← Eesti

1-20-2256/5

1-20-2256 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. aprill 2020. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-2256 (20730000038) Kohtunik Urmas Reinola Vaid

§ 201

lg 2 p 2 ja

§ 209lg 2 p 3.

Kuriteokaebuse kohaselt esitas X AS 30.03.2019 arve summas 122 400 eurot äriühingule Q, keda esindas müügilepingu sõlmimisel CC, seoses Veoki sellele müümiseks. Arvele lisatud märkuse kohaselt kuulus kaup müüjale kuni arve täieliku tasumiseni. Arve tasumise tähtaeg oli 08.04.2019, kuid Veoki eest esitatud arvet ei ole täies ulatuses tasutud. Väidetavalt soovis Q Veoki müüa Rootsi äriühingule B AB koos pealisehitusega ning väljastas nimetatud äriühingule arve nr 2019040203, mis on kuriteokaebuse kohaselt tasutud 11.04.2019. Äriühing ei ole saanud sellest hoolimata Veoki valdust, mis viitab sellele, et CC omastas ka B AB vara. Kuriteokaebuse kohaselt esitas CC juba enne Veoki müügilepingu sõlmimist X AS-le ebaõigeid andmeid, et soovib tegelikkuses müüa Veoki edasi B AB-le. Nimetatud äriühing on Veoki eest tasunud, kuid CC käitumisest nähtub, et ta ei ole soovinud anda nimetatud äriühingule Veokit üle, vaid üksnes omastada Veoki eest saadud vara. Kuriteokaebuse kohaselt viis CC X AS eksimusse Veoki edasimüügi kavatsuse kohta, et tekitada sellega tema varakäsutuse tulemusena talle suures ulatuses varalist kahju ning et omastada B AB vara, mis tasuti lootuses Veok koos pealisehitusega omandada. Kuriteoteate esitaja leiab, et kriminaalmenetlust tuleks alustada kasvõi ainuüksi kontrollimaks esitatud informatsiooni õigsust ja tuvastada Veoki asukohta ning võimaldada X AS-l saada tagasi selle valdus. Kriminaalmenetluse alustamata jätmisega jäetaks avaldaja ilma võimalusest saada tagasi 1

(14)1-20-2256 Veoki omanikuna selle valdus ning B AB, olles tasunud Veoki eest 200 000 eurot ei saaks ei Veokit ega raha tagasi. 2. 30.01.2020 koostas Põhja Ringkonnaprokuratuur teate kriminaalmenetluse nr 20730000038 alustamata jätmise kohta. Kuriteoteate alusel puudub kriminaalmenetluse alustamiseks alus KrMS § 199 lg 1 p 1 tuleneval põhjusel. Sündmuses puuduvad kuriteotunnused ja see on kriminaalmenetlust välistav asjaolu, mistõttu ei saa kriminaalmenetlust alustada. Kuriteoteates esitatud info on osaliselt vastuoluline, milliste vastuolude likvideerimiseks ei ole edastatud asjassepuutuvat teavet. Nimelt sedastab avaldaja, et Q-ile oli esitatud arve nr-ga 833, mille kogusumma koos käibemaksuga on 122 400 eurot (hind ilma km-ta 102 400). Kuriteokaebusele lisatud Q esindaja UU vastuskirjas nähtub, et arve 6866, mille esemeks on S R500B6X2LB (VIN: YS2R6X200J2149349), ostuhinnaga 102 000 eurot on Q tasunud 10.05.2019 (pangaülekannetega kahes osas kohase USD päevakursiga (summades 57 969 USD ja 57 273 USD). Kuriteoavalduses ei ole Avaldaja viidanud sellele, et Q väide oleks ühel või teisel moel vale või viidatud arve nr-ga 6866 võltsing. Arvestades seda, et Q on käibemaksuseaduse mõttes välisriigi isikust soetaja, on võimalik, et tegemist on kauba ekspordiga ning käibemaksu (20 400 eurot) nimetatud tehingule üldse ei lisata. Nimetatud asjaolu võib viidata võimalikule poolte vahelisele vaidlusele. Samuti ei ole esitatud dokumentaalseid tõendeid selle kohta, et X AS nõuaks kohustuste täitmist summas 20 400 eurot. Küll aga on mitmeid avaldusi ja nõudekirju selle kohta, et veok tuleks viivitamatult tagastada. Kuriteoteatest ja selle lisadest nähtub, et Q on kõnes olevale veoautole teinud lisainvesteeringuid (pealisehituse paigaldustööd), mille tulemusel on kõnes oleva veoki hind märkimisväärselt suurenenud. Tsiviilõiguslikes suhetes on tavapärane, et kui üks osapool oma kohustusi nõuetekohaselt ei täida, asub õigustatud isik seda sisse nõudma. Sellist käitumisakti, milles X AS nõuaks 20 400 euro tasumist Q’ilt kõnes olevas avalduses ja selle lisades ei nähtu. Omastamise objektiivne koosseis eeldab vallasasja enda kasuks pööramist, avalduses ja selle lisades ei nähtu asjaolu, et Q sooviks kõnes olevat veokit endale jätta. Vastupidi, avalduses ja selle lisadest nähtub, et Q soovib oma kohustusi nõuetekohaselt täita, küll aga ei ole ta seda saanud teha, sest X AS ei ole omapoolseid kohustusi täitnud, mis seisnes selles, et X AS ei ole sertifikaate ja veoki tüübikinnitust edastanud, mis on vältimatult vajalik sõiduki registrisse võtmiseks. Kuna avaldaja ei ole edastanud ka kuriteoteatele lisa, millest nähtuks tüübikinnituse (Certificate of Conformity (COC)) ja muude dokumentide esitamist Q-ile, saab järeldada, et tegemist on tavapärase tsiviilvaidlusega, kus mõlemad osapooled on mingis osas jätnud oma kohustused täitmata ning nende täitmata kohustuste osas on tekkinud tsiviilõiguslik vaidlus. Esitatud sündmuse puhul on tegemist osapoolte vaheliste lepinguliste suhetega, mis on reguleeritavad tsiviilõiguslike meetmete kaudu. Esitatud materjalidest nähtuvad asjaolud, et seotud isikute vahel on tekkinud veel erinevaid vaidlusi ning vaidlused ei piirdu ainult avalduses tooduga. Olukorras, kus kahe juriidilise isiku vahel sõlmitakse kokkulepped, kuid neid ei täideta nõuetekohaselt või neist kaldutakse kõrvale, ei muuda see juriidiliste isikute vahelist lepingulist suhet kuritegelikuks. Kaebus ja selle lisad viitavad selgelt, et tegemist on lepingust tuleneva suhtega kahe juriidilise isiku vahel, kus vähemalt kaks lepingupoolt ei ole oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning sellest tulenevalt on tekkinud juriidilised vaidlused, millesse on segatud ka teised juriidilised isikud (B AB/ePP ja N AB). Kui kaebaja ei ole rahul kokkulepitud tingimuste täitmisega, siis need probleemid on lahendatavad tsiviilõiguslike meetmetega. Puudub selgus, milles seisnes Q pettuslik tegu. Avaldaja väidab järgmist: CC on esitanud juba enne Veoki müügilepingu sõlmimist X AS-le ebaõigeid andmeid, et ta soovib tegelikkuses müüa Veoki edasi B AB-le. Kuriteoavalduses ei nähtu poolte vahelist lepingut või muud tahteavaldust, millest nähtuks asjaolu, et CC või Q ei tohi veokit B AB-le müüa. Kaebuses esitatud objektiivse pildi pinnalt ei ole võimalik teha järeldust, justkui Q-l oleks esinenud algusest peale tahtlus teist poolt eksitada varalise kasu saamise eesmärgil. 2
(14)1-20-2256 Kriminaalmenetlust ei alustata kuriteotunnuste ilmnemise tuvastamise eesmärgil, vaid need peavad väga selgelt ilmnema juba alustamise otsustamise hetkel kuriteo ajendis.
  1. 10.02.2020 registreeriti X AS esindaja vandeadvokaat Martin Männiku kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri 30.01.2020 teatele kriminaalmenetluse nr 20730000038 alustamata jätmise kohta, milles taotletakse nimetatud teate tühistamist ja kriminaalmenetluse algatamist. 3.
  2. Kriminaalmenetluses kehtib legaliteedipõhimõte. Kui puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud, on uurimisasutusel ja prokuratuuril kohustus toimetada kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetluse lõpetamisega võib kaasneda isiku õiguste riive, millise rikkumise kõrvaldamiseks tal muu tõhus võimalus puudub. CC varjab Veoki asukohta ning ta on lahti ühendanud Veoki jälgimisseadme. X AS ei saa kasutada enda nõude tagamiseks õiguskaitsevahendeid, kui temale kuuluva Veoki asukoht on teadmata ning Q puudub mistahes Eestis teadaolev vara. Samuti on kaebajale teadmata CC elukoht. Prokuratuuri 30.01.2020 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates on ekslikult viidatud UU-le kui 11.12.2019 kirja koostajale, samas kui see on digiallkirjastatud Q väidetava esindaja KK poolt. Kui prokuratuur luges asja lahendamisel Q ja CC väidetava esindaja väited X AS-i esindaja väideteks, ei saa rääkida kõigi X AS-i kuriteokaebuse õiguslike aspektide analüüsimisest. X AS-i esindaja on selgitanud, et Veoki ostuhind oli vastavalt arvele nr 833 - 122 400 eurot, seda ei ole X AS-le lõplikult tasutud ning Veok müüdi omandireservatsiooniga, mistõttu Veoki omand on jätkuvalt X AS-l. X AS ei nõua väidetava arve nr 6866 tasumist, mida ei ole esitatud ka kuriteoteate lisana. 3.
  3. Q ei ole esitanud Maksu- ja Tolliameti tõendit, et ta võõrandab Veoki väljaspool Euroopa Liidu tolliterritooriumi ega tõendanud Veoki müüki väljaspool Eestit või asjaolusid, mis võimaldaksid Veoki müüa, müügihinnale käibemaksu lisamata. CC küll väitis algselt, et ta soovib Veoki Euroopa Liidust eksportida, mistõttu algne arve 6866 oli esitatud ilma käibemaksuta, kuid vastava tõendi esitamata jätmisel CC poolt esitas X AS Veoki eest nõuetekohase käibemaksuga arve 833 ning krediteeris arve
  4. VÕS § 233 lg 2 kohaselt võib omandireservatsioonile tuginedes müüja asja ostjalt üksnes siis välja nõuda, kui müüja on lepingust taganenud. X AS on 19.12.2019 lepingust taganenud ja saab seetõttu nõuda endale tagasi Veoki valdust. X AS on CC-le tüübikinnituse koostamiseks andmed andnud juba 28.08.
  5. Veoki ümberehitamisel (pealisehituse ehitamisel) ei saa X AS väljastada COC-d enne ümberehituse valmimist, milleks oleks vajalik pealisehitusega Veok esitada Maanteeametile tüübikinnituse väljastamiseks, praegu ei ole X AS-l aga Veoki valdustki. Q ja CC omastamistahe väljendub selles, et (i) CC varjab Veoki asukohta ning ta on lahti ühendanud Veokile tehases paigaldatud jälgimisseadme, (ii) CC väidetav esindaja eitab X AS-i omandiõigust ning (iii) CC ei ole vastanud nõuetele Veok X AS-le tagastada. Vastavalt kuriteokaebuses viidatud Riigikohtu praktikale saab omastamistahet manifesteerida ka selliselt, et valdaja toimetab kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea või kust asja väljanõudmine on omaniku jaoks ebamõistlikult koormav. Seega asjaolu, et CC väidab endal olevat tsiviilõiguslikke nõudeid, ei välista tema kriminaalvastutust, kui ta on lahti ühendanud Veokile tehases paigaldatud jälgimisseadme ja sellega manifesteerinud oma omastamistahet. CC väidetava esindaja väited erinevate vaidluste olemasolu kohta või X AS-i seotuse kohta kolmandate isikutega on paljasõnalised ja kantud eesmärgist luua illusioon keerulistest tsiviilõiguslikest vaidlustest, et pääseda kriminaalvastutusest. Ei saa olla vaidlust selles, et (i) X AS on jätkuvalt Veoki omanik (ii) Veoki eest on kolmanda isiku poolt makstud 200 000 eurot ning (iii) X AS-l ega kolmandal isikul ei ole Veoki valdust, selle asukohta varjatakse ning selle valdust ei anta vaatamata korduvatele nõudmistele tagasi. Kuriteo toimepanemist ei välista ega piira see, milline on kahtlustatava või temaga seotud äriühingu maksevõime ning millised oleksid võimalikud tsiviilõiguslikud meetmed, mida kannatanu saaks teoreetiliselt kasutada. Kui need asjaolud iseenesest välistaksid kriminaalmenetluse alustamise, 3
(14)1-20-2256 muutuks kriminaalmenetluses üldse mõttetuks kannatanu instituut ja kannatanu õigus esitada kriminaalmenetluses tsiviilhagi. CC ja Q pettuslik tegu ja tahtlus teist poolt eksitada varalise kasu saamise eesmärgil seisnebki selles, et (
  1. i)Veoki eest on kolmanda isiku poolt makstud 200 000 eurot, seejuures on B AB palunud X ASi kui Veoki omaniku abi tasutud summade eest Veoki valduse kättesaamiseks või tasutud summade tagasinõudmiseks, (
  2. ii)X AS-le on Veoki eest täies ulatuses tasumata ning (iii) X AS-l ega kolmandal isikul ei ole Veoki valdust, selle asukohta varjatakse ning selle valdust ei anta tagasi ega ka isikutele, kellele väidetavalt see soovitakse müüa. Need asjaolud kogumis viitavad selgelt sellele, et CC tegelik eesmärk on Veok omastada ning luua vaid mulje soovist Veok võõrandada. Ta on oma tahte või võimaluste kohta esitanud valeandmeid ehk neid asjaolusid moonutanud. Sellega on ta pannud toime ka

