Obsah (10)

§ 263§ 68§ 73§ 78§ 28§ 31§ 17§ 120§ 236§ 10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-6997 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meeli

§ 263lg 1 p 2 järgi Harju Maakohtu 18.

septembri 2019 otsus üldmenetluses Kaitsja Prokurör Natalja Vester Süüdistatav Dmitri Gorjatšev, ik: 37804200312, varem kriminaalkorras karistamata, viibis eelvangistuses 2 päeva. Kaitsja Vladimir Sadekov RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 18. septembri 2019 otsus kriminaalasjas nr 1-18-6997 Dmitri Gorjatševi süüdi tunnistamises

§ 263lg 1 p 2 järgi.

1. Uue otsusega 2.
2. Süüdi tunnistada Dmitri Gorjatšev

§ 263lg 1 p 1 järgi.

1

1. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
2. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS
3. Dmitri Gorjatševit süüdistatakse selles, et tema 25.06.2018 kell 17.53 Tallinnas XXX asuva X territooriumil, kus viibisid kõrvalised isikud, s.o avalikus kohas korrakaitseseaduse (KorS) § 54 mõttes, kasutas vägivalda XX suhtes relvaga ähvardamise näol. Täpsemalt Dmitri Gorjatšev võttis pintsaku põue alt paremalt poolt kabuurist välja tulirelva SigSauer nr S 249526 cal 7,65 mm ja suunas selle kannatanu XX-le, vinnastas relva, tõmmates kelku tagasi, ning tegi lasu vastu asfalti kannatanu kõrval, mille tulemusena paiskusid asfaldi tükid kannatanule vastu kätt, jalga ja keha vasakut poolt. Kannatanu tundis hirmu oma elu ja tervise pärast. Selliselt seadis süüdistatav ohtu kannatanu elu ja tervise ning häiris sündmuskoha läheduses viibinud kõrvaliste isikute rahu. Eelkirjeldatud tegevusega rikkus Dmitri Gorjatšev avalikus kohas käitumise üldnõudeid, mis tulenevad KorS §-ist 55 lg 1 p 1 ja 2 Seega pani Dmitri Gorjatšev oma tahtliku tegevusega toime avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise, mis on toime pandud relvaga ähvardades, s.o

§ 263lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS 2. Maakohus tunnistas Dmitri Gorjatševi süüdi

§ 263

lg 1 p 2 järgi ja karistas rahalise karistusega 265 päevamäära (päevamäära suurus 10 eurot), s.o. 2650 eurot.

§ 68

lg 1 kohaselt arvas karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamise aja 25.06.2018.a kuni 26.06.2018. a, s.o 2 päeva. Arvestusega, et ühele eelvangistuspäevale vastab kolm rahalise karistuse päevamäära luges kandmata rahaliseks karistuseks 259 päevamäära, s.o 2590 eurot.

§ 73

lg 1, 3 järgi jättis mõistetud karistuse täielikult täitmisele pööramata, kui Dmitri Gorjatšev ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78

p 1 alusel luges katseaja kulgemise alguseks kohtuotsuse kuulutamise päeva, s.o 18.09.2019.a Mõistis Dmitri Gorjatševilt VÕS § 1043, § 134 lg 2, KrMS § 310 lg 1 alusel XX kasuks mittevaraline kahju summas 300 eurot. Mõistis Dmitri Gorjatševilt riigituludesse KrMS § 175 lg 1 p. 9 alusel sundraha summas 810 eurot. Kohustas kriminaalmenetluse kulud tasuma ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 2 APELLATSIOON

