1-19-6807/21

(11)kuu vangistusega. 1 / 10 KarS § 65 lg 2 alusel, suurendades mõistetavat karistust Tartu Maakohtu Valga kohtumaja 03.04.2019 otsusega kriminaalasjas nr 1-19-2023 karistuseks mõistetud ja ärakandmata vangistuse 7 kuu ja 28 päeva võrra, mõista Aivar Lehemetsale liitkaristuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. Tõkend – vahistamine – jätta Aivar Lehemetsa suhtes muutmata ning KarS § 68 lg 1 alusel karistuse kandmise aja algust lugeda isiku kahtlustatavana kinnipidamisest 13. juunil 2019 (13.06.2019). Jätta rahuldamata prokuröri taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks KrMS § 3101 lg 1 alusel Aivar Lehemetsale peale vangistusest vabanemist kannatanu L. J. suhtes. Välja mõista Aivar Lehemetsalt kohtukulud - süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad menetluskulud: • sundraha summas kaheksasada kümme eurot ( 810 € ) • kaitsjatasu vandeadvokaadi Kalju Kutsari osaluse eest kohtueelsest menetlusest summas viissada kolmkümmend eurot ja nelikümmend eurosenti ( 530,40€ ) riigi tuludesse. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tartu Ringkonnakohtule, teatades Tartu Maakohtu Valga kohtumajale apellatsiooni esitamise soovist kirjalikult seitsme

(7)päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest (27. novembril 2019). Apellatsioon esitada sellisel juhul Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult viieteistkümne

(15)päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega, s.o.

1. novembril 2019 (27.11.2019 ). Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. Selgitada, et KrMS § 315 lg 6 alusel on õigus koheselt loobuda apellatsiooniõigusest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib KrMS § 189 lg 3 tulenevalt vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
2. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 15 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtu Valga kohtumajale. ASJAOLUD Kohus tuvastas:
3. Süüdistuste sisu Aivar Lehemetsa süüdistatakse selles, et tema kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata päeval 2019.a. märtsis või aprillis xxx linnas xxx korteris ehk L. J. elukohas ühise alkoholi 2 / 10 tarvitamise käigus haaras taburetil istunud L.J. (s 1950.a.) ühe käega tugevalt juustest kinni ja lõi teda teise rusikas käega korduvalt näkku, tabades vähemalt ühe löögiga ka L.J. silma, millega põhjustas L.J. füüsilist valu ja tervisekahjustuse (parema silma kinni paistetamise ja paistetuse põsel) ehk pani toime kehalise väärkohtlemise ehk KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
4. Tuvastatud asjaolud Prokurör leiab, et esitatud süüdistus on leidnud tõendamist ja palus Aivar Lehemets süüdi tunnistada KarS § 121 lg 1 alusel ning karistada teda 11 kuu vangistusega. Kuna kohtumenetluse käigus on leidnud tõendamist, et käsitletav kuritegu on toime pandud peale
5. aprilli 2019 ehk peale Aivar Lehemetsa viimast süüdimõistvat kohtuotsust, tuleb kohaldada KarS § 65 lg 2 ning moodustada liitkaristus kohtuotsuste kogumis. Samuti palub prokurör kohaldada süüdistatavale peale vangistusest vabanemist lähenemiskeeldu kannatanu L. J. suhtes. Prokuröri hinnangul on süüdistatava süü tõendatud kannatanu ja tunnistajate ütlustega ning menetlejale edastatud fotoga. Süüdistatav Aivar Lehemets ei tunnistanud ennast süüdi süüdistuses § 121 lg 1 järgi /kt lk. 61/. Aivar Lehemetsa kaitsja, advokaat Kalju Kutsar on seisukohal, et asjas esitatud isikulised tõendid on vastuolulised ning menetluse käigus tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdolekus tuleb tõlgendada tema kasuks. Kannatanu märkis enne risküsitluse algust, et ei saa anda tõeseid ütlusi. Kõiki vastuseid alustas või lõpetas ta sellega, et ei mäleta. Samuti ilmneb ütlustest, et kannatanu ajab sündmusi segi. Arusaamatuks jääb ka prokuröri süüdistusaktis kajastamata veendumus, et arutatav kuritegu pidi kindlasti toime pandama peale
6. aprilli
7. Tõenditest see üheselt ei nähtu. Kaitsja on seisukohal, et süütegude toimepanemine Aivar Lehemetsa poolt ei ole tõendatud. Kohus, kuulanud ära kohtuistungil süüdistatava, kannatanu ja tunnistajad, samuti avaldanud ja uurinud menetlusosaliste taotluste alusel kriminaalasjas kogutud materjale ning hinnanud neid kogumis ning oma siseveendumuse kohaselt, leiab, et süüdistatava Aivar Lehemetsa süü KarS § 121 lg 1 järgi on täies mahus tõendamist leidnud ja selles tuleb süüdistatav süüdi mõista.