§ 209lg 2 p-s 3 sätestatud kuriteo.

X AS-le teadaolevalt ei ole CC poolt omastamise ja kelmuse toimepanek üksikjuhtum, vaid tema käitumist iseloomustab lepingupartnerite eksimusse viimine varakäsutuse tegemise eesmärgil. Näiteks (

  1. i)ei ole Q OÜ, mida esindas CC, tagastanud A AS-le autoveopealisehitus Megatrans+ Dolly+ autoveotreiler Rapid 13600 eest 45 120 eurot seoses 24.10.2018 liisingulepingust nr 201802210 taganemisega, (
  2. ii)tema käitumine on toonud kaasa Q OÜ pankroti ning ta varjab ennast (tema mobiiltelefon ei vasta enam) ning (iii) S AB Taani filiaal on teinud Q OÜ-le 2018. aastal eksliku makse summas 15 000 eurot, mis on samuti siiani tagastamata. Riigiprokuratuuri määrus 4. Riigiprokuratuuri 26.02.2020. a määrusega leiti, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri 30.01.2020 teade kriminaalmenetluse nr 20730000038 alustamata jätmise kohta on seaduslik ja põhjendatud ning sellele esitatud kaebus jääb rahuldamata ning osaliselt läbi vaatamata B AB-d puudutavas osas. 4.1.

§ 209

lg 1 sätestab vastutuse teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil.

§ 209

lg 2 p 3 sätestab vastutuse sama teo eest, kui see on toime pandud suures ulatuses.

§ 121p 2 kohaselt on suur kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot.

Kelmus eeldab muu hulgas pettusliku teo toimepanemist enne kannatanu poolset varakäsutust. 4.1.1. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate kohaselt puudub selgus, milles seisnes Q pettuslik tegu. Kaebuse kohaselt seisneb see selles, et Veoki eest on kolmanda isiku poolt makstud 200 000 eurot, seejuures on B AB palunud X AS-i kui Veoki omaniku abi tasutud summade eest Veoki valduse kättesaamiseks või tasutud summade tagasinõudmiseks. X AS-le on Veoki eest täies ulatuses tasumata. X AS-l ega kolmandal isikul ei ole Veoki valdust, selle asukohta varjatakse ning selle valdust ei anta tagasi ega ka isikutele, kellele väidetavalt see soovitakse müüa. Kaebuse kohaselt viitavad need asjaolud kogumis sellele, et CC tegelik eesmärk on Veok omastada ning luua vaid mulje soovist Veok võõrandada. Teiste sõnadega, ta on oma tahte või võimaluste kohta esitanud valeandmeid (ehk neid asjaolusid moonutanud). Sellega on ta pannud toime ka

§ 209lg 2 p 3 sätestatud kuriteo.

4.1.

