1-19-6076/34

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25.veebruar 2020, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-19-6076 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Meelika Aava Kriminaalasi Tiia Schapeli süüdistuses KarS üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 19.detsembri 2019 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Tiia Schapeli kaitsja adv. Gennadi Kull Süüdistatav Tiia Schapel (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Gennadi Kull Diana Helila Prokurör RESOLUTSIOON § 424 lg 1 järgi Harju Maakohtu otsus 19.detsembrist 2019 Tiia Schapeli suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Määrata Advokaadibüroo Kull OÜ-le vandeadvokaat Gennadi Kulli poolt Tiia Schapelile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 64,80 eurot. Välja mõista Tiia Schapelilt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 64,80 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Tiia Schapelile eraldi dokumendina. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu

1. detsembri 2019 otsusega tunnistati Tiia Schapel süüdi KarS § 424 lg 1 järgi ja teda karistati 4 kuu vangistusega. KarS § 73 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui T. Schapel ei pane 1 aasta jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvati alates
2. detsembrist
3. T. Schapel mõisteti süüdi selles, et tema juhtis tahtlikult
4. septembril 2018 kella 00.16 ajal Tallinnas XXX asuva maja juures mootorsõidukit KIA Picanto registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (alkoholijoove, mis on verest tuvastatud ning alkoholisisaldusega ühes grammis veres 2,46 milligrammi, laiendmääramatus+/- 0,06 mg/g). APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. G.Kull taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Menetluskulud palub kaitsja jätta õigeksmõistmisel riigi kanda. Kaitsja leiab, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult süüdistuse kasuks. Kohus ei põhjenda, millistele tõenditele tuginedes ta leidis, et patrullpolitseinike ütlused on tõesed, kuid süüdistatava ja süüdistatava poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ütlused ebausaldusväärsed.
5. septembril 2018.a. XXX asuvas restoranis Y läksid õed omavahel tülli. Õde CC helistas häirekeskusesse ning teatas, et Tiia Schapel süüdistab teda korteri ja autovõtmete võtmises ega lahku restoranist. CC palus, et politsei lahendaks tüli. Politsei väljakutsumist kuulis ka Tiia Schapel. Vältimaks tüli, läks Tiia Schapel hoovi sõiduautosse politseid ootama. CC helistas häirekeskusesse 12.09.2019.a. kell 23.
6. Protokolli kohaselt saabus politsei sündmuskohale 13.09.2019.a. kell 0.
7. Kaitsja märgib, et salvestiselt nähtub, et sõitma hakkamise soovist ei olnud seal juttugi. Jutt oli ainult sellest, et isik ei tahtnud välja minna restoranist ja tahab mingeid võtmeid saada.” Kohus ei selgita otsuses, milles seisneb süüdistatava ja tunnistaja CC ütluste vastuolu vaatlusprotokolliga. Kohtule esitatud vaatlusprotokoll on koostatud häirekeskusesse CC kõne kohta. CC kõnes häirekeskusesse ei maini kordagi seda, et Tiia Schapel soovib lahkuda autoga sündmuskohalt. 