1. Kaitsja vaidlustab Harju Maakohtu 18.09.2019.a. otsuse täies ulatuses seoses materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamisega ja menetlusenormide rikkumisega. 3.
2. Kohus pidas ekslikult kannatanu versiooni usaldusväärsemaks süüdistatava omast. Vaatamata sellele, et kohtulikul uurimisel ei olnud võimalik kõrvaldada vastuolusid tanklasse sõitmise põhjuses ja selles, kelle initsiatiivil sinna sõideti, on selge, et Dmitri Gorjatševi ja XX vahel tekkis Pirita teel liikluses konflikt, mida sõideti lahendama Pirita Selveri ees asuva tankla territooriumile. Pole eluliselt usutav, et süüdistatav Dmitri Gorjatšev, kellel on stabiilne ja tõsine töö, relvaluba, kes ei olnud varem kriminaalkorras karistatud jälitas, tulistas ja ähvardas kannatanut ja kõike seda tegi ainult Dmitri Gorjatšev, vastuseks XX väidetava rahuliku käitumisele. Süüdistatav, olles koos oma naisega, kaitses teda ja ennast. Kohus ekslikult tõlgendas tõendite kogumit kannatanu kasuks. Esiteks, turvakaamera videosalvestise alusel tuvastatud asjaolud tõendavad seda, et XX jälitas Dmitri Gorjatševit pärast tema sõimamist Pirita teel liikluses. Seda enam, ta tegi seda agressiivselt – videosalvestiselt on näha, kuidas XX rikub liikluseeskirju, seega on usaldusväärne süüdistatava ja tunnistaja CC versioon, et just XX oli see, kes tegi ohtlikke manöövreid Pirita teel, segas liikumist ning rikkus liikluseeskirju. Kannatanu versioon on vastuolus sellega, kuidas XX tanklasse sõitis. Tuvastatu, et XX esimesena suundus Dmitri Gorjatševi sõiduki poole, tõendab, et just tema tahtis klaarida, mitte aga Dmitri Gorjatšev. Süüdistatava ja tunnistaja CC ütluste kohaselt kannatanu lähenes süüdistatavale ähvardavalt, oli agressiivse näoilmega, surus käe rusikasse, sirutas kätt tema poole, üritas relva ära võtta. Pole mingit alust eitada Dmitri Gorjatševi ütlusi selle kohta, et just XX teda ja tema naist sõimas ja ähvardas. Samuti kohus tõlgendas Dmitri Gorjatševi käega vehkimist kui temapoolset agressiivsust, kuid vaadates videosalvestist näeme, et selle käeliigutusega Dmitri palus XX minna oma autosse. Vaadates videosalvestist, on näha ainult seda, et ajal 17:52:51 kuni 17:53:01 XX käsi üldse ei ole näha, kuna ta seisab Dmitri Gorjatševi taga. On ilmne, et vahetult enne hoiatuslasku XX ütles midagi provokatsioonilist – seda saab järeldada ka tema žestikuleerimisest. Kohus leiab, et videosalvestiselt ei nähtu kannatanu poolset relva äravõtmise liigutust, kuid videosalvestise 17:53:00 hetkel, see on 0,5 sekundit enne hoiatuslasku, on näha XX kiire liikumine Dmitri Gorjatševi poole. Tema näoilme on pingeline, keha on võitlusseisundis. See tõendab, et XX tegelikult käitus agressiivselt 0,5 sekundit enne hoiatuslasku; sellel hetkel süüdistatav oli juba pingelises seisundis (pärast XX poolseid sõimamisi, ähvardusi ja jälitusi) ning järsku ta teeb väga kiireid liigutusi – loomulikult ta reageeris nii, nagu ta reageeris, nimelt tegi hoiatuslasu. 3.
3. Kohus ekslikult ei nõustunud hädakaitse seisundiga. Igaüks hindab olukorda ja ohtu kohepeal, sest tunned situatsiooni vahetult koos sõnadega ja teiste asjaoludega. Kohtu poolt hinnatud lindistus ei saa kajastada kõiki asjaolusid. Selleks, et otsustada, kas Dmitri Gorjatševi tegu oli õigusvastane, peab analüüsima kannatanu poolset käitumist enne süüdistatava poolset rünnakut ning jõuda selgusele, mis asjaolud viisid antud sündmuseni. Kaitsja annab nendest ülevaate vastavalt süüdistatava ütlustele, märkides, et lisaks Dmitri Gorjatševi ütlustele kinnitab toimunut selliselt nagu seda kirjeldab Dmitri Gorjatšev ka tunnistaja CC. 3 Dmitri Gorjatšev on võimeline hindama olukorda adekvaatselt. Samuti on Dmitri Gorjatšev saanud vajaliku väljaõppe. Esiteks on Dmitri Gorjatšev pikaajaline lasksportlane ning seoses sellega oskab suurepäraselt relva käsitleda. Samuti on ta saanud väljaõppe relvadega seotud seadusandluses ning oskab nimetatud seadusandluses ka orienteeruda. Dmitri Gorjatšev on laskespordiklubi T MTÜ liige. Samuti on Dmitri Gorjatšev korduvalt läbinud kursused, mille käigus antakse laeva ohutusohvitserile väljaõpe võitluseks terroristidega. Seda nii kümme kui viis aastat tagasi. Nimetatud väljaõppe käigus õpetatakse laevaohvitseridele põhjalikult, kuidas käituda ründajaga, sh ka seda kuidas tunda ära rünnakut ning kuidas suhelda ründajaga. Dmitri Gorjatšev oli sunnitud valima enesekaitseks relva ka põhjusel, et omades füüsilist puuet (ühe varba puudumine) ei ole tal võimalik kasutada kõiki oma füüsilisi võimeid ründe tõrjumiseks selliselt, et oleks olnud kindel kaitse ilma võimalike vigastuseta. Samuti oli koheselt ka selge, et XX ületab nii kaalult kui ka füüsilist Dmitri Gorjatševit. Seega ründe tõrjumine ilma relvata oleks võinud tuua endaga kaasa kakluse, mille tulemusena oleks võinud saada vigastusi mõlemad pooled. Dmitri Gorjatšev tegi omalt poolt kõik, et vältida konflikti ja kasutas tulirelva hoiatusena alles viimasel hetkel, kui muud võimalust enam ei olnud. Kannatanu XX oli see, kes oma käitumisega põhjustas olukorra, milles Dmitri Gorjatšev oli sunnitud enda kaitseks tegema hoiatuslasu. XX sõitis Pirita teel, põigeldes ridade vahel ning tekitas korduvalt liiklusohtliku olukorra. Hädakaitset saab mõista kui enesekaitset, mis sisult tähendab igaühe õigust kaitsta oma põhiõigusi ründest tekkiva ohu eest. Loomulikult kaitse, mis on vajalik iseenda või teise isiku vastu, suunatud vahetu õigusvastase ründe tõrjumiseks nõuab kaitsjalt kindlatesse piiridesse jäämist ning kaitsetegevus peab olema ründaja õigushüve võimalikult säästev – hädakaitse piire ületada ei tohi. Kaitsja avab