8. Aivar Lehemets süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi. Aivar Lehemetsa süüdistatakse KarS §-is 121 lg 1 ettenähtud teo toimepanemises. KarS § 121 lg 1 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Kehaline väärkohtlemine on koosseisutüübilt alternatiiv-aktiline süüteokoosseis. Objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu: tervise kahjustamist ning valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Karistusõiguse teooria kohaselt on valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimeste vahelises suhtluses aktsepteeritav (sotsiaalselt adekvaatne). Kehaline väärkohtlemine täidab § 121 lg 1 koosseisu üksnes juhul, kui see põhjustab tagajärjena valu. Kriminaalasjas on Aivar Lehemetsale esitatud süüdistus selles, et tema kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata päeval 2019 märtsis või aprillis xxx linnas xxx korteris ehk L. J. elukohas ühise alkoholi tarvitamise käigus haaras taburetil istunud L. J. ühe käega tugevalt juustest kinni ja lõi teda teise rusikas käega korduvalt näkku, tabades vähemalt ühe löögiga ka L. J. silma, 3 / 10 millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse (parema silma kinni paistetamise ja paistetuse põsel). Süüdistatava selgituste kohaselt käis tema kannatanul külas märtsikuu alguses, enda pensionipäeval, mil nägi kannatanu näos rasket traumat – pool nägu oli sinine ja paistes. Diivanilaud oli puruks ja raadioantenn katki. Süüdistatav muretses parandamiseks vahendid ning parandas kõik ära nii, kuis oskas, kuid diivanilaual ei tohi siiski istuda, sest jalad on puruks. Siis mingit joomist ei olnud, kannatanu tundus kaine ning sealt läks süüdistatav edasi koju. Kannatanu sünnipäevaks oli varasem vigastus kannatanu näos tugevalt paranenud – kuu aega oli möödas, enam erilist paistetust polnud ja õrnalt sinakad laigud olid põsel. Seda nägi ka tunnistaja H. M. Kunagi on süüdistatav kannatanut löönud küll, kuid see oli 3 aastat tagasi, mil ta läks kannatanule külla, kellel oli parasjagu viina võtmine pooleli. Seal voodil istudes lõi kannatanu jalaga süüdistatavat ribidesse kolm korda ja viimane löök oli nii valus, et süüdistatav lõi kannatanut. Järgmisel korral pärast L.J. sünnipäeva
9. aastal käis süüdistatav kannatanul külas alles maikuus, kuna aprillis oli haige. H. M. käis süüdistatavat ka siis hooldamas. Varem eelviidatud tunnistajast ei rääkinud, kuna tema kohta ei küsitud. Miks tunnistajad peaks süüdistatava peale valetama, Aivar Lehemets öelda ei osanud. Ta märkis siiski, et H. M. oli talle rääkinud, kuidas tunnistaja A. R. oli kokkulepe selles, mida tuleb uurijale rääkida. Kõik, mida L. J. rääkis, on vale. Seda, kas tunnistajate A. R.-T. ja S. R. ütlused on täies ulatuses valed, ei saa öelda, kuivõrd nemad said informatsiooni väidetavalt oma emalt ja vanaemalt. Ei saa öelda, et nad valetavad, kui räägivad ema või vanaema juttu /kt lk 68-70/. Kohtu hinnangul süüdistatava ütlustega paraku ei haaku tunnistajate ja kannatanute ütlused. Kannatanu ütlustest järelduvalt külastas süüdistatav kannatanut vähemalt korra kuus, pensionipäeval, kuu
10. kuupäeval. Ka süüdistuse aluseks olnud korral tuli Aivar Lehemets kannatanu elukohta õhtu poole ning joodi kahe peale poolteist pudelit 0,5-liitrist valget viina. Aivar Lehemets lõi ühel hetkel kannatanut rusikaga vastu paremat silma. Kui peksis, hoidis ka juustest kinni ja käsivars oli sinine. Rusikalööke oli rohkem kui üks. Kui süüdistatav peksis oli valus. Kannatanu ise politseisse ei teatanud, kuna kartis Aivar Lehemetsa, kes oli lubanud kannatanu ära tappa. Sündmuse täpset kuupäeva kannatanu öelda ei osanud, kuid väitis kogu kohtuistungi vältel järjekindlalt, et juhtum leidis aset peale tema sünnipäeva, mis oli 31.03.