2 Politseipatrull saabus kohale 30 minutit peale seda, kui CC oli teinud kõne häirekeskusesse. Kaitsja viitas nimetatud ajavahemikule juba kaitsekõnes. Juhul, kui Tiia Schapelil oleks olnud tahtmine sündmuskohalt ära sõita, siis oleks ta saanud seda teha 30 minutit enne politseipatrulli saabumist. Politseitöötajad kinnitavad, et nad nägid liikuvat autot, teadmata, kes autos viibib, jooksid nad koheselt seda peatama. Liikuma hakkamist ei näinud kumbki politseinikest, seega on välistatud asjaolu, et Tiia Schapel, nähes politseinikke, püüdis kohalt põgeneda. Asjaolu, et Tiia Schapel ei soovinud põgeneda politseinike eest ega ka niisama kuhugi sõita, võib järeldada asjaolust, et suunal kuhu auto sai liikuda, oli ees tõkkepuu. Mõlemad politseinikud kinnitasid, et tõkkepuu oli suletud. Kui oletada, et Tiia Schapel soovis politseinikke nähes põgeneda, siis ta oleks pidanud avama tõkkepuud, kiirendama hoovist välja. See ei ühti politseinike ütlustega, kes ütlesid, et auto liikus niivõrd aeglaselt, et ühel politseinikest õnnestus joosta auto külje peale ning seejärel autole ette, mille peale auto seiskus. Peale auto seiskumist avas politseinik auto ukse ning hakkas jõuga Tiia Schapelit sealt välja tirima. Juhul, kui Tiia Schapelil oleks olnud kavatsus autoga põgeneda, siis peale seda, kui politseinik auto peatas, pidanuks tõkkepuu üles tõusma, mille tagajärjel oleks olnud hoovist väljasõit vaba. Seda ei juhtunud. Politsei kinnitas, et tal õnnestus auto peatada paari meetri kauguselt tõkkepuust. Politsenik ei maini, et ta oleks näinud Tiia Schapeli käes või autos mingit pulti või et Tiia Schapel oleks tegelenud mingi tegevusega, kui politseinik avas auto ukse ning hakkas teda sealt välja tirima. Tiia Schapel selgitas kohtule, et ta läks peale seda, kui CC oli kutsunud välja politsei, välja autosse, et oodata politsei saabumist autos. Tiia Schapel ütles, et ta pani automootori tööle sooja saamiseks, kuna tal oli seljas ainult kleit ning õues oli juba küllaltki jahe. Kaitsja leiab, et politsei ei süvenenud väljakutse sisusse. Nende arvates oli väljakutse tehtud selleks, et takistada Tiia Schapelil autoga sõita. Seepärast, tormates auto juurde, avasid nad koheselt ukse, tirisid Tiia Schapeli välja, pööramata tähelepanu, kus täpselt auto asus, kas hoovis oli teisi autosid. Üks politseinikest arvas, et auto võis liikuda 5-10 meetrit. Teine politseinik ütles kohtus, et auto võis vähemalt nõksatada. Politsei ei pööranud mingit tähelepanu asjaolule, et hoov oli suletud. Selleks, et hoovist välja sõita, tulnuks eelkõige avada tõkkepuu, mida ei tehtud. Tõkkepuu ja Tiia Schapeli poolt pargitud auto vahe ei olnud enam, kui ühe auto pikkune vahemaa. Kohtuistungil mitte kumbki politseinikest ei maini, et CC oleks teatanud neile, et tema õel on kavatsus autoga ära sõita. CC juhatas politseinikud teisele poole maja ja teatas, et õde on autos. Seega ei ole CC ütlused vastuolus vaatlusprotokolliga. Kaitsja leiab, et vaatamata asjaolule, et kaitsja poolt kohtule esitatud fotodel puudub tõesti kuupäev, millal need olid tehtud, saab neist ülevaate hoovist ja ka sellest, kus võis auto politseinike kohale saabudes asuda. Foto järgi hinnates jäi auto ja tõkkepuu vahemaaks umbes ühe auto pikkus. Üks politseinikest teatas, et kui ta tagauksest väljus, siis nägi ta, et auto, mida ta arvas liikuvat, asus temast vasakul. Kohtule esitatud fotol on märgitud restorani tagauks ning võib aimu saada, milline on vahemaa majaseinast autoni ja tagauksest tõkkepuuni. Fotol on ära näidatud ka koht, kus Tiia Schapeli auto seisis. AA ütles, et auto asus pigem ees, kui nad tagauksest väljusid. SS selgitas, et ta ei olnud otse minu ees, kui 3 ma välja tulin, ta oli diagonaalis vasakul minust, aga see tee on kitsas. Seal on täpselt niimoodi, et üks rida ja teine rida