KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 7. jaanuar 2016, Tallinn Hal

) § 19 lg 8 p-le 4 ja lg-le 81 ning § 41 lg-le

1. XX 14.02.2011 ja 01.02.2012 aruannetele lisatud kuludokumentidega on tõendatud toetuse sihtotstarbeline kasutamine summas 2879,64 eurot. Toetuse kasutamise kohta ei ole 337,42 euro ulatuses kuludokumente esitatud ja 385,38 euro ulatuses esitatud kuludokumendid (printeri, GPS-seadme, tolmuimeja ja raamatute soetus) ei vasta raamatupidamise seaduse (RPS) §-s 7 algdokumentidele kehtestatud nõuetele. Tolmuimeja soetamist ei saa lugeda toetuse sihtotstarbeliseks kasutamiseks, sest nimetatud olmeelektroonika ei ole seotud äriplaani raames planeeritud teenuse osutamisega. Lisaks on ühe raamatu soetamise kohta (summas 86,28 eurot) kuludokumendid esitatud korduvalt. Osaliselt mittesihtotstarbeliselt kasutatud toetuse summa tuleb XX-lt tagasi nõuda ning isikul puudub alus tugineda usaldusele, sest ta ei ole kasutanud haldusakti alusel üle antud raha eesmärgipäraselt (s.o vastavuses äriplaaniga) ega täitnud haldusaktiga seotud lisakohustust (s.o kohustust esitada toetuse kasutamist tõendavad kuludokumendid). Toetuse määramise otsuse tervikuna kehtima jäämine läheks ilmselgelt vastuollu avaliku huviga kasutada töötukassa vahendeid õiguspäraselt ja säästlikult.
2. XX esitas 24.09.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 14.08.2014 otsuse nr 7-8/0506 tühistamiseks. Vastustaja on neli aastat pärast toetuse väljamaksmist viinud seadusevastaselt juba kolmandat korda läbi toetuse kasutamise kontrolli. Esimene menetlus toimus
3. a-l ja selle tulemusel puudusi ei avastatud. Teine menetlus viidi läbi
4. a-l ja selle tulemusena antud haldusakt on tühistatud (haldusasi nr 3-13-2053). Eesti Töötukassa selline tegevus on ilmselgelt vastuolus õiguskindluse ja õigusrahu põhimõtetega ning rikub oluliselt kaebaja õigusi ja usaldust haldusakti kehtivuse suhtes. Vastustajal oli kohustus kontrollida kaebaja esitatud aruandeid

§ 19

lg-tes 7 ja 71 sätestatud menetlustähtaegade jooksul ning hilisem kontroll on seadusevastane. Vaidlustatud haldusakti resolutsioon ei ole arusaadav ning selles viidatud sätted ei anna alust kaebajalt toetust tagasi nõuda.

§ 19

lg 8 p 4 ei sätesta õigust nõuda toetust tagasi osaliselt ning

§ 19lg 81 jõustus alles 01.05.2014 ja saab olla õiguslikuks aluseks üksnes alates 01.05.2014 antud toetuste osaliseks tagasinõudmiseks. 2

§ 19

lg 7 ei reguleeri aegumist ega piira vastustaja õigust kontrollida toetuse sihipärast kasutamist ja tunnistada toetuse andmise otsus kehtetuks ning nõuda toetuse tagastamist ka pärast aasta möödumist toetuse väljamaksmisest arvates. Eesti Töötukassa kohaldas 01.05.2014 jõustunud

