← Eesti

3-15-274/28

Obsah (11)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 109§ 2§ 103§ 200§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2015, Tallinn Ha

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus 3-15-274 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. XX esitas 16.12.2014 Lasnamäe Linnaosa Valitsusele avalduse toimetulekutoetuse saamiseks detsembris 2014 koos kommunaalkulude arvetega.
  2. Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande komisjon keeldus 19.12.2014 protokolli nr 11 kantud otsusega XX-le toimetulekutoetuse määramisest. XX ei esitanud toimetulekutoetuse taotlemisel dokumenti temaga samal elamispinnal elava YY sissetuleku kohta. XX on 01.12.2014 täidetud varalehel esitanud valeandmeid ning varjanud andmeid, jättes märkimata, et temaga samal elamispinnal elav YY omab ettevõtet Q OÜ, kus ta on alates 17.11.2013 ainuosanik ja juhatuse liige. XX pangakonto väljavõttest ei nähtu kaardimakseid seoses toidu, riietuse, jalanõude ja muude kaupade või teenustega esmavajaduste rahuldamiseks ega ka sularahatehinguid. XX pangakonto väljavõttest nähtub, et 06.11.2014 saadud toimetulekutoetusest summas 192,45 eurot ja sissetulekust sõltuvast toetusest summas 4 eurot on samal päeval tehtud ülekanne Lyoness Europe AG-le (online shopping, summa 196,29 eurot + panga teenustasu 0,16 eurot). Samasuguse tehingu tegi XX 20.11.2014 saadud toimetulekutoetusest summas 90 eurot, kandes samal päeval Lyoness Europe AG-le 89,84 eurot + panga teenustasu 0,16 eurot.
  3. Harju maavanem jättis 27.01.2015 vaideotsusega nr 189-k rahuldamata XX vaide Lasnamäe Linnaosa Valitsuse 19.12.2014 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. XX ja YY tuleb lugeda üheks leibkonnaks, mistõttu pidid isikud ühise toimetulekutoetuse saamiseks esitama kõik dokumendid oma sissetulekute, vara ja ettevõtluse kohta. XX toimetulekutoetuse taotluse menetlemise ajaks oli linnaosa sotsiaalhoolekande komisjonis vaid YY pangapoolse kinnituseta kontoväljavõtted, millega komisjon ei saanud arvestada, sest kontoväljavõtted ei kattunud Maksu- ja Tolliameti (MTA) andmetega. XX jättis 01.12.2014 täidetud varalehel märkimata, et YY omab ettevõtet Q OÜ. Juba ainuüksi sellel põhjusel tuli taotlus jätta sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 30 lg-st 6 tulenevalt rahuldamata. Pärast sotsiaalhoolekande komisjoni 19.12.2014 istungit on lisaks selgunud, et XX varjas ka enda sissetulekuid, sest osa esitatud arvetest on maksnud tema kaksikvend DD (summas 96,49 eurot), mitte taotleja ise, nagu ta väitis oma 01.12.2014 selgitustes, ning kolmanda isiku poolt taotleja eest tasutu tuleb SHS § 222 lg 2 kohaselt lugeda taotleja sissetulekuks. XX tehtud kulutused (nt kinkekaartide või toidulisandite ostmine) ei seostu ka esmavajaduste rahuldamisega (SHS § 22 lg 1).
  4. XX esitas 03.02.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande komisjoni 19.12.2014 protokolli nr 11 päevakorrapunkti 1 all tehtud otsuse ja Harju maavanema 27.01.2015 vaideotsuse nr 189-k tühistamiseks. Kaebajal ei olnud 16.12.2014 võimalik esitada YY pangakonto väljavõtet, sest ta ei saanud YY kätte, ning kaebaja ei teadnud ka YY sissetulekute suurust ega ettevõtte olemasolu. XX esitas 01.12.2014 täidetud varalehel endale teadaolevalt õiged andmed. Probleemidest YY andmetega sai XX teadlikuks alles 31.12.2014, kui sai kätte komisjoni 19.12.2014 protokollilise otsuse. 2

