Obsah (6)

§ 4§ 151§ 121§ 43§ 104§ 108

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-18-1168 Määruse kuupäev 4. veebruar 2019 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi L.K.ja L.L.kaebus Viljandi Linnavalitsuse 22. jaanuari 2018. a korralduse nr 41 p

) § 4 lg-le 1 halduskohtu pädevusse. Kuivõrd Tartu Halduskohtusse saabus

1. jaanuaril 2019 Viljandi linna avaldus, milles Viljandi linn palus lugeda
2. jaanuari
3. a vastuse mittesaadetuks, palus kohus Viljandi linnal taaskord selgitada, kas korralduse p-dega 4 ja 5 on antud pädevale ametiisikule korraldus kaebajatele arvete esitamiseks või soovis Viljandi Linnavalitsus panna kaebajatele igakuulise rahalise kohustuse. Viljandi linna poolt
4. jaanuaril 2019 esitatud vastusest tulenevalt peab kohus vajalikuks halduskohtu pädevuse osas antud seisukohta muuta ning leiab, et Viljandi linn ei ole vaidlustatud korralduse andnud avalik-õiguslikus suhtes, vaid eraõigussuhtes, ning sellest tulenevalt on eraõigussuhtes antud ka vaidlusalused arved.
5. Praeguses asjas vaidlustavad kaebajad Viljandi Linnavalitsuse
6. jaanuari
7. a korralduse nr 41 punkte 2, 4 ja 5, millega Viljandi Linnavalitsus otsustas maksta hooldusteenuse pakkuja arvete alusel A.L.hooldusteenuse eest puudujääv osa alates
8. veebruar kuni
9. detsember 2018 ja seejärel esitada kaebajatele alates
10. veebruarist 2018 igakuiselt arveid A.L.hooldusteenuse poole puudujääva osa kohta, ning nimetatud korralduse alusel väljastatud arveid. 2
11. Võttes arvesse, et Viljandi Linnavalitsus otsustas korraldusega esmalt lõpetada A.L.hooldusteenuse lepingu ning vaatamata lepingu lõpetamisele tasuda A.L.arveid ehk Viljandi linn otsustas tasuda kaebajate isa arved puudujäävas osas kaebajate isa hooldusteenuse jätkuvuse tagamiseks ning nõuda seejärel linna tehtud kulutused kaebajatelt tagasi, võttis linn nimetatud kohustuse endale vabatahtlikult käsundita asjaajamise korras vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 p-le
12. Ka on Viljandi linn
13. jaanuari
14. a vastuses selgitanud, et vaidlustatud korraldus on teavitus kaebajatele, et linn soovib tehtud kulutusi tagasi VÕS § 1018 lg 1 p 3 ja VÕS § 1023 lg 1 alusel. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et praegusel juhul oleks linn võtnud kaebajatelt avalik-õiguslike normidega reguleeritud hooldusteenuse tasumise kohustust üle (s.o sotsiaalhoolekande seadus § 5 lg 1 ja § 20 lg 1, Viljandi Linnavolikogu
15. oktoobri
16. a määrus nr 134 „Hooldekodusse paigutamise kord“ (määrus nr 134) § 4 lg 4 p 4), kuivõrd kohtuasja materjalidest ei ilmne, et kaebajad oleksid vastavasisulise taotlusega linna poole pöördunud. Seega on praeguse asja vaidlusaluse suhte näol tegemist eraõigusliku suhtega.
17. Kohus märgib, et kui kaebajad soovivad, et linn tasuks A.L.hooldusteenuse tulevased arved, tuleb kaebajatel pöörduda linna poole taotlusega tasuda A.L.hooldusteenuste kulu puudujäävas osas. Selle taotluse lahendamisel hindab linn, kas A.L.seadusjärgsed ülalpidajad saavad oma majandusliku olukorra tõttu täita ülalpidamiskohustust või mitte (määrus nr 134 § 4 lg 4 p 4, perekonnaseadus § 96). Kui linn peaks jätma kaebaja taotluse rahuldamata, on tegemist avalikõigusliku vaidlusega ning sellest lähtuvalt on kaebajal oma õiguste kaitseks võimalus pöörduda halduskohtusse. 15.

§ 4

lg 1 kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse selliste avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Kuivõrd praeguses asjas vaidlustavad kaebajad Viljandi linna tegevust eraõiguslikus suhtes jätab kohus L.K.i ja L.L. kaebuse

§ 151

lg 1 p 1 ja

§ 121

lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata.

§ 151

lg 1 p 1 kohaselt jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

§ 121lg-s 1 sätestatud asjaolud.

Tulenevalt

§ 121

lg 1 p-st 1 tagastab kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. 16. Kohus selgitab, et kaebuse läbi vaatamata jätmine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (

§ 43lg 2).

17.

§ 104

lg 5 p 3 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub

§ 151lg 1 p 2 või 3 või lg 2 alusel.

Kuna kohus jätab kaebuse läbi vaatamata

§ 151

lg 1 p 1 alusel, on kaebajatel õigus nõuda tasutud riigilõivu tagastamist, esitades selleks vastava avalduse koos andmetega, millisele arvele kaebajad riigilõivu tagastamist soovivad. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti (riigilõivuseaduse § 12 lg 1). 18.

§ 108

lg 4 kohaselt kannab kaebaja menetluskulud kaebuse tagastamise, kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui

§ 108lg-s 4 ei sätestata teisiti.

Arvestades, et vastustajale kui haldusorganile ei saa olla väljamõistetavaid menetluskulusid tekkinud, jäävad ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm Kohtunik 3 Kohtuotsust on muudetud 31.03.2020 Riigikohtu määrusega. 31.03.2020 Riigikohtu määruse resolutsioon:

1. Jätta määruskaebus rahuldamata.
2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
3. aprilli
4. a määruse resolutsiooni p 1 osas, millega jäeti Tartu Halduskohtu
5. veebruari
6. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata. Tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p
8. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, asendades ringkonnakohtu määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega.
9. Asendada avaldatavas määruses füüsiliste isikute nimed tähemärkidega. 4