KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 27. märts 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-11-59868 Tsiviilasi XX ko

) § 175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik rikkus süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Samuti eeldab

§ 175

lg 2 p 2 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.

§ 173

lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima.

§ 173

lg 2 kohustab võlgnikku viivitamatult teatama mh kohtule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. 4.

1. Maakohus tuvastas, et võlgnik esitas kohtule andmeid puudulikult, jättis põhjendamatult tegemata väljamaksed ega oska selgitada teatavate summade laekumisi. Võlgniku sissetulek oli
2. aasta aprillis, mais, augustis, septembris ning
3. aasta septembris ja oktoobris selline, mille järgi tulnuks väljamakseid teha. Lisaks laekus
4. jaanuaril 2015 võlgniku kasutatavale arvelduskontole 4882,18 eurot. Võlgnik ei suutnud ärakuulamisel selgitada, millisel alusel või kellelt ta selle summa sai, samuti ei kajastanud ta seda sissetulekuna. Lisaks ei suutnud võlgnik ärakuulamisel selgitada, kellele on tehtud arvelduskontolt väljamakseid (nt
5. jaanuaril 2015 SK-le 115 eurot). Samuti ei suutnud võlgnik arusaadavalt selgitada ega põhjendada abikaasale
6. jaanuaril 2015 tehtud ülekannet 352,20 euro ulatuses. Vastuoluline on ka teave juuni 2017 sissetuleku kohta. Võlgnik märkis sissetulekuks 665,52 eurot, kuid arvelduskontodelt nähtub, et tegelikult laekus 1570,63 eurot. Võlgnikul puudub õigus ise määrata, milline summa lugeda sissetulekuks ja milline mitte. Töötukassalt saadud hüvitis on saamata jäänud töötasu katteks ja selle arvestamata jätmine sissetulekuna pole põhjendatud. 4.
7. Abikaasat ei saa käsitleda ülalpeetavana, kelle kasuks peab võlgnikule jääma seaduses sätestatud ulatuses summa, millele ei saa sissenõuet pöörata. Seega arvestas võlgnik ebaõigesti sissetuleku suurust, millele ei saa sissenõuet pöörata ja ta pidanuks tegelikult tegema väljamakseid. Selliselt on võlgnik vähemalt raskelt hooletult oma kohustusi rikkunud. 4.
8. Maakohus tugines perekonnaseaduse (PKS) § 16 lg-tele 1 ja 2, § 15 lg-tele 1 ja
9. Mõlemad abikaasad peavad üldjuhul nii oma tööpanuse kui ka töötamisest või varalt teenitud sissetuleku, selle puudumise korral aga neile kuuluvate varaesemete arvel rahuldama kõigi perekonnaliikmete vajadused ning kandma ühise majapidamise vajalikud kulud. Abielulises kooselus lepivad abikaasad omavahel kokku, kes, kui suures ulatuses ja kuidas perekonna ülalpidamisse panustab, sh ei pea nad tingimata võrdselt panustama, vaid kumbki abikaasa võib perekonna eluvajaduste rahuldamisse panustada ka oma võimete, võimaluste ja varalise seisundi kohaselt. Eeltoodut arvestades sõltuvad perekonna, sh abikaasade elutingimused ja ülalpidamiskulude suurus otseselt abikaasade varalisest seisundist ja omavahelistest kokkulepetest kooselu korraldamisel ja ülalpidamiskulude suuruse kujundamisel. 4.
10. Eeltoodust nähtuvalt pole kindlaks määratud abikaasa elatise suurust. Võlgnikuga koos elava abikaasa ülalpidamise kulude suurus sõltub mh sellest, mis sissetulekuid (sh toetusi) saab võlgniku abikaasa. Võlgnik pole eeltoodut arvesse võtnud enda sissetulekult seaduse alusel väljamaksmisele kuuluvaid summasid arvestades. Nii toimides rikkus võlgnik oma kohustusi. 3

§ 173lg-s 1 sätestatud kohustuse tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega.

Võlgnik on kogu aeg tööl käinud, v.a. ajavahemik oktoober 2014 – veebruar 2015, kui ta oli töötu. Töötamise ajal sai võlgnik töökohale vastavat tavaliselt makstavat töötasu, millest ei piisanud võlakohustuste täitmiseks. Samuti ei ole võlgnik tulevikus võimeline võlakohustusi täitma;

§ 173

lg 5 kohaselt ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Võlgnikul on seadusest tulenev lapse ülalpidamise kohustus. Suurendades lapse üllapidamise kohustuse võrra mittearestitavat summat ⅓ osas kuupalga alammäärast, tekkis esimest korda