11. Lapselaps S. R. käis tihti kannatanut vaatamas ning tõi talle pensioni. Ka antud sündmuse järel tuli lapselaps mõni päev peale sünnipäeva külla ning nägi vigastusi ja tegi neist pilti. Kannatanu kinnitas, et ütles lõpuks S. R., et Aivar Lehemets lõi. Selliseid tülisid ja pahandusi oli varem ka. Kannatanu ütlustega on valdavas osas kooskõlas tunnistaja A. R.-T. kohtus antud ütlused. Tunnistaja A. R.-T., kes on kannatanu tütar, märkis ütlusi andes, et probleeme ema ja Aivar Lehemetsa vahel on juba varasemast ajast olnud. Süüdistatav on varastanud kannatanu pangakaardi ja tegi seejärel pangakonto tühjaks. Probleeme on olnud aga ka ühise alkoholi tarvitamise ja peksmiste pärast. Tunnistaja käis süüdistuses nimetatud ajaperioodil emal ise väga harva külas. Siis kui majarahva poolt olid kaebused ning kui poeg S. R. tuli fotodega, käis ka. Poeg S. R. käib vähemalt korra nädalas vanaema L. J. süüa ja raha viimas. Ema sünnipäeval käesoleval aastal käis tunnistaja pärast õiget päeva, kindlasti nädal pärast sünnipäeva, kui mitte isegi rohkem. Õigel päeval viibis abikaasaga puhkusereisil. Sünnipäeval käies tunnistaja ema näos vigastusi ei näinud. Neid nägi alles siis, kui poeg tuli piltidega. Vigastustest märkis tunnistaja, et kannatanu parem silm oli hästi sinine, lõug oli sinine, käsivarred sinised ja kintsu peal oli ka üks sinikas. Arsti juurde minekust kannatanu keeldus /kt lk 65-66/. 4 / 10 Kannatanu lapselaps, tunnistaja S. R. andis kohtus ütlusi, mis kinnitavad tema ema A. R.-T. ja ka kannatanu L. J. poolt kohtus avaldatut. Tunnistaja selgitas, et vanaema L. J. on rääkinud mitmel korral talle, et Aivar Lehemets on peksnud teda ja kannatanu kardab, et süüdistatav tapab ta maha. Selle aasta kevadel käis keskmiselt kaks korda nädalas vanaemal külas toitu ja raha viimas. Tunnistaja kinnitab samuti, et ühel korral nägi ta vanaemal paremat silma sinisena ja põske paistes. Algul ei tahtnud vanaema öelda, mis juhtus, ütles, et kukkus maha, aga siiski mõne aja pärast ütles, et Aivar Lehemets oli löönud ja nuttis väheke. Vigastusi nägi tunnistaja kannatanul pärast viimase sünnipäeva. Seda, kas tunnistaja nägi kannatanu näos vigastusi mõni päev peale sünnipäeva või mõni nädal, ta öelda ei osanud, kuid märkis, et tegi neist ka pilti. Paraku kustusid need fotod vahepeal ära. Taastamise käigus tuli neile kuupäevaks 21.05.2019, kuid fotode tegemise tegelik kuupäev ei ole 21.05.2019 /kt lk 66-68/. Süüdistatava ütluste kohaselt käis ta kannatanul külas 2019 aasta märtsikuu alguses, mil kannatanul olid diivanilaua otsa kukkumisest rasked vigastused näol ning kannatanu sünnipäeval 31.03, mil eelviidatud vigastused olid juba suuresti paranenud. Aprillikuus tema kannatanul külas ei käinudki haiguse tõttu. Kohus ei pea süüdistatava eelkirjeldatud väiteid usutavaks, kuivõrd need on ümberlükatavad teiste kogutud ja kohtu poolt uuritud tõenditega. Kohtu hinnangul on süüdistatava ütlused ennastõigustavad, ei ole mitmes punktis eluliselt usutavad ning on kantud soovist vabaneda vastutusest. Süüdistatava ütlused kannatanul märtsikuu alguses diivanilauale kukkumise tõttu tekkinud raskete vigastuste nägemise kohta võiksid justkui viidata, et lähedased nägid ka aprillikuus samu vigastusi kannatanul, kuid pisut paranenuna. Samas nähtub tunnistaja A. R.