(8)3-15-274 Kaebajale ei jäetud võimalust valida, kas taotleda toimetulekutoetust üksnes endale või kogu leibkonnale. Kui YY dokumendid ei olnud korras, tulnuks toimetulekutoetus määrata vähemalt XX-le. Toimetulekutoetuse taotluse rahuldamata jätmise tõttu on kaebajal tekkinud võlgnevused. Toidulisandite vajaduse osas on kaebaja käinud diagnostikas ning ta ei ole kohustatud pöörduma perearsti poole, kes diagnostikaga ei tegele. DD poolt kaebaja arve tasumine ei ole varjatud sissetulek, sest kaebaja andis selle raha oma vennale ise ning kuna kaebajal puudub krediitkaardi kasutamise võimalus, tasuti ostu eest venna pangakaardiga. Kaebaja pangakonto väljavõttel ei kajastu kaardimaksed ja sularahatehingud panga poolt võlgnevuste tõttu kehtestatud piirangute pärast. Kuna iga ülekanne on tasuline, teeb kaebaja võimalusel ühe kande Lyoness Europe AG-le, kuhu kantud raha saab ta läbi Lyoness Europe AG partnerettevõtete kinkekaartide (Maxima Eesti OÜ, tervisetooteid müüvad ettevõtted jne) kasutada toidule, riietusele ja muudele esmavajadustele. Kui kaebajal on vajadus sularaha järele, saab soetatud kinkekaardi vahetada sularahaks. Sellisel moel on kaebaja hoidnud kokku pangaülekannete tasusid. Tervisetoodete ostmine on kaebaja jaoks esmavajaduste rahuldamine ning jooksvate eluasemekulude maksmine ja toidu ostmine on teisejärgulised.
  1. Tallinna linn vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. YY ei omanud 01.06.2014–30.11.2014 igakuist regulaarset sissetulekut, mistõttu pidi Lasnamäe Linnaosa Valitsus SHS § 222 lg-st 3 tulenevalt võtma aluseks tema toimetulekutoetuse taotlemisele eelneva kuue kuu keskmise sissetuleku. XX kinnitas 01.12.2014 varalehel oma allkirjaga ettevõtlustegevuse puudumist, kuid äriregistri andmetel omab YY ettevõtet Q OÜ, millest tulenevalt esitas XX menetlejale valeandmeid ja varjas andmeid. Asjaolu, et XX väidetavalt ettevõttest ei teadnud, ei anna alust toimetulekutoetuse määramiseks, mida taotleti ühise leibkonnana. Keeldumine oli SHS § 30 lg 6 järgi õiguspärane. Hiljem on selgunud, et XX varjas taotluses ka enda sissetulekuid, sest tõele ei vasta tema 01.12.2014 kirjalikus selgituses toodud väide, et ta maksis toodete (toidulisandid) eest toimetulekutoetusest. SHS § 222 lg 2 kohaselt tuleb XX sissetulekuks lugeda ka DD poolt 24.11.2014 tasutud arve summas 96,49 eurot. Toimetulekupiiri (
  2. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 8 p 1 kohaselt 90 eurot kuus) kehtestamisel on lähtutud minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks. XX kontoväljavõtetel ei kajastu kaardimakseid seoses toidu, riietuse, jalanõude ja muude kaupade või teenustega esmavajaduste rahuldamiseks ega ka sularahatehinguid. XX tehtud kulutused (nt kinkekaartide või toidulisandite ostmine) ei seostu esmavajaduste rahuldamisega.
  3. Harju maavanem vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata, jäädes vaideotsuses märgitud seisukohtade juurde. Kaebusest ei nähtu, et komisjon oleks jätnud toetuse SHS § 30 lg 6 alusel ebaõigesti rahuldamata, vaid pigem ei ole kaebaja rahul sellega, et toetus jäi rahuldamata temast mittesõltuvatel asjaoludel. XX on toimetulekutoetust taotlenud pidevalt ning on esitatavate nõuetega hästi kursis. Kui isik märgib taotlusesse andmed, peab ta olema ka teadlik, kas need on õiged. SHS § 223 lg-s 2 sätestatud viis tööpäeva on küllaltki lühike ajavahemik, mille jooksul tuleb otsus teha, mistõttu ei saa ka väita, et menetleja oleks rikkunud uurimispõhimõtet.
