← Eesti

3-15-459/20

Obsah (5)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 29. oktoober 2015, Tallinn Haldusasja

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-15-459 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. XX esitas 11.11.2014 Sotsiaalkindlustusametile avalduse ennetähtaegse vanaduspensioni määramiseks.
  2. Sotsiaalkindlustusamet määras 05.12.2014 otsusega nr 2001614/1 XX-le riikliku penisonikindlustuse seaduse (RPKS) §-s 9 ette nähtud vanaduspensioni alates 11.11.2014 eluaegselt summas 367,93 € kuus.
  3. XX esitas 18.12.2014 Sotsiaalkindlustusametile vaide 05.12.2014 otsuse nr 2001614/1 kehtetuks tunnistamiseks. Vaide kohaselt on otsuses ebaõigesti märgitud XX ametniku tööstaažiks 4 aastat 11 kuud ja 28 päeva ning arvestamata on jäetud XX töötamine ametnikuna rohkem kui 15 aasta kestel. 16.07.1976–16.04.1990 töötas XX Kohtla-Järve Linnavalitsuses ning 17.04.1990–09.09.1991 Ida-Viru Maakonnavalitsuses. Ta viidi Ida-Viru Maakonnavalitsusest üle Riiklikku Aktsiaseltsi Kohtla-Järve Leivatehas kui vastava eriala spetsialist. Kohtla-Järve Linnavalitsusest ja Ida-Viru Maakonnavalitsusest ei lahkunud XX omal soovil ning üleviimine tulenes omavalitsuse vastavasisulistest korraldustest. Õigluse ja võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt peaks ametniku staaži hulka kuuluma ka Riiklikus Aktsiaseltsis Kohtla-Järve Leivatehas töötatud aeg, kuna sinna tööle asumine ei olnud vabatahtlik ning oli seotud XX kui vastava eriala spetsialisti üleviimisega. XX-le teadaolevalt on SKA teinud tema tööstaaži osas päringu ka Rahandusministeeriumile ning saanud sealt vastuse, mille kohaselt tuleks vaidlusalune ajavahemik XX tööstaaži hulka arvata. Vaidlusalust ametnikustaaži arvestati ka XX viimases töökohas Kohtla-Järve Linnavalitsuses puhkuse ja lisatasude arvestamisel.
  4. Sotsiaalkindlustusamet jättis 26.01.2015 vaideotsusega nr 1.1-10/7 XX vaide rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt on XX avaliku teenistuse staaži hulka arvatud töötamine Kohtla-Järve Linnavalitsuses ajavahemikul 04.08.2008 – 31.07.
  5. Varasemate perioodide teenistusstaaži hulka arvamist reguleerib 01.01.1996 jõustunud avaliku teenistuse seadus (ATS v.r.), mille §-st 182 tulenevalt arvutatakse varasemad perioodid ametniku teenistusstaaži hulka üksnes juhul, kui isik oli 01.01.1996 teenistuses. XX töötas Kohtla-Järve TSN Täitevkomitee kapitaalehitusosakonnas 16.07.1976–16.04.1990 ning Ida-Viru Maakonnavalitsuses 17.04.1990– 09.09.
  6. Seega ei olnud XX teenistuses 01.01.1996, mistõttu nimetatud ajavahemikke tema avaliku teenistuse staaži hulka ei arvestata.