-T. ütlustest selgelt, et kui ta käis mitte vähem kui nädal aega peale 31.03.2019 ema sünnipäeval, so mitte varem kui 07.04.2019, ei näinud ta ema näos vigastusi. Seega ei saa tegu olla sama sündmuse raames tekkinud vigastustega. Samuti on kaheldav, kas süüdistatava kirjeldatud tõsised ja pikaajalised vigastused üldse kannatanul märtsi alguses esinesid. Kannatanu lapselaps käis L. J. käesoleva aasta kevadel külas iganädalaselt ning oleks kahtlemata selliseid vigastusi, nagu süüdistatav kirjeldas, märganud. Tunnistaja S. R. aga ei ole selliste vigastuste kohta midagi oma emale rääkinud ega ka kohtuistungil märkinud, vaid räägib üksnes peale sünnipäeva ilmnenud paremast sinisest silmast. Tunnistajate ütlustest ilmneb selgelt erinevalt süüdistatava enda ütlustest, et süüdistataval on kalduvus alkoholi liigtarvitada, millest nemad on teadlikuks saanud, kuna süüdistatav tarvitab seda sageli nende lähedasega koos. Sellest tekivad omakorda probleemid, mis nõuavad tunnistajate poolset reaktsiooni. Samuti on arusamatu süüdistatava kaitseseisukoht selles, et A. R.-T. olevat teinud kokkuleppeid valeütluste andmiseks, samas ei osanud süüdistatav hinnata, kas A. R.-T. kohtule antud ütlused on valed, kuivõrd tunnistaja edastab kannatanult L. J. kuuldut. Selline selgitus ei allu kuidagi loogikareeglitele: ühel ja samal ajal ei saa üks inimene olla ise valeütluste väljamõtlejaks ning anda tõeseid ütlusi sama asjaolu kohta teadmata, et see on väljamõeldis või suisa vale. Eluliselt äärmiselt väheusutav on ka süüdistatava selgitus selle kohta, et minevikus on tema kannatanut ühel korral löönud, kui viimane lõi süüdistatavat voodil istudes kolm korda jalaga ribidesse. Arvestades kannatanu iga ja tervislikku seisundit, on selliste jalalöökide tegemine istuva isiku roiete piirkonda äärmiselt ebausutav, kuivõrd see eeldab head liikuvust ja tasakaalu. Kannatanul on aga tõsised terviseprobleemid, teda abistab iganädalaselt lapselaps toiduaineid ja raha tuues, sest kannatanu kodust iseseisvalt ei lahku. Kohtu hinnangul ei ole võimalik pidada süüdistatava ütlusi kirjeldatud ebakõlade pinnalt usaldusväärseteks. 5 / 10 Samas ei ole kohtul alust kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses, mis üldjoontes riimuvad ka teiste asjas uuritud tõenditega. Kaitsja on viidanud, et kannatanu alustas või lõpetas vastamist fraasiga, et ta ei mäleta. Antud kannatanu puhul tuleb aga arvestada kannatanu isikuga. Tegemist on 69-aastase naisterahvaga, keda abistab iganädalaselt tema lapselaps ning kannatanul on teatud mäluprobleemid. Samuti tarvitab ta lähedaste ütlustest tulenevalt keskmisest sagedamini alkoholi. Olenemata sellest, et isik märkis „ma ei mäleta“ sageli vastuste ette või järele, nähtub ütluste sisust siiski, et teatud küsimustele on kannatanu pikema mõtlemise järel siiski suutnud toimunut meelde tuletada. Samuti ei ole kannatanu ütlused olnud iseenda poolt antud ütlustega vastuolus ega muutunud ristküsitluse käigus korduval küsitlemisel. Nii on kannatanu näiteks kinnitanud nii prokurörile kui kaitsjale, et sündmus juhtus kindlasti pärast tema sünnipäeva. Kannatanu ei pruugi mäletada intsidendi toimumise täpset aega, kuid mäletab intsidenti ennast. Samuti ei mõjuta kannatanu ütluste usaldusväärsust asjaolu, et isik vastas napisõnaliselt, mõningaid asjaolusid ei mäletanud ning vahepeal ajas toimunud sündmusi ajaliselt segamini. Kannatanu on eakas naisterahvas, kelle jaoks kohtuistungil osalemine oli silmnähtavalt olukord, mis oli tema jaoks uus, hirmutav ja millega tal oli raske toime tulla. Seega ei ole kannatanu isikust tulenevad iseärasused kohtuistungil küsimustele vastamisel kuriteokoosseisu tuvastamise seisukohalt olulised ning need ei kahjusta kannatanu ütluste usaldusväärsust sel määral, et kohtul tekiks kahtlus ütluste usaldusväärsuses tervikuna. L. J. ütluste kohaselt tarbitigi ühel päeval peale tema sünnipäeva ja pensionipäeva koos Aivar Lehemetsaga tunnistaja elukohas alkoholi. Tunnistaja elukohaks on materjalidest nähtuvalt xxx. Kuigi süüdistatav on andnud oma ütlustega mõista, et tema ei ole keskmisest tihedam alkoholi tarvitaja ega tarbinud kannatanuga koos sageli alkoholi, lükkavad selle ümber tunnistajate ja kannatanu omavahel riimuvad ütlused. Nii on tunnistaja A. R.