  1. Olukorras, kus varakäsutus on tehtud kolmanda isiku ja mitte kaebaja poolt, tuleb väidetavaks kannatanuks pidada kolmandat isikut ja selles osas puudub kaebajal kaebeõigus. Kaebuse kohaselt on kolmas isik B AB palunud küll X AS-i abi tasutud summade eest Veoki valduse kättesaamiseks või tasutud summade tagasinõudmiseks, kuid ei nähtu, et kaebajale oleks antud volitust B AB-d esindada käesolevas süüdistuskohustusmenetluses. Seetõttu jääb kaebus selles osas läbi vaatamata. Tähelepanu võib siiski juhtida asjaolule, et KK 11.12.2019 kirja kohaselt oli B AB/ePP võtnud maksekohustuse pealisehituse paigaldustööde eest arve nr 2019040203 alusel, millisele on viidatud ka esialgse kuriteokaebuse lisas 3, mille kohaselt on B AB/ePP tasunud just arve nr
  2. 4.1.
  3. Sellist pettuslikku tegu, mille järel oleks kaebaja teinud varakäsutuse, esitatud asjaoludest ei nähtu. Kaebaja poolse varakäsutusena võiks kõne alla tulla Veoki üle andmine, kuivõrd muid asjassepuutuvaid varakäsutusi kaebaja poolt esitatud asjaoludest ei nähtu. Esialgse kuriteokaebuse 4

(14)1-20-2256 lisa 1 kohaselt anti Veok S R 500 B6x2LB, tehasetähisega 2149349 üle X AS poolt Q OÜ-le pealisehituse paigaldustöödeks 18.05.
  1. Esitatud asjaoludest nähtub, et pealisehituse paigaldustööd on ka teostatud. Ei nähtu selliseid asjaolusid, millest tekiks põhjendatud kahtlus, et enne Veoki üle andmist oleks Q OÜ, Q või CC kuidagi toime pannud pettuslikku tegu, millega X ASle ja tema esindajale oleks loodud tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutus enne Veoki üle andmist 18.05.
  2. 4.1.
  3. Lisaks väärib tähelepanu arve nr
  4. Nimelt oli kaebuse kohaselt Veok müüdud omandireservatsiooniga ning X AS väljastas käesoleva kaebuse kohaselt arve nr 6866 Q-le usus, et viimane ekspordib Veoki Euroopa Liidust välja. Seega on kaebaja algselt olnud nõus Q poolt Veoki müügiga kolmandale isikule. Isegi, kui CC oleks esitanud väite seoses Veoki ekspordiga enne Veoki valduse üleandmist ja oletades, et ta tekitas sellega eksliku mulje oma kavatsustest, ei nähtu, et X AS oleks just seetõttu varakäsutuse teinud, kuivõrd X AS on väljastanud ka teise arve, nr 833, mis on väidetavalt väljastatud usus, et Veokit siiski ei ekspordita. Seetõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, et X AS oleks varakäsutuse teinud just sellise eksimuse tõttu. Seega ei võimalda eksportimine või mitteeksportimine ja sellega seotud väited tekitada põhjendatud kahtlust kelmuse toimepanemises CC ja Q poolt. Esialgse kuriteokaebuse kohaselt on CC esitanud enne Veoki müügilepingu sõlmimist X AS-le ebaõigeid andmeid, et soovib tegelikkuses müüa Veoki edasi Rootsi äriühingule B AB-le. Ka selle võimaliku pettusliku teo puhul näitab uue arve väljastamine, et väidetav pettuslik tegu ei saa olla põhjuslikus seoses varakäsutusega. Samuti jääb ebaselgeks, kas kaebaja arusaama kohaselt pidi Veok müüdama edasi Rootsi äriühingule või eksporditama Euroopa Liidust väljapoole. Selliseid asjaolusid ja tõendeid, mille pinnalt saaks tekkida põhjendatud kahtlus, et CC on esitanud ekslikke andmeid ja seda enne varakäsutust ning et sellised andmed oleksid põhjuslikus seoses kannatanu poolse varakäsutusega, ei nähtu. Seega ei nähtu esitatud asjaoludest kelmusliku teo tunnuseid Q ega CC tegevuses kaebaja suhtes. 4.2.

§ 201

lg 1 sätestab vastutuse valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest.

§ 201

lg 2 p 2 sätestab vastutuse sama teo eest, kui see on toime pandud suures ulatuses.

§ 121p 2 järgi on suur kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot.

4.2.

  1. Olgugi, et kaebuse kohaselt ei saa olla vaidlust selles, et X AS on jätkuvalt Veoki omanik, ei saa siinkohal selles veenduda, kuivõrd kaebusele ei ole lisatud arvet 6866 ega võimalikku lepingut, mille alusel müüdi Veok omandireservatsiooniga ja väljastati arved nr 6866 ja nr 833 ja milline võiks sisaldada teavet, millistel tingimustel võis Veoki omandiõigus üle minna või üle minemata jääda. Kuivõrd sellist lepingut kaebusega koos esitatud ei ole, ei ole võimalik veenduda, et omand ei ole üle läinud. Samuti ei ole esitatud tõendina arvet nr 6866, mis on väljastatud enne arvet nr
  2. Olgugi, et arvel nr 833 on kirjas „Kaup kuulub Müüjale kuni arve täieliku tasumiseni. Ostja kohustub loovutama kauba valduse Müüjale koheselt kui arve ei ole tähtaegselt laekunud.“, siis ei ole üheselt teada, kas varem esitatud arvel nr 6866 oli samasugune tingimus ega seda, kas seal esitatud tingimused on täidetud ja seega kas omand Veoki suhtes on üle läinud või mitte. Kaebaja nimetab kord arvet nr 6866 väidetavaks ning samas nimetab, et arve nr 6866 esitati X AS poolt, kuid hiljem krediteeriti ning esitati arve nr
  3. Samuti esineb kaebuses vastuolu, kuivõrd kord nimetatakse, et Veoki ostuhinda ei ole X AS-le lõplikult tasutud (kaebuse p 2.2) ning samas, et X AS-le on Veoki eest täies ulatuses tasumata (kaebuse p 2.9). Samas on esialgse kuriteokaebuse lisas 5 ehk CC esindaja poolt allkirjastatud kirjas väidetud, et arvel nr 6866 nimetatud summa on tasutud seisuga 10.05.2019, pangaülekannetega kahes osas kohase USD päevakursiga (summades 57 969 USD ja 57 273 USD). Olgugi, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates oli sellele ka viidatud, ei ole kaebaja nimetatu osas seisukohta võtnud ega sellele väitele endiselt vastu vaielnud. Seega ei ole esitatud asjaolude pinnalt küllaldast alust väitmaks, et Veok oli Q jaoks võõras vara. 5

(14)1-20-2256 4.2.
  1. Kaebuse kohaselt on kaebaja 19.12.2019 lepingust taganenud ja saab seetõttu nõuda endale tagasi Veoki valdust VÕS § 233 lg 2 alusel. Asjaolu, kas on täidetud lepingust taganemise eeldused on tsiviilõiguslikud küsimused. Sealhulgas eeldab VÕS § 116 lg 1 alusel lepingust taganemine seda, et teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Kuna kaebaja ei ole esitanud kaebaja ja Q vahelist lepingut, mida oleks võimalik üles öelda, siis on võimatu anda ka hinnangut sellele, kas Q on lepingut oluliselt rikkunud ja kas leping on kehtivalt üles öeldud. Seejuures tuleb tähele panna, et Q väidetava esindaja vastuse kohaselt on äriühingute vahel ka teisi vaidlusi, millistest tulenevate võlgnevuste katteks on Q-l õigus kasutada pandiõigust. 4.2.
  2. Selle kohta, et CC varjab Veoki asukohta ning ta on lahti ühendanud Veokile tehases paigaldatud jälgimisseadme on esitatud tõendina lisa
  3. Lisa 11 sisaldab Exceli tabelit, milles on lahtrites info aja kohta, selle kohta, kas süüde on sees, kiiruse ja odomeetri näidu kohta, asukoha andmed ning teate tüübi kohta. Puuduvad andmed, mis kinnitaksid, et tegemist on just nimetatud Veokiga seotud andmetega ning selgusetuks jääb, kuidas nimetatud Exceli tabel tõendab, et jälgimisseade on lahti ühendatud. Seda enam, et tabelis on kajastatud asukoht ja ka selle muutumine ning jääb mulje, et Veoki asukohta saab andmete alusel vähemalt andmetes kajastatud ajal tuvastada. 4.2.
  4. Asjaolu, et CC väidetav esindaja eitab X AS-i omandiõigust Veokile ei tõenda Veoki omandamistahet, pigem vastupidi. Olukorras, kus isikud vaidlevad asja omandiõiguse üle ja kumbki peab asja enda omaks, ei saa seetõttu väita, et üks osapool püüab asja omastada. Kui osapool peab asja enda omaks võib see viidata ka keerulistele tsiviilõiguslikele suhetele ja sõltumata tsiviilõigusliku vaidluse tulemustest võis olla osapoolel piisav alus uskuda, et tema oli asja omanik, mistõttu võib karistusõiguslik sekkumine olla välistatud. Kaebuse kohaselt on X AS CC-le tüübikinnituse koostamiseks andmed andnud juba 28.08.2018, samas kui KK 11.12.2019 kirjas on juttu dokumentide (sh sertifikaat, tüübikinnitus) üle andmata jätmisest, millele kaebuses on vastatud üksnes tüübikinnitust puudutavas osas. Veelgi enam, X AS lepingulise esindaja Martin Männiku poolt 19.12.
  5. a koostatud vastuskirjas on väidetud, et Q ei ole kunagi nõudnud X AS-lt Veoki sertifikaati ega tüübikinnitust ning X AS-l on kujunenud olukorras õigus keelduda VÕS § 111 lg 4 alusel enda väidetavate kohustuste täitmisest (vastuskirja viies alapunkt). Samas on Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses viidatud, et tüübikinnituse koostamiseks vajalikud andmed on antud CC-le üle juba 28.08.2018 (kaebuse p 2.5). Selline pidevusetus oma seisukohtades kaebaja poolt ei võimalda aru saada kas kaebaja on täitnud oma võimalikud lepingust tulenevad kohustused või mitte. Tõele ei vasta kaebaja väide, et CC ei ole vastanud nõuetele Veok X AS-le tagastada. Vastanud on CC väidetav esindaja, mis nähtub lisast 7, kust nähtub KK poolt 27.12.
  6. a saadetud inglisekeelne kiri laiale ringile asjassepuutuvatele isikutele, sh X AS esindajatele, kus ta esitab kirja lõpus küsimuse kas kõik nõustuvad, et Veok tagastatakse X AS-ile. Olgugi, et kirjale ei ole lisatud esindaja volitust, siis ei teki tõsiselt võetavat kahtlust, et tegemist ei oleks CC esindajaga. Isegi, kui selline kahtlus tekiks, ei oleks see oluline, kuna isegi see, kas CC on või ei ole vastanud, ei näita veel üheselt omastamistahte manifesteerimist. Kuriteokaebuses ega käesolevas kaebuses ei ole piisavalt asjaolusid, mille alusel tekiks põhjendatud kahtlus, et CC ja Q oleks toime pannud omastamise vastavalt