tundus nagu parkimiskohad, kaks autokohta siis. Eeltoodust lähtuvalt leiab kaitsja, et politseinike selgitus auto liikumise kohta ei ole kõiki asjaolusid arvestades eluliselt usutav ja peale politseinike ütlusi ei kinnita auto liikumist ükski tõend. Jääb selgusetuks, miks politsei ei teinud koheselt vajalikke toiminguid auto liikumise tõendamiseks. Politsei oleks saanud koheselt mõõdistada vahemaa, mille auto oli läbinud hetkel, kui politsei restorani tagauksest väljus. Restorani tagauksest väljus kolm isikut, sh ka CC. Kui politsei oleks koheselt fikseerinud auto liikumise suuna ja kauguse, siis nad oleks saanud koostatud skeemile võtta koheselt nii CC allkirja kui ka nõuda Tiia Schapeli allkirja. Sündmuskohas sündmuse fikseerimise asemel tiriti Tiia Schapel koheselt autost välja ja nõuti alkomeetrisse puhumist. Kaitsja arvab, et kui AA kuulas SS tunnistajana üle, siis leitigi, et kui juba politsei kohale kutsuti ja isik autos istus ju ta ikkagi selle autoga liikus ning sellest piisab, et isikut kahtlustada KarS § 424 lg 1 järgi karistatava teo toimepanemises, sest joove sai tuvastatud arsti poolt. Tallinna Ringkonnakohtu 13.veebruari 2020 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 20.veebruarini
8. Määratud tähtajaks esitas kirjalikud seisukohad prokurör. Prokurör leiab, et kohtuotsus on motiveeritud ja seaduslik. Kohus analüüsis tõendeid kogumis. Samuti on kohus põhjendanud süüdistatavale karistuse mõistmise aluseks olevaid asjaolusid. Kohtus kuulati tunnistajatena üle patrullpolitseinikud AA ja SS, kes tulid sündmuskohale seoses väljakutsega. Mõlema tunnistaja ütlustest nähtub, et süüdistatava õde CC juhatas nad läbi maja tagahoovi, kus pidi sõidukis istuma tema õde ehk süüdistatav. Mõlema tunnistaja ütlustest nähtub, et siis, kui nad astusid uksest välja hoovi, siis nad nägid, et sõiduk alustas liikumist, sõites mõned meetrid (ca 5 meetrit). Mõlema tunnistaja ütlustest nähtub, et süüdistatav oli agressiivse olekuga, keeldus sõidukist väljumast, keeldus indikaatorvahendisse puhumast, keeldus protokollidele allakirjutamisest. Seega nõustub prokurör kohtu seisukohaga, et politseiametnike näol on tegemist usaldusväärsete tunnistajatega. Kohtuliku uurimise käigus taotles kaitsja süüdistatava õe CC ülekuulamist, kuid tema ütlused ei riimunud politseiametnike ütlustega. Esimene lahknevus oli selles, et väidetavalt tuli üks politseiametnikest maja nurga tagant ning teine tuli tagahoovi läbi maja. Samas nähtub tunnistaja ütlustest, et politseiametnik, väljudes baariuksest, koheselt hüppas estakaadilt maha ning tema käed liikusid. Samas prokuröri küsimusele, kuidas on võimalik estakaadilt maha minna, vastas tunnistaja, et sellel on ka trepiastmed. Sellest võib teha järelduse, et politseiametnikul oli kiire sõiduki juurde jõudmisega, mida ka kinnitas SS, et nähes, et sõiduk alustas liikumist, jooksis ta koheselt selle juurde. Kaitsja väide, et kohus on põhjendamatult jätnud tunnistaja CC usaldusväärsete tõendite loetelust, on paljasõnaline. Lisaks eelöeldule on kohus põhjendanud ka tunnistaja CC ütlustes esineva vastuolu asitõendi vaatlusprotokolliga, millega vaadeldi helisalvestis Häirekeskusesse. 