X peres tekkisid juba ammu ja kaks kohalikku omavalitsust tegelesid pere probleemidega aastaid. Seega jääb ebaselgeks, miks kohalikud omavalitsused probleemi üldkorras lahendada ei võinud, esitades vastava avalduse kohtusse. 5
(8)3-14-51109 TsMS näeb ette erimeetmeid pereküsimuste lahendamisel kõikide asjassepuutavate isikute huvide tagamiseks. Erakorralisel eraldamisel jäid kõik need kaitsemeetmed kohaldamata. 3) Halduskohus viitas SA Tallinna Lastehaigla ja Tallinna Lastekodu psühholoogi tõenditele, millest nähtuvalt YY kodu järgi ei igatsenud, sest peres on toimunud vägivallajuhtumid. Vägivalla kasutamine isiku suhtes on kriminaalkorras karistatav süütegu. Lähtudes süütuse presumptsiooni printsiibist, puudub võimalus esitada väide selle kohta, et kaebaja kasutas YY suhtes vägivalda, kui see fakt ei ole tuvastatud kriminaalmenetluse käigus. Isegi kui YY-l esinevad suhetes perega psühholoogilised probleemid, ei tähenda see, et tema elule või tervisele on otsene oht ja laps tuleks perest eraldada, jättes kasutamata teised meetmed (nt perenõustamine). Probleemid tekkisid juba ammu ja nende lahendamiseks olnuks vajadusel võimalik kasutada üldkorda, pöördudes avaldusega kohtusse tsiviilkohtumenetluse korras. Vaidlustatud haldusaktidest ega kohtuotsusest ei tulene, et YY perest eraldamise aluseks olid erakorralised asjaolud ja otsene oht alaealise elule ja tervisele. Haldusorgani poolt eraellu sekkumine peab olema proportsionaalne ja seaduslik (PS § 26). 4) Kohus leidis valesti, et tähtsust ei oma see, kui ruttu kohalik omavalitsus pärast lapse haldusmenetluse korras eraldamist pöördub tsiviilkorras kohtusse avaldusega lapse perest eraldamiseks. PKS § 135 lg 4, mille kohaselt peab avalduse kohtule esitama viivimatult, eesmärk on kaitsta vanemate huve lastest eraldamisel. Seda, et antud avaldus oli esitatud ja menetlusse võetud, ei ole halduskohtus tõendatud. Kuna see avaldus vaadatakse läbi hagita menetluse korras, mis tavaliselt on lühiajaline, ning arvestades asjaolu, et apellatsioonkaebuse esitamise päevaks on lapse eraldamisest möödunud rohkem kui aasta, olnuks võimalik lapse perest eraldamise küsimus tsiviilkohtumenetluse korras vähemalt esimese astme kohtu lahendiga lahendada. Selline lahend puudub või jäi kohtule esitamata, mistõttu kaebaja huvid on siiani kaitsmata. Halduskohus pidi asja lahendamiseks tuvastama ja kaaluma neid asjaolusid, mis puudutavad haldusmenetlust: haldusakti vastavus seaduse nõuetele, haldusakti väljaandmise põhjenduste olemasolu ja seadusega ettenähtud haldusakti väljaandmise korrast kinnipidamine. Kohus teostas peamiselt X pere elu uurimist, selle asemel, et tuvastada, kas esinesid asjaolud, mis võivad õigustada eraellu sekkumist – otsese ohu olemasolu lapse elule ja tervisele. Halduskohus ei kontrollinud, kas haldusorgan täitis haldusakti väljaandmisega tekkivaid kohustusi (avalduse esitamine tsiviilkohtumenetluse korras). 12. Saue Vallavalitsus jääb oma kirjalikus vastuses seniste seisukohtade juurde ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Pikaajalised pereprobleemid ei anna alust väita, et tegu ei olnud erakorralise olukorraga. Kuigi aastaid on kaks omavalitsust (Tallinna Linnavalitsus ja hiljem Saue Vallavalitsus) üritanud X pere keerulistele suhetele lahendust leida, oli just konflikt, mis viis lapse kodust väljaviskamiseni, põhjuseks, miks tuli kiiremas korras vastu võtta korraldus perest eraldamiseks. YY kinnitus tema suhtes vanemate poolt vägivalla kasutamise osas on dokumentaalselt fikseeritud. Lastekaitseametniku ülesanne on lahendada probleem lähtudes lapsele parimast. Ei ole mõeldav, et lapse saaks kodust eraldada ainult juhul, kui vanemate vägivaldsus on tuvastatud kriminaalmenetluse käigus. Vastustaja tegi kõik võimaliku, et olukorda leevendada ja last koju suunata, s.h ettepaneku perenõustamiseks, millest vanemad keeldusid. Seetõttu oli Saue vald sunnitud pöörduma tsiviilkohtusse YY vanemate hooldusõiguse piiramiseks, mida Harju maakohus esialgse õiguskaitse korras ka tegi. Kaebaja väide, et halduskohus ei ole kontrollinud, kas haldusorgan täitis haldusakti väljaandmisega tekkivaid kohustusi (avalduse esitamine tsiviilkohtumenetluse korras), on alusetu. Halduskohus märkis õigesti, et juhtumiplaanist nähtuvalt on YY enne perest eraldamise korralduse andmist ära kuulatud ning tema soov on juhtumiplaanis kirjas. YY on andnud enda seisukoha ka hiljem eraldiseisvalt, mis on tema poolt digitaalselt allkirjastatud ja mis sisaldub kohtutoimikus. YY on peaaegu täisealine ning täisealiseks saades on tal õigus ise otsustada, kus ta elada soovib. 6
(8)3-14-51109 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea

§ 201lg-st 4 juhindudes seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

  1. Apellatsioonkaebuses heidetakse halduskohtule ette, et teostades küll X pereelu uurimist, ei ole kohus hinnanud PKS § 135 lg 4 kohaldamise eelduseid, st otsese ohu esinemist YY elule või tervisele. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust on halduskohus põhjalikult analüüsinud PKS § 135 lg 4 kohaldamise eelduseid, jõudes asjaolude pinnalt põhjendatult järeldusele, et tekkinud olukorda võis pidada YY tervist ohustavaks. Asjaolu, et halduskohus on viidanud ka alaealise arengu ohustamisele, ei muuda seda järeldust.
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et maakohtusse eestkoste seadmise avalduse esitamise aeg ei tingi korralduse nr 422 õigusvastasust. PKS § 135 lg 4 alusel antav korraldus ongi mõeldud eelnema eestkoste seadmise avalduse esitamisele ning maakohtusse eestkoste seadmise avalduse esitamine ei saa mõjutada PKS § 135 lg 4 alusel antud korralduse õiguspärasust. Lisaks on halduskohus hinnanud Saue valla tegevust korralduse nr 422 andmise ning Harju Maakohutusse avalduse esitamise vahelisel ajal, pidades sellist ajavahemikku pere taasühendamise saavutamise üritamiseks põhjendatuks.
  3. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheitega vägivaldset käitumist puudutava teabe arvestamise lubamatusest põhjusel, et vägivalla kasutamine polnud kriminaalkorras tuvastatud. Saue Vallavalitsus märgib õigesti, et mõeldav ei ole see, et lapse saaks PKS § 135 lg 4 alusel eraldada perest üksnes olukorras, kus vanemate vägivaldsus on eelnevalt kriminaalmenetluse käigus tuvastatud. YY oli enne korralduse nr 422 andmist Saue valla lastekaitsespetsialistile kinnitanud füüsiliste konfliktide toimumist emaga ning selle info alusel nimetatud korraldus ka vastu võeti. Ringkonnakohus leiab, et sellekohase teabe arvestamine PKS § 135 lg 4 alusel vastuvõetava korralduse andmisel oli lubatud ja nõutav.
  4. Alusetu on kaebaja väide, et halduskohus ei ole kontrollinud eestkoste seadmise avalduse esitamist vastustaja poolt ning avaldus on seniajani esitamata. Halduskohus on välja toonud, et Saue vald on 27.08.2014 Harju Maakohtusse eestkoste seadmise avalduse esitanud (tsiviilasi nr 2-14-56468) ning alates 01.09.2014 on YY vanemate hooldusõigus kuni asjas tehtava lõpliku lahendini peatatud. 12.01.2016 määrusega samas asjas jättis Harju Maakohus Saue valla avalduse YY vanemate hooldusõiguse piiramiseks ja YY-le eestkostja määramiseks läbi vaatamata, sest 12.01.2016 on YY saanud täisealiseks. Vastustaja võimalik õigusvastane tegevus eestkoste seadmise avalduse maakohtule esitamisega viivitamisel, ei mõjuta korralduse õiguspärasust.
  5. Eeltoodud põhjustel ja

§ 200p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

19. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka Saue Vallavalitsuse võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 7

(8)3-14-51109 Kaire Pikamäe Ruth Plaks Virgo Saarmets 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.