← Eesti

1-18-10374/43

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

  1. detsember 2019 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-18-10374 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Maili Lokk, Juhan Sarv Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Tartu Maakohtu
  2. aprilli 2019 otsus Riho Padriku süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 järgi üldmenetluses Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Karin Antsov Prokurör Tartu Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Milvi Väin Kaitsja Vandeadvokaat Karin Antsov Süüdistatav Riho Padrik. isikukood: 39903315715; elukoht: XXX. Varem kriminaalkorras karistatud 2 korda RESOLUTSIOON:
  3. Tartu Maakohtu
  4. aprilli 2019 kohtuotsus Riho Padriku süüasjas jätta muutmata ning apellatsioon jätta rahuldamata.
  5. Riho Padrikul apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätta süüdistatava enda kanda. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  6. Riho Padrikut süüdistatakse selles, et tema, olles varem toime pannud röövimise katse ja olles karistatud KarS § 200 lg 1 - § 25 lg 2 järgi 13.02.2017.a. Tartu Maakohtu otsuse alusel 10 kuulise vangistusega tingimisi katseajaga 1 aasta ja 6 kuud, võõra vallasasja äravõtmiseks selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, vägivallaga, olles alkoholijoobes ning sooviga saada 1 P.K. i sõiduk enda valdusesse, lõi 07.10.2018.a. kella 06 paiku Otepää vallas Sarapuu külas Võru-Kuigatsi-Tõrva 35-l km Sarapuu bussipeatuse juures autost välja kutsutud P.K. ile kahel korral rusikaga näkku. Seejärel jooksis Riho Padrik P.K. i sõidukisse Volkswagen Golf registreerimismärgiga XXX , jättes vigastatud P.K. i Sarapuu bussipeatusse, ning omamata mootorsõiduki juhtimise õigust sõitis minema, põhjustades röövitud sõidukiga hiljem liiklusõnnetuse, kui sõitis Lauküla kurvis teelt välja põllule. Sealt välja saades sõitis edasi kuni H.V. ile kuuluva Hanso taluni, kus sõiduki koos H.V. iga põllule heki taha ära peitis ning seejärel eemaldas Riho Padrik sõiduautolt registreerimismärgid. Enne sõiduauto juurest lahkumist võttis Riho Padrik sõiduauto salongist kaasa kannatanu P.K. ile kuuluvaid esemeid, so rahakoti, NOKIA laadija ja toruklambri. Peale seda suundusid Riho Padrik ja H.V. Hanso kinnistul asuvasse saunahoonesse, kus Riho Padrik ja H.V. varalise kasu saamise eesmärgil jagasid omavahel ära kannatanu P.K. i rahakotis olnud sularaha 170 eurot, saades kumbki oma valdusesse 85 eurot.
  7. Kuriteoga põhjustas Riho Padrik P.K. ile füüsilist valu (valulik põsesarn ja suu sisemus), tervisekahjustuse (alalõualuu murd) ja varalist kahju kokku 2461 eurot, so lõhutud sõiduki väärtus 250 eurot, varastatud rahakott väärtusega 5 eurot, milles sularaha 174 eurot, juhilubade taastamise riigilõiv 6 eurot, NOKIA laadija väärtusega 5 eurot, metallist toruklamber väärtusega 5 eurot, kannatanu P.K. i haiglate visiiditasuarved kokku 10 eurot ja bussisõidupiletid arsti juurde kogusummas 6 eurot ning moraalne kahju 2000 eurot. Samuti rikkus Riho Padrik Liiklusseaduse § 90 lg 1 nõudeid, mille kohaselt ei tohi juhtida mootorsõidukit isik, kellel ei ole või puudub vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud vägivallaga ja isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise katse, pani Riho Padrik toime KarS § 200 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus
  8. Tartu Maakohtu
  9. aprilli
  10. a otsusega tunnistati R. Padrik süüdi KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ning teda karistati 4 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Kohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi 1866 euro ulatuses ja mõistis selle välja süüdistatavalt kannatanu kasuks. Maakohtu otsuse põhiseisukohad
  11. Käesolevas kriminaalasjas tuleb kohtul esmalt vastata küsimusele, kas Riho Padrik on toime pannud süüdistuses kirjeldatud teo, kas see vastab KarS § 200 lg-s 1 sisalduvale süüteokoosseisule ja seejärel hinnata KarS § 200 lg 2 p-s 4 esitatud tunnuse esinemist süüdistatava käitumises. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et Riho Padrik lõi süüdistuses nimetatud ajal ja kohas kannatanule P.K. ile kaks korda rusikaga näopiirkonda, sõitis kannatanu sõiduautoga H.V. i juurde, tehes teel sinna ka avarii - sõitis vastu liiklusmärki ja teelt välja. Iseenesest ei ole vaidlust ka selles, et kõnealune sõiduk Volkswagen Golf registreerimismärgiga XXX koos selles olnud teiste esemetega oli süüdistatavale võõras vallasasi ning isik teadis seda.