§ 201

. Kriminaalmenetluse alustamine selleks, et alles otsida kriminaalmenetluse alust, ei ole aga põhjendatud. 4.3. Kaebuse kohaselt võib kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega kaasneda isiku õiguse riive, millise rikkumise kõrvaldamiseks tal muu tõhus võimalus puudub. X AS ei saa kasutada enda nõude tagamiseks aresti, hüpoteeki vms õiguskaitsevahendeid, kui temale kuuluva Veoki asukoht on teadmata ning Q puudub mistahes Eestis teadaolev vara, mille suhtes oleks võimalik pöörata sissenõuet, samuti on X AS-le teadmata CC elukoht. Asjaolu, et kaebaja ei saa oma õigusi maksma panna tsiviilõiguslikult ei ole kriminaalmenetluse algatamise aluseks. Kriminaalmenetluse saab algatada juhul kui tekib põhjendatud kahtlus, et toime 6

(14)1-20-2256 on pandud karistusseadustiku eriosas sätestatud süüteokoosseisule vastav tegu, millist kahtlust ülaltoodud põhjustel käesoleval juhul ei teki. 4.
  1. Olgugi, et nõustuda tuleb kaebaja tähelepanekuga, et teates on ekslikult nimetatud Q esindajana ja esialgse kuriteokaebuse lisas 5 oleva kirja autorina UU, kes tegelikkuses on X AS esindaja, ei too nimetatud eksimus kaasa menetlusotsuse ümbervaatamist. Menetleja on õigesti viidanud lisas 5 sisalduvale kirjale kui Q esindaja poolt esitatud kirjale. Asjaolu, et esindaja nimi on ekslikult teates valesti märgitud ei ole kaasa toonud sisulist viga. Kaebaja väide, et asja lahendamisel on Q Inc ja CC väidetava esindaja väiteid X AS-i esindaja väideteks loetud, ei vasta tõele, kuivõrd nimetatud väiteid käsitleti Q ja CC esindaja väidetena. 4.
  2. Kaebuses viidatakse Riigikohtu otsuse 3-1-1-56-05 p-le 7, mille kohaselt peab kaebuse läbivaatamisel analüüsima kõiki õiguslikke aspekte, ka neid, millele isik pole osutanud ja koostama põhistatud määruse kaebuse rahuldamise või selle rahuldamata jätmise kohta. Samas Riigikohtu otsuse 3-1-1-48-12 p 16.3.2 kohaselt ei nõua põhjendamiskohustus üksikasjalikku vastamist igale argumendile. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 30.01.2020 teade kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta on põhistatud ja sellele esitatud kaebuses välja toodu ei too kaasa nimetatud menetlusotsuse tühistamist. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele
  3. X AS lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Männik esitas 27.03.
  4. a (registreeritud ringkonnakohtus 30.03.
  5. a) ringkonnakohtule kaebuse, milles palub rahuldada kaebus, tühistada Riigiprokuratuuri
  6. veebruari
  7. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus ja kohustada Riigiprokuratuuri alustama kriminaalmenetlust CC suhtes

§ 201

lg 2 p 2 ja

§ 209lg 2 p 3 tunnustel.

5.

  1. Kaebuse esitaja märgib esiteks, et X AS jääb kõigi kuriteokaebuses ja Riigiprokuratuuri kaebuses esitatud seisukohtade juurde ja palub neid seisukohti lugeda käesoleva kaebuse lahutamatuks osaks. Et end mitte asjatult korrata, keskendub X AS seetõttu põhjendamisele, miks Riigiprokuratuur on ebaõigesti leidnud, et antud asjas puudub kriminaalmenetluse alustamise alus. 5.
  2. Kaebuse esitaja hinnangul oleks Riigiprokuratuur pidanud alustama esitatud avalduse ja kaebuse alusel kriminaalmenetlust 5.2.
  3. X AS kordab, et vastavalt Riigikohtu kohtumääruse kriminaalasjas nr 3-1-1-47-09 punktile 17 kehtib kriminaalmenetluses legaliteedipõhimõte, mis väljendub uurimisasutuse ja prokuratuuri kohustuses toimetada kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega võib kaasneda isiku õiguste riive, millise rikkumise kõrvaldamiseks tal muu tõhus võimalus puudub. X AS leiab, et Riigiprokuratuur on jätnud asja lahendamisel tähelepanuta, et CC varjab Veoki asukohta ning ta on lahti ühendanud Veokile tehases paigaldatud jälgimisseadme, et Veoki asukohta ei oleks võimalik kindlaks teha ning X AS-l puudub tõhus võimalus sellest tuleneva riive kõrvaldamiseks. 5.2.
  4. Riigiprokuratuur on leidnud vaidlustatud määruse punktis 3.2.2., et käesolevas asjas võib kannatanu olla B AB ning väidab, et kaebajale ei ole antud volitust B AB-d esindada käesolevas kriminaalmenetluses. See seisukoht on ebaõige. B AB on vastava volituse allakirjutanule andnud (lisa 5). X AS selgitab, et B AB on S AB (X AS-i emaettevõtja) üks ametlikest edasimüüjatest Rootsis. B AB pöördus X AS-i poole, et saada abi Veoki valduse kättesaamiseks ning sellest sai X AS teada, et lisaks X AS-le arve lõplikule tasumata jätmisele ei ole Veoki valdust antud üle ka tema emaettevõtja 7

