← Eesti

2-18-15428/44

Obsah (8)§ 656§ 237§ 392§ 351§ 340§ 436§ 442§ 173

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 17. jaanuar 2020

) § 168 lg 4 ja § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning määras kindlaks hagejale hüvitatava summa, millelt mõistis välja ka viivise (resolutsiooni p-d 5–8). Maakohus tuvastas üksustest I ja II koosneva kinnistu kuulumise poolte kaasomandisse ja põhjendas otsust hagi rahuldamise osas järgmiselt: - - - - asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. Kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem, ja lahendab kaasomandi lõpetamise nõude poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest; hageja taotletud jagamiseviisi puhul vastavalt plaanile 2 jäävad poolte ainuomandisse jäävad osad väärtuselt ja pindalalt võrdsed; põhjendamatud on kostja väited, et jagamisel tuleb arvestada merest juurde tekkinud maaga, piisav ja kohane on lähtuda katastriandmetest; viitega Saaremaa Vallavalitsuse 23. novembri 2018 kirjale leidis maakohus, et vallavalitsuse seisukoha järgi on kinnistu jagamine hageja taotletud viisil ja piirides maakorralduslikult võimalik; kaasomandi lõpetamiseks ei ole vajalik, et jagamise tulemusel tekkivate kinnisasjade kohta on juba moodustatud eraldisesivad katastriüksused. Samuti ei pea kohtuotsus, millega ühe kaasomaniku tahteavaldus asendatakse, sisaldama piirimärkide koordinaate ega piiriprotokolli. Kinnisasja kaasomandi lõpetamise otsusega asja reaalosadeks jagamise teel ei määra kohus lõplikult, millisteks osadeks täpselt tuleb kinnisasi jagada, ega otsusta, kas järgnevas haldus- või kinnistamismenetluses on igal juhul kinnisasja jagamine sel viisil võimalik. Kohus saab eelkõige hinnata, kas kinnisasja soovitud viisil jagamine on üldse põhimõtteliselt võimalik või seadusest tulenevalt välistatud; 3

(6)- neil kaalutlustel tuleb hagi rahuldada ja kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 järgi nõutav kostja nõusolek tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 alusel kohtulahendiga asendada. APELLATSIOONKAEBUS
  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja peamiselt väitele, et maakohus ei kaalunud poolte huve ega arvestanud asjaoluga, et üksuse II pindala suureneb mere arvel. Samuti jättis maakohus tähelepanuta kostja väited jagamisel tekkivate osade väärtuste ebavõrdsuse kohta. Maakohus tuvastas ekslikult, et üksuse II jagamine on maakorralduslikult võimalik. Kostja tahteavaldust kinnistu jagamiseks ja uue katastriüksuse moodustamiseks ei saa asendada olukorras, kus jagatava kinnistu piirid ja pindala on ebaselged. Kaebus ei sisalda väiteid ega taotlusi seoses vastuhagi läbi vaatamata jätmisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub vaidlustatud osas tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule

§ 656

lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

  1. Kostja ei vaidlustanud vastuhagi läbi vaatamata jätmist, mis on eraldiseisev menetluslik otsustus ja millel puutub otsene seos kaebuse etteheidetega maakohtule asja lahendamisel. Vastuhagi läbi vaatamata jätmisel maakohus menetlusnorme oluliselt ei rikkunud. Seega ei ole ringkonnakohtul alust vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 4 tühistada.
  2. Maakohus ei viinud sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette

§ 237lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ning § 398.

Samuti ei järginud maakohus kohtuistungi läbiviimisel ja sellele järgnevas kirjalikus menetluses seaduses ette nähtud korda (

§-d 399–401 ja § 243 lg 2) ega täitnud selgitamiskohustust (§ 351). Need rikkumised on olulised

§ 656lg 1 p 1 mõttes.

Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd oluliseks rikkumiseks, et see toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks

§ 656

lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (

§ 656lg 2, vt ka Riigikohtu 29.

aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. 12. Maakohus rikkus eelmenetluse korraldamise kohustust sellega, et jättis määratlemata selge vaidluseseme ja -ulatuse (

§ 392

lg 1) ega arutanud pooltega faktilist ja menetluslikku olukorda pärast üksuse I jagamise kohta kompromissi saavutamist (

§ 351lg 1).