  12. Vaidlus seisneb selles, kuidas käitus kannatanu enne eelkirjeldatud sündmusi, millisel motiivil süüdistatav kannatanut lõi ja auto hõivas ning kas tegemist võis olla hädakaitses või hädaseisundis toimimisega süüdistatava poolt. 2 Kannatanu P.K. i ütluste kohaselt helistasid 07.10.2018 öösel kell 2 paiku naabrid R.H. ja T.N. , et tuleb Triinu minna. Kannatanu sõitis kodust 3 km eemale T.N. poole, kust võttis isikud peale ja viis umbes poole neljaks Triinu baari. R.H. ja T.N. läksid maha ning kannatanu jäi neid autosse ootama. Kell 5 vaatas kannatanu mobiili pealt kella, et kas paneb veel auto sooja, siis tulid R.H. ja T.N. tagasi. Ilmus Riho Padrik, kes küsis kas kaasa saab. Poisid olid nõus sellega, et võta peale. Riho on 26-aastane ja T.N. üle
  13. Täisjõus mehed ja ei peljanud võõrast kaasa võtta. Ei tahtnud inimest ööseks külma kätte ka jätta. Autos istus juhi kõrval R.H. , taga T.N. ning kõrvalistuja taga Riho Padrik. Suunduti asfaltteed pidi Vana-Antslasse ja sealt Uue-Antslasse, kus väljusid R.H. ja T.N. ning süüdistatav hüppas esiistmele. Edasi hakkas kannatanu sõitma Õru poole ning vahepeal ei saanud ka aru, kas ehk soovis süüdistatav Võrru minna. Teed juhatas Riho Padrik. Ta oli purjus ja vajus kogu aeg käigukangi peale, mistõttu lükkas kannatanu süüdistatavat tagasi, mitte mingisugust muud tegevust ei olnud. Sõideti ca 8 kilomeetrit, kui paistis Sarapuu bussipeatus. Teel sinna küsis süüdistatav kannatanult, et viimane annaks talle autot sõita. Sarapuu bussipeatuse lähistel ütles süüdistatav 2 korda, et pea kinni, mida kannatanu lõpuks ka tegi. Süüdistatav läks autost välja, ütles kannatanule, et viimane tuleks ka välja. Kannatanu keeras sõiduki süüte välja, kuid süüdistatav ütles, et jäta käima. Kannatanu pani auto taas käima, aga süüdistatav oli juba esitulede juurest auto ukse juurde jõudnud, kui käis raksatus. Löök tabas põsele. Edasi hüppas süüdistatav autosse ja pani Viljandi peale minema. Kannatanu helistas Päästeametile ja lubati politsei välja saata. Veel helistas ristipoeg R.L. ile, kes elab Kuldres. Tema jõudis sinna esimesena. Esimesed jäljed olid Laukülas, kus süüdistatav postid maha sõitis. Nähti, et oli välja keeranud ja kummalgi pool kraavis ei olnud autot. Sangastes ootas juba politsei. Kannatanu tahtis minna ise autot otsima. Hommikul hakatigi Õrust otsima kammides kõik aidad ja viljakuivatid läbi. Katkine auto leiti üles, anti luba auto ära viia. Autost oli ära võetud rahakott koos dokumentidega ning telefonilaadija. H.V. on hüvitanud 85 eurot. Umbes kella nelja ajal samal päeval jõudis Valka EMOsse, kust suunati ta edasi Tartusse operatsioonile järgmisel päeval (kohtutoimik II köide, lk 81-89).
  14. Kannatanu ütlusi selle kohta, kuidas süüdistatav sõiduki peale sai, kes seal veel olid ja kes ning mil viisil Sarapuu bussipeatuses kannatanut lõi, kinnitavad süüdistatava ja tunnistaja R.H. ütlused.
  15. Kohus tõi välja ka kohtule esitatud AS Valga Haigla 07.10.2018 ambulatoorselt epikriisilt nähtuvad asjaolud, s.o millised vigastused tuvastati kannatanul ( kohtutoimik I köide lk. 82), samuti SA Tartu Ülikooli Kliinikumi epikriisilt nr EP18-5744 nähtuvad asjaolud (kohtutoimik I köide lk. 85-86). Samuti uuris maakohus sündmuskohal P.K. ist tehtud fotosid (kohtutoimik I köide lk. 76-78).
  16. Vägivalla kasutamine süüdistatava poolt kannatanu suhtes on kahtlusteta tuvastatud. Kohus tuvastas, et löödud on vähemalt kaks korda P.K. ile rusikaga näopiirkonda, millega süüdistatav põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse alalõualuu murru näol. Vigastus vajas kirurgilist sekkumist ning järelravi. Selline käitumine kujutab endast KarS § 121 kirjeldusele vastavat tegu.
  17. Süüdistatava peamise kaitseargumendi kohaselt ei olnud tal vara hõivamise eesmärki. Riho Padriku ütluste kohaselt kasutas vägivalda kannatanu suhtes, kuna viimane sundis teda sugulise iseloomuga teole. Ta lõi kannatanut ja võttis sõiduki, kuna muud võimalust olukorrast pääsemiseks polnud. 3
  18. Maakohus, analüüsides ja kõrvutades kannatanu, tunnistajate ja süüdistatavate ütlusi nii omavahel kui ka kohtule esitatud teiste tõenditega, leidis, et kannatanu P.K. i ütlused sündmuse toimumise asjaolude kohta on usaldusväärsed ning kohtul puudub alus neis kahelda. Kannatanu ütlused 07.10.2018.a. toimunu kohta langevad kokku ka muude tõenditega. Samas Riho Padriku ütlustes kannatanu väidetavate seksuaalsete käitumisaktide, sündmuste kulgemise ning tema enda käitumise kohta on mitmeid ebakõlasid ning neid ei toeta asjas kogutud teised tõendid.
  19. Maakohtu hinnangul ei ilmne ka tunnistajate (R.H. ja R.L. ) ütlustest, et kannatanu näol oleks tegemist isikuga, kelle puhul oleks alust kahtlustada noorte meeste seksuaalset ahistamist.
  20. Ainus, kes on viidanud kuuldusetele kannatanu sellise käitumise kohta, on kaassüüdistatav H.V. . (kohtutoimik II köide lk. 94). Maakohtul puudus alus kahelda üle kuulatud tunnistajate ütluste erapooletuses, kahelda aga saab süüdistatava H.V. i erapooletuses. Tegemist on väikse kogukonnaga, kus üksteist teatakse ja tuntakse ning omavahel suheldakse, mistõttu on igati usutav, et selliste sündmuste või ka katsete asetleidmisel inimesed räägiksid, tekiksid nö külajutud ning ka tunnistajad oleksid sellistest juttudest teadlikud. Üksnes kahtluse tõstatamisest ei piisa. Kannatanu eitas seksuaalset ahistamist. Ainus, mis oli, oli see, et süüdistatav oli purjus ning vajus autos käigukangi peale, mistõttu pidi kannatanu teda eemale lükkama. Kannatanu selgitus on igati usutav.
  21. Samuti hindas maakohtus süüdistatava ütlused enda käitumise kohta seksuaalse ründe ohvrina vastuolulisteks ning eluliselt mitteusutavateks.