redaktsiooni, sest vaidlustatav haldusakt anti 14.08.2014. HMS-st tulenevalt oli vastustajal ka varasemalt kohustus kaaluda toetuse osalise tagasinõudmise võimalust. Kaebaja väited haldusmenetluse normide rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Kaebaja on saanud kätte nii vaidlustatud otsuse kui ka selle projekti ja esitas oma vastuväited tähtaegselt. Menetluse venimise on põhjustanud eelkõige kaebaja ise, sest pole olnud koostöövalmis. Ärakuulamisõiguse tagamine kirjalikus vormis oli piisav ja vaidlustatud otsuses on haldusakti muutmise tagajärgi küllaldaselt kaalutud. Printer, GPS-seade ja tolmuimeja võivad kuuluda olmetehnika alla, kuid vastavad kulutused on aktsepteeritavad üksnes juhul, kui need on otseselt seotud äriplaani raames planeeritud teenuse osutamisega. Kulutusi printerile ei saa aktsepteerida, sest arvel puuduvad ostja rekvisiidid. GPS ja tolmuimeja ei ole aga otseselt seotud äriplaanijärgse tegevusvaldkonnaga, milleks on õigus- ja majandusalaste konsultatsioonide osutamine ning samuti puuduvad arvetel ostja rekvisiidid. Ka erialakirjandust „Täitemenetlusõigus“ ja „Finantsarvestus“ ei saa aktsepteerida, sest arvel puuduvad ostja rekvisiidid. Toetuse kasutamist on võimalik tõendada üksnes nõuetekohaste kuludokumentidega. Vastustaja ei saa teha erandeid, kui algdokument ei vasta RPS § 7 lg 1 nõuetele. Asjade ettenäitamisega toetuse sihtotstarbelist kasutamist tõendada ei saa. Toetuse andmise otsuse p-s 3.6 on sätestatud, et toetuse saaja peab toetust kasutama sihtotstarbeliselt vastavalt esitatud äriplaanile ning juhinduma õigusaktidest ja 3

§ 19lg 8 ja § 41 eesmärgi ja mõttega.

5. Tallinna Halduskohus jättis 26.02.2015 otsusega XX kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

§ 19

lg-test 7 ja 71 ega teistest

sätetest ei tulene, et töötukassal puudub õigus teostada järelkontrolli ka hiljem kui aasta jooksul pärast toetuse väljamaksmist.

§ 19lg 7 ei reguleeri aegumist.

Pärast Eesti Töötukassa 29.08.2013 otsuse nr 7-8/0489 tühistamist haldusasjas nr 3-13-2053 võis haldusmenetlust jätkata staadiumist, mis osutus õigusvastaseks (s.o ärakuulamisõiguse teostamisest). Kaebaja leiab ekslikult, et ärakuulamine peab toimuma üksnes suulises vormis. Ärakuulamise läbiviimise vormi määrab reeglina haldusorgan, arvestades HMS § 5 lg-s 2 sätestatud põhimõtteid. Ärakuulamisõiguse realiseerimine saab olla efektiivne ja eesmärgipärane, kui isik on informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja peamistest põhjendustest, kuid isikul ei pea olema tingimata võimalik tutvuda akti projektiga (nt lahend nr 3-3-1-52-13, p 34). Kaebaja on saanud esitada oma vastuväited ja tõendid otsuse projektile ning tema ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Praegusel juhul on tegemist Euroopa Sotsiaalfondi programmist „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine 2010-2011“ rahastatava toetusega ning

§ 19

lg-s 7 sätestatust tuleneb, et ettevõtluse alustamise toetuse sihtotstarbelist kasutamist tõendavad üksnes dokumendid. Ka ettevõtluse alustamise toetuse kasutamise vormikohastes aruannetes on selgelt nimetatud, et aruandele peavad olema lisatud toetuse eest soetatud vahendite kuludokumentide koopiad ning kuludokumendid peavad vastama RPS-s sätestatud nõuetele. Kuludokumentide esitamata jätmist või puudustega kuludokumentide esitamist ei saa käsitada ettevõtluse alustamise toetuse sihtotstarbelise kasutamisena. Veenev ei ole väide, et Eesti Töötukassa juhatuse 16.06.2010 otsust nr 909 ei ole kaebajale teatavaks tehtud. Olukorras, kus taotlus rahuldati üksnes osaliselt, on väheusutav, et kaebaja ei tundnud huvi põhjuste vastu, miks ei kuulunud taotlus rahuldamisele täies ulatuses. Selline väide on esmakordselt esitatud ka alles praeguses menetluses. Eesti Töötukassa juhatuse 16.06.2010 otsuse p-d 3.6 ja 3.7 kordavad

