← Eesti

3-14-51893/47

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14

§ 187lg 7; § 235 lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 15.08.2013 otsusega nr 669/7 XX-le puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 7 alusel puudega tööealise inimese igakuise toetuse summas 26,85 eurot perioodiks 05.08.2013–31.08.
  2. Otsuse kohaselt on isikul puudest tingitud igakuised lisakulud, mille suuruseks on 105% sotsiaaltoetuse määrast (25,57 eurot).
  3. Sotsiaalkindlustusamet peatas 29.05.2014 otsusega nr 027543/2 XX-le määratud puudega tööealise inimese toetuse maksmise PISTS § 20 lg 21 alusel alates 01.06.2014, sest kinnipeeturegistri andmetest nähtuvalt oli XX süüdi mõistetud ning kandis karistust alates 11.12.
  4. 3-14-51893 Sotsiaalkindlustusamet jättis 21.08.2014 vaideotsusega nr 1.1-10/51 rahuldamata XX 04.06.2014 vaide SKA 29.05.2014 otsuse kehtetuks tunnistamiseks, sest pole tõendatud, et XX vajaks oma puude tõttu individuaalset abivahendit.
  5. XX esitas Tallinna Halduskohtule 27.08.2014 kaebuse SKA 29.05.2014 otsuse nr 027543/2 ja 21.08.2014 vaideotsuse nr 1.1-10/51 tühistamiseks.
  6. Tallinna Halduskohus jättis 16.10.2014 määrusega XX kaebuse läbi vaatamata, kuna Sotsiaalkindlustusametil ja Tallinna Vanglal puuduvad andmed selle kohta, et XX vajab oma puude tõttu individuaalset abivahendit, mistõttu on kaebus ilmselgelt perspektiivitu. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 12.06.2015 määrusega XX määruskaebuse ning saatis haldusasja menetluse jätkamiseks halduskohtule. Ringkonnakohus märkis, et

§ 121

lg 2 p 1 puhul tuleb eeldada, et kaebaja vajab oma puude tõttu individuaalset abivahendit ning asja õigeks lahendamiseks on oluline hinnata, kas pädev haldusorgan on järginud vajalikul määral uurimispõhimõtet, et välja selgitada individuaalse abivahendi vajadusega seonduvad asjaolud.

  1. Sotsiaalkindlustusamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. PISTS § 20 lg-st 21 tulenevalt ei ole XX-le vangistuse kandmise ajal võimalik sotsiaaltoetust maksta, sest ta ei vaja ega tarvita puude tõttu abivahendeid.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 12.10.2015 otsusega XX kaebuse rahuldamata. Kaebaja esitas SKA-le 05.08.2013 ekspertiisitaotluse tööealisele inimesele puude raskusastme ja lisakulude tuvastamiseks, püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ja püsiva töövõime kaotuse protsendi määramiseks. XX-l on tuvastatud üldhaigestumisest tingituna osaline töövõime kaotus 80% ulatuses ja puudest tulenevate takistuste vähendamiseks on tuvastatud lisakulud ravimitele, enesehooldusele ja majapidamisele suuruses 105% sotsiaaltoetuse määrast. XX selgituste kohaselt ei taotle ta individuaalset abivahendit, vaid soovib, et temale makstaks puudega tööealise inimese igakuist toetust. Seega on kaebaja eesmärk saavutada sotsiaaltoetuse maksmise jätkamine ka vangistuses viibimise ajal. Vaidlustatud otsustega ei ole XX õigusi rikutud.
  3. XX ei nõustu 19.10.2015 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsusega ja palub kaebus rahuldada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8.

§ 187

lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist määrusega selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. Kuivõrd XX ei ole apellatsioonkaebuses välja toodud ühtegi õigusnormi, mida halduskohus oleks rikkunud, ega viidanud asjaolule, mille halduskohus oleks ebaõigesti tuvastatud (

§ 182

lg 1 p 5), lähtub ringkonnakohus XX poolt esimese astme kohtumenetluses esitatud seisukohtadest. Ringkonnakohus on seisukohal, et XX apellatsioonkaebus tuleb

§ 187

lg 3 p 5 alusel tagastada, sest haldusasjas esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada.