  22. Kannatanu ütluste kohaselt küsis süüdistatav enne Sarapuu bussipeatust, kas kannatanu annaks talle autot sõita (kohtutoimik II köide lk. 81). Kohtu hinnangul viitas see asjaolu süüdistatava tegelikule soovile hõivata kannatanut lüües tema vara. Kaassüüdistatava elukohas koos H.V. iga peitis süüdistatav kannatanu sõiduki, eemaldas sellelt numbrimärgid, peitis need numbrimärgid truubitorru, võttis autost kannatanu rahakoti koos dokumentidega, võttis pool rahast endale ja põletas kannatanu dokumendid ära. Riho Padriku selgituse kohaselt põletas ta kannatanu dokumendid, kuna tal endal polnud neid vaja (kohtutoimik II köide lk. 102). Väidetava seksuaalkuriteo ohvrina puudus süüdistataval igasugune vajadus kannatanu dokumentide põletamiseks. Maakohtu hinnangul osutab süüdistatava käitumine H.V. i elukohas tema selgele soovile muuta võimatuks sõiduki leidmine ja varasema omaniku tuvastamine. Kui süüdistatava suhtes oleks toime pandud seksuaalkuritegu, oleks asustatud punkti ning telefoni juurde pääsedes olnud igati loogiline teavitada viivitamatult politseid. Kannatanu P.K. teatas koheselt tema suhtes toimepandust. Riho Padrik seda ei teinud. Politseisse tegi süüdistatav avalduse alles 7 päeva hiljem, s.o. 15.10.
  24. Kaitsja märkis, et Riho Padrik saabus Eestisse Rootsist töölt, tal oli sularaha ning puudus igasugune vajadus ja huvi sõidukit röövida. Maakohtu hinnangul on selline väide ebaveenev, arvestades süüdistatava kuriteole eelnevat käitumist. Maakohtul puudub alus kahelda selles, et süüdistatav tuli Rootsist töölt ning tal ka oli sularaha kaasas. Samas näitab süüdistatava sama päeva eelnev käitumine selgelt, et rahapuudus ei olnud see, miks Riho Padrik süütegusid toime pani. (06.10.2018 kell 18.10 ajal pani Riho Padrik endale Põlva linnas EDU Konsumis põue pudeli valget viina). Maakohus märkis, et süüdistataval on juurdunud kuritegelik käitumismuster. Arvestades tema varasemat seadusrikkumiste ajalugu, on kaitsja väide süüdistataval kriminaalsete kalduvuste puudumisest, põhjendamatu. 4
  25. Samuti ei nõustunud maakohus kaitsja väitega, mille kohaselt tõendab kannatanu poolt sugulise iseloomuga tegude toimepanemist asjaolu, et kannatanu ei esitanud kohtuistungil süüdistatavale ühtegi küsimust seoses 07.10.2018 toimunuga. Kannatanu ei pea menetluses asuma süüdistatava väiteid ümber lükkama. Ta ei teosta ei süüdistuse ega kaitse funktsioone ning selliste ülesannete täitmise eeldamine õigusalase hariduseta pensionärist kannatanult on menetluslikult enneolematu.
  26. Maakohus luges tõendatuks, et süüdistatav Riho Padrik kasutas kannatanu P.K. i suhtes füüsilist vägivalda vallasasja äravõtmiseks selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Riho Padrik pani toime KarS § 200 lg 2 p-s 4 sätestatud teo otsese tahtlusena.
  27. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Maakohus käsitles asjaolude tuvastamise käigus süüdistatava versiooni hädakaitses toimimise kohta ning leidis, et sellised väited on paljasõnalised ning kantud soovis vabaneda vastutusest. Kuivõrd tuvastatud ei ole kannatanu õigusvastast käitumist, puudub alus käsitleda KarS § 28 tulenevat hädakaitses toimimist kui õigusvastasust välistava asjaolu esinemist.
  28. Riho Padrikule karistuse mõistmisel märkis maakohus muuhulgas, et alkoholijoobes süüdistatav tungis öösel kallale temale kui täiesti võõrale inimesele vastu tulnud ja heast südamest teenet osutanud eakale kannatanule. Riho Padrik kasutas kannatanu suhtes vägivalda eesmärgiga viimase sõiduk endale saada. Sellise käitumisega põhjustas süüdistatav kannatanule tõsise tervisekahjustuse, mis vajas kirurgilist sekkumist ning mis kannatanu kinnitusel annab endast tänini tunda. Riho Padrik on täisealine isik, kellel on varasemalt olnud kokkupuuteid õiguskaitseorganite ja kohtutega. Viimati on Riho Padrik süüdi mõistetud röövimise katses. Veel võttis maakohus arvesse süüdistatava noort iga ning asjaolu, et tegemist on isiku jaoks esimese reaalse vangistusega, mistõttu on kohtu hinnangul süü suurust silmas pidades põhjendatud mõista karistus alla sanktsiooni keskmist määra (keskmine 9 aastat).
  29. Riho Padrikut on kriminaalkorras karistatud kahel korral ning isikul on 6 kehtivat väärteokaristust. Viimati mõisteti isik Tartu Maakohtu 13.02.2017.a otsusega süüdi KarS § 200 lg 1 - § 25 lg 2 alusel röövimise katse eest ning karistati tingimisi vangistusega 10 kuud katseajaga 1 aasta 6 kuud. Kohus on Riho Padrikule katseaega varasemalt kohaldades andnud võimaluse muuta oma eluviise ja asuda käituma õiguskuulekalt, kuid süüdistatav ei ole jätkuvalt teinud sellest järeldusi. Piisavat mõju ei ole avaldanud ei ilma käitumiskontrollita ega koos käitumiskontrolliga karistuse reaalsest kandmisest vabastamine. Viimase kuriteo eest määratud katseaeg lõppes 14.08.2018 ning juba vähem kui kaks kuud peale seda asus Riho Padrik taas toime panema uusi õigusrikkumisi ja kuritegusid.
  30. Maakohtu hinnangul ei omaks isiku taaskordne täielik või ka osaline tingimuslik karistuse kandmisest vabastamine piisavat mõju. Kriminaalasjas kogutud materjalidest nähtub üheselt süüdlase poolt järjekindel õigusrikkumiste toimepanemine. Isikus on tugevalt juurdunud kuritegelikud käitumismallid, mida tingimuslike karistusega muuta ei ole õnnestunud. Maakohus otsustas mõista Riho Padrikule karistuseks 4 aastat 6 kuud vangistust.