  7. XX esitas 25.02.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 05.12.2014 otsuse nr 2001614/1 tühistamiseks osas, millega ei arvestatud XX teenistusstaaži hulka perioodi 16.07.1976 - 09.09.1991 ja jäeti kohaldamata vanaduspensioni suurendamine, ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaatama XX 11.11.2014 avaldust ennetähtaegse vanaduspensioni määramiseks uuesti läbi või võtma asjas vastu uus otsus, millega arvatakse tema teenistusstaaži hulka töötamise periood 16.07.1976–09.09.1991, loetakse XX teenistusstaaži kogupikkuseks 20 aastat 1 kuu ja 23 päeva ning suurendatakse riiklikku vanaduspensioni 20% võrra vastavalt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 113 lg 7 punktile
  8. Kaebaja palus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ATS § 107 lg 1 p 1 ja § 113 lg 2 (koostoimes ATS v.r. §-ga 182 ning Vabariigi Valitsuse 08.11.2012 määruse nr 91 § 6 lg-ga 2). 1) Isikuid, kes olid 01.01.1996 avalikus teenistuses, ja isikuid, kes seda ei olnud, koheldakse pensioni suurendamisel erinevalt üksnes juhuslikust ajalisest faktorist tulenevalt ning puudub mistahes selge ja mõistlik eesmärk ebavõrdse kohtlemise õigustamiseks. Kaebaja ei lahkunud Kohtla-Järve Linnavalitsusest ja Ida-Viru Maakonnavalitsusest omal soovil ning tema üleviimine tulenes omavalitsusüksuse vastavatest korraldustest. Kaebaja on selles küsimuses 2

(6)3-15-459 pöördunud ka õiguskantsleri poole ning saadud tagasiside kohaselt on kaebaja eeltoodud seisukohad õiged ja põhjendatud. 2) Vabariigi Valitsus ei ole täitnud ATS § 107 lg-st 2 tulenevat kohustust, kuna selle sätte alusel 08.11.2012 vastu võetud määruse nr 91 § 6 lg-st 2 ei selgu, mida on mõeldud Sotsiaalkindlustusameti selgituste all ning milline on selgituste õiguslik mõju. 3) Vaidlustatud haldusaktist ei nähtu pensioni hilisem indekseerimine, sest pension on määratud otsuses näidatud summas eluaegselt. 4) Kaebaja on tema sissetulekuid arvestades eriti raskes olukorras ning vaidlustatud haldusakt on erakordselt ebaproportsionaalne, sest kaebaja sissetulek jääb suhtelises vaesuses elava isiku sissetuleku piirile.
  1. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebuse rahuldamata ja jäi vaideotsuse seisukohtade juurde.
  2. Tallinna Halduskohtu 05.06.2015 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 1) Alates 01.04.2013 kehtiva ATS § 113 lg-s 2 on sätestatud, et isikul, kellel on selle seaduse jõustumise ajaks täitunud vajalik teenistusstaaž riikliku vanaduspensioni suurendamiseks enne selle seaduse jõustumist kehtinud avaliku teenistuse seaduse alusel, säilib õigus saada vanaduspensioni suurendust ja tema riiklikku vanaduspensioni suurendatakse vastavalt sama paragrahvi lõikele
  3. ATS § 107 lg 1 p 1 kohaselt loetakse teenistusstaaži hulka alates
  4. aasta
  5. jaanuarist jõustunud avaliku teenistuse seaduse alusel arvestatud teenistusstaaž. ATS v.r. § 1 sätestas, et avalik teenistus on töötamine riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses. Sama seaduse § 182 lg-s 1 oli sätestatud, et isikule, kes selle seaduse jõustumisel on teenistuses, arvutatakse teenistusstaaži §-des 153–156 sätestatud korras. Seega arvatakse varasem avalikus teenistuses töötamise aeg isiku teenistusstaaži hulka juhul, kui isik oli teenistuses seisuga 01.01.