-T. selgitanud, et nii ajal, mil tema ema elas xxx, kui hiljem xxx elades on majarahvaga esinenud probleeme tema ema ja Aivar Lehemetsa alkoholi tarvitamise tõttu. Ka õigel päeval ei käida tavaliselt ema sünnipäeval, kuna ta on siis purjus /kt lk 65/. Ka tunnistaja A. R.-T. poeg S. teadis märkida, et Aivar Lehemets toob kannatanule viina ning xxx elades oli Aivar Lehemetsa tõttu probleeme /kt lk 67, 68/. Seega on siiski leidnud tõendamist, et Aivar Lehemets ja L. J. tarbisid sageli koos alkoholi, millest kasvasid välja erinevad probleemolukorrad. Ka käesoleval juhul tekkis L. J. ütluste kohaselt konflikt kannatanu ja süüdistatava vahel ning Aivar Lehemets hakkas kannatanu suhtes vägivalda kasutama. Vägivald seisnes kannatanule rusikaga parema silma piirkonda löömises, mis läks ka paistesse. Ka hoidis süüdistatav kannatanut kinni käsivartest, tekitades sellele sinika ning haaras juustest. Tunnistaja S. R. märkis kohtus, et nägi vanaemal külas käies, et tema parem silm oli sinine /kt lk 67/. Kannatanu tütar kinnitas, et peale seda, kui tema poeg oli näinud vanaema vigastusi, läks ka tema enda ema vaatama ning nägi, et parem silm oli hästi sinine, lõug oli sinine, käsivarred sinised ja kintsu peal oli sinikas. Tunnistajate ütlused kannatanu parema silmapiirkonna vigastuste kohta langevad omavahel kokku ning kinnitavad kannatanu selgitusi tema suhtes kasutatud vägivalla osas. Kannatanu on selgitanud rusikaga paremasse silmapiirkonda löömist ja selle käigus juustest kiskumist. Vigastuste ilmnemine ja nende nägemine ning sündmus ehk vigastuste tekitamine ei saanud väga pika ajavahemikuga üksteisest lahutatud olla, kuivõrd sinikad paranevad ja paistetus taandub. On üldteada, kuid ka meditsiinilisest erialakirjandusest leitav, et verevalumist tingitud turse kaob tavaliselt umbes 10 päevaga. Sama aja kestel muutub ka naha värvus verevalumi piirkonnas: tumesinisest lillakaks, siis roheliseks ja lõpuks kollakaks. Naha värvuse järgi saab 6 / 10 isegi otsustada, kui kaua aega on vigastuse tekkimisest möödunud
12. Eelviidatud tunnistajate ja kannatanu ütlustest on samuti järeldatav, et kannatanule tekitati vigastused süüdistustes kajastatud ajavahemiku sees. Täpsemalt kannatanu ütluste kohaselt peale tema sünnipäeva 31.03.2019 ja pensionipäeva, mis on üldteada iga kuu 5.kuupäev2 või kui 5.kuupäev on puhkepäev, siis puhkepäevale eelneval tööpäeval. 5.aprill 2019 langes reedesele päevale. Seega pensionid maksti välja selleks ettenähtud kuupäeval. Kannatanu tütar A. R.-T. märkis, et käis sünnipäeval vähemalt nädal aega peale õiget kuupäeva, kui mitte hiljem. Siis ta ema näos vigastusi ei näinud. Nädal aega kannatanu sünnipäevast hiljem tähendab, et kannatanu tütar nägi isikut ilma vigastusteta mitte varem kui
13. aprillil 2019 paiku. Möödas oli nii isiku sünnipäev kui pensionipäev ning kannatanu oli terve. Vigastusi nägi tunnistaja hiljem, kui poeg S. R., kes vahepeal oli kannatanul külas käinud, näitas pilte oma emale. Seda, millal lapselaps täpselt kannatanul külas käis, viimane öelda ei osanud, kuid kinnitas, et nägi vigastusi kindlasti pärast kannatanu sünnipäeva. Samas ei ole kohtu hinnangul ütlustest järeldatav, et tunnistajate poolt kannatanul esinevate vigastuste nägemine oleks toimunud peale süüdistuses märgitud ajavahemiku lõppu, so juba maikuus. Tunnistajad räägivad mõnest päevast ja nädalast peale kannatanu sünnipäeva märtsi lõpus. Selliste ajaliste määratluste juures ei ole kuu pikkust ja selles sisalduvate nädalate arvu silmas pidades võimalik, et süüdistuses kirjeldatud sündmus sai aset leida maikuus. Meditsiinilist abi kannatanule käesoleval juhul ei osutatud. Kuigi kannatanu märkis esialgu muu hulgas, et peksmise tulemusel tekkis verevalum, millest lasti verd välja /kt lk 62-63/, ei kajasta meditsiinilise abi osutamist kohtule esitatud tõendid. Tunnistaja A. R.