1. aasal olukord, kus osa sissetulekust oleks olnud võimalik täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 järgi arestida. Kui aga arvesse võtta seadusega sätestatud minimaalset elatise määra ühele lapsele (poolt kuupalga alammäära), siis võlgniku palgast kinnipidamisi ei oleks saanud teha; abikaasal on tuvastatud sügav puue ja töövõime kaotus 100%. PKS § 96, § 97 p 3 ja § 98 lg 2 koosmõjust tulenevalt on võlgnik kohustatud andma ülalpidamist töövõimetule abikaasale. Arvestades seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust, ei olnud võlgnikul võimalik võlakohustusi võlausaldajate ees täita; võlgniku lapse pangakontole
2. jaanuaril 2015 laekunud raha ei ole võlgniku tulu, mille arvelt oleks saanud kohustusi täita. Abikaasa sugulased tegid ülekande pere aitamiseks korteri kommunaalkulude tasumiseks ajal, kui võlgnik oli töötu. Samuti ei saa lapse kontolt kantud summat lugeda võlgniku vahendite arvelt kolmandale isikule kantud summaks. Tegemist oli lastevanemate raha ülekandega lapse klassi üritusteks; võlgniku töötasu juunis 2017 oli 665,52 eurot. Samal kuul laekus Töötukassast tööandja maksejõuetuse tõttu kindlustushüvitis 905,11 eurot. Sellele summale TMS § 131 kohaselt sissenõuet ei pöörata. MENETLUSE EDASINE KÄIK
3. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlausaldajatele tähtaja sellele vastamiseks. Võlausaldajad vaidlesid kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
4. novembril
5. 4

§ 173

lg-te 1–3 kohaselt on võlgnikul mh järgmised kohustused: võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima; viivitamatult teatama kohtule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. 12.

§ 175

lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-149-16, p 15). Kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast mh juhul, kui võlgnik rikkus süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustas sellega võlausaldajate huve (

§ 175lg 2 p 2).

Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11; 14. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12111, p 12).

§ 175

lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks tuvastada, et: - võlgnik on

§-s 173 sätestatud kohustusi rikkunud, võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. Kohustustest vabastamisest keeldumise aluseks saavad olla üksnes need rikkumised, mis võlgnik paneb toime võlgniku rollis, mitte iseenda usaldusisiku rollis. 13. Maakohus keeldus vaidlustatud määrusega

§ 175

lg 2 p 2 alusel füüsilisest isikust võlgnikku tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast, kuna võlgnik oli kohtu hinnangul rikkunud süüliselt oma

§ 173nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

Maakohtu peamine etteheide on, et võlgnik esitas kohtule andmeid puudulikult, jättis põhjendamatult tegemata väljamaksed ega oska selgitada teatavate summade laekumisi. 14. Võlgnikul on õigus jätta

§ 173

lg 5 alusel usaldusisikule üle andmata tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata.

§ 173

lg 4 järgi peab usaldusisik sama paragrahvi kolmandas lõikes nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25%, kui kohus ei ole määranud teisiti. Võlgniku sissetulekud, millele ei saa pöörata sissenõuet, on loetletud TMS § 131 lg-s 1. TMS § 132 lg 1 järgi ei saa üldjuhul arestida ka sissetulekut või selle osa, mis ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa PKS § 132 lg 2 alusel iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. 5

§ 173

lg 5) või osa, mis vastab

§ 173

lg-s 4 sätestatud määrale (25%), kui see on suurem

§ 173lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt Riigikohtu 11.

jaanuari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 13.2). Ülejäänud tulu arvelt tuleb võlgnikul täita pankrotivõlausaldajate pankrotimenetluses tunnustatud nõudeid osas, mille ulatuses võlausaldajal jäi pankrotimenetluses raha saamata. Selle tuluosa arvelt ei saa täita muude võlausaldajate nõudeid. 14.2.

§ 173

lg-s 4 nimetatud kohustuse täitmiseks tuleb tuvastada võlgniku tulu suurus ja selle põhjal hinnata, kas võlgnik jättis endale tulust suurema osa kui seaduse või kohtumäärusega ette nähtud. Võlgniku sissetuleku kohta seni esitatud tõenditest on näha, et võlgniku sissetulek on olnud kuude lõikes muutlik, jäädes keskmiselt alammäära piirile. 14.