Mõlemad viidatud normid kohalduvad nii suulises kui ka kirjalikus menetluses (vrd nt Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18 teine lõik). Hageja esitas algselt ühtse haginõude üksustest I ja II koosneva kinnistu jagamiseks. Hagiavalduse resolutsiooni p-s 2 sisalduvad tekstiosad, milles palutakse tuvastada kostja kohustus anda nõusolekud „kaasomandi lõpetamiseks ja reaalosadeks jagamiseks punktis 1 4

(6)toodud viisil“ ja asendada kohtulahendiga kostja nõusolek kinnistu „reaalosadeks jagamisel vajalike kinnistusraamatu kannete tegemiseks“. Sellisena on maakohus hageja nõude ka lahendanud ja rahuldanud. Maakohus ei ole vaidlust lahendades sisuliselt arvestanud sellega, et üksuse I osas oli vaidlus küll lõppenud, aga kinnistu koosseisu kuuluvad poolte esile toodud ja maakohtu tuvastatud asjaoludel endiselt mõlemad üksused. Kuigi kaasomandi võib lõpetada selles tähenduses ka osaliselt, et mingi reaalosa jääb kas seniste kaasomanike kaasomandisse või jagatakse kohtuväliselt, siis ei mõjuta see kaasomandi jagamiseks vajaliku tahteavalduse andmiseks kohustava kohtulahendi selge sõnastamise kriteeriumi. Eelkõige peab nii hageja nõudest kui ka kohtuotsuse resolutsioonist üheselt selguma, millise asja kaasomand ja millises osas lõpetatakse. Kui pooltel on vaidlus jagatava asja oluliste omaduste, sh kinnisasja moodustava maatüki piiride üle, siis tuleb need omadused tuvastada ja vajadusel kohtuotsuse resolutsioonis kajastada. Ebaõige on maakohtu arusaam, et katastriandmed määravad kinnisasja piirid. Katastriüksuse kaardijärgsete piiride ebaõigsuse võib tuvastada nii haldusmenetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses (Riigikohtu
  1. juuni 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p 26 esimene lõik). Tervikuna ei selgu vaidlustatud otsusest, millise asja ja millises osas poolte kaasomand lõpetati.
  2. TsÜS § 68 lg 5 alusel nõutav ja hagi rahuldamise korral kohtulahendiga asendatav tahteavaldus peab olema selge (vrd nt Riigikohtu
  3. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4213, p 12 neljas lõik). Käesoleval juhul see nii ei ole. Hagiavalduse resolutsiooni p-s 1 ja vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 2 viidatud üksuse II jagamise viis ei ole kinnistu reaalosadeks jagamise viis, sest see kirjeldab üksnes ühe kinnistu koosseisu kuuluva katastriüksuse jagamist. Maakohus ei tuvastanud ega otsustanud, et kinnistu koosneb ainult üksusest II, vaid selle koosseisu kuulub vaidlustatud otsuse järgi jätkuvalt ka üksus I. Samuti ei ole selge ega üheselt arusaadav, millised on need kinnistu „reaalosadeks jagamisel vajalikud kinnistusraamatu kanded“, milleks kostja nõusolek otsusega asendati. Hageja kohustus on sõnastada TsÜS § 68 lg 5 alusel ja KRS §-st 341 lähtuv nõue nii, et selles märgitakse selgelt kostja tahteavaldused (nõusolekud). Lisaks tuleb silmas pidada, et TsÜS § 68 lg 5 alusel esitatakse sooritus- mitte aga tuvastusnõue (vt nt Riigikohtu
  4. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 13 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Vastasel juhul ei tarvitse olla kohtotsus täidetav ja hagiga järgitav eesmärk üldse saavutatav. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul pooltega arutada olukorda kinnistu kompromissi alusel jagamise tulemuse kohta ja anda hagejale

§ 340¹ lg 1 alusel võimalus nõuet täpsustada. 14. Põhimõtteliselt on õige maakohtu arusaam, et kooskõlas Ts

ÜS § 68 lg-ga 5 ja KRS § 34¹ lg-ga 8 saaks kaasomandi lõpetamise, sh asja reaalosadeks jagamisel tehtav kohtuotsus üksnes asendada kostja kui hageja soovitud jagamisviisile vastu vaielnud kaasomaniku tahteavaldust kinnistu jagamiseks (Riigikohtu 29. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-12, p 13 teine lõik). Kui kohus on teinud otsuse kaasomandi jagamise ning selle viisi kohta, peavad pooled kinnistu jagama vastavas haldus- ja kinnistamismenetluses. KRS § 60 sätestab, et mh kinnistu jagamisel tuleb esitada sama seaduse §-des 35 ja 36 nimetatud dokumendid. Kuigi kaasomandi lõpetamise kohtuotsusega ei määrata kindlaks kinnistute piire, siis on kinnistu jagamiseks kindlasti vajalikud vormikohane käsutustehing ja nõutavad nõusolekud (KRS § 35 lg 1 p-d 1 ja 2). Vastavalt KRS § 53 lg-le 1 peaks kinnistu jagamise avaldus sisaldama seisukohta, kas eraldatud osast soovitakse moodustada uus kinnistu. Kõnealuse haldus- ja kinnistamismenetluse jaoks on samuti vajalikud poolte kui kaasomanike erinevad tahteavaldused. Maakohus ei ole hagejale selgitanud, et ilma neid hagemata ei tarvitse 5