§ 19

lg-tes 6 ja 7 sätestatut, mistõttu pidi kaebaja olema vastavatest kohustustest igal juhul teadlik. Vastustaja on põhjendatult selgitanud, et aktsepteeritavad ei ole kulutused olmeelektroonikale, mis ei ole seotud äriplaanijärgse tegevusvaldkonnaga, olenemata nimetatud kulude kandmise kohta esitatud dokumentide korrektsusest. Toetuse tagasinõudmine eeldab toetuse määramise kohta tehtud otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamist. Kuna

-s selles osas eriregulatsioon puudub, tuleb kohaldada HMS üldregulatsiooni (HMS § 64 lg 2 ja § 66 lg 3). Eesti Töötukassa on rakendanud otsuse kehtetuks tunnistamisel kaalutlusõigust ja teinud kindlaks, et esinevad kaebaja usaldust välistavad asjaolud (HMS § 67 lg 4 p-d 3 ja 4), samuti esitanud piisava põhjenduse, miks on avalik huvi praegusel juhul kaebaja huvist kaalukam. Vaidlustatud otsus on proportsionaalne. Eesti Töötukassa on toetuse osalisel tagasinõudmisel põhjendatult rakendanud 01.05.2014 jõustunud ja vaidlustatud haldusakti andmise ajal jõus olnud

§ 19

lg-t 81, mis andis vastustajale õiguse kaaluda toetuse osalist tagasinõudmist juhul, kus osa toetusest ei ole kasutatud sihtotstarbeliselt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4

§ 19

lg-s 7 sätestatud menetlustähtaega, pidades ka sellele järgnenud haldusmenetlust alusetult õiguspäraseks. Eesti Töötukassa ei ole toiminud kooskõlas HMS § 5 lg-s 4 ning PS §-des 10, 12, 14 ja 32 sätestatud mõistliku menetlusaja, õiguspärase ootuse ja omandi puutumatuse põhimõtetega. HMS § 40 lg-st 1 ja Euroopa Liidu õigusest tuleneb isikule õigus olla haldusmenetluses ära kuulatud. Ärakuulamisõigust peab määratlema vastavalt menetlusosalise taotlusele ning menetlusosalise soov olla vahetult ja suuliselt ära kuulatud on menetlejale kohustuslik ning selle eiramine on oluline menetlusnormide rikkumine. Praegusel juhul on vastustaja täielikult eiranud apellandi soovi asjaolusid suuliselt täpsustada ja tuua kaasa tõendid, mis kinnitavad toetuse sihtotstarbelist kasutamist, mistõttu ei ole vastavaid tõendeid ka esitatud. Riikliku nn kaughalduse juurutamine ei tohi toimuda isiku põhiõiguste piiramise arvelt. Apellandi õigusi rikub seegi, et kuigi Eesti Töötukassal on büroo Tartus, sunnitakse apellanti kaitsma oma õigusi kohtus Tallinnas, mis muudab selle raskendatuks ja kulukaks. Halduskohus on üksnes umbmääraselt viidanud, et kuludokumendid peavad vastama RPS nõuetele. Seetõttu on kohtuotsus põhjendamata ja õigusvastane.

§ 1

lg 3 ja § 19 lg 7 ei ole asjassepuutuvad, vaid lähtuda tuleb „Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seadusest“ (STS 2007–2013), Vabariigi Valitsuse 31.07.2007 määrusest nr 26 ning sotsiaalministri 10.12.2007 käskkirjast nr 225 ja 05.11.2008 määrusest nr 68. Kõigi viidatud sätete kohaselt on apellandi tehtud kulud abikõlblikud (nt kommunaalkulud, sh kulud ruumide koristamisele, ning kontoritehnika ja mööbli soetamise kulud on abikõlblikud, kui ost on tehtud vähemalt 12 kuud enne projekti lõppu). Halduskohtu otsus on pealiskaudne ja vastuolus kehtiva õigusega, samuti on eksitud väljakujunenud kohtupraktika vastu. Ostude eest tasumise kohta on kuludokumendid esitatud. Asjaolu, et neile pole kantud ostja andmeid, ei muuda tasumist olematuks. Apellant pakkus vastustajale välja võimaluse parandada viga kohapeal ja juhtis tähelepanu, et ostude eest tasuti OÜ HP Õigusbüroo pangakaardiga. Toetust anti sama ettevõtte asutamiseks, mistõttu on raha kulutatud sihtotstarbeliselt. Halduskohus ei ole sisuliselt põhjendanud, miks ta nõustus vastustaja paljasõnalise väitega, et aktsepteeritavad ei ole kulutused olmeelektroonikale, mis ei ole seotud äriplaanijärgse tegevusvaldkonnaga. Samuti ei selgu otsusest, kas apellandile heidetakse ette haldusaktiga seotud lisakohustuse täitmata jätmist või raha eesmärgivastast kasutamist ning millega on need tõendatud. HMS § 5 lg-st 5 tulenevalt ei saa 01.05.2014 jõustunud