1. Kuupalga alammäär
2. aastal oli 320 eurot,
3. aastal 355 eurot,
4. aastal 390 eurot,
5. aastal 430 eurot ja
6. aastal 470 eurot. TMS § 132 lg-st 2 tuleneb, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. 14.
7. Maakohus leidis ekslikult, et võlgnik ei pea oma sügava puudega ja 100% töövõimetut abikaasat üleval pidama. PKS § 16 lg 1 näeb ette, et abikaasad on vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama. Sama paragrahvi teise lõike järgi hõlmab perekonna ülalpidamine tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused). Seega PKS § 16 lg 2 ja § 98 lg 2 koosmõjust tulenevalt on abikaasa õigustatud ülalpidamist saama. Lisaks on PKS § 97 p 1 järgi ülalpidamist õigustatud saama võlgniku alaealine laps. 14.
8. Arvestades võlgniku ülalpidamist vajavat kahte isikut, oleks võlgnik saanud seaduse kohaselt
9. aastal igakuiselt jätta endale 533,33 eurot,
10. aastal 591,67 eurot,
11. aastal 650 eurot,
12. aastal 716,67 eurot ja 2017 aastal 783,33 eurot. Nähtuvalt võlgniku aruannetest on tema pere kulud ühes kuus olnud sedavõrd suured, et igakuistest sissetulekutest ei ole olnud võimalik võlausaldajatele võlgnevusi tasuda. 14.
13. Maakohus viitas, et võlgniku kasutatavale pangakontole laekus
14. jaanuaril 2015 summa, mille arvelt oleks saanud võlausaldajate ees tekkinud kohustusi täita. Nähtuvalt pangakonto väljavõttest ja võlgniku selgitusest ei ole tegemist võlgniku kontoga, vaid pere ühise kontoga, kuhu laekuvad perekonna ülalpidamiseks vajalikud summad (võlgniku sissetulek, tema abikaasa sissetulek, lapsele laekuvad summad). Kui sama konto kasutab terve pere ühiselt, siis puudub alus väita, et võlgnik varjas oma sissetulekut. Pangakonto väljavõttest ei nähtu, et
15. jaanuaril 2015 laekunud 4882,18 eurot on just võlgnikule määratud summa.
16. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesolevas asjas järeldada, et võlgnik oleks oma kohustusi rikkunud. Võlgniku kohustuste rikkumiseks võib pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab (vt Riigikohtu
17. oktoobri 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Võlgnik pole sissetulekuid vähendanud ega vara varjanud. Kui võlgnikul ka on igakuiseid kohustusi rohkem kui sissetulekuid, ei tähenda see veel, et ta kahjustab tahtlikult võlausaldajaid.
18. Nagu tuleneb eespool p 12 esimeses lõigus viidatud kohtupraktikast, saab füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta, kui tema käitumises on raskelt süülise käitumise tunnuseid. Seega ei piisa pelgalt hooletust käitumisest ja võlgniku kohustuste rikkumine peab olema toimunud vähemalt raskelt hooletult. 6

§ 173lg 1 sätestatud kohustusi hoolas võlgnik (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 1.

juuni 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-08-63521, p 14). Toimikust nähtuvalt ei ole võlgniku käitumises raskelt süülise käitumise tunnuseid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võlgnik käitunud pahatahtlikult, vaid oma võimaluste ja teadmiste piires parimal võimalikul viisil. 17. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. võimalikuks vabastada võlgnik 18.

§ 175

lg 7 kohaselt avaldab kohus võlgniku kohustustest vabastamise teate väljaandes Ametlikud Teadaanded.

1. Maakohus rikkus TsMS § 173 lg 1 esimest lauset ja § 173 lg 2 ning § 463 lg 2 kaudu kohalduvat § 438 lg 2, kui jättis otsustamata menetluskulude jaotuse. Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise lahend on menetlust lõpetav lahend eelviidatud sätte tähenduses. Selle rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada. Võlgniku menetluskulud seoses tema taotlusega kohustustest vabastamiseks ja määruskaebusega jäävad TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel võlgniku enda kanda. Kuivõrd võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks kuulub rahuldamisele ja võlausaldajate vastuväited ei ole edukad jäävad võlausaldajate menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda. Menetluskulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. Võlgniku esindaja tasutaotluse lahendab kohus täna eraldi määrusega.
2. Lisaks on maakohus ekslikult märkinud vaidlustatud määruse jõustunuks. Võlgniku
3. veebruari 2019 menetlusabi taotlus esitati määruskaebuse esitamise tähtaja jooksul ja sellest nähtus piisava selgusega määruse vaidlustamise tahe. Esindaja koostatud
4. oktoobri 2019 põhjendustega kaebusele pole maakohus hilinemist ette heitnud, pealegi märkis maakohus nii kohtute infosüsteemi kui ka määrusele jõustumise juba enne selle esitamist. TsMS § 466 lg 3 esimene lause sätestab, et määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, jõustub, kui seaduse järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata. Kuna vaidlustatud määruse peale sai esitada määruskaebuse, siis ei ole see jõustunud. 21.

§ 175lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. /allkirjastatud digitaalsel/ Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 7