  1. Vaidlust ei ole selles, et XX-le on SKA 15.08.2013 otsusega (tl 27; tl 52; tl 81) määratud puudega tööealise inimese toetus (PISTS § 4 p 2 ja § 7) summas 26,85 eurot perioodiks 05.08.2013–31.08.
  2. PISTS § 7 näeb ette, et puudega tööealise inimese toetust makstakse puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks. Puudest tulenev lisakulu on PISTS § 2 lg 2

(3)3-14-51893 22 järgi puudest tingitud takistuste vähendamiseks vähemalt kord kuus tehtavad kulutused ravimitele, transpordile, abivahendite korrashoiule, enesehooldusele ja majapidamisele, kommunikatsioonivahendite kasutamisele, riietusele ja jalatsitele, mida ei finantseerita ravikindlustuse ja riigieelarve muudest vahenditest. PISTS § 20 lg 21 kohaselt peatatakse puuetega inimeste sotsiaaltoetuste maksmine süüdimõistetud toetuse saaja vanglas või arestimajas vangistuse kandmise ajaks, välja arvatud kui isik vajab oma puude tõttu individuaalset abivahendit. Selline regulatsioon lähtub asjaolust, et vangistusseaduse §-dest 49-491 ja 52-53 tulenevalt on vanglas kinni peetavatele isikutele tagatud riigi kulul tervishoiuteenuste osutamine vangistuses viibimise ajal ning kinnipeetavate tervishoidu korraldab vangla. Ringkonnakohus rõhutas 12.06.2015 määruses (p 16), et PISTS § 20 lg 21 ja sotsiaalministri 12.09.2008 määruse nr 49 „Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramise ja väljamaksmise kord ning tähtajad“ § 9 p 5 kohaselt eeldab vanglas viibivale toetuse saajale puuetega inimeste sotsiaaltoetuste maksmise peatamine, et haldusorgan on eelnevalt tuvastanud asjaolu, et isik ei vaja oma puude tõttu individuaalset abivahendit.
  1. SKA esitas 07.09.2015 halduskohtule tõendid, millest nähtuvalt on XX 05.08.2013 ekspertiisitaotluse (tl 131-139p) p-s 58 kinnitanud, et ta ei tarvita ega vaja abi- või hooldusvahendeid. Sama nähtub SKA 14.08.2013 otsusest nr 1008999 (tl 148 ja pöördel) puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise kohta, millest nähtuvalt seisnevad isiku puudest tingitud lisakulud kulutustes ravimitele, enesehooldusele ja majapidamisele. Ka Tallinna Halduskohtu 17.09.2015 istungi protokollist (tl 150-156) nähtuvalt kinnitas XX kohtule, et ta ei kasuta ega soovi individuaalset abivahendit, vaid üksnes toetust ravimite ostmiseks.
  2. Seega on asjas üheselt tuvastatud, et XX-l ei saa olla puudest tingitud lisakulusid, mis seonduksid individuaalse abivahendi kasutamise või korrashoiuga, vaid tema eesmärk on üksnes saavutada olukord, kus talle jätkatakse vangistuses viibimise ajal puuetega inimeste sotsiaaltoetuse maksmist vajalike ravimite soetamiseks. Sellest lähtuvalt ei ole PISTS § 20 lgs 21 sätestatud erand praeguses vaidluses asjakohane ning SKA-l puudus seadusest tulenev võimalus jätkata XX-le puudega tööealise inimese toetuse maksmist. Tuvastatud ja vaidlustamata asjaoludel on XX apellatsioonkaebus ilmselgelt perspektiivitu. Ringkonnakohus selgitab, et kui apellant leiab, et vanglas ei tagata talle vajalikke ravimeid, on tal võimalik tervishoiuteenuse mittenõuetekohast osutamist vaidlustada tsiviilkohtumenetluse korras maakohtus (nt Riigikohtu 07.04.2011 määrus nr 3-3-4-1-11).
  3. Eelneva põhjal ja

§ 187

lg 3 p 5 alusel tagastab ringkonnakohus XX apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 12.10.2015 otsuse peale läbivaatamatult selle esitajale. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud (

§ 187lg 2). /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 3

(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.