  4. Tallinna Halduskohus jättis 12.05.2015 otsusega XX kaebuse rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et XX elab Tallinnas XXX koos YY-ga ning nad moodustavad perekonna (s.o ühise leibkonna) kuni 31.12.2014 kehtinud SHS § 22 lg 2 tähenduses. Vaidlust ei ole ka selles, et YY on alates 17.11.2013 Q OÜ ainuosanik ja juhatuse liige ning XX ei märkinud seda 01.12.2014 varalehele, XX ei teavitanud Lasnamäe Linnaosa Valitsust YY-le oktoobris 2014 tehtud 450 euro suurusest väljamaksest ning kumbki neist ei esitanud YY pangakonto väljavõtet koos panga kinnitusega. 3
(8)3-15-274 Kaebaja on toimetulekutoetust taotledes väljendanud selgelt soovi teha seda perekonnana ja põhjendatud ei ole seisukoht, et YY dokumentide puudulikkuse korral tulnuks taotlus lahendada üksnes XX osas. Kaebaja ei avaldanud sellist tahet ka olukorras, kus pärast 16.12.2014 taotluse esitamist ilmnes, et YY pole haldusmenetluses osalemiseks kättesaadav. YY pangakonto väljavõtetest 01.07.2014–31.10.2014 ja 01.11.2014–30.11.2014 kohta nähtub, et isik ei ole saanud igakuiseid regulaarseid sissetulekuid SHS § 222 lg 3 tähenduses, mistõttu tuli toetuse määramisel lähtuda tema kuue kuu keskmisest sissetulekust, sh võtta arvesse MTA andmetel F OÜ poolt YY-le oktoobris 2014 tehtud töötasu väljamakset summas 450 eurot. SHS § 223 lg 21 ning § 30 lg-test 1, 2 ja 6 nähtuvalt on seadusandja seadnud esikohale taotleja enda kohustuse esitada toetuse saamiseks vajalikke tõendeid. Tõendatud ei ole, et Tallinna linn oleks pannud kaebajale või tema perekonnaliikmele kohustuse esitada panga kinnitusega konto väljavõte, mistõttu oleks alusetu tugineda toetuse mittemääramisel üksnes asjaolule, et selline dokument on jäetud esitamata (vt ka Riigikohtu 22.04.2014 otsus nr 3-3-1-51-13, p 63). Samas ei ole ka kaebaja suutnud tõendada, et nimetatud väljavõte oleks kõrvaldanud vastuolu MTA andmete ja YY kontoväljavõtete vahel. Seevastu on Tallinna linn põhjendatult tuginenud SHS § 30 lg-le 6, leides, et kaebaja jättis teadvalt esitamata või varjas andmeid YY osaluse kohta äriühingus, sest XX on ise möönnud, et teadis selliste andmete esitamise kohustust (omades ka varasemat toetuse taotlemise kogemust), ning tal oli seetõttu kohustus näidata üles ka hoolsust nõutud andmete väljaselgitamiseks ja selleks oli ka piisavalt aega, kuna varalehe täitis isik juba 01.12.
  1. Iseenesest ei saa korrektseks pidada Tallinna linna tegevust, mille järgi puudus kaebajal täielik ülevaade, milliseid dokumente nõuti YY-lt ning mis ajaks teda vastuvõtule kutsuti, kuid vaidlust ei ole selles, et Tallinna linn püüdis taotluse asjaolude selgitamiseks YY-ga järjekindlalt ühendust saada. Taotleja ja tema perekonnaliikme käitumist vastustajaga suhtlemisel ei saa pidada heauskseks. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et YY-l esinenuks objektiivne takistus ilmuda asjaolude täpsustamiseks sotsiaaltöötaja vastuvõtule. Kokkuvõttes jättis Tallinna linn toimetulekutoetuse SHS § 30 lg 6 alusel õiguspäraselt määramata. Harju maavanema vaideotsus on samuti õiguspärane ega saa rikkuda kaebaja õigusi. Tallinna linn on toimetulekutoetuse taotluse rahuldamata jätmisel lisaks märkinud, et kaebaja pangakontolt ei nähtu novembris 2014 kulutusi toidule, riietele ja muudele esmavajadustele, samuti sularahatehingute tegemist. SHS ei näe ette, et toimetulekutoetuse määramisest võiks keelduda põhjusel, et taotleja pole eelmise perioodi toetust kasutanud kooskõlas toetuse eesmärgiga. Küll aga iseloomustavad sellised andmed taotleja käitumise subjektiivset külge ja võivad olla asjakohased SHS § 30 lg 6 sisustamisel. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust väited, et hiljem on selgunud, et XX varjas detsembris 2014 toimetulekutoetuse taotlemisel andmeid ka enda sissetulekute kohta, sest vaidlustatud 19.12.2014 otsuses ei ole neile tuginetud. Samuti ei ole asjakohased Tallinna linna esitatud tõendid, mis seonduvad kaebaja sissetulekust sõltuva toetuse taotlemisega (toidulisandid) ning selle menetlemisega. Hilisem kuritarvituste avastamine võib tähendust omada juhul, kui tekib küsimus juba määratud toetuse tagasinõudmisest (SHS 30 lg 7). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Haldusorgan on kohustatud vastu võtma ka puudustega taotluse ning andma taotlejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Apellant kasutaski võimalust esitada YY kohta käivad andmed hiljem, kuid paraku osutusid need ebaõigeteks. Apellant oli 4
(8)3-15-274 teadlik, et andmed YY majandusliku olukorra kohta olid vajalikud, kuid neid ei õnnestunud lihtsalt taotluse esitamise ajaks saada. YY avaldas apellandile andmeid üksnes osaliselt ning apellant ei osanud YY-l ettevõtte olemasolu kahtlustada. Kuivõrd YY on apellandi lähedane sõber, oli tal alust saadud infot usaldada. Ka puuduvad apellandil endal selliste andmete muul viisil kogumiseks nõutavad juurdepääsuõigused. Kuna apellandi eest andmeid varjati ja tal puudus võimalus neid muul viisil saada, siis ei saa talle heita ette hoolsuskohustuse rikkumist. Apellant on teinud kõik endast oleneva, et menetluse läbiviimiseks vajalikke ja õigeid andmeid hankida, tal puudusid ulatuslikumad võimalused YY käitumist mõjutada. Halduskohus ei ole apellandile selgitanud, milliseid tõendeid pidanuks ta esitama, et seda asjaolu või YY-l sotsiaaltöötaja juurde mitteilmumiseks mõjuva põhjuse esinemist tõendada (viimase asjaolu tõendamise kohustus võib üldse lasuda YY-l, mitte apellandil). Tallinna linn ei täitnud menetluse läbiviimisel selgitamis- ja abistamiskohustust (vt Riigikohtu 15.02.2005 otsus nr 3-3-1-90-04, p 16; 16.11.2009 otsus nr 3-3-1-53-09, p 21) ning selle rikkumise tulemusel on tõsine oht, et apellant võib ilma jääda temale hädavajalikust sotsiaaltoetusest. Menetleja võinuks välja pakkuda taotluse muutmise või alternatiivnõuetega taotluse esitamise võimalused, kuid selle asemel hoopis varjati apellandi eest menetlustoimingutega seotud asjaolusid. Apellandi taotlus jäeti rahuldamata, andmata talle võimalust esitada selle kohta oma