  31. Kannatanu P.K. esitas tsiviilhagi Riho Padriku vastu varalise ja mittevaralise kahju nõudes kogusummas 2366 eurot. 5 Tsiviilhagi kohaselt on Riho Padrik tekitanud kannatanule kahju 250 eurot lõhutud sõiduki, 5 eurot varastatud rahakoti, 174 eurot sularaha, 6 eurot juhilubade taastamise riigilõivu, 5 eurot NOKIA laadija, 5 eurot metallist toruklambri, 10 eurot visiiditasude ja 6 eurot bussisõidupiletite näol. Samuti nõuab kannatanu 2000 eurot kuriteo toimepanemisel tekitatud moraalse kahju tõttu. P.K. on tagasi saanud ID kaardi, NOKIA laadija, toruklambri, sõiduki registreerimismärgid ja sularaha 85 eurot, mistõttu väheneski tsiviilhagi 2366 euroni.
  32. Maakohtu hinnangul on menetluses uuritud tõendite aluselt tsiviilhagi varalise kahju osas summas 366 eurot põhjendatud täies ulatuses. Selles osas on süüdistatav olnud nõus ka tsiviilhagiga.
  33. Mittevaralise kahju nõudele vaidles süüdistatav vastu. Maakohus hindas tsiviilhagis esitatud mittevaralise kahju nõude põhjendatuks osaliselt. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohtule esitatud P.K. i meditsiinidokumentidest nähtuvalt tuvastati kannatanul röntgenülevaatusel alalõualuu liidusesse ulatuv dislokatsiooniga fraktuurning kompuutertomograafia uuringuga vasaku alalõualuu proc. condylarise kaela piirkonnas dislokatsiooniga fraktuur, lisaks proc coronoideuse fraktuur. Kannatanule tekitatud kehavigastus vajas kirurgilist sekkumist ja selle tagajärjel esineb vaegusi veel siiani. Samuti on toimunud sündmus jätnud üksi elava eaka kannatanu psüühikale jälje. Maakohus võttis aluseks ka riigikohtu poolt 2017 aprillis koostatud analüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes
  34. aastal“ andmed ning aastatel 2014-2016 välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suuruste tabelis viidatud lahendid. Kohtupraktikat ning käesoleva kriminaalasja asjaolusid kogumis arvestades hindas maakohus mittevaralise kahju suuruseks 1500 eurot, mis tuleb Riho Padrikult kannatanu P.K. i kasuks mittevaralise kahjuna välja mõista. Apellatsioon
  35. Süüdistatava kaitsja esitas apellatsiooni, milles taotleb tühistada maakohtu otsus Riho Padriku süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja mõista Riho Padrik esitatud süüdistuses õigeks või muuta süüdistuse kvalifikatsiooni. Samuti palub kaitsja alternatiivselt muuta Riho Padrikule mõistetud karistust ning mõista reaalselt kandmisele kuuluvaks karistuseks otsuse tegemise ajaks vahi all viibitud aeg ning ülejäänud karistuse osas jätta KarS § 73 alusel vangistus tingimisi kohaldamata ning täitmisele mitte pöörata, kui Riho Padrik katseaja kestel ei pane toime uut tahtliku kuritegu. Tühistada kohtuotsus ka osas, millega rahuldati kannatanu P.K. i tsiviilhagi ning jätta see rahuldamata. 6
  36. Apellant leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, rikkus oluliselt kriminaalmenetlust. Kohus rikkus KrMS § 7 lõikes 3 sätestatut. Samuti ei ole mõistetud karistus vastavuses kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. 26.1 Süüdistatavale ette heidetavale teole eelnes kannatanu õigusvastane tegevus. Kohtu põhiline argument kannatanu seksuaalsete aktide puudumise osas on seega see, et kannatanu ütlused langevad kokku dokumentaalsetest tõenditest tehtavate järeldustega, kuid maakohus ei ole viidanud otsuses ühelegi dokumentaalsele tõendile, mida kohus on sealjuures silmas pidanud. Seega on kohtu põhjendus ilmselgelt asjakohatu ja ekslik, sest süüdistatava poolt viidatud seksuaalsete nõudmiste kohta ei ole ühtegi dokumentaalset tõendit, kuivõrd tegemist oli vahejuhtumiga, mis leidis aset üksnes kannatanud ja süüdistatava juuresolekul. Tegemist on sõna-sõna vastu juhtumiga, mida tuleb vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tõlgendada süüdistatava kasuks, sest vaieldamatult on tegemist kõrvaldamata kahtlusega (kuigi kaitsja hinnangul toetab süüdistatava poolt öeldut H.V. ütlused). 26.2 Kohus on rikkunud KrMS § 7 lg-s 3 sätestatut ning tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused isiku süüdiolekus süüdistatava kahjuks. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et just kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamise seisukohalt on oluline kannatanu tegevus. Kannatanul ei olnud ühtegi sisulist küsimust süüdistatava poolt avaldatu osas. Kaitsja hinnangul võimaldab see asjaolu teha järeldused sellest, et süüdistatava poolt avaldatul on tõepõhi all, mida kannatanu aktsepteeris. Nii kannatanu kui ka süüdistatav on rääkinud toimunu koheselt edasi – kannatanu rääkis edasi tunnistaja R.L. le ning süüdistatav kaassüüdistatavale H.V. ile. Kaitsja on seisukohal, et tunnistaja R.L. ütlused ei ole usaldusväärsed, sest tegemist on kannatanu ristipojaga, kes annab ütlusi oma ristiisa kasuks. Kaitsja hinnangul puudub süüdistataval põhjus asjaolusid välja mõelda, sest selleks puudub mistahes vajadus. Ei ole eluliselt usutav, et süüdistatav on nõus avalikul kohtuistungil andma ütlusi talle piinlikkust valmistavate asjaolude kohta, mida pole tegelikkuses olnud. 