-T. ütlustest nähtuvalt oli kannatanu poolt kirjeldatud juhtumi näol tegemist 2017.aasta sündmusega. Ka see juhtum seostus Aivar Lehemetsaga. Kutsuti ka politsei, kuid kannatanu ei julenud avaldust tegema minna. Tunnistaja märkis kohtuistungil, et käesoleva sündmuse raames kannatanule meditsiinilist abi ei osutatud, kuna ta keeldus sellest. /kt lk 66/. Seda, et kannatanu kartis süüdistatavat, kinnitas kannatanu korduvalt kohtusaalis ka ise, sest A.Lehemets olevat lubanud teda ära tappa. Samuti märkis kannatanu lapselaps, et vanaema L. on mitmel korral maininud, et kardab Aivar Lehemetsa. Ta lubab teda siiski elamisse, kuna süüdistatav toob talle viina, sest kannatanu ise ei saa käia poes /kt lk 67/. Kohtule on esitatud ka fotod kannatanust. Paraku ei ole üheselt tõendatud, millal on fotod tehtud. Ülekuulamisprotokolli lisana on käsikirjaliselt märgitud piltide uurijale edastamise meiliväljavõtte juurde tunnistaja A. R.-T. poolt, et pildid on tehtud märtsis või aprillis
14. Kohtuistungil tunnistaja S. R. telefonis nimetatud fotode vaatlusel ilmnes, et nende kuupäevaks on 21.05.
15. See ei ole tunnistaja S. R. kinnitusel fotode tegemise tegelik kuupäev. Vastuolu kohta märkis tunnistaja, et tegelikult kustutas ta need pildid kogemata ära tarkvarauuenduse tegemise või tehasesätete taastamisega. Peale seda ta taastas need mingi internetist saadaoleva programmiga, mille käigus salvestusid need uue ehk siis taastamise kuupäevaga /kt lk 68/. Selle pinnalt ei ole võimalik kohtu hinnangul piisava täpsusega tuvastada fotode tegemise aega ja asjaolusid, kuivõrd nende tegemise kuupäev ei ole üheselt kindel. Ei saa välistada, et antud pildid võisid kajastada mõnda varasemat juhtumit, mistõttu ei ole lubatav ka nende kasutamine käesoleva kriminaalasja tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks. Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et Aivar Lehemets tekitas kannatanule süüdistuses kajastatud vigastused viimase elukohas ajavahemikul
16. aprillist 2019 -
17. aprillini
18. 1 2 Vaata https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/verimuhk/id-2009 Vaata https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/pension-toetused/pensioni-saajale 7 / 10 Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-48-04 tulenevalt võib KarS § 121 lg 1 mõttes väärkohtlemiseks olla näiteks löömine, peksmine, käe väänamine, kägistamine hammustamine ja juustest kiskumine. Käesoleval juhul lõi Aivar Lehemets kannatanut rusikaga silmapiirkonda ja sikutas teda juustest. Sellise tegevusega põhjustas süüdistatav kannatanule valu ning tervisekahjustuse. Kannatanu silm oli sinine ja parem näopool paistes löögi tõttu. Seega on täidetud KarS § 121 lg 1 mõlemad alternatiivid. Teise inimese löömine ei ole ühiskonnas aktsepteeritav ja tolereeritav praktika ning on käsitletav kehalise väärkohtlemisena. Lisaks kehalise väärkohtlemise tuvastamisele on koosseisu täitmiseks nõutav, et isikule tekitataks sellise teoga ka valu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-29-15 märkinud, et KarS § 121 sätestab karistatava teona ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Seetõttu ei eelda süüdlase vastutusele võtmine KarS § 121 järgi vältimatult tervisekahjustuse tuvastamist. Riigikohtu varasemas praktikas on valu tekitamist põhimõtteliselt peetud sobivaks ja põhiseaduspäraseks kriteeriumiks, mille alusel piiritleda KarS § 121 järgi karistatavat tegu väljapoole karistusõiguse reguleerimisala jäävast käitumisest. Valu organismi kaitsefunktsioonina on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima. Üldtuntud on asjaolu, et valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus. Kui kannatanu kinnitab valu tundmist, siis tuleb täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu olemasolu. Käesolevas kaasuses on kannatanu L. J. kinnitanud ütlustes, et tundis löögi tagajärjel valu /kt lk 62/. Lööjaks oli temast noorem, 56-aastane meesterahvas ning kannatanuks 69-aastane naisterahvas. Valu tundmine pähe, silmapiirkonda saadud löögi tagajärjel, kui meesterahvas lööb endast oluliselt vanemat ja pensioniealist naisterahvast, on tüüpiliselt tajutav ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast. Samuti on valu tekitav juustest kiskumine. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus leiab, et süüdistatav pani KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus leiab, et Aivar Lehemets pidi teadma või vähemalt möönma, et vanemat naisterahvast rusikaga silmapiirkonda lüües ja juustest kiskudes põhjustab talle valu ja võimalike kehavigastusi ning täitab sellega kehalise väärkohtlemise koosseisu. Süüdistatava käitumises esinevad talle inkrimineeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Kohus ei tuvastanud kriminaalasja kohtuliku uurimisega süüdistatavale Aivar Lehemetsale süüks arvatud teos ei teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid, kuna ei esinenud hädakaitset, hädaseisundit ega kohustuste kollisiooni. Samuti on kohus seisukohal, et isik on süüdiv ning puuduvad süüd välistavad asjaolud. Toimepandud tegu on süüdistatava Aivar Lehemetsa suhtes õigesti kvalifitseeritud ning hinnates tõendeid kogumis, on käesolevas kriminaalasjas leidnud täielikku tõendamist süüdistatava poolt talle KarS § 121 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo kannatanu L. J. suhtes toimepanemine.
19. Karistuse kohaldamisest KarS § 121 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse Karistusseadustiku ( edaspidi KarS ) § 56 järgi on karistamise aluseks isiku süü. 8 / 10 Karistamisel arvestab kohus vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatava Aivar Lehemetsa käitumises esineb KarS § 58 p 3 kirjeldatud vastutust raskendav asjaolu –– süütegu on toime pandud kõrges eas isiku suhtes. Kuigi Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande3 kohaselt on kõrges eas isikuks keegi, kes on vanem kui 75 aastat, võib riigikohtu lahendist asjas nr 3-1-1-93-12 tulenevalt selliseks isikuks pidada ka vanaduspensioniealist isikut. L. J. on vanaduspensionär. Vastutust kergendava asjaolud puuduvad. Süüdlasele tuleb mõista selline karistus, milline avaldaks mõju ka edaspidi, mis samas saavutaks ka karistamise eesmärgi õiguskorra kaitsmise huvides ja hoiaks edaspidi süüdlast uute süütegude toimepanemisest. Lisaks eripreventsioonile peab mõistetav karistus avaldama mõju kogu ühiskonnale ehk täitma üldpreventiivset eesmärki. Kehalise väärkohtlemise eest mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt. Aivar Lehemetsa toimepandud tegu hinnates on märkimisväärne, et vägivalla kasutamine on toime pandud süüdistatavast igati nõrgema isiku suhtes – temast olulisest vanem naisterahvas, kes ei saanud oma tervislikust seisundist tulenevalt kodust väljas käia ja keda aitas iganädalaselt tema lapselaps. Samuti ei saa mööda vaadata asjaolust, et käesolev vägivallakuritegu on toime pandud lühiajaliselt peale eelmise vägivallaga toime pandud kuriteo kohta kohtuotsuse tegemist. 03.04.2019 karistati süüdistatavat KarS § 263 lg 1 p 2 järgi avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest, kui see on toime pandud relvana kasutatava esemega – noaga. Eelviidatud kuriteo pani süüdistatav toime 05.08.2018 ning talle määrati tingimisi 8 kuu pikkune vangistus 2-aastase katseajaga. Käesoleva vägivallakuriteo pani süüdistatav toime ajavahemikus 07.04.2019-30.04.