(6)hageja ikkagi saavutada kinnistu ega ka üksuse II jagamist plaanil 2 märgitud viisil, kui kostja vabatahtlikult haldus- ja kinnistamismenetluses nõutavaid avaldusi ei tee. Nõude ja vaidlustatud otsuse praeguse sõnastuse järgi ei ole kostjat kohustatud asjaomaste avalduste tegemiseks. Ka vaidluse seda aspekti tuleb asja uuel läbivaatamisel pooltega arutada ja anda hagejale võimalus soovi korral nõudeid täiendada.
  1. Maakohus ei arutanud pooltega ega hinnanud vaidlustatud otsuses sisuliselt kostja vastuväiteid seoses üksuse II jagamisel tekkivate osade ebavõrdsusega. Esiteks pidanuks maakohus kostjale selgitama, et kui kostja soovib hageja koostatud plaanil 2 kujutatud osade jagamist poolte vahel hageja pakutust erinevalt (st kostja saab osa, mida hagiga soovib endale hageja), siis tuleb selleks esitada vastuhagi. Ringkonnakohus selgitab, et AÕS § 77 lg 4 kohaselt võib kohtu kindlaksmääratud osade jaotamine reaalselt vajaduse korral toimuda ka liisu heitmise teel. Teiseks pidanuks maakohus pooltega arutama ja ka vaidlustatud otsuses käsitlema võimalust, et kui jagamise tulemusel tekivad ebavõrdse väärtusega osad, siis on võimalik selle ebavõrdsuse tasakaalustamine hiljem eraldi menetluses AÕS § 77 lg 3 alusel määratava rahalise hüvitisega (vt selle kohta Riigikohtu
  2. oktoobri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-05, p 9 teine lõik). Kui hüvitist ei saa määrata enne kinnistu tegelikku jagamist, siis ei saa juba praegu ka otsustada, et jagamisel tekkivad osad on väärtuselt võrdsed. Samas ei tohi AÕS § 77 lg 3 alusel hiljem esitatav nõue tulla hagejale üllatuslikult.
  3. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohtu hinnang vallavalitsuse
  4. novembri 2018 kirjale (I kd tl 64) ei ole korrektne ja selles osas rikkus maakohus oluliselt

§ 436lg-st 1 tulenevat otsuse põhjendamise kohustust.

Üksuse II osas selgitas vallavalitsus, et jagamiseks on esmalt vajalik hoiuala valitseja nõusolek, ja juhtis tähelepanu, et üksusele II on seatud üheksa kitsendust (sh ala läbib elektriõhuliin, see jääb ranna ja kalda ehituskeelu ja piiranguvööndisse). Vallavalitsus märkis, et kui katastriüksust soovitakse jagada vastavalt skeemile, siis katastriüksusele juurdepääsuks on vajalik juurdepääsu servituut. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et maakohus oleks neid asjaolusid hinnanud ja üksuse II jagamise kõik maakorralduslikud eeldused tuvastanud. 17. Samuti on õige kostja etteheide, et maakohtu otsusest ei ole jälgitav, kuidas on kinnistu kaasomandi lõpetamine üksuse II osas kooskõlas mõlema kaasomaniku huviga sel viisil, et üks neist saab metsaga kaetud ala ja teine ilma metsata ala. Käsitletud ei ole küsimust, kuidas saab kostja kasutada talle jäävat kinnistu osa, kui sellel puudub eraldi ühendus maismaaga, aga jagamisega samal ajal juurdepääsu üle hagejale jäänud osa ei tagata. Kostja väidetele vastamata jätmisega rikkus maakohus

§ 442lg 8.

  1. Kuna maakohus on rikkunud mh selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (Riigikohtu
  2. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Kui eelmenetluse ülesanded on täitmata, siis on põhjendatud vähemalt üldjuhul asja saatmine uuesti lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis (vt nt Riigikohtu
  3. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene lõik). Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muid väiteid, sh materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta. 19.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.