§ 19lg-le 81 olla praeguses vaidluses asjassepuutuv.

7. Eesti Töötukassa vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde.

§ 19

lg 7 ei reguleeri aegumist ega piira Eesti Töötukassa teostatava järelkontrolli tähtaega. Viited õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtete rikkumisele ei ole asjakohased, sest apellandil ei saanud tekkida usaldust, et kehtima jääb otsus toetuse andmise kohta, mida ei olnud kasutatud sihtotstarbeliselt. Apellandile oli tagatud õigus olla ära kuulatud enne tema suhtes koormava haldusakti andmist. Kehtivast õigusest ei tulene kindlat vormi ärakuulamise läbiviimiseks ning selle määrab reeglina haldusorgan. Kuivõrd toetuse kasutamise kontrollimine toimub aruannete vormis koos nõuetekohaste kuludokumentide esitamisega, oli kirjalikus vormis ärakuulamine otstarbekas. Toetuse sihtotstarbelist kasutamist saab tõendada üksnes kuludokumentide esitamisega (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2015 otsus nr 3-14-50097). 5

-s sätestatud eriregulatsioonist. Asjaolu, kas toetusest tehtud kulutus on äriplaanijärgne või -väline (st sihtotstarbeline või mitte), tuvastab vastustaja äriplaani alusel.

§ 19

lg-st 7 tuleneb kõnealuses haldusmenetluses piirang, et kulutuste kandmist on võimalik tõendada üksnes dokumentaalselt. Kuna raamprogrammi „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine 2010-2011“ rakendusüksus on SA Innove ja meetme elluviija Eesti Töötukassa, siis peab vastustaja omakorda esitama SA-le Innove aruandeid toetuse kasutamise kohta ja vajadusel kuludokumendid, millest nähtuks toetuse kasutamine. Nõuetekohaste kuludokumentide puudumisel tuleks Eesti Töötukassal toetus omakorda tagastada SA-le Innove. Apellandi esitatud ostuarved (nr 0220108726, nr 0220119433, nr 0460024527 ja nr 0460038426) ei vasta algdokumentidele sätestatud nõuetele, sest neil puuduvad ostja andmed. Tegemist on olulise puudusega, sest kuludokument ei tõenda, et just apellant oli majandustehingu pooleks ja seega ei saa toetust lugeda sihtotstarbeliselt kasutatuks. Raamatu „Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne“ soetust summas 86,28 eurot ei aktsepteeritud põhjusel, et sama raamatu kohta olid kuludokumendid juba esitatud. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et tolmuimeja on olmeelektroonika, mis ei ole seotud äriplaanijärgse tegevusvaldkonnaga. Halduskohus on haldusakti osaliselt kehtetuks tunnistamise põhjendatust kaalunud piisava põhjalikkusega. Toetuse osaline tagasinõudmine oli igal juhul põhjendatud ning seda nii vastavalt

§ 19lg-le 81 kui ka vastavalt HMS-st tulenevale kaalutlusõigusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. 9.