(14)1-20-2256 ametlikule edasimüüjale Rootsis, kes oli Veoki eest tasunud koos selle pealisehituse maksumusega. Sellest hoolimata ei oma legaliteedipõhimõttest tulenevalt mistahtes tähtsust, kes on esitanud avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks, kui esinevad kuriteo tunnused. KrMS ei tulene, et kuriteoteate peab esitama ilmtingimata kannatanu, kuna KrMS § 6 kohaselt kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust. 5.2.
  1. X AS ei mõista, mis tähtsust omab Riigiprokuratuuri poolt viidatud asjaolu, et KK
  2. detsembri
  3. aasta kirja kohaselt on B AB võtnud maksekohustuse pealisehituse paigaldustööde eest arve nr 2019040203 alusel. Puudub vaidlus selles, et B AB on Veoki ja pealisehituse teostamise eest arve tasunud, aga CC varjab jätkuvalt Veoki asukohta, ega ole seda välja andnud ei X AS-le ega B AB-le. 5.2.
  4. Arusaamatu on Riigiprokuratuuri vaidlustatud määruse punktis 3.2.
  5. esitatud väide, et esitatud asjaoludest nähtub, et pealisehituse paigaldustööd on ka teostatud. Olukorras, kus CC varjab Veoki asukohta ning ta on lahti ühendanud Veokile tehases paigaldatud jälgimisseadme, ei ole teada kas üldse, ja mis töid on Veokiga teostatud. X AS tegi varakäsutuse (andis üle Veoki) paigaldustööde teostamiseks, jäädes selle omanikuks ning Veoki valdust ei ole temale tagastatud. Samuti on temale tasumata kogu Veoki eest esitatud arve, mis sisaldas ka käibemaksu. Need asjaolud ei saa olla vaidluse all. 5.
  6. Mistahes tähtsust ei oma Riigiprokuratuuri vaidlustatud määruse punktis 3.2.
  7. esitatud seisukohad Veoki ekspordi või mitteeksportimise kohta. X AS tegi varakäsutuse teadmisega, et temale jääb Veoki omand, kuni Veok tagastatakse või kuni selle eest täieliku tasumiseni, mida ei toimunud. Pettuslik tegu seondus sellega, et X AS uskus, et CC kas tagastab temale üleantud Veoki peale pealisehituse teostamist või tasub selle eest kokkulepitud hinna käibemaksuga, kuid ta ei ole teinud kumbagi. Mistahes tähtsust ei oma see, millised tingimused olid kajastatud X AS arves
  8. Olukorras, kus pole vaidluse all, et tasumine toimus alles
  9. mail
  10. aastal, pidi tasumine toimuma sel ajal kehtiva arve nr 833 alusel, mis oli esitatud koos käibemaksuga ja mida ei ole käesoleva ajani lõplikult tasutud. 5.
  11. Väär on Riigiprokuratuuri vaidlustatud määruse punktis 3.3.
  12. väljendatud seisukoht, et ei saa veenduda, kas X AS on jätkuvalt Veoki omanik ning punktis 3.3.
  13. märgitud asjaolu, et Veoki müügilepingut ei ole esitatud. Veoki kui vallasasja müümiseks ei ole vaja sõlmida lepingut kirjalikus vormis ning majandustegevuses on tavapärane kauba müümine toimub suulise kokkuleppe alusel ja arve esitamisega – eriti, kui pooled on ka varasemalt sõlminud sarnaseid lepingud. Arve Veoki müümise eest (kuriteokaebuse lisa 2) väljendab selgelt seda, et Veoki omand jäi X AS-le. Ainuüksi see, et CC on esitanud paljasõnalise väite, et tal on muid tsiviilõiguslikke nõudeid ja ta teostab pandiõigust, ei anna kuriteotunnuste esinemise korral alust jätta kriminaalmenetlus alustamata. 5.
  14. Arusaamatu on Riigiprokuratuuri vaidlustatud määruse punktis 3.3.
  15. väljendatud seisukoht, et esitatud andmete alusel jääb mulje, et Veoki asukohta saab andmete alusel vähemalt andmetes kajastatud ajal tuvastada. Kaebaja on selgitanud, et alates
  16. augustist
  17. a puuduvad andmed veoki asukoha kohta ning Kaebaja on kontrollinud, et Veok ei asu viimati kuvatud asukohas. Järelikult CC varjab Veoki asukohta ning ta on lahti ühendanud Veokile tehases paigaldatud jälgimisseadme, mis veelkord kinnitab, et tegemist ei ole mitte tsiviilõigusliku vaidlusega, vaid kuriteoga. 5.
  18. Väär on Riigiprokuratuuri vaidlustatud määruse punktis 3.3.
  19. märgitu, et tsiviilõiguslikud vaidlused välistavad karistusõigusliku sekkumise. Kui see väide oleks õige (mida ta ei ole) oleks kurjategijal võimalik igakordselt esitada paljasõnalisi väiteid enda poolt tsiviilõiguslike nõuete olemasolu kohta selleks, et põgeneda kriminaalvastutuse eest. Riigiprokuratuuri märgitud asjaolu, et tüübikinnituse varasem üleandmine selgus alles Riigiprokuratuurile kaebuse koostamise ajaks, ei anna alust väita, et X AS ei oleks olnud oma seisukohtades pidev. 8
(14)1-20-2256 5.
  1. Riigiprokuratuur on jätnud tähelepanuta, et avaldus kriminaalmenetluse alustamiseks esitati alles siis, kui peale
  2. detsembri
  3. a KK poolt antud lubadusi Veoki valdust siiski ei tagastatud ja järgnevatele e-kirjadele ei vastatud (vt kuriteokaebuse lisasid 8-10). Seetõttu on ilmselge, et CC ja tema esindaja on püüdnud üksnes luua mulje keerulistest tsiviilõiguslikest suhetest ja nõuetest, et kasutada seda ettekäändena, et toimepandud kuriteo suhtes ei alustataks kriminaalmenetlust. Ei saa olla vaidlust selles, et Veoki valdus oli antud üle CC-le, selle eest on täielikult tasumata ja veelgi enam – B AB on tasunud Veoki ees koos pealisehitusega arve, kuid ka temale on Veoki asukoht teadmata ja valdus üleandmata, samuti tasutud summa tagastamata. 5.
  4. Riigikohus on selgitanud kriminaalasja nr 3-1-1-56-05 punktis 7, et kaebuse läbivaatamisel on Riigiprokuratuur kohustatud analüüsima kõiki õiguslikke aspekte, ka neid, millele isik pole osutanud ja koostama põhistatud määruse kaebuse rahuldamise või selle rahuldamata jätmise kohta. X AS leiab, et Riigiprokuratuur on vaidlustatud määruses jätnud olulises osas analüüsimata X AS kuriteokaebuses esitatud faktilised ja õiguslikud põhjendused ning on lähtunud ebaõigest eeldusest, et Veoki müümiseks koostati kirjalik leping ning Veoki asukohta on võimalik tuvastada. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise korral jääks nii X AS kui B AB sisuliselt kaitseta ja võimaluseta saada tagasi Veoki valdus, sest Veoki asukohta oleks võimalik tuvastada ja selle valdus oleks võimalik saada tagasi vaid kriminaalõiguslike meetmetega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  5. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 26.02.
  6. a määruse tühistamiseks ning kohustamiseks kriminaalmenetlust alustada. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel kaalutud piisava põhjalikkusega tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses.
  7. Esmalt tuleb märkida, et ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate põhjendustega kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine oli ringkonnakohtu hinnangul igati põhjendatud. See, et kaebaja ei nõustu menetlejate põhjenduste ja käsitlusega, ei tähenda iseenesest seda, et menetlejad on jõudnud ebaõigele järeldusele kuriteotunnuste puudumise osas. Seejuures tuleb märkida, et kriminaalmenetlust ei alustata pelgalt seetõttu, et kaebuse esitaja soovib sellega saavutada temale kasulikku eesmärki – antud juhul teada saada sõiduki asukohta ja selle valdust tagasi saada ning kuriteoteate kohaselt menetlust alustada kasvõi informatsiooni õigsuse kontrollimise eesmärgil, kuivõrd kriminaalmenetlust alustatakse eranditult vaid juhul, kui esineb kuriteo toimepanemise kahtlus. Seega kriminaalmenetluse alustamine ei toimu teatud toimingute teostamise eesmärgil ja tsiviilõiguslikust suhtest tuleneva pooltevahelise lepinguliste kohustuste rikkumisega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Nii Põhja Ringkonnaprokuratuur kui Riigiprokuratuur leidsid põhjendatult, et kaebuses välja toodu pinnalt ei ole kõnealusel juhul tuvastatav

§-de 201 lg 2 p 2 ja § 209 lg 2 p 3 sätestatud kuritegude tunnuseid. Ringkonnakohus rõhutab, et KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks alles otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Kriminaalmenetlust ei alustata n.ö igaks juhuks. KrMS § 6 sätestab, et uurimisasutus ja prokuratuur on kohustatud toimetama kriminaalmenetlust kuriteo asjaolude ilmnemisel. Fraas „kuriteo asjaolude ilmnemisel“ tähendab, et esinema peavad KrMS § 193 lg-s 1 kriminaalmenetluse ajend ja alus, s.t kui kriminaalmenetluse ajend ja/või alus puudub, ei saa ka rääkida kohustusest toimetada kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetluse ajend on KrMS § 194 lg 1 kohaselt kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave. Kriminaalmenetluse 9