4 Prokurör leiab, et kriminaalasjas ei oma tähtsust, millega seoses kutsuti sündmuskohale politsei, vaid tähtsust omab, kas süüdistatav juhtis sõidukit joobeseisundis või mitte, ning see tehiolu on tõendamist leidnud kohtuliku uurimise käigus vahetult uuritud tõenditega ehk tunnistajate AA ja SS ütlustega ja teiste kirjalike tõenditega, millega tõendati, et süüdistatav oli alkoholijoobes. Tunnistajate AA ja SS usaldusväärsuses kahelda ei ole alust. Tunnistajate ütlused riimuvad teiste kohtuliku uurimise käigud uuritud tõenditega. Samuti tunnistajate ütlused riimusid nende poolt kohtueelses menetluses antud ütlustega. Lähtuvalt eeltoodust leiab prokurör, et Harju maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks alus puudub. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks alus puudub. Nagu maakohtuski, ei ole apellatsioonimenetluses samuti vaidlust selles, et T. Schapel oli
9. septembril 2018 kella 00.16 ajal joobeseisundis ning istus Tallinnas, XXX asuva maja juures töötava mootoriga mootorsõiduki KIA Picanto registreerimismärgiga XXXXXX juhiistmel. Apellatsiooniväidete osas leiab kohtukolleegium, et mitmed neist ei ole süüküsimuse lahendamise seisukohast asjassepuutuvad. Nii ei oma kohtukolleegiumi arvates mingit tähtsust asjaolu, mis põhjusel kutsus tunnistaja T. Schapel sündmuskohale politsei e asjaolu, et sel momendil ei olnud probleemiks see, et süüdistatav Tiia Schapel kavatseb autot juhtima hakata joobeseisundis. Samuti ei pea kohtukolleegium oluliseks seda, et Tiia Schapel võis autosse istuda külmetamise ohus ja, et ta ka soojasaamise eesmärgil võis käivitada mootori. Ka ajavahemik, mille kestel Tiia Schapel autos istus ei oma mingit tähtsust. Kohtukolleegium seega ei välista, et sel ajal, kui Tiia Schapel istus autos, mille mootor töötas, ei olnudki tal tahtlust autoga sõitma hakata. Asjassepuutuvad ei ole ka kaitseväited, et Tiia Schapelil ei olnud kavatsust põgeneda politsei eest, et ta oleks soovi korral juba sel ajal, kui oodati politsei tulekut võinud sündmuskohalt lahkuda ja et hoovist väljasõit oli takistatud tõkkepuuga. Kohtukolleegium rõhutab, et süüdistatavat ei süüdistata selles, et tal oli tahtlus politsei eest põgeneda. Vaidlus on ainult selles, kas Tiia Schapel ka autot juhtis e kas auto liikus edasi nagu seda väidavad politseiametnikest tunnistajad või tegelikult juhtimist e edasiliikumist ei toimunud nagu seda väidab süüdistatav ja kinnitab ka tema õde, tunnistaja CC. Mõlemad politseiametnikest tunnistajad kinnitavad, et mootorsõiduk, mille juhi kohal oli süüdistatav T. Schapel, liikus. Asjakohaselt on maakohus selgitanud, et Liiklusseaduse § 2 p 41 kohaselt on mootorsõiduki juhtimine isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub. Kohtukolleegiumi seisukohast ei oma tähtsust seejuures, kas mootorsõiduki liikumine toimub suurel või väikesel kiirusel ja kas juht otsustab autot juhtida e kasvõi sellega väikesel kiirusel tiirutada tõkkepuuga suletud alal või ilma tõkkepuuta alal. 5 Maakohus on tõendite hindamisel eelistanud politseiametnikest tunnistajate ütlusi süüdistatava ja tema õe ütlustele ja on oma sellist tõendite eelistust ka põhjendanud. Kaitsja leiab, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult süüdistuse kasuks. Kaitsja arvates ei ole kohus ei põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes ta leidis, et politseipatrulli poolt antud ütlused on tõesed, kuid süüdistatava ja süüdistatava poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ütlused on ebausaldusväärsed. Kaitsja rõhutab, et kohtuotsuses kohus märgib, et ei arvesta tõendina süüdistatava Tiia Schapeli ja tunnistaja CC ütlusi, kuna need on vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, mh ka asitõendi vaatlusprotokolliga. Samas kaitsja arvates kohus ei selgita, milles seisneb vastuolu vaatlusprotokolliga. CC kõnes häirekeskusesse ei mainita kordagi seda, et Tiia Schapel soovib lahkuda autoga sündmuskohalt. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt selgitas, ei oma süüdistuses etteheidetava käitumise hindamise ega üldse tõendamiseseme asjaolude seiskohast mingit tähtsust fakt, et häirekeskusesse tehtud kõnest ei selgu, et süüdistataval olnuks soov autoga sõitma hakata. Küll ei saa aga nõustuda kaitsjaga selles, et kohus ei ole selgitanud, milles näeb vastuolu tunnistaja CC ja asitõendi vaatlusprotokolli vahel. Kohtuotsuse tähelepanelikul lugemisel on maakohtu seisukoht selles osas selgelt väljaloetav. Tunnistaja kohtus antud ütluste kohaselt ei olnud süüdistataval võimalik kuhugi sõita, kuna ta oli ära võtnud tõkkepuud avava puldi. Asitõendi - Häirekeskusele tehtud kõne salvestuse - vaatlusprotokollist nähtub, et tunnistaja kutsub politsei, kuna neil tekkis konflikt õega, kes väidab, et tunnistaja on ära võtnud tema auto võtmed ja puldi, kuid ta ei ole seda teinud /I kd tl 25-27/. Ehk siis vastuolu on selles, et asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et tunnistaja mainis ka auto võtmeid, maakohtu istungil aga eitas autovõtmete äravõtmises süüdistamist ja väitis, et tegemist oli restorani võtmetega. Seega on kohtukolleegiumi arvates maakohus põhjendatult jätnud kõrvale tunnistaja CC ütlused kui ebausaldusväärsed. Ütluste usaldusväärsuse hindamisel ja neile eelistuse andmisel peab kohtukolleegium vajalikuks omalt poolt selgitada veel ühte isikuliste tõendite hindamise põhimõtet olukorras, kus esineb nö sõna-sõna vastu olukord. Sõna-sõna vastu olukord on selline, kus selle olukorra pooltena esinevate isikute ütlused on vastupidised e kohus peab hindama kumba poolt uskuda - kes räägib tõtt, kes valetab. Valetaja poolel peab olema ju selleks loogiline ja eluliselt usutav põhjus. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et tegemist oli isikutega, kes varasemalt omavahel tuttavad ei olnud e politseinikud ja õed Schapelid olid omavahel võõrad. Mingeid isiklikke ja pahatahtlikke põhjuseid süüstada alusetult Tiia Schapelit politseinikel olla ei saanud. Kas politseinikele oli vaja alusetult Tiia Schapel süüdi lavastada e välja mõelda auto liikumise fakt ja seejärel seda menetleda, kohtus käia jne e iseendale tööd ja kohustusi juurde tekitada või oli kergem nentida, et toimus õdede vaheline tüli ja lahkuda? Kohtukolleegiumi hinnangul oleks politseinikud kindlasti valinud viimase tee, kui nad ei oleks näinud isikut, kes neile teadaolevalt oli joobeseisundis, autot juhtimas. Tiia Schapelil on aga kaalul küsimus kriminaalkaristusest, kas saada süüditunnistatuks, olla karistatud ja kanda karistust või jääda süütuks. 6 Seega, otsustamaks, kelle ütlusi uskuda, kas politseiametnike ütlusi, et süüdistatav juhtis autot või süüdistatava ja kannatanu ütlusi, et süüdistatav istus seisvas autos, mille mootor töötas, nõustub kohtukolleegium maakohtu järeldustega. Samuti on maakohus arusaadavalt põhjendanud, miks ei arvesta tõendina kaitsja poolt esitatud fototabeleid. Maakohtu seiskoht, et nendest ei nähtu, kus ja millal on fotod tehtud, on igati asjakohane. Kohtukolleegiumi hinnangul on kriminaalasjas kogutud tõenditega T. Schapeli süü leidnud tõendamist ja tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 424 lg 1 järgi. Süüdistatava kaitsja adv. Gennadi Kull on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud. Õigusabile on kaitsja kulutanud apellatsioonimenetluses