20. Seega ei omanud talle varasemalt määratud tingimuslik karistus selgelt piisavat preventiivset mõju, kui isik asub uusi kuritegusid toime panema mõned päevad või nädalad peale eelmise kuriteo eest karistuse määramist. Kohus leiab, et Aivar Lehemetsa ei ole põhjendatud karistada rahalise karistusega. Süüdistataval ei ole töökohta ning käesoleva teo raskust ja süüdistatava süü suurust arvestades ei ole antud karistusliik põhjendatud. Käesoleva teo eest on kohtu hinnangul võimalik Aivar Lehemetsale karistuseks määrata üksnes vangistus. Kohus leiab, et süüdistatavat Aivar Lehemetsa tuleb KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistada reaalse vangistusega. Seetõttu võttes arvesse toimepandud tegu, süü suurust ning karistuse eesmärke, leiab kohus, et süüdistatavat tuleb karistada KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest reaalse vangistusega kestusega 11 (üksteist) kuud. Kohtumenetluse käigus on leidnud tuvastamist, et isik on käesoleva kuriteo toime pannud ajavahemikul 07.04.2019-30.04.2019, so pärast eelmise kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist. Sellisel juhul tuleb KarS § 65 lg 2 kohaselt suurendada uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides KarS § 64 lõigetes 2, 4 ja 5 sätestatut. Sellisel juhul ei tohi liitkaristus ületada karistusliigi ülemmäära. Tartu Maakohtu Valga kohtumaja 03.04.2019.a. otsusega kriminaalasjas nr 1-19-2023 mõisteti süüdistatavale karistuseks 8 kuu pikkune vangistus, mille hulka arvestati tema kahtlustatavana kinnipidamise aeg 5.-
21. august
22. Ärakandmata 3 J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. lk 176 9 / 10 karistuseks jäi 7 kuud ja 28 päeva, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata 2-aasta pikkuse katseajaga. Kuivõrd isik pani kuriteo toime katseajal, tulebki KarS § 65 lg 2 alusel, suurendades mõistetavat karistust Tartu Maakohtu Valga kohtumaja 03.04.2019 otsusega kriminaalasjas nr 1-19-2023 tingimisi mõistetud ärakandmata osa võrra (7 kuud ja 28 päeva), mõista Aivar Lehemetsale liitkaristuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. Tõkend – vahistamine – jätta Aivar Lehemetsa suhtes muutmata ning KarS § 68 lg. 1 alusel karistuse kandmise aja algust lugeda isiku kahtlustatavana kinnipidamisest
23. juunil 2019 (13.06.2019).
24. Lähenemiskeeld Prokurör on taotlenud käesolevas asjas KrMS § 3101 lg 1 kohaselt Aivar Lehemetsale peale vangistusest vabastamist L. J. suhtes lähenemiskeelu kohaldamist. Lähenemiskeeld ei ole karistusseadustiku
25. peatüki
26. ja
27. jaost nähtuvalt ei põhikaristuse liik ega lisakaristus. KrMS § 3101 lg 1 kohaselt võib kohus kannatanu taotlusel võlaõigusseaduse § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat. Sättest nähtub üheselt, et antud taotluse peab esitama kannatanu ning kohtu omal algatusel või prokuröri taotlusel seda kohaldada ei ole võimalik. Käesolevas asjas ei ole L. J. sellist taotlust esitanud. Seega ei ole kohtul võimalik esitatud taotlust rahuldada.
28. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 alusel kuuluvad Aivar Lehemetsalt riigi kasuks väljamõistmisele järgmised süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad menetluskulud: sundraha 810€ ning kaitsjatasu vandeadvokaadi Kalju Kutsari osaluse eest kohtueelsest menetlusest summas 530,40€. /allkirjastatud digitaalselt/ Annemarie Gerassimov Kohtunik 10 / 10