26.3 Süüdistatav ei kasutanud vägivalda kannatanu sõiduki hõivamiseks. Kohus on seadnud kahtluse alla süüdistatava poolt viidatud kannatanu ettepaneku rahuldada teda seksuaalselt Sarapuu bussipeatuses, kuivõrd kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kannatanu oleks teinud süüdistatavale ettepaneku hakata teda avalikus kohas suure maantee äärses bussipeatuses rahuldama. Kaitsja hinnangul ei ole süüdistatava poolt kirjeldatu ja tema poolt läbi elatu puhul tegemist tavapäratu ja eluliselt mitte usutava käitumisaktiga, sest seksuaalselt hälbivalt käituva isiku käitumine ei olegi tavapäraselt loogiline. Kaitsja hinnangul on eluliselt usutav, et kannatanu tegi ettepaneku enda seksuaalseks rahuldamiseks just bussipeatuses, mitte aga suvalises kohas maantee ääres. Vägivalla kasutamine toimus peale seda, kui kannatanu peatas auto ja esitas nõude, et Riho Padrik teda seksuaalselt rahuldaks ja lähenes sel eesmärgil Riho Padrikule. Seega vägivalla kasutamine ei olnud vajalik mitte selleks, et auto ära võtta, vaid selleks, et tõrjuda väidetava kannatanu rünne. 7 Kaitsja hinnangul ei ole leidnud tõendamist asjaolu, et Riho Padrik kasutas kannatanu suhtes vägivalda eesmärgiga omastada kannatanule kuuluv auto või muu vara. 26.4 Kaitsja hinnangul ei ole süüdistatava tegevus käsitletav õigusvastase tegevusena. KarS § 28 lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. KarS § 28 lg 2 kohaselt isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Kaitsja hinnangul oli süüdistatava tegevus 07.10.2018 Sarapuu bussipeatuses käsitletav hädakaitsena, sest süüdistatav tõrjus vahetut õigusvastast rünnet enda õigushüvedele. Süüdistatav ei ole ületanud hädakaitse piire, sest kahju ei ole tekitatud mittevastavate vahenditega ja liigset kahju põhjustades. 26.5 Süüdistatava tegu on ebaõigesti kvalifitseeritud röövimisena KarS § 200 alusel. Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud, et süüdistatav kasutas vägivalda võõra vallasasja äravõtmiseks selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Kaitsja hinnangul on kohus tõendite hindamise tulemusena jõudnud ebaõigele järeldusele, et tõendatud on kannatanu sõiduki omastamise tahe süüdistatava poolt. Kaitsja hinnangul ei tõenda autolt numbrimärkide eemaldamine ja peitmine sõiduki omastamise tahet. Süüdistatava ütluste kohaselt ei oska ta selgitada, miks ta nii tegi. Süüdistataval puudus vajadus sõiduki röövimiseks. Kuivõrd süüdistatav ei ole eitanud vägivalla kasutamist kannatanu suhtes enda kaitseks ning samuti ei ole süüdistatav eitanud autoga ära sõitmist ja seda samuti enda kaitseks, vastab kaitsja hinnangul süüdistatava tegevus pigem KarS § 121 ja § 215 koosseisudele ning seda juhul, kui kohus leiab, et süüdistatava tegevuse osas puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. 26.6 Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et süüdistatava käitumine on hinnatav otsese tahtlusena. Maakohus on sidunud süüdistatava tahtluse ühe kannatanu poolt väidetud asjaoluga – kui süüdistatav jäi kannatanuga sõidukisse kahekesi, tekkis tal mõte sõidukiga sõita ning kui sellest keelduti, otsustas ta sõiduki jõuga enda valdusesse saada. Ühtegi muud asjaolu subjektiivse koosseisu osas ei ole kohus välja toonud. Kaitsja hinnangul ei saanud kohus antud asjaolu põhjal lugeda tõendatuks süüdistatava tahtluse, sest tegemist on kannatanu väitega ning puuduvad objektiivsed tõendid. 26.7 Kaassüüdistatava H.V. ebausaldusväärseks. ütlused on maakohtu poolt põhjendamatult loetud Käesoleval juhul on süüdistatav rääkinud temaga toimunust koheselt H.V. ile, mis suurendab süüdistatava ütluste usaldusväärsust ning maakohus on lugenud süüdistatava ja H.V. i ütlused põhjendamatult ebausaldusväärseks. 8 26.8 KrMS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Eluliselt ei ole usutav, et kannatanu on nõus viima tema jaoks võhivõõra isiku teadmata kohta. Samuti eksisteerib vastuolu kannatanu elamise kohta. Kui kannatanu on teatanud, et ta on lahutatud, siis tunnistaja R.L. , kes on kannatanu ristipoeg, on avaldanud, et niikaua kui tema mäletab, on kannatanu elanud üksinda. Tegemist on asjaoluga, mis kahandab kannatanu ütluste usaldusväärsust.
  37. Süüdistatav ei nõustu kannatanu tsiviilhagi osalise rahuldamisega. Maakohtu otsus on tsiviilhagi puudutavas osas õiguslikult põhistamata, sest kohtuotsuse põhjendustes puudub viide nõude materiaalõiguslikule alusele. Kohus on küll viidanud VÕS §dele 128 ja 134, kuid tegemist ei ole normidega, mille alusel tekib kahju hüvitamise nõue, vaid antud normid käsitlevad üksnes kahjunõude ulatust ja sisu.
  38. Mõistetud karistus on liiga range ning ei ole kooskõlas süüdistatava isiku ja teo toimepanemise asjaoludega. Juhul, kui apellatsiooniväited ei anna alust isiku õigeks mõistmiseks, palub kaitsja tühistada maakohtu otsus süüdistatavale mõistetud. Kaitsja teeb ettepaneku. et mõistetud karistusest kuulub reaalselt kandmisele juba vahi all viibitud aeg ning ülejäänud karistuse kandmine määrata tingimisi katseajaga. Süüdistatav ei ole varasemalt reaalses vangistuses viibinud ning ligi kaheksa kuu pikkune vangistuses viibimine on taoline, mis on süüdistatavale mõju avaldanud. Kaitsja hinnangul ei ole määratud karistus proportsionaalne ja kohane arvestades toimunu asjaolusid ning süüdistatava võimalikku süüd. Süüdistataval on elukoht ja ta soovib asuda tööle. Tal ei ole kuritegelike kalduvusi. Süüdistatava Riho Padriku ja kaitsja vandeadvokaat Karin Antsovi seisukohad
  39. Süüdistatav toetab kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohti. Riho Padrik märgib, et ta kannab esimest korda reaalset vangistust, see on tema jaoks väga raske ning on teda tõsiselt mõjutanud. Riho Padrik kahetseb juhtunut ning soovib võimalust oma eluga edasi liikuda.