taotluse kohaselt 3 tundi, mille eest on tasu 194,40eurot (sh käibemaks 32,40 eurot). Kõik kolm tundi on kulunud apellatsioonkaebuse (taotluses märgitud määruskaebuse) koostamisele. Tulenevalt riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 kontrollib kohus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramisel advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust. Seejuures määrab kohus advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu. Eelnevast nähtuvalt sõltub riigi õigusabi tasu suurus taotluses märgitud toimingute ja nendeks kulunud aja põhjendatusest. Järelikult tuleb kohtul olukorras, kus kaitsja toimingud on kahtlustatava või süüdistatava kaitsmiseks vajalikud ja nende tegemiseks kulunud aeg põhjendanud, toimingute eest tasu kindlaks määrata. Seega RÕS § 22 lg-st 7 tulenevalt on kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima kaitsja esitatud riigi õigusabi tasu taotluse õigsust ja põhjendatust ning vajadusel taotletud riigi õigusabi tasu summat vähendama. Adv. G.Kull kaitses süüdistatavat Tiia Schapelit ka maakohtus, kus oli täpselt sama vaidlusese ja kaitsja taotlus süüdistatava õigeksmõistmiseks langeb kokku apellatsioonis esitatud taotlusega e jätkuvalt leiab kaitsja, et Tiia Schapelile etteheidetud käitumisega ei ole täidetud kuriteokoosseisu. Lisandunud on etteheide maakohtule tõendite hindamise osas. Apellatsioon on koostatud 10 lk-l, kuid selleks, et otsustada kaitsetoimingutele kulunud aja vajalikkust ja selle eest taotletava tasu põhjendatust, tuleb hinnata ka apellatsiooni argumenteeritust ning antud juhul ka vormilist külge. Kohtukolleegium ei heida ette kaitsjale seda, et jätkuvalt vaidlustab sama küsimust, mis oli vaidlusesemeks maakohtus, vaid apellatsiooni vormi ja sisu. Esiteks, apellatsioonis on viidatud ühele apellatsioonimenetlust reguleerivale sätetele ja see on KrMS § 339 lg 2, mis lubab apellatsioonikohtul tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ka sellise rikkumise, mis ei ole loetletud KrMS § 339 lg-s 1 ja seejärel, vastavalt konkreetsetele asjaoludele, kas tagastada kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks või kõrvaldada rikkumine ise. Apellatsiooni sisus ei ole ühtegi väidet selle seadusesättega põhjendatud ega sisustatud. Teiseks, apellatsiooni maht e selle pikkus on sedavõrd ülepaisutatud, et sellest tegelikke aktsepteeritavaid ja argumenteeritud väiteid leida muutub juba raskendatuks. Apellatsioon koosneb suures osas maakohtu istungi protokolli ja kohtuotsuse ümberkirjutatud mahukatest lõikudest. Apellatsioonikohtule ei ole vajalik 7 apellatsioonis ümber kirjutada kohtuotsust ega maakohtu istungi protokolli, sest kohtule on need dokumendid esitatud toimikus ja kohtuinfosüsteemis, kus on võimalik ka istungil räägitut kuulata. Apellatsiooni 10 –st lk 2,5 lk on kaitseväited. Ülejäänud osas on kopeeritud maakohtu otsuse seisukohti ja kohtuistungi protokolli. Kaitseväited on aga samuti suuresti nende asjaolude kohta, mis väljuvad süüdistuses etteheidetavale käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmiseks vajalike tehiolude piiridest. Asjassepuutuvaid kaitseväiteid on mitte enam kui 1 lk. Seega kohtukolleegium peab põhjendatud ajakuluks apellatsioonimenetluses 1 tund e 54 eurot (koos käibemaksuga 64,80) mis jääb süüdistatava Tiia Schapeli kanda. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 19.detsembrist 2019.a Tiia Schapeli suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 8