(14)1-20-2256 aluseks on osundatud paragrahvi teise lõike kohaselt kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Käesoleval juhul on sedastatav kriminaalmenetluse aluse puudumine viitega KrMS § 199 lg 1 p-le
  1. Seega, kuna pädev menetleja on sedastanud kriminaalmenetluse aluse puudumise, siis ei saa aktualiseeruda ka legaliteediprintsiip. Seonduvalt riigisiseses kriminaalmenetlusõiguses kehtiva in dubio pro duriore põhimõttega selgitab ringkonnakohus, et kuigi kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb tõepoolest kõnealusest põhimõttest lähtuda, siis ei saa eirata KrMS § 193 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt saab kriminaalmenetlust alustada üksnes siis, kui pädeva menetleja poolt sedastatakse esitatud materjalide pinnalt kuriteo ajend ja alus. Kui pädeva menetleja poolt kriminaalmenetluse alust ei tuvastata, nii nagu käesoleval juhul, siis ei saa rakenduda ka in dubio pro duriore põhimõte. Isiku põhjendamatu kahtlustamine süüteos ja kriminaalmenetluse tagamise võimalike abinõude rakendamine on isiku põhiõiguste ja vabaduste tõsine riive, mille põhjendamatut rakendamist tuleb vältida.
  2. Teiseks tuleb märkida, et kaebaja põhilisi argumente ja kaebuse väiteid kriminaalmenetluse alustamisega seonduvalt on menetlusotsustuse vastuvõtmisel eelnevad menetlejad juba arvesse võtnud. Ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate põhjendustega ja ei pea vajalikuks eelnevalt märgitud asjaolusid üle korrata. Mingeid uusi asjaolusid, mis eelnevatele menetlejatele poleks teada olnud või mida poleks menetlusotsustuse tegemisel arvesse võetud, ei ole ringkonnakohtule esitatud kaebuses välja toodud. Samuti ei ole ringkonnakohtule esitatud mingeid uusi tõendeid, mis seni tuvastatud asjaolud ümber lükkavad või mis mingit uut informatsiooni annavad kaebuste väidetega seoses. Ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate seisukohtadega selles, et käesoleval juhul puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks

§-des 201 ja 209 sätestatud kuriteokoosseisude puudumise tõttu. Pikalt üle kordamata eelnevate menetlejate poolt väljatoodut, tuleb siiski tulenevalt ringkonnakohtule esitatud kaebuse väidetest märkida järgmist. 9. Riigiprokuratuur on õigesti jätnud läbi vaatamata kaebuse osas, mis puudutas väidetavalt B AB suhtes toime pandud kuritegu. Tõele vastab küll ringkonnakohtule esitatud kaebuses toodu, et kuriteoteadet ei pea seadusest tulenevalt esitama konkreetselt kannatanu. Kaebuse esitaja on aga tähelepanuta jätnud olulise asjaolu, nimelt et kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisel saab KrMS § 207 lg 1 alusel Riigiprokuratuurile kaebuse esitada siiski vaid kannatanu. Seega B ABd puudutavas osas oleks saanud kaebuse Riigiprokuratuurile esitada vaid viidatud isik kui kannatanu ise, mida ta aga teinud ei ole. X AS selles osas kannatanu ei ole ja ei olnud õigustatud ka seetõttu kaebust esitama. Seetõttu jättis Riigiprokuratuur B AB-d puudutavas osas õigesti X AS-i kaebuse läbi vaatamata. Seda ei muuda olematuks tõsiasi, et ringkonnakohtule on esitatud volikiri, mille kohaselt advokaat M. Männik on õigustatud väidetavalt B AB-d esindama kriminaalmenetluse alustamisega seoses. Seda esiteks põhjusel, et sellist volikirja materjalidest nähtuvalt Riigiprokuratuurile ei esitatud, vaid on esitatud alles ringkonnakohtule koos kaebusega (kaebuse lisana). Teiseks omab tähtsust asjaolu, et isegi kui advokaat M. Männikul volikirja kohaselt selline õigus on, siis ta kannatanu huvides viimase õigusi kuidagi senini ometi realiseerinud pole, sest on kaebuse esitanud vaid kannatanu X AS esindajana, kuid ei nähtu, et ta oleks seda teinud B AB kui kannatanu (kaebuse esitaja) esindajana, sest nii Riigiprokuratuurile kui ka ringkonnakohtule esitatud kaebustes on märgitud kaebajaks X AS ning M. Männik on märgitud viimase lepingulise esindajana. Ühtegi viidet B AB-le kui kaebuse esitajale ning M. Männikule kui B AB lepingulisele esindajale kaebustest kordagi ei nähtu. Seega on M. Männik lepingulise esindajana jätnud ise järelikult võimaliku kannatanu B AB huvid esindamata, kuivõrd tema nimel kaebuseid esitanud ei ole. Suvalised viited X AS kaebuse raames B AB-le kui võimalikule kannatanule ei ole aga iseenesest kuidagi käsitletavad B AB kaebusena ja lahendatavad sisuliselt viidatud kannatanu kaebusena. Seega jättis Riigiprokuratuur õigesti kaebuse selles osas läbi vaatamata ja ka ringkonnakohus ei pea seetõttu vajalikuks B AB-ga seonduvaga midagi täiendavalt lisada, sest X AS ei ole selles osas kannatanuks ja ei ole õigustatud ka B AB kui kannatanu nimel 10