  40. Kaitsja kinnitab, et jääb esitatud apellatsiooni juurde. Kaitsja palub apellatsioonikohtul otsuse tegemisel arvestada Riho Padriku kirjaliku seisukohaga eelkõige karistuse osas, juhul kui apellatsioonikohus kaitsja apellatsiooniga Riho Padriku õigeksmõistmises ei nõustu. Kaitsja hinnangul ei vasta mõistetud karistus kuriteo raskusele ja Riho Padriku isikule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  41. Ringkonnakohus jõudis kogutud tõendeid kontrollides ning maakohtu süüdimõistva 9 kohtuotsuse põhjendusi üle vaadates veendumusele, et kohtuotsus jääb muutmata. Kogutud tõendid ei võimalda apellatsiooni rahuldamist ning süüdistatava õigeksmõistmist, kvalifikatsiooni muutmist või karistuse muutmist. Maakohtu otsus süüdistatava süü tuvastamisel ning sellele õigusliku hinnangul andmisel on veatu. Ammendavad on kohtu seisukohad ka karistuse mõistmisel. Apellatsiooni väited maakohtu põhistusi ümber ei suuda lükata. Kohtukolleegium osundab kassatsioonikohtu seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused.
  42. Käesolevas kriminaalasjas kohtuotsuse tegemisel hindas maakohus tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina põhjendas asjakohaselt, millistel põhjustel tõendikogum kinnitab maakohtu siseveendumust süüdistatava süü tõendatuses talle esitatud süüdistuses. Eelmärgitut silmas pidades jääb apellatsioonikohtul seetõttu üle vaid tõdeda, et maakohtu kõiki põhjendusi üle korrata ei ole vaja. Seda veel ka seetõttu, et kaebeväited on samasisulised nagu maakohtus ning maakohus vastas otsuses väga põhjalikult neile kõigile, lükates need asjakohaste argumentidega tõendipõhiselt ümber. Alljärgnevalt saab vastatud apellatsiooni põhiväidetele.
  43. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas lõi Riho Padrik kannatanule P.K. ile kaks korda rusikaga näkku ning sõitis kannatanu autoga H.V. i juurde, tehes teel sinna avarii- sõitis vastu liiklusmärki ja teelt välja. Vaidlus seisneb selles, kuidas käitus kannatanu enne eelmärgitud sündmusi, millisel motiivil lõi süüdistatav kannatanut ning hõivas tema sõiduauto. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga põhilises- tõendamiseseme asjaolude seisukohalt oluliste asjaolude tuvastamises on maakohtu otsus veatu.
  44. Kaitsja leiab, et suuresti on antud juhul tegemist nn sõna-sõna vastu olukorraga, kus maakohus on põhjendamatult eelistanud kannatanu ütlusi süüdistatava omadele. Süüdistatava ütlused on alusetult loetud ebausaldusväärseteks. Lisaks on kaitsja arvates kannatanu ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadvaks asjaoluks see, et kannatanu ei esitanud süüdistatavale täpsustavaid küsimusi. Kaitsja arvates näitab see, et süüdistatava väited on tõesed ning kannatanu aktsepteeris neid.
  45. Esmalt möönab kohtukolleegium, et sündmused, mis moodustavad süüdistuse sisu, leidsid aset pärast R.H. ja T.N. lahkumist kannatanu sõidukist ning süüdistatav ja kannatanu jäid kahekesi. Maakohus analüüsis põhjalikult mõlema isiku versioone sündmuste kohta, samuti tunnistajate ütlusi ning asus seisukohale, et kannatanu P.K. i ütlused sündmuste toimumise asjaolude kohta on usaldusväärsed ning neis puudus alus kahelda. Maakohtu hinnangul süüdistatava Riho Padriku ütlused kannatanu väidetavate seksuaalsete käitumisaktide, sündmuste kulgemise ning tema enda käitumise kohta on ebakõladega ning neid ei toeta muud tõendid.
  46. Maakohus tegi tunnistajate ütluste alusel kindlaks, et neist ei ilmne asjaolusid, mis annaksid aluse kasvõi kahtlustada kannatanut nooremate meeste seksuaalses ahistamises. Tunnistaja R.H. , kes tunneb kannatanut 15 aastat, ei ole kunagi täheldanud midagi säärast. (2 kd, lk 89-91). Samuti ei tea midagi kannatanu ristipoeg R.L. . Tunnistajat ei ole P.K. kunagi seksuaalselt ahistanud ning ta pole ka mingeid sääraseid jutte kuulnud (2 kd, lk 91-93).
  47. Maakohus analüüsis põhjalikult kaassüüdistatava H.V. i ütlusi, kes ainsa isikuna peale 10 süüdistatava Riho Padriku, kannatanu sellisest käitumisest rääkis. Nimelt rääkis H.V. , et ta olevat tagantjärgi kuulnud, et kannatanu pidi suhtlema nooremate poistega, ei suhtle omaealistega (2 kd, lk 94). Maakohus järeldas põhjendatult, et kuna tegemist on väikese kogukonnaga (30-40 inimest), kus inimesed üksteist teavad ning kannatanu on seal elanud ca 50 aastat, oleksid kindlasti kasvõi mingid jutud levinud, kui kannatanu oma käitumisega (kaldunud nt noorte meestega, poistega palju lävima) oleks selleks põhjust andnud.
  48. Nagu eelnevalt sai märgitud, tõi kaitsja välja, et kannatanu ei esitanud süüdistatavale küsimusi, millest saavat järeldada, et süüdistatav rääkis tõtt ja kannatanu nõustus sellega.
  49. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja eeltoodud seisukoht täiesti alusetu. Kannatanu ütluste usaldusväärsust ei kahanda kohtukolleegiumi silmis kuidagi asjaolu, et ta Riho Padrikult täpsustavaid küsimusi ei küsinud. Veel vähem saab sellest järeldada kannatanu nõustumist Riho Padriku versiooniga toimunust. Kannatanu selgitas põhjalikult, kuidas sündmused kulgesid ning neist ei ole vähimalgi määral täheldatav tema nõustumine seksuaalse ründe süüdistusega Riho Padriku poolt.