§ 28

sisu ja märgib, et rünnatav ei pea ootama hetkeni, mil hakatakse tema õigushüvesid reaalselt kahjustama, antud juhtumil siis inimese elu ja tervist. Dmitri Gorjatševi poolt ei saanud eeldada, et ta ootaks ära kuni teda reaalselt rünnatakse. Lisaks olukorra tekkimisele eelnenud asjaoludele ja situatsioonile enesele, tuleb analüüsida ka konfliktjärgset poolte käitumist. Süüdistatav, vältimaks olukorra kordumist, lahkus koheselt sündmuskohalt ning teavitas ka politseid toimunust. Samas XX järgnes Dmitri Gorjatševile ning asus teda jälitama. 3.3. Alternatiivselt võib aga lähtuda sellest, et süüdistatav eksis õigusvastasust välistavas asjaolus ehk arvas, et tegemist on kannatanupoolse ründega, kuid objektiivselt rünnet ei olnud. Kaitsja avab nii

§ 31

lg 1, kui

§ 17

lg 1 sätestatu ja teeb viite Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-108-13 p-s .14 sedastatule. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga

§ 31kohaldamata jätmises.

Lähtudes

§ 31

lg 1 esimesest lausest tuleb käesolevas asjas hinnata, kas Dmitri Gorjatšev kujutas endale ekslikult ette, et XX asub teda ründama. Kuna XX, kes oma kehaehitusest oli tugevam ja suurem kui Dmitri Gorjatšev, juba käitus ebaadekvaatselt Pirita teel, sõimates Dmitri Gorjatševi ja tema naist, ähvardades neid, ning pärast kõike seda väljus oma autost X tanklas ning lähenes Dmitri Gorjatševile talle ähvardavalt, agressiivse näoilmega, surudes käe rusikasse ning üritas relva ära võtta sirutades kätt tema poole. Sellest lähtuvalt süüdistataval oli küllaldane alus arvata, et teda rünnatakse. Viidates Riigikohtu lahendis 3-1-1-108-13 p-s 19 märgitule kaitsja leiab, et antud juhul oli olukord, kus XX väljus autost esimesena ning suundus Dmitri Gorjatševi auto poole. Kuna Dmitri Gorjatševi auto esimene aken oli avatud, siis oli ta sunnitud autost väljuma, et vältida rünnakut läbi lahtise akna. Tundes ohtu, kuna eelnev XX käitumine ja viimase kehahoiak andsid selleks igati alust, võttis Dmitri Gorjatšev koheselt kabuurist relva. Kuna XX oli juba Dmitri 4 Gorjatševi auto kõrval, oli viimane sunnitud liikuma XX poole, et väljuda auto avatud ukse ja auto vahelisest nurgast. Sellises nurgas olemine oleks jätnud Dmitri Gorjatševi XX rünnaku korral täiesti kaitsetusse seisundisse ning Dmitri Gorjatšev oli sunnitud liikuma XX poole. 3.4. Kohus ekslikult tuvastas, et süüdistatava teos esinevad