arvamus ja vastuväited. Apellandil on õigus saada toimetulekutoetust vähemalt toimetulekupiiri ulatuses ning ta on varasemates menetlustes ka sellekohast soovi avaldanud. Nimetatud rikkumist ei kõrvaldanud ka maavanem vaidemenetluses. Kuna Tallinna linna keeldumine oli põhjendamatu, tuleks tühistada ka maavanema vaideotsus. Apellant palub ringkonnakohtul kohustada Tallinna linna toetust välja maksma või saata taotlus Tallinna linnale uueks lahendamiseks vastavalt kohtu juhistele. Halduskohus ei selgitanud apellandile, mis ajaks tuleb esitada menetluskulude nimekiri, mistõttu ei saanud XX seda teha halduskohtu menetluses ning esitab vastava dokumendi ringkonnakohtus.
  1. Tallinna linn vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. SHS § 22 lg 2 mõistes perekonnaliikmed ehk tuluallikaid ühiselt kasutavad või ühise majapidamisega isikud peavad toimetulekutoetust taotledes näitama üles hoolsust vajalike andmete väljaselgitamisel. Apellant oli andmete esitamise kohustusest teadlik ning tal oli andmete väljaselgitamiseks piisavalt aega. Toetuste andmine tugineb suuresti usaldusel, sest kõiki andmeid registrid ei kajasta. Andmed oma perekonna tegeliku majandusliku seisu kohta peab esitama esmajärjekorras taotleja ise. Nõustuda ei saa, et alternatiivselt oleks tulnud vähemalt XX-le määrata toetus toimetulekupiiri ulatuses, sest toimetulekutoetuse määramisel võetakse arvesse toetuse taotleja ja tema perekonnaliikmete sissetulek. Seega olukorras, kus apellant elas koos YY-ga ühise leibkonnana, ei oleks isegi XX soovil olnud võimalik vormistada toimetulekutoetust temale üksinda. Apellant on ka ise möönnud, et Tallinna linn püüdis korduvalt YY-ga ühendust saada ja soovis temaga isiklikult vastuvõtul vestelda. Telefonikõnede kohta puuduvad küll kirjalikku taasesitamist võimaldavad andmed, kuid tegelikkuses on siiski küsitav, kas XX ei olnud tõepoolest teadlik YY-le telefoni teel pandud kohustusest. Ärakuulamisõigus oli apellandile tagatud, sest tal olnuks soovi korral võimalik osaleda Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande komisjoni 19.12.2014 istungil, millest teda teavitati 17.12.
  3. Harju maavanem vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Tallinna linn ei saanud apellandile anda tähtaega taotluse puuduste kõrvaldamiseks olukorras, kus menetlejal puudusid igasugused andmed selle kohta, et taotlusesse ei olnud märgitud kõiki apellandile 5
(8)3-15-274 teadaolevaid asjaolusid. Apellant ei ole veenvalt tõendanud, et tal puudus enne taotluse esitamist võimalus küsida YY-lt (kellega ta elab samas korteris alates
  1. a oktoobrist), kas viimasele kuulub ettevõtteid, osakuid või muud sellist. Kõik XX kirjeldatud väidetavad pingutused andmete saamiseks on leidnud aset alles pärast 16.12.2014 taotluse esitamist. Halduskohus ei ole rikkunud uurimispõhimõtet, vaid pigem tõlgendanud mitmeid asjaolusid apellandi kasuks. Asjakohatu on ka väide, et XX on asjaajamises vilumatu, sest juba ainuüksi Harju Maavalitsusel on temaga seoses menetluses neli kohtuvaidlust (3-15-274, 3-15-789, 315-861, 3-15-1141), rääkimata mitmetest vaidemenetlustest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.