§ 19

lg 7 kohaselt kontrollib Eesti Töötukassa ettevõtluse alustamise toetust saanud isiku majandustegevust ja ettevõtluse alustamise toetuse sihtotstarbelist kasutamist tõendavaid dokumente vähemalt kaks korda aasta jooksul arvates toetuse ülekandmisest, kusjuures esimene kontrollimine toimub kuue kuu jooksul arvates toetuse ülekandmisest. Apellant leiab ekslikult, et nimetatud sättest tuleneks Eesti Töötukassale õigus kontrollida antud toetuse sihtotstarbelist kasutamist vaid ühe aasta jooksul pärast toetuse väljamaksmist. Kaebaja sellise tõlgenduse põhjendamatusele viitas Tallinna Halduskohus juba 20.01.2014 otsuses nr 3-13-2053 (p 19).

§ 19

lg 7 paneb vastustajale kohustuse nõuda toetuse saajalt aasta jooksul vähemalt kaks korda andmeid ja dokumente toetuse kasutamise kohta, kuid ei võta Eesti Töötukassalt õigust reageerida avastatud puudustele ka hiljem. Teistsuguse lähenemise korral muutuks täielikult sisutuks Eesti Töötukassa juhatuse 16.06.2010 otsuse nr 909 (tl 73-74) p-ga 3.9 ja selle aluseks oleva STS 2007–2013 § 22 p-ga 12 toetuse saajale pandud kohustus tagada projekti eesmärgi saavutamiseks vajaliku vara säilimine ja sihtotstarbeline kasutamine vähemalt kolme aasta jooksul projekti abikõlblikkuse perioodi lõppemisest arvates, sest apellandi tõlgenduse järgi ei saaks sellest nõudest kõrvalekaldumise korral järgneda mingit sanktsiooni (toetuse andmise otsuse p 4.2.6 kohaselt peaks vastava kohustuse rikkumise tagajärjeks samas olema saadud ettevõtluse alustamise toetuse tagastamine). Vabariigi Valitsuse 22.12.2006 määruse nr 278 „Toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise ning toetuse andmisel ja kasutamisel toimunud rikkumisest teabe edastamise 6

§ 19

lg 7) ega kasutanud haldusakti alusel üle antud raha osaliselt eesmärgipäraselt (üksnes äriplaanile vastavate kulutuste tegemise nõue – 16.06.2010 otsuse p 3.6;

§ 19lg 6).

Vaidlustatavast otsusest ilmneb piisavalt selgelt, et vastustaja on tuginenud mõlemale alusele. 10. Ärakuulamisõiguse tagamise kohustust ei ole rikutud. Õige ei ole apellandi seisukoht, et menetlusosalise taotlus ärakuulamise vormi osas on menetlejale siduv. Üldist suulise ärakuulamise nõuet ega kohustust lähtuda menetlusosalise taotlusest ei tulene ka Euroopa Liidu õigusest ega kohtupraktikast. Praegusel juhul ei näe õigusaktid ette mingit kindlat ärakuulamise vormi, mistõttu võis vastustaja HMS § 5 lg-st 1 lähtudes otsustada selle kaalutlusõiguse alusel (vt ka Riigikohtu 28.04.2014 otsus nr 3-3-1-52-13, p 34). Esmajoones on oluline, et menetleja valitud ärakuulamise vorm ei muudaks menetlusosalise jaoks vastava õiguse realiseerimist ebamõistlikult keeruliseks või võimatuks. Praegusel juhul nähtub XX ja Eesti Töötukassa ametniku kirjavahetusest ajavahemikul 07.03.2014–04.07.2014 (tl 21-31p; tl 101-105), et apellandile on dokumentatsioonis esinenud puudusi korduvalt ja üksikasjalikult selgitatud (need olid talle lisaks teada juba haldusasjale nr 3-13-2053 eelnenud haldusmenetlusest) ning antud võimalus esitada omapoolsed seisukohad ja lisatõendid, kuid XX piirdus üksnes õiguslike vastuväidete esitamisega menetluse läbiviimise kohta ega ole püüdnudki kuludokumentides esinenud puudusi kõrvaldada. Kuivõrd apellant on esitanud aruanded toetuse kasutamise kohta elektrooniliselt ja suhtles menetluse käigus Eesti Töötukassaga korduvalt elektronposti vahendusel, ei saanud tema jaoks olla ka põhjendamatult keerukas esitada vajalikud täpsustavad andmed elektrooniliselt või posti teel. Eesti Töötukassa on juhtinud õigesti tähelepanu, et