§ 263lg 1 punktis 2 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivse külje tunnused.

Pelgalt see asjaolu, et KK istus oma autos ja nägi süüdistatava ja kannatanu vahel toimuvat pealt, ei tähenda, et ta oleks süüdistatava teoga häiritud või reaalselt ohustatud ning et kujutas endast avalikkuse

§ 263lg 1 mõttes.

Kaitsja viidates Riigikohtu erinevatele lahenditele leiab, et antud juhul asjasse mittepuutuva isiku ehk tunnistaja KK õigusrahu ei olnud piisavalt intensiivselt riivatud. Ta hakkas filmima toimunut, millest on igati mõistlik järeldada, et ta polnud reaalselt ehmunud, vaid pigem temale oli huvitav, millega see juhtum lõpeb. See, et tunnistaja nägi pealt süüdistatava ja kannatanu omavahelise konflikti, mille algataja ja provokaator oli nn kannatanu XX, kuidagi ei takista tema õigusi, vabadusi ja kohustusi realiseerimist. Süüdistatav ei pannud toime mingisugust kuritegu sellega, et ta kasutas relva hoiatuslasku tegemiseks ohtlikus olukorras, selleks, et kaitsta ennast ja enda naist. See tegu oli sunnitud, ning see on ka peamine argument, miks siinkohal ei tohi kohaldada

§ 263lg 1 p 2.

Dmitri Gorjatšev isegi ei näinud KK autot tanklas ning üldse ei tahtnud kedagi veel hirmutada või oma teoga häirida, kuna tema tegevus ehk hoiatuslask oli suunatud ainult XX ründe tõrjumisele. Antud juhul ei olnud viidet sellele, et Dmitri Gorjatšev võiks reaalselt tekitada kahju saabumise olukorda – ei olnud mingid sõnalist väljendust (sõnaline väljendus oli vastupidi, kannatanul, kuna ta küsis süüdistatava käest, „kas sa tahad surra või?“). Samuti ei olnud ka konkludentset väljendamist – hoiatuslask ongi hoiatuslask, see mitte mingil juhul ei tähenda, et isik võib reaalselt teist isikud tappa vms. Eriti on tähtis vaadata süüdistatava iseloomustust, mis ka kuidagi ei anna põhjust kahelda tema adekvaatsuses. Kaitsja esitab näiteid erinevatest süüdimõistvatest otsustest, leides, et sündmusi tuleb analüüsida ja võrrelda. 3.

1. Antud juhul ei ole mitte mingit alust mittevaralise kahju nõudmiseks. See on ilmselgelt teesklus ning küünilisus, et XX on väidetavalt tundnud juhtumi tagajärjel füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, nagu Võlaõigusseadus seda nõuab tsiviilhagi esitamise aluseks. Seda eitavad nii juhtumi eelsed kui ka edasised sündmused. Isegi kohus leidis, et XX väited on ebausutavad. Ta ei tekitanud XX-le füüsilist kahju. Kannatanu väide, et ta väidetavalt tundis hirmu, on vastuolus sellega, et peale juhtunud kannatanu jätkas süüdistatava tagaajamist. Maakohtu poolt ebausutavaks hinnatud kannatanu ütlused osutavad sellele, et ka teistes ütlustes liialdas kannatanu ja luiskas, samuti seda, et tema versioon juhtunu kohta oli ebatõenäoline ja sellele ei tohiks sündmuste tuvastamisel tugineda. Sellest järeldub, et süüdistatava ja tema elukaaslase versioon on usutav ja tõenäoline. Süüdistatav ei kahjustanud kannatanut mingil moel, mis tõendab tema teo asjakohasust, samuti seda, et ta ei ületanud hädakaitse piiri. 3.
2. Kaitse taotleb asja läbivaatamist kohtuistungil. 3.
3. Eelnevat arvesse võttes ning lähtudes KrMS § 339 lg 2 ning KrMS § 337 kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 18.09.2019.a. otsuse täies ulatuses ning mõista süüdistatav õigeks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5
4. Kaitsja jäi esitatud apellatsiooni juurde. Prokuröri arvamuse kohaselt kuulub kohtuotsus tühistamisele seoses Riigikohtu lahendis nr 118-5540 sedastatuga. Nimelt tuleb tühistada maakohtu otsus Dmitri Gorjatševi süüdi tunnistamises