(14)1-20-2256 vastuväited kriminaalmenetluse alustamata jätmisega seoses esitama. Samas tuleb täiendavalt märkida sedagi, et tegelikult ei ole üheselt selge väidetava B AB volikirja põhjal seegi, keda konkreetselt advokaat M. Männik on õigustatud esindama, sest volikiri on koostatud S (B AB) nimel. Samas on ringkonnakohtule esitatud kaebuses selgitatud, et B AB on S AB (X AS-i emaettevõtja) üks ametlikest edasimüüjatest Rootsis. Seega on B AB ja S AB näol tegemist erinevate äriühingutega ja B AB vaid müüb edasi S AB tooteid. Kumba äriühingut advokaat seega esindama peaks ja oleks õigustatud esindama, jääb volikirjast üheselt arusaamatuks, sest volikirjast on need toodud justkui ühe äriühinguna, mis nad eeltoodu pinnalt aga ilmselgelt tegelikult pole. Samuti on volikirjas viidatud S-le üldiselt, mitte aga S AB-le. Kuivõrd aga M. Männik pole kannatanu B AB õigusi seni realiseerima hakanud kaebuste esitamise näol, ei oma sellised ebaselgused volikirjas ka antud juhul määravat tähtsust.
  1. Seoses väidetava kelmuse toimepanekuga CC poolt tuleb nõustuda eelnevate menetlejatega selles, et kaebustest ei nähtu tegelikult üldse konkreetne asjaolu, milles seisneb ikkagi konkreetne pettuslik tegu. Kaebaja üritab seda eelkõige selgitada läbi asjaolude ja lõpptulemuse, s.o et talle ei ole väidetavalt tasutud kogu sõiduki maksumust ning ei ole seda ka tagastatud, kuigi tal oli sõiduki üleandmisel selleks põhjendatud ootus. Kaebuse esitaja hinnangul on menetlejad vääralt mõistnud pettuslikku tegu, mida tema silmas peab. See on aga tingitud ringkonnakohtu hinnangul asjaolust, et kaebuse esitaja sisustab seda vaid läbi asja tehiolude, mitte konkreetse teo, milles see väidetav pettuslik tegu väljendub. See on iseenesest kaasa toonud olukorra, kus eelnevad menetlejad on püüdnud ise ära arvata, millist pettuslikku tegu enne varakäsutust võis kaebaja silmas pidada. Samas ei pea tegelikult menetlejad otsima asjaolusid, mida kaebus ei sisalda ja üritama ära arvata, mida kaebuse esitaja võiks silmas pidada. Ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejatega, et kelmuse koosseisu tunnuseid ei ole antud kaebuste pinnalt võimalik tuvastada ja seetõttu puudub alus selles osas ka menetluse alustamiseks. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses on välja toodud, et kaebaja hinnangul pettuslik tegu seondus sellega, et X AS uskus, et CC kas tagastab temale üleantud veoki peale pealisehituse teostamist või tasub selle eest kokkulepitud hinna käibemaksuga, kuid ta ei ole teinud kumbagi. Märkida tuleb, et pettusliku teoga oleks olnud tegemist siis, kui sõiduki üleandmisel oleks sellistes tingimustes eelnevalt kokku lepitud, kuid seejärel oleks valduse saaja jätnud sõiduki tagastamata ja ostuhinna tasumata ning tal oleks algusest peale olnud tahtlus kaebaja ilma jätta sõidukist või selle eest tasumata. Selline asjaolu ei ole aga antud juhul esitatud tõendite pinnalt tuvastatav, et CC-l selline kavatsus oleks olnud. Selle vastu räägib tegelikult ka asjaolu, et hiljem selle sõiduki eest suur summa ka tasuti. See, kas tasutud oli täies ulatuses või ainult osaliselt, sõltub pooltevahelisest eelnevast kokkuleppest, mida olemasolevate tõendite pinnalt pole aga võimalik kontrollida, sest poole tahet lepingu sõlmimisel ja lepingutingimusi ei ole võimalik tuvastada ja neid kontrollida sel lihtsal põhjusel, et kirjalikku lepingut sõlmitud ei ole. See, mis isikud on aga suuliselt kokku leppinud ja kas mõlemad osapooled on oma kohustusi täitnud või need osaliselt täitmata jätnud, sõltub aga nende vahel eelnevalt kokkulepitust. Seetõttu on asjakohatud kaebuse etteheited Riigiprokuratuurile justkui viimane oleks lähtunud kirjaliku lepingu olemasolust (mis on jäetud esitamata), mida ei pea aga olema, sest leping võib olla ka suuline. Tegelikult on prokuratuur lähtunud asjaolust, et kuriteokoosseisu kaebuse ja esitatud tõendite pinnalt pole võimalik tuvastada ning kuna pole kirjalikku lepingut esitatud, pole ka poolte tegelikku tahet ja kokkulepitu täitmist võimalik kontrollida, millest sõltub aga see, kas keegi on oma lepingulisi kohustusi rikkunud. Samas selleks, et hinnata ühe või teise poole käitumist, peaks olema seda mingite asjaolude pinnalt võimalik kontrollida. Käesoleval juhul pole see aga võimalik ja kaebuse esitaja on esitanud vaid temale sobivad tõendid. Käesoleval juhul pole tuvastatav, et veoki üleandmisel 18.05.
  2. a äriühingule Q ehk enne varakäsutuse tegemist oleks CC loonud tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse varalise kasu saamise eesmärgil, millise pettusliku teo tulemusel X AS poolt oleks varakäsutus tehtud. X AS väidab, et tegi varakäsutuse teadmisega, et temale jääb veoki omand, kuni veok tagastatakse või kuni 11
(14)1-20-2256 selle eest täieliku tasumiseni, mida ei toimunud. Käesoleval juhul saabki asjaolude pinnalt aga järeldada, et talle jäi omand seni, kuni selle eest tasuti. Küsimusele selle kohta, kas selle eest tasuti täielikult, ei ole aga võimalik üheselt vastata, sest teadmata on see, milles isikud eelnevalt kokku leppisid. Sõiduk anti CC poolt esindatavale äriühingule Q täiendavate tööde teostamise eesmärgil ning kaebaja pole üheselt väitnud, et need tööd oleks jäänud teostamata. Milles tööde teostamise järgselt kokku lepiti, pole samuti tegelikult teada. Samuti ei ole teada, millal pidi omand üle minema, millises summas sõiduk müüdama. Need on poolevahelised kokkulepped, mis on kirjalikult fikseerimata ja seetõttu pole võimalik üheselt omandiõiguse küsimust ja ka seda, kas hind sai täielikult tasutud või mitte, tuvastada. Seni, kuni sellised küsimused on vastuseta, pole aga võimalik rääkida ei kelmusest ega ka mitte omastamisest. Võimalik on rääkida vaid võimalikest lepinguliste kohustuste rikkumistest, mistõttu tuleb poolte tegelik tahe ja võimalik lepinguliste kohustuste rikkumine välja selgitada tsiviilõiguslike meetmetega, kuivõrd kuriteotunnuseid pole võimalik käesoleval juhul olemasolevate andmete pinnalt tuvastada. Seni, kuni pole poolte tahe ja kohustuste rikkumise ulatus (kes üldse rikkus ja mis ulatuses) teada, ei ole võimalik teada ka seda, kas kaebajal esines üldse alus omandireservatsiooniga lepingust taganemiseks ja veoki tagasinõudmiseks. Selles olukorras ei saa nõustuda kaebuse esitajaga ka selles, et arve nr 6866 ei oma mingit tähtsust, sest tegelikult omab see asjaolude väljaselgitamisel olulist tähtsust. Nimelt, kui veoki eest oleks jäetud üldse tasumata, ei tõusetukski mingit küsimust, s.h ei omaks see arve mingit tähtsust. Kuigi algselt on kaebaja nimetanud seda arvet üldse väidetavaks, s.o justkui sellist arvet ei oleks tegelikult üldse olemas ja selle alusel poleks ka makstud, siis hilisemalt on ta siiski möönnud seda, et selline arve tõepoolest oli ja selles oli sõiduki summa vastavalt eelnevale kokkuleppele ja asjaoludele ilma käibemaksuta. Aga just nimetatud arve alusel on CC esindaja kinnitusel mais
  1. a kahes osas veoki eest tasutud, mida tegelikkuses kaebaja ka ei eita. Millises summas ja millistel alustel ning tingimustel oli poolte vahel kokku lepitud veoki eest tasumine tegelikult, seda ei ole võimalik üheselt ja veenvalt tuvastada. Küll aga omab määravat tähtsust asjaolu, et CC esindaja kinnitusel on vähemalt algse kokkuleppe kohaselt sõiduki eest ka tasutud ja sellega omand neile ka üle läinud. Jätkuvalt (vaatamata Riigiprokuratuuri märkusele) ei ole esitatud arvet nr 6866, sest kaebaja hinnangul see arve ei oma mingit tähtsust, kuigi selle alusel on tegelikult tasumine toimunud (mida kaebaja ei eita) ja seega see arve ka tähtsust omab, sest sellest nähtuks arvel kajastuvad asjaolud. Kui ka arvel nr 6866 oleks viide sellele, et summa täielikul tasumisel läheb omand üle, siis selle arve tasumisega järelikult omand ka arve maksjale üle läks. Mis asjaoludel konkreetselt on koostatud aga ikkagi hilisem arve, kas CC ja Q olid sellest arvest ja seal toodud asjaoludest ning tingimustest üldse teadlikud, millega loodi tegelikult justkui õiguslik alus väita, et sõiduki eest täielikult tasutud pole ja seega pole ka omand üle läinud, ei ole teada. Kas CC ja Q olid uue arve ja selle tingimustega nõus, pole samuti teada. Teada on vaid see, et mingi eelneva kokkuleppe ja arve alusel veoki eest tasumine toimus. See, et kaebaja hinnangul oli arve maksjal kohustus maksta just hilisema arve alusel, on vaid tema arvamus, ükski konkreetne tõend seda ei kinnita. Seega, tegelikult seda, kumma arve alusel isik pidi veoki eest maksma, et omand talle üle läheks, pole võimalik üheselt käesoleval juhul tuvastada, kuid võttes arvesse asjaolu, et ta käibemaksuta ostuhinna siiski vähemalt tasunud on, siis vähemalt selles osas ei saa rääkida kannatanule väidetavalt tekitatud kahjust suures ulatuses, sest nõue saaks olla ikkagi eelkõige vaid tasumata summa osas, s.o sellisel juhul vaid käibemaksu osas. Samuti ei ole vähetähtis asjaolu, et Q on teostanud täiendavad tööd ja seega teinud lisakulutused veokile, tõstes sellega ühtlasi ka veoki väärtust. Sellises olukorras väheneks võimalik kannatanu kahju veelgi veokile tehtud kulutuste võrra. Kaebuse esitaja soovib aga tagasi veokit, mille väärtus on veoki täiendamise tõttu tõusnud, aga lisaks jätab ta tähelepanuta asjaolu, et on tegelikult juba saanud ka veoki ostuhinna (väidetavalt ilma käibemaksuta), mistõttu veoki tagastamisel kannaks kahju hoopis Q, kes on teinud kulutused veokile nii selle lisaehituse kui ka ostuhinna tasumise näol. Samuti on kaebuse esitaja menetluse vältel korduvalt esitanud kas teadlikult või tahtmatult väiteid selle kohta, kas veoki eest on täielikult või osaliselt tasumata. Samuti pole tegelikult esitatud tõendeid kaebuse esitaja väidete kohta selles, et kaebaja krediteeris arve nr