§ 19

lg-st 7 tulenevalt ei saa raamatupidamise algdokumentides esinevaid puudusi kõrvaldada asja ettenäitamisega ega suuliste selgitustega, vaid üksnes dokumentaalsete tõenditega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2015 otsus nr 3-14-50097, p 12). 11. Nii vastustaja kui ka halduskohus on arusaadavalt märkinud, et osad kuludokumendid ei vasta RPS § 7 lg 1 p-de 5 ja 6 nõuetele, sest neil puuduvad tehingu ühe osapoole (ostja) andmed (nimi ja asu- või elukoha aadress). Kuigi ettevõtluse alustamise toetuse rahastamisallikaks oli Euroopa Sotsiaalfondi programm „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine 2010-2011“, reguleerib vastava toetuse andmist eriseadusena siiski

, mistõttu tuleb esmajoones lähtuda just selles seaduses sätestatust, mitte struktuuritoetusi käsitlevast üldregulatsioonist. Seega ei oma asja lahendamise seisukohast tähtsust, kas apellandi tehtud kulud saaksid põhimõtteliselt olla abikõlblikud, vaid oluline on see, kas vastavad kulutused olid aktsepteeritavad

§ 19lg-te 6 ja 7 ning Eesti Töötukassa juhatuse 16.06.2010 otsuse kohaselt.

Kuna apellatsioonkaebuses on väidetud, et ostude eest tasuti OÜ HP Õigusbüroo pangakaardiga, siis võinuks aruannetele lisatud puudulikel raamatupidamise algdokumentidel ostja andmete puudumist püüda kõrvaldada näiteks äriühingu pangakonto väljavõtte esitamisega või muul viisil, kuid apellant ei ole arusaamatul põhjusel teinud kogu haldus- ega kohtumenetluse jooksul ühtegi katset täiendavaid tõendeid 7

§ 19lg 6 järgi aktsepteeritav.

12. Alates seaduse jõustumisest (01.01.2006) kehtiva

§ 19

lg 8 p 4 kohaselt peab toetuse saaja toetuse täies ulatuses tagastama, kui ilmneb, et ettevõtluse alustamise toetust ei kasutata sihtotstarbeliselt. Alates 01.05.2014 kehtiv

§ 19

lg 81 sätestab, et kui osa toetusest ei ole kasutatud sihtotstarbeliselt, võib Eesti Töötukassa kohustada ettevõtluse alustamise toetuse saajat tagastama toetuse osaliselt. Kuivõrd

§ 19

lg 81 ei ole menetlusnorm, vaid materiaalõiguslik alus toetuse osaliseks tagasinõudmiseks, siis ei ole apellandi viide menetlusreeglite muutmist käsitlevale HMS § 5 lg-le 5 asjakohane. HMS §-st 54 tulenevalt on haldusakti õiguspärasuse üheks eelduseks, et see on antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Apellant järeldab ekslikult, et kui varasemalt ei näinud seadus otseselt ette toetuse tagasinõudmist üksnes osaliselt, siis ei olnudki see varem võimalik (sarnasel juhul kaalutlusõiguse puudumise

§ 41

lg-s 1 on Riigikohus tunnistanud 22.04.2014 otsusega nr 3-3-1-51-13 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks).

§ 19

lg 81 ei loonud täiendavat alust apellandilt toetuse tagasinõudmiseks, vaid hoopis leevendas senist ebaproportsionaalselt jäika regulatsiooni, mille järgi tulnuks toetussumma selle mittesihipärase kasutamise korral nõuda alati tagasi tervikuna.

1. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 26.02.2015 otsus muutmata.
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p-st 2 tulenevalt on kaebaja olnud riigilõivu tasumisest vabastatud ning XX halduskohtule esitatud kaebuselt 17.11.2014 tasutud riigilõivu 15 eurot (tl 57) on apellandile Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2015 määrusega tagastatud. Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole kaebaja kohtutele andmeid esitanud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti XX kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Eesti Töötukassa ei ole esimese ega teise astme kohtus esitanud andmeid menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Villem Lapimaa Virgo Saarmets 8