§ 263lg 1 p 2 järgi.

Uue otsusega tuleb Dmitri Gorjatšev süüdi tunnistada

§ 263lg 1 p 1 järgi, jättes muus osas kohtuotsuse muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED

1. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega, apellatsiooniga ja ära kuulanud menetlusosalised, leiab alljärgnevat.
2. Kaitsja leiab, et maakohus on, tunnistades kannatanu ütlused usaldusväärseteks, andnud tõenditele ebaõige hinnangu. Kolleegium kaitsja etteheitega ei nõustu. Maakohus on kõiki isikulisi kui ka kirjalikke tõendeid omavahel kõrvutanud ning on jõudnud põhjendatult järeldusele, et kannatanu ütlused riimuvad nii kõrvalise isiku, sündmust pealt näinud ja tunnistajana ülekuulatud KK ütlustega, kui ka kohtule esitatud ja kohtuistungil vahetult uuritud videosalvestiselt nähtuga. KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. KrMS § 61 lg 2 eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-49-16 on sedastanud, et tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest (vt ka RKKKo 3-1-1-87-11), mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium leiab, et kui süüdistatava ja kannatanu ütlused on sündmuste toimumise osas vastuolulised, siis on kohtu kohustuseks mõlemaid ütlusi hinnata kogumis koos teiste tõenditega ning nii on maakohus antud juhul toiminud ja on jõudnud järeldusele sündmuste toimumise osas kannatanu ütluste usaldusväärsusest. Samuti on maakohus andnud hinnangu ka süüdistatava ütlustele ja jõudnud nii objektiivse tunnistaja KK ütluste kui ka videosalvestiselt nähtu alusel järeldusele, et süüdistatava ütlustes esinevad teiste tõenditega vastuolud. Sisuliselt on maakohus hinnanud seetõttu süüdistatava ütlused inkrimineeritud kuriteo tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude osas ebausaldusväärseteks, mistõttu pole nendele ka tuginenud. Selliselt on maakohus tõendeid hinnanud kooskõlas eelpoolviidatud kriminaalmenetlusõiguse sätetega ja Riigikohtu juhistega ning kannatanu ütlustele oma järelduste rajamisega pole maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust rikkunud, mistõttu sellel alusel maakohtu otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad.
3. Maakohus on jõudnud järeldusele, et üheselt on selge, et kannatanu ja süüdistatava vahel tekkis Pirita teel liikluses konflikt, mida sõideti Pirita teel asuvasse tanklasse klaarima. Apellatsiooni väide, et kannatanu oli isikuks, kes rikkus teel liikluseeskirju, ei anna alust järelduseks, et kannatanu oli see, kes hakkas süüdistatavat sõimama ja nõudis tanklasse sõitmist ja konflikti klaarimist. Kolleegium leiab, et kui nii süüdistatav kui ka tunnistaja CC ütluste kohaselt oli kannatanu isikuks, kes korduvalt liiklust rikkus ja nendele liiklusohtlikuolukorra tekitas, siis polnud kannatanul põhjust süüdistatavat sõimata. Teda ei ohustanud liikluses ju keegi, sõitis nagu tahtis. Küll oli aga süüdistataval alust kannatanule etteheiteid teha. 6 Kolleegium ka märgib, et kuigi tunnistaja CC ütluste kohaselt sooviti süüdistatavaga minna Pirita Selverisse, siis tegelikult süüdistatav peatus tanklas, mis viitab kannatanu ütluste kohasele süüdistatava poolt tema tanklasse kutsumisele, mitte aga kannatanu poolt süüdistatava jälitamisele nagu väidab kaitsja. Tõendamist on leidnud, et kannatanu astus esimesena oma autost välja ja suundus