§ 201

lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

  1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et XX 16.12.2014 taotlust saab pidada puudustega taotluseks üksnes osas, mis puudutab andmeid YY sissetulekute kohta (vastavas osas märkis apellant taotlusesse „?“ – tl 26), kuid mitte osas, mis puudutab YY ettevõtlust. Selles osas märkis XX 01.12.2014 varalehele selgelt nii enda kui ka YY kohta „Ei ole“ (tl 34 pöördel). Vaidlust ei ole selles, et Tallinna linn tegi korduvalt pingutusi YY pangakonto väljavõtte saamiseks, mitte ei jätnud taotlust vastavate andmete esitamata jätmise tõttu läbi vaatamata. YY ettevõtluse kohta puudus linnal vajadus XX-lt või YY-lt täiendavaid andmeid nõuda, sest tegelikud andmed olid äriregistrist üheselt tuvastatavad (tl 35 ja pöördel). Kuivõrd toimetulekutoetust taotleti perekonnale, siis pidid mõlemad perekonnaliikmed olema taotluse esitamisel hoolikad ning esitama õigeaegselt tõesed ja täielikud andmed oma majandusliku seisundi kohta. XX ja YY on käsitatavad sisuliselt ühistaotlejatena ning ebaõigete või mittetäielike andmete esitamist ei saa õigustada perekonnaliikmete omavaheliste suhtlemisprobleemidega.
  2. Tallinna linn on vastuses apellatsioonkaebusele lisaks õigesti rõhutanud, et olukorras, kus XX kinnitas 16.12.2014 taotluses (tl 26) ja eraldi kinnituses (tl 28), et moodustavad YYga ühise leibkonna, ei olnud vastustajal SHS § 22 lg-s 3 tulenevalt mingit võimalust jätta toimetulekutoetuse taotluse lahendamisel kõrvale YY kohta käivaid andmeid ning lahendada taotlust üksnes XX osas ja teda puudutavate andmete alusel. Seetõttu ei ole põhjust heita Tallinna linnale ette selgitamis- ja abistamiskohustuse rikkumist, kuna vastustaja ei pakkunud välja taotluse muutmise või alternatiivnõude esitamise võimalust. Taotlust menetlev haldusorgan ei saa pakkuda taotlejale välja taotluse muutmist viisil, mis eeldaks menetlejale teadvalt ebaõigete andmete esitamist (st ühise leibkonna olemasolu varjamist).
  3. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et halduskohus ei ole rikkunud menetlusnorme seoses võimaluse selgitamisega esitada kindlaks tähtpäevaks menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Apellandi sellekohane etteheide on ilmselgelt otsitud, sest Tallinna Halduskohus on 05.03.2015 määruse resolutsiooni p-s 3 (tl 54) selgelt välja toonud, et menetlusosalised võivad esitada täiendavaid seisukohti, taotlusi ja tõendeid, sealhulgas menetluskulu dokumente kuni 26.03.
  4. Kohtumääruse põhjenduste p-s 9 on selgitatud, et kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (

§ 109lg 1). XX on 05.03.2015 kohtumääruse kättesaamist kinnitanud eposti teel samal päeval (tl 59), seega oli apellandile tagatud piisav selgus ja võimalus 6

(8)3-15-274 menetluskulude nimekirja esitamisega seonduva regulatsiooniga tutvumiseks ning oma menetluslike õiguste kasutamiseks. Apellandi väited ei anna alust arvata, et halduskohus ei ole piisavalt täitnud