  50. Kannatanu selgitas, et süüdistatav oli purjus ning vajus pidevalt käigukangi peale, mistõttu pidi ta süüdistatavat eemale lükkama. Mingit seksuaalset ahistamist pole olnud. Kohtukolleegium arvates on maakohus õigesti märkinud, et joobes süüdistatava eemale lükkamine on mõistetav tegevus ning ei oma vähimatki seksuaalset sisu.
  51. Kaitsja märgib, et Riho Padriku ütlused on õiged, sest pole usutav, et ta oleks olnud nõus avalikult kohtuistungil piinlikust tekitavatest asjaoludest rääkima, kui need poleks aset leidnud. Samuti rõhutab kaitsja, et Riho Padrik ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda viimase sõiduki hõivamiseks vaid seksuaalse ründe tõrjumiseks. Maakohus alusetult ei uskunud süüdistatava ütlusi.
  52. Kohtukolleegiumi arvates ei tõsta süüdistatava ütluste usaldusväärsust asjaolu, et ta rääkis väidetavast seksuaalsest ründest avalikul kohtuistungil. Maakohtu hinnangul on Riho Padriku ütlused enda käitumise kohta seksuaalse ründe ohvrina vastuolulised ja ebausutavad. (nt muuhulgas luges maakohus ebausutavaks, et kannatanu oleks teinud süüdistatavale ettepaneku teda avalikus kohas- bussipeatuses seksuaalselt rahuldada, süüdistatav ei lahkunud jalgsi bussipeatusest, sest tal puudus maantee ääres kõndimiseks helkur). Kohtukolleegium nõustub selles osas maakohtuga (vt ka maakohtu otsuse lk 11).
  53. Kannatanu ütluste kohaselt küsis süüdistatav sõidu ajal korduvalt, et ta annaks autoga sõita. Siis hakkas kannatanu kahtlustama, et midagi juhtub ja auto läheb käest. Sarapuu bussipeatuse lähistel ütles süüdistatav kaks korda, et ta auto kinni peaks ja seda ta ka tegi. Süüdistatav väljus autost ja käskis kannatanul samuti seda teha. Kannatanu keeras süüte välja, aga süüdistatav ütles et jäta sisse. Kannatanu pani auto uuesti käima ja tuli autost välja. Süüdistatav tuli auto ukse juurde ja kohe lõi. Süüdistatav hüppas autosse ja sõitis minema. Kannatanu helistas Päästeametisse ja ristipojale R.L.. Läksid auto jälgi mööda. Lõpuks leidsid selle süüdistatava sugulase poolt. Autost oli ära võetus rahakott koos dokumentidega ja telefonilaadija. Vigastuse tõttu tehti kannatanule Tartus operatsioon.
  54. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et Riho Padriku poolt kannatanu suhtes kasutatud vägivald oli kantud eesmärgist hõivata kannatanu vara. Kohtukolleegium kordab veelkord, et kannatanu ütlused on õigesti hinnatud usaldusväärseteks. Samas süüdistatava versiooni väidetava seksuaalse ründe kohta kannatanu poolt hindas maakohus põhjendatult ebausutavaks. Kohtukolleegiumi arvates on maakohtu seisukoht süüdistatava poolt kasutatud vägivalla eesmärgist põhjendatud.
  55. Asjakohaselt ilmestab süüdistatava tahet hõivata kannatanu vara Riho Padriku käitumine kaassüüdistatava H.V. i juures. Nimelt kaassüüdistatava elukohas koos H.V. iga 11 peitis ta kannatanu sõiduki (H.V. pukseeris kannatanu auto oma kinnistult heki taha põllule), eemaldas numbrimärgid, mille peitis truubitorru. Võttis kannatanu sõidukist rahakoti koos dokumentidega. Poole rahast võttis endale, poole andis H.V. ile ning dokumendid põletas. Riho Padrik selgitas, et põletas kannatanu dokumendid, sest neid ta ei vajanud. (2 lk, lk 102). Kaitsja märgib, et süüdistatava käitumine oli tingitud meeltesegadusest.
  56. Kohtukolleegiumi hinnangul ei viita eelkirjeldatud käitumine vähimalgi määral asjaolule, et Riho Padriku suhtes pani äsja toime õigusvastane rünne. Väidetava õigusvastase ründe toimepannud isiku tuvastamise ja tema vara leidmise võimatuks tegemine või raskendamine ei osunda sellele mingilgi määral. Samuti ei ole võimalik Riho Padriku tegutsemisest kannatanu vara peitmises, omastamises ja hävitamises järeldada meeltesegadust. Süüdistatava tegevus on olnud teadlik ja eesmärgipärane – varjata kannatanu vara ja raskendada selle omaniku tuvastamist.
  57. Kaitsja osutab, et KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohus jättis selle sätte rakendamata. Vastuolud kannatanu ütlustes on kõrvaldamata. Kaitsja arvates on vastuolu ka selles, et kannatanu ütluste kohaselt on ta lahutatud, kuid tema ristipojale teadaolevalt elas kannatanu üksi. Kaitsja arvates kahandab ka see asjaolu kannatanu ütluste usaldusväärsust.
  58. Kohtukolleegium leiab, et eeltoodud etteheide maakohtu aadressil ei ole õige. Ka kohtukolleegium, samaselt maakohtuga kannatanu ütlustes mingeid erilisi vastuolusid ei tähelda. Maakohtu vastava analüüsi osas pole midagi ette heita.
  59. Kannatanu ütluste usaldusväärsuses ei pane kohtukolleegiumit kahtlema asjaolu, kas ta on lahutatud või on elanud kogu aeg üksi. Nimetatud asjaolu ei oma tõendamiseseme asjaolude tuvastamise seisukohalt mingit tähendust.
  60. KrMS § 7 lg 3 kohaldamisega seoses märgib ringkonnakohus, et Riigikohtu praktika kohaselt peab põhjendatud kahtluse tekkeks, sealhulgas ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses, kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Vt RKKKo
  61. oktoobri
  62. a otsus asjas nr 3-1-1-77-15, p-d 17–20;
  63. juuni
  64. a otsus asjas nr 3-1-1-49-16, p 21 ja
  65. novembri
  66. a otsus asjas nr 3-1-1-64-16, p 11.). Eeltoodud kohtupraktika valguses saab antud kriminaalasjas märkida, et maakohtu, samuti nagu ringkonnakohtu hinnangul kõrvaldamata kahtlusi Riho Padriku süüs pole jäänud ning ette heita maakohtule KrMS § 7 lg-s 3 sätestatu kohaldamata jätmist, ei ole põhjust.