  6. Kaebaja sel ajal teenistuses ei olnud ning varasemaid perioode teenistusstaaži hulka seetõttu arvata ei saanud. Seda kinnitab Riigikohus 18.09.2014 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-3114 (p 16). 2) Kaebaja tööraamatus on 09.09.1991 tehtud kanne järgmises sõnastuses: „Vabastatud töölt seoses üleviimisega Kohtla-Järve Leivakombinaati“ (tl 9). Asjaolu, et kaebaja ei lahkunud avalikust teenistusest omal soovil, ei ole määrav. Tööraamatu kanne on tehtud ajal, mil avaliku teenistuse seaduse jõustumiseni oli veel neli ja pool aastat ning kande sõnastusele ei saa omistada tähendust avaliku teenistuse suhte tekkimise või olemasolu seisukohalt. Taolise olukorra jaoks ei ole seadusandja pidanud vajalikuks luua ka erisätet. Riikliku Aktsiaseltsi Kohtla-Järve Leivatehas (alates 23.11.1993 AS Järle) ei saa pidada riigi ega kohaliku omavalitsuse ametiasutuseks ega ettevõtteks, kus töötatud aega saaks lugeda avaliku teenistuse staaži hulka. 3) Kehtiva ATS jõustumisel ei loodud uut regulatsiooni varasemalt kujunenud staaži teistsuguseks sisustamiseks ega soovitud laiendada isikute ringi, kelle enne 01.01.1996 omandatud avaliku teenistuse staaži pensionilisa määramisel arvesse võetakse. Seda kinnitab nii seaduse sõnastus kui seletuskiri. 4) Seadusandja poolt sotsiaalõiguse valdkonnas raha ümberjagamisel koheldakse paratamatult erinevaid gruppe erinevalt, kuna ühelt poolt on tegemist sotsiaalpoliitilise otsustustega ja teisalt tuleb arvestada faktilise olukorraga. Samas ei saa erinevate gruppide erinev kohtlemine viia aga võrdsuspõhiõiguse rikkumiseni, millega võib tegemist olla, kui erinevaks kohtlemiseks puudub 3
(6)3-15-459 mõistlik põhjus (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.03.2006 otsus asjas nr 3-4-1-33-05, p 26; 21.01.2004 otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 37). Riigikohus on pensioniküsimustes (otsused asjades nr 3-4-1-1-15 (p 55), nr 3-4-1-1-14 (p-d 114 ja 115) ning nr 3-4-1-18-14 (p 59), ning seal esitatud viited varasemale praktikale) pidanud riigi kulutuste säästlikkust ja raha otstarbekat kasutamist põhiseadusega kooskõlas olevaks eesmärgiks nii põhiseaduse § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse kui ka §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega kitsendamisel. Kohtupraktikas on lahendatud mitmeid kaebusi seoses töötamise aja mittearvestamisega isiku teenistusstaaži hulka juhul, kui isik ei olnud teenistuses seisuga 01.01.1996 (nt Tallinna Ringkonnakohtu 07.08.2012 otsus asjas nr 3-11-2102 (p 8 ) ja 11.12.2013 otsus asjas nr 3-12-1986 (p-d 6 ja 7)). Senises rohkes praktikas ei ole kohtud sarnasel juhul võrdsuspõhiõiguse rikkumist tuvastanud ega tõstatanud probleemi kõnealuste sätete põhiseaduspärasusest. 5) Tallinna Ringkonnakohus on sarnases olukorras leidnud, et seadusandja otsustus pensioni sätestamisel ei saa kaasa tuua kõigi samaväärse tähtsusega ameti- või töökohtadel töötanud isikute ootust pensioni saamiseks (nt ringkonnakohtu 02.06.2006 otsus haldusasjas nr 3-051240). 6) Seadusandja otsustus võimaldada avalikus teenistuses olevatel isikutel pensioni suurendamist ei saa kaasa tuua kõikide enne 01.01.1996 avalikus teenistuses olnud isikute ootust pensioni suurendamisele ning nende töötatud aja arvestamisele teenistusstaaži hulka, vaid ainult neile, kes sel kuupäeval teenistuses olid. Seadusandja sellist otsustust saab riigi rahaliste vahendite piiratuse tõttu pidada põhjendatuks. Kaebajat ei ole põhjust pidada isikuks, keda pensioni määramisel tuleb kohelda samuti nagu 01.01.1996 avaliku teenistuse suhtes olnud isikuid. Seadusandja ei ole kaebajat kohelnud ka sõnamurdlikult. 7) Kaebaja väited tema eriti raske olukorra kohta ei ole põhjendatud ega asjassepuutuvad. Sotsiaalkindlustusameti selgituste õiguslik jõud ei oma praeguse asja lahendamisel tähtsust ja Vabariigi Valitsuse 08.11.2012 määruse nr 91 § 6 lg 2 ei ole asjassepuutuv. 8) Vaidlustatud otsus ei välista pensioni indekseerimist. Pole ka ilmnenud, et 01.04.2015 kaebaja pensioni indekseerimist ei toimunud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. XX apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 05.06.2015 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb kaebuses esitatud väidete juurde ja väidab täiendavalt järgmist. 1) Pensioni maksmise sidumine avalikus teenistuses olemisega 01.01.1996 on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, asetades kaebaja erinevasse olukorda võrreldes isikutega, kes olid 01.01.1996 teenistuses (ja nt vabastati avalikust teenistusest vahetult pärast seda). Halduskohtu viidatud kohtupraktika käsitleb teistsuguseid olukordi. Riigikohtu lahenditele, millele halduskohus viitas, on lisatud eriarvamused. 2) Teenistusest lahkumine Kohtla-Järve Linnavalitsusest ega Ida-Viru Maakonnavalitsusest ei toimunud apellandi soovil, vaid haldusorgani korraldusel. 3) ATS § 107 lg 1 kohaselt tuleb teenistusstaaži hulka arvata ATS v.r. alusel arvestatud teenistusstaaž. Apellandi teenistusstaaži arvestati teenistusraamatu kohaselt ka enne 1996. a 4
(6)3-15-459 arvestatud teenistusstaaž. Seda kinnitab Kohtla-Järve Linnavalitsuses lisapuhkuse ja täiendava töötasu maksmine.
  1. Sotsiaalkindlustusamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Halduskohtu otsus on õiguspärane ja põhjendatud.
  3. ATS § 107 lg 1 p-i 1 ja § 113 lg-t 2 tuleb mõista nii, et pensioni suurendamise aluseks oleva teenistusstaaži hulka saab arvata sellise teenistusstaaži, mida arvati teenistusstaaži hulka ATS v.r. järgi. ATS v.r. § 182 lg 1 ls 1 apellandi teenistust enne 01.01.1996 teenistusstaaži hulka arvata ei võimalda, sest apellant ei olnud sel ajal avalikus teenistuses. Halduskohus on seda õigesti selgitanud.
  4. Teenistusstaaži arvestamisel ei oma tähtsust küsimus, kas ametiasutus, kelle teenistuses isik oli, järgis teenistusstaaži arvestamisel ATS v.r. nõudeid, sest teenistusstaaži ebaõige arvestamise korral õigust pensioni suurendamisele ei teki. Sellise ametiasutuse peetud arvestus ei ole pensioni maksmisel siduv. Pensioni maksmine, nagu ka selle suurendamine, otsustatakse Sotsiaalkindlustusameti poolt ning teenistusstaaži arvestus on tõend, millest lähtudes Sotsiaalkindlustusamet pensioni suurendamise otsustab, kohaldades asjassepuutuvaid norme. Ametiasutuste peetava teenistusstaaži arvestuse siduvust Sotsiaalkindlustusameti jaoks ei nähtu ATS v.r.-st, selle alusel Vabariigi Valitsuse 09.01.1996 määrusega nr 6 kinnitatud teenistusstaaži arvutamise korrast, samuti ATS-st ega selle alusel Vabariigi Valitsuse 08.11.2012 määrusest nr 91 „Teenistuslehe vorm ning teenistuslehe pidamise ja teenistusstaaži arvutamise kord“. Viimati nimetatud määruse § 1 kohaselt on teenistusleht määruse lisas toodud vormi kohaselt täidetud dokument, mis annab ülevaate ametniku isikuandmetest, teenistuskäigust, teenistusstaaži arvestuse peatumisest ja distsiplinaarkaristustest. Määruse § 3 näeb muu hulgas ette teenistuslehel avalikku teenistusse asumisel teenistusse asumisele eelneva avaliku teenistuse staaži märkimise ja kande õigsuse kinnitamise kande teinud isiku nime ja allkirjaga ning ametiasutuse pitseriga. Määruse § 4 näeb ette kande kehtetuks tunnistamise korra. Eelnevast ei saa siiski järeldada, et teenistuslehel peetav arvestus on Sotsiaalkindlustusametile siduv eelhaldusakt. Seetõttu ei ole asja lahendamisel ka oluline, et kohtule ei ole esitatud apellandi teenistuslehte, mis saaks tõendada teenistuslehel varasema teenistusstaaži hulka teenistuse aja enne 01.01.1996 (küll ebaõiget) arvestamist.