§ 2

lg-s 5 sätestatud selgitamiskohustust või et kohtu selgitused ei võimaldanud isegi õiguslikult kogenematul menetlusosalisel aru saada menetluskulude nimekirja esitamise tähtajast ja selle järgimata jätmise tagajärgedest. 15. Vaidlust ei ole selles, et XX on käesolevas kohtumenetluses osalenud isiklikult (sh allkirjastanud kõik menetlusdokumendid ja edastanud need kohtutele) ning ükski teine isik (sh väidetav esindaja PP) ei ole apellandi volitusel ühtegi menetlustoimingut teinud (selliseks menetlustoiminguks ei saa pidada PP 22.09.2015 selgitust õigusteenuse osutamise kohta), samuti on kohus suhelnud üksnes XX-ga. Pelgalt võimalik abi menetlusdokumentide koostamiseks ja õigusnõustamine ei muuda PP apellandi esindajaks, sest esindus tähendab esindaja menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutsemist. PP ei saa käsitada ka apellandi nõustajana, sest kirjalikus menetluses nõustaja osalemist

ette ei näe ja sellega seotud kulusid välja mõista ei võimalda (vt Riigikohtu 22.10.2012 otsus nr 3-3-1-46-12, p 33; 18.11.2014 otsus nr 3-3-1-58-14, p 26). Vaide- ja esimese astme kohtumenetluse kulude taotlemisel on apellant tuginenud

§ 103

lg 1 p-le 3 (menetlusosalise saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek) ja esitatud arvutuskäik põhineb palga alammäärast lähtuval töötundide arvestusel (2,34 eurot tunnis kokku 6,45 tunni eest). Samas ei ole XX esitanud ka apellatsioonimenetluses mingeid andmeid ega väiteid, et tal oleks halduskohtumenetluses osalemise tõttu jäänud saamata töötasu või muu püsiv sissetulek. Seega ei ole selliste kulude väljamõistmine

§ 109lg 1 järgi võimalik.

Lisaks ei saaks

regulatsiooni alusel vastustajatelt ühelgi juhul välja mõista vaidemenetluses osalemisega seonduvaid kulusid (nt Riigikohtu 05.12.20013 otsus nr 3-3-1-60-13, p 17). 16. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 12.05.2015 otsus muutmata. 17.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

§ 109

lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX on käesolevas asjas olnud riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud (riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2). XX on apellatsioonimenetluses taotlenud (tl 105-106) kokku 126,95 euro suuruse õigusabikulu väljamõistmist, mis seondub 21,59 euro ulatuses vaidemenetluse ja esimese astme kohtumenetluse kuludest ning 105 euro ulatuses apellatsioonimenetluse kuludest (sh käibemaks 21 eurot). Kuivõrd XX apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Apellatsioonimenetluse kulude kandmise kohta on esitatud Unicorn Holding OÜ 20.08.2015 arve nr 20082015-1 (tl 108), kassa sissetuleku order nr 28.08.2015-1 (tl 107), samuti 25.03.2015 õigusabiteenuse leping nr 25032015-1. Ringkonnakohus märkis juba eespool p-s 15, et apellandi õigusabikulusid ei saaks vastustajatelt välja mõista ka kaebuse rahuldamise korral, sest apellant on menetluses läbivalt osalenud iseseisvalt, kasutamata esindaja abi. Isegi kui apellandil olnuks esindaja, ei saaks välja mõista menetluskulude nimekirja koostamise ja esitamisega seonduvaid kulusid (20.08.2015 arve kohaselt summas 15 eurot, sh käibemaks 3 eurot), sest tegemist ei ole haldusasjas põhjendatud ja vajalike kuludega

§ 109lg 6 tähenduses, kuna menetluskulude väljamõistmise taotluse ja menetluskulude nimekirja 7

(8)3-15-274 esitamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi (nt Riigikohtu 06.05.2015 määrus nr 3-2-1-4-15, p 13; 11.11.2014 määrus nr 3-2-1-77-14, p 12; Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2015 otsus nr 314-52494, p 17). Vastustajad ei ole esimese ega teise astme kohtus esitanud andmeid menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad ka nende võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel vastustajate endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.