  2. Kuivõrd käesoleval juhul ei 12
(14)1-20-2256 ole teada, millises summas isikud kokku leppisid (kas pidi või ikkagi ei pidanud sisaldama summa ka käibemaksu), veoki eest valdavas osas vähemalt tasutud on ja võimalik, et isegi täielikult, siis ei saa üheselt väita, et selle eest täielikult tasutud pole ja kaebajat on petetud. Pigem viitab esimese arve alusel tasutud summa (ja sellisel juhul täielikus ulatuses) sellele, et ei ole alust väita, et CC oleks loonud teadvalt ebaõige ettekujutuse kaebajas varalise kasu saamise eesmärgil, mille tulemusel viimane oleks saanud varalist kahju, sest veoki eest on tasutud. Seda, kas see oli kokkulepitud summas (täielikult) või mitte, teavad vaid suulise lepingu sõlminud pooled ise ja lepingut ning lepinguliste kohustuste rikkumist võivad nad tsiviilkohtupidamise korras vaidlustada. Mis puudutab aga CC väidetavat kasu veoki edasimüümisest ja sellest, et ta ei soovi seda ka viidatud firmale üle anda, siis kaebuse esitaja ei ole õigustatud teise äriühinguga seonduvaid asjaolusid, milles ta ise kannatanu pole, vaidlustama (nagu eelnevalt juba öeldud). Samas on menetluse jooksul tõusetunud küsimus sellest, et veokit pole võimalik üle anda Rootsi firmale vastava vajaliku dokumentatsioonita, mis on aga väidetavalt takistatud just kaebaja enda käitumisest. Enam kui kummaline on tegelikult seegi, et kaebuse esitaja ei nõua mitte väidetavalt tasumata jäänud summa tasumist, vaid veoki tagastamist olukorras, kus veoki eest on siiski juba vähemalt märkimisväärses summas tasutud. Kriminaalmenetluse alustamata jätmisel on menetlejad seetõttu jõudnud põhjendatult järeldusele, et kaebuses esitatud objektiivse pildi pinnalt ei ole võimalik teha järeldust, justkui CC-l ja Q-l oleks esinenud algusest peale tahtlus teist poolt eksitada varalise kasu saamise eesmärgil. Kokkuvõttes tuleb nõustuda Riigiprokuratuuriga selles, et selliseid asjaolusid ja tõendeid, mille pinnalt saaks tekkida põhjendatud kahtlus, et CC on esitanud ekslikke andmeid ja seda enne varakäsutust ning et sellised andmed oleksid põhjuslikus seoses kannatanu poolse varakäsutusega, ei nähtu. Seega ei nähtu esitatud asjaoludest kelmusliku teo tunnuseid Q ega CC tegevuses kaebaja suhtes.
  1. Seoses omastamisega on Riigiprokuratuur esitanud ammendavad põhjendused, miks ei ole alust rääkida ka omastamisest. Tõsi on kaebuse pinnalt küll see, et veokit X AS-le tagastatud ei ole, kuid olemasolevate andmete pinnalt ei saa väita, et CC või Q oleks pidanud seda üldse vältimatult tegema. Nimelt, kuigi kaebuse esitaja hinnangul ei ole küsimust selles, et omand kuulub väidetavalt jätkuvalt X AS-le, kuid veokit tagastatud ei ole, selle asukohta varjatakse ja veoki jälgimisseade on lahti ühendatud, siis sellega seoses omabki aga määravat tähtsust omandiküsimus, sest omastada saab vaid võõrast vara, kuid käesoleval juhul nähtub asja materjalidest, et on tõsine kahtlus selles, kas veok on CC-le ja Q-le võõras, sest nad on selle eest juba ka tasunud, kuigi üheselt selge pole puudulike andmete tõttu see, kas täies ulatuses või mitte. Olukorras, kus aga jaatada veoki eest täielikku tasumist varasema arve alusel, lükkab see ümber kaebuse esitaja väited veoki temale kuulumise kohta. Kui aga ostuhinna tasumise tõttu kuulub omand CC esindatavale Q-le, puudub neil alus veoki tagastamiseks X AS-le ja samuti kohustus jagada infot sõiduki asukoha kohta ja põhjendada, miks jälgimisseade ei toimi. Kusjuures Riigiprokuratuur ei ole lähtunud vaid eeldusest, et sõiduki asukohta on võimalik tuvastada, kuigi esitatud tõendite pinnalt on olnud võimalik tuvastada veoki asukohta siiski mingil ajahetkel. Käesolevaks ajaks esitatud selgituste pinnalt saab aga järeldada, et enam ei ole võimalik veoki asukohta tuvastada, kuid tulenevalt omandivaidlusest ja eeldusest, et omand võib olla üle läinud, see ka määravat tähtsust ei oma. Kaebuse esitaja väidete kohaselt oli leping sõlmitud suuliselt, mille alusel müüdi veok omandireservatsiooniga ja väljastati arved nr 6866 ja nr
  2. Kuivõrd arvet nr 6866 ei ole senini esitatud ja suulise lepingu tingimuste kohta veenvat teavet ka ei ole, nimelt et millistel tingimustel võis veoki omandiõigus üle minna või üle minemata jääda ning millises summas ja tingimustel konkreetselt kokku lepiti, siis ei ole võimalik veenduda, et omand ei ole üle läinud. Kuigi arvel nr 833 on kirjas „Kaup kuulub Müüjale kuni arve täieliku tasumiseni. Ostja kohustub loovutama kauba valduse Müüjale koheselt kui arve ei ole tähtaegselt laekunud.“, siis ei ole üheselt teada, kas varem esitatud arvel nr 6866 oli samasugune tingimus ega seda, kas seal esitatud tingimused on täidetud ja 13
(14)1-20-2256 seega kas omand veoki suhtes on üle läinud või mitte. Kuivõrd varasema arve alusel on veoki eest varasemalt kokkulepitud tingimustel tasutud (mida ei eitata kaebuses) ja arvestades hilisema arve teksti, võib veoki eest toimunud tasumisel mais
  1. a omand üle läinud olla CC esindatavale Q-le. CC esindaja poolt allkirjastatud kirjas on väidetud, et arvel nr 6866 nimetatud summa on tasutud seisuga 10.05.2019, pangaülekannetega kahes osas kohase USD päevakursiga (summades 57 969 USD ja 57 273 USD). Seega tuleb nõustuda Riigiprokuratuuriga, et esitatud asjaolude pinnalt ei ole võimalik üheselt väita, et veok oli Q jaoks võõras vara. Asjaolu, et CC väidetav esindaja eitab X AS-i omandiõigust veokile, ei tõenda veoki omandamistahet, pigem vastupidi, seda, et nende hinnangul on omand neile üle läinud, tegemist ei ole nende jaoks võõra varaga. Nõustuda tuleb Riigiprokuratuuriga, et olukorras, kus isikud vaidlevad asja omandiõiguse üle ja kumbki peab asja enda omaks, ei saa seetõttu väita, et üks osapool püüab asja omastada. Kuivõrd omastada saab vaid võõrast vara ja käesoleval juhul pole kuriteokaebuse, selle lisade ja ringkonnakohtule esitatud kaebuse pinnalt alust üheselt väita, et veok oleks Q ja CC jaoks võõras, siis puudub alus sedastada nende käitumises omastamise kuriteo tunnuseid, mis iseenesest on menetlust väliustavaks asjaoluks.
  2. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et menetlusotsustuse vastuvõtja on sedastanud kriminaalmenetluse aluse puudumise viitega KrMS § 199 lg 1 p-le
  3. Sarnaselt ringkonnaprokuratuuri ja Riigiprokuratuuriga leiab ringkonnakohus, et kaebuses kirjeldatud asjaolude puhul on tegemist pigem tsiviilvaidlusega, mis ei kuulu lahendamisele kriminaalmenetluse korras, kuivõrd vaidluse keskmes on lepingu tingimused, lepinguliste kohustuste võimalik rikkumine ja lepingust taganemisega seonduvate asjaolude tuvastamine. Sellised eeltoodud asjaolud ei anna aga alust jõuda järeldusele antud juhul isikute käitumises kuriteotunnuste esinemise kohta. Seega selliste asjaolude tuvastamiseks ei alustata kriminaalmenetlust, vaid seda on võimalik kindlaks teha tsiviilkohtus. Ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejatega, et antud olukorras on tegemist pigem tavaliste tsiviilõiguslike lepinguliste suhetega ja esitatud materjalides puudub selline informatsioon, mis viitaks mõne süüteo toimepanemisele, mistõttu tuleb möönda kriminaalmenetluse aluse puudumist. Pädeva menetleja poolt kriminaalmenetluse aluse sedastamata jätmisega kaasneb kriminaalmenetluse alustamata jätmine. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et eelnevate menetlejate otsustus kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta on igati seaduslik ja põhjendatud ning kõik eeltoodud asjaolud ei anna alust kohustada menetlejat menetluse alustamiseks.
  4. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on kooskõlas seadusega, mistõttu puuduvad alused seadusliku Riigiprokuratuuri otsustuse tühistamiseks. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 26.02.
  5. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.