  5. Halduskohus selgitas õigesti ka seda, et ATS v.r. § 182 lg 1 ls 1 piirang varasema teenistusstaaži avaliku teenistuse seaduse alusel teenistusstaaži hulka arvestamisel, mis koosmõjus ATS v.r. § 57 lg-ga 2, ATS § 107 lg 1 p-ga 1 ning § 113 lg-tega 2 ja 7 ei võimaldanud teenistusstaaži hulka arvata töötamist riigi- ega kohaliku omavalitsuse asutuses enne 01.01.1996 juhul, kui isik sel ajal avalikus teenistuses ei olnud, ei ole vastuolus põhiseaduse §ga
  6. Halduskohus selgitas õigesti viidetega Riigikohtu praktikale, et pensioni maksmisel isikute erinev kohtlemine on õigustatud, kui selleks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning erinev kohtlemine ei ole meelevaldne, majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub seadusandja pädevusse ning seadusandjal on ametipensionisüsteemi kujundamisel avar otsustusruum. Ebavõrdset kohtlemist õigustada võivaks legitiimseks eesmärgiks võib olla soov kasutada riigi raha otstarbekalt ja säästlikult, mis hõlmab selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud pensionisüsteemi pikaajaline toimimine. Pensionid on riigi 5
(6)3-15-459 pikaajaline kasvav kohustus, mis peab olema prognoositav ja milleks peavad olema katteallikad.
  1. Apellant märgib õigesti, et ringkonnakohtu lahendid, millele halduskohus viitas, ei ole asjassepuutuvad, sest halduskohtu viidatud asjades ei ole ringkonnakohus käsitlenud küsimust, kas juhul, kui isik ei olnud 01.01.1996 avalikus teenistuses, tuleb võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt talle makstavat vanaduspensioni suurendada, võttes arvesse enne 01.01.1996 tekkinud staaži riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses.
  2. Ringkonnakohus on senises praktikas seda küsimust siiski hinnanud. Ringkonnakohus selgitas 05.04.2006 otsuses asjas nr 3-04-53 (p 13), et seadusandjal on õigus otsustada, kellele ja millises ulatuses laienevad uue seadusega sätestatud ametihüved. Teenistusstaažist sõltuvad paljud avaliku teenistusega kaasnevad ametihüved (ATS § 37 lõike 2 alusel makstava lisatasu suurus, § 45 lõike 2 alusel antava lisapuhkuse pikkus, § 57 lõike 2 alusel riikliku vanaduspensioni suurendamine, § 131 lõike 1 alusel makstava koondamishüvitise suurus), mis nimelt stimuleerivad teenistuses olijaid teenistust jätkama, mitte teenistusest lahkuma ja teenistusstaažiga kaasnevatest ametihüvedest loobuma. Olemasoleva professionaalse ametnikekorpuse säilitamisele ja kvalifitseeritud avalike teenistujate erasektorisse suundumise vältimisele suunatud rakendussäte ei ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et vahetegu oli vajalik, et säilitada avaliku teenistuse sektori funktsioneerimine, stabiilsus tööjõuturul ja tekitada riigile solidaarne ametnikkond, kuivõrd erasektori poolt pakutud hüved ja tingimused olid hea kvalifikatsiooni ning ettevalmistusega isikule valdavalt soodsamad. Regulatsioon tagas ametikohtade täituvuse riigiametites ja kohaliku omavalitsuse organites.
  3. Pensioni suurendamata jätmine nende isikute puhul, kes 01.01.1996 avalikus teenistuses ei olnud, on nendest eesmärkidest lähtudes põhjendatud. Vaid teenistuses olevatele ametnikele pensioni suurendamise näol soodustuse andmine aitab vältida ametnike teenistusest lahkumist. Kuigi hiljem teenistusse asuvatele ja varasemat riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses töötamise kogemust omavatele isikutele samasuguse soodustuse sätestamine võib aidata kaasa kogenud spetsialistide avalikku teenistusse meelitamisele, ei viita see võrdsuspõhiõiguse rikkumisele.
  4. Apellatsioonkaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Menetlusosalised apellatsioonimenetluses menetluskulude nimekirju ega kuludokumente esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe ei ole /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.