  67. Kuna maakohus leidis põhjendatult, et õigusvastane rünne kannatanu poolt süüdistatava suhtes ei ole tõendatud, puudub vajadus käsitleda kaebeargumente KarS §-s 28 sätestatu kohaldamise kohta. Kokkuvõttes jõudis maakohus põhjendatud järeldusele, et Riho Padrikule esitatud süüdistus röövimises on tõendatud ning teo pani ta toime otsese tahtlusega. Süüteo kvalifikatsioon KarS § 200 lg 2 p 4 järgi on õige. Samal seisukohal on ka ringkonnakohus.
  68. Apellatsiooni kohaselt ei ole süüdistatav nõus kohtuotsusega ka osas, milles kohus rahuldas osaliselt kannatanu tsiviilhagi. Kaitsja arvates kohus jätnud välja toomata kahjunõude 12 rahuldamise materiaalõigusliku aluse.
  69. Kannatanu esitas kriminaalasjas Riho Padriku vastu varalise ja mittevaralise kahjunõude. Süüdistatav tekitas kannatanule varalist kahju 366 eurot, mille ta omaks võttis. Mittevaralise kahjunõudele vaidles süüdistatav vastu. Kannatanu nõude suuruseks oli 2000 eurot. Maakohus, lähtudes muuhulgas VÕS §-s 134 lg-st 5, analüüsis kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Selles osas kaebajal kohtule etteheiteid ei ole ning kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu vastav analüüs põhjalik ja asjakohane (vt kohtuotsuse lk 18-20). Kaitsja etteheide maakohtule põhineb lühidalt väitel, et puudub viide õiguslikule alusele. Kohtukolleegium märgib, et maakohus rahuldas kannatanu kahjunõude osaliselt ning mõistis Riho Padrikult VÕS § 1043 alusel välja 1866 eurot (varaline kahju 366 eurot ja mittevaraline kahju 500 eurot). Asjaolu, et maakohus ei ole viidanud VÕS § 1045 lg 1 p-dele 2,5 ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul on süüdistatavalt Riho Padrikult kannatanu P.K. i kasuks tsiviilhagi välja mõistetud põhjendatult.
  70. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist Riho Padrikule mõistetud karistuse osas. Kaitsja arvates on mõistetud karistus põhjendamatult karm, sest kohus ei ole arvestanud kuriteo toimepanemise asjaolusid kogumis, muuhulgas kannatanu käitumist. Reaalse vangistuse pikkuseks võiks olla Riho Padriku poolt seni vahi all viibitud aeg ning ülejäänud osas kohaldada karistuse kandmiselt tingimisi vabastamist. Sündmuse näol oli tegemist halbade asjaolude kokkulangemisega.
  71. Kohtukolleegiumi hinnangul ei too kaebeargumendid kaasa Riho Padrikule mõistetud karistuse muutmist. Õige ei ole kaitsja väide, et kohus ei arvestanud kuriteosündmuse asjaolusid kogumis. Vastupidi, maakohus tuvastas, et alkoholijoobes süüdistatav tungis öisel ajal kallale talle täiesti võõrale vanemale mehele, kes osutas talle heast südamest teenet ning võttis ta oma autosse. Eesmärgiga hõivata kannatanu auto, tarvitas Riho Padrik kannatanu suhtes vägivalda. Süüdistatav põhjustas kannatanule kirurgilist sekkumist vajava tõsise tervisekahjustuse, mille tagajärjed on kannatanu selgituse kohaselt tuntavad tänaseni. Kannatanu käitumises midagi taunitavat maakohus ei tuvastanud, samuti ei tuvastanud seda ka ringkonnakohus.
  72. Riho Padriku näol on tegemist aga varem õiguskaitseorganitega kokku puutunud isikuga- ta on kahel korral kriminaalkorras karistatud. Viimati karistati teda röövimise katse eest, mille eest mõisteti talle karistuseks 10 kuud vangistust 1 aasta ja 6-kuulise katseajaga. (Tartu Maakohtu 13.02.2017 kohtuotsus). Enne seda karistati teda sissetungimise, asja rikkumise ja hävitamise eest, mille eest sai ta karistuseks 1 aasta 2 kuu pikkuse vangistuse, mille suhtes kohaldati katseaega 2 aastat, samuti allutati ta käitumiskontrollile. Maakohus sedastas põhjendatult, et Riho Padrikule ei ole varasemad karistused vähimatki õiguskuulekust kujundavat toimet omanud. Ta on jätkanud kuritegude toimepanemist, kusjuures viimane katseaeg lõppes 14.08.2018 ning juba vähem kui kahe kuu pärast sooritas ta uue, käesolevas kriminaalasjas menetletava kuriteo. Maakohus mõistis Riho Padrikule karistuseks 4 aastat 6 kuud vangistust, mis on tunduvalt alla KarS § 200 lg 2 sanktsiooni keskmise määra. Kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi asjaolu, mis täiendavalt, lisaks maakohtu poolt välja toodud asjaoludele, võiks Riho Padrikule mõistetud karistust kuidagi mõjutada. Süüdistatavale mõistetud karistus on vastavuses tema teosüüga, samuti kohane tema isikule. Ühtegi positiivset asjaolu, mille tõttu tuleks Riho Padrikut talle mõistetud vangistusest vabastada, kasvõi osaliselt, ei ole. Maakohtu poolt mõistetud karistus 13 jääb muutmata.
  73. Kõike eelmärgitut kokku võttes ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  74. aprilli 2019 kohtuotsuse Riho Padriku süüasjas muutmata. Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata.
  75. Riho Padriku valitud kaitsja vandeadvokaat Karin Antsov esitas menetluskulude nimekirja ning palub süüdistatavale hüvitada valitud kaitsja tasu 576 eurot. Ringkonnakohus taotlusi ei rahulda. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, jäävad menetluskulud KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel süüdistatava enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.