eesparkinud süüdistatava auto poole. Kaitsja kordab apellatsioonis süüdistatava ja tunnistaja YY ütlusi sellest, et kannatanu lähenes süüdistatavale energiliselt ja ähvardades, oli agressiivse näoilmega, surus käe rusikasse, sirutas kätt tema poole ja üritas relva ära võtta. Maakohus on nimetatud ütlusi hinnanud koos teiste tõenditega ning leidnud, et need on vastuolus eelkõige objektiivse tõendina käsitatud ja vahetult uuritud videosalvestiselt nähtuga. Ringkonnakohus uuris kohtuistungil vahetult videosalvestist ja täielikult nõustub maakohtuga selles, et eeltoodud süüdistatava ja tunnistaja ütlustele tuginev kaitseväide ei vasta tegelikkusele. Videosalvestiselt nähtuvalt kannatanu küll väljub oma autost enne süüdistatava poolt oma autost väljumist, kuid mittemingisugust agressiivsust kannatanu poolt ei nähtu. Kannatanu suundub rahulikult kõndides süüdistatava auto poole. Tema käed ei ole rusikas, mingit agressiivset näoilmet kannatanul ei ole. Süüdistatav aga autost väljudes võtab koheselt välja relva ja suunab selle kannatanule. Viimane tõstab veidi kätt. Selline reaktsioon temale suunatud relva nägemisele pole käsitatav relva haaramise püüdega nagu kaitsja väidab apellatsioonis. Kaitsja sellekohased väited nagu kannatanu püüab relva haarata ja on samal ajal võitlusseisundis on täielikult meelevaldsed ja kummutatud videosalvestiselt nähtuga. Kannatanu nähes endale suunatud relva hakkab taanduma ja isegi naeratus näos midagi räägib süüdistatavale. Viimane on aga suhteliselt agressiivne, järgneb kannatanule ja vehib käega. Ajal, mil kanatanu juba pöörab, et mina oma autosse, tulistab süüdistatav relvast ühe lasu kannatanu jalgade juurde asfaldisse. Kaitsja on ekslikult väitnud, et süüdistatava juuresolekul kannatanu sõimas ja ähvardas nii süüdistatavat kui tema naist. Sellise kannatanu käitumise osas pole usaldusväärseid tõendeid kohtule esitatud. Kannatanu, kelle ütlused on maakohus tunnistanud usaldusvääruseteks ja ringkonnakohus sellise järeldusega nõustub, on eitanud nii süüdistatava kui ka temaga kaasas olnud naisterahva sõimamist ja ähvardamist( t.lk. 28-29). Videosalvestiselt nähtub, et ajal, mil süüdistatav juba relva välja võttes väljub oma sõidukist istub tema kaaslane sõidukis edasi. Nagu eespool ringkonnakohus juba videosalvestise alusel tuvastas, siis kannatanu tuleb auto juurde rahulikult ja nagu kohkudes tema suunas tõstetud relvast taandub ja räägib naeratades midagi süüdistatavale. Süüdistatava kaaslase väljumisel on kannatanu juba taganenud. Kolleegium leiab, et selline kannatanu ja süüdistatava käitumise võrdlus ei viita vähimalgi määral kannatanu poolsele süüdistatava ja tema kaaslase sõimamisele ajal, mil süüdistatav teda relvaga ähvardab ja ka seejärel asfaldisse tulistab. Kaitsja väited sellest, et kannatanu ütles süüdistatavale midagi provokatiivset on oletuslik, pole kooskõlas kannatanu ja süüdistatava käitumisega ning on ka eluliselt ebausutav. Nimelt oli süüdistatav juba suunanud relva kannatanu poole ja kannatanu käitumine näitab ilmset taandumist. Salvestiselt nähtuvalt situatsiooni rahustada püüdev kannatanu soovib lahkuda, pöörates ennast juba auto poole, mil süüdistatav tulistab. Pole alust sedastada, et kannatanu kohkumine relva nägemisel ja taandumine näitaks tema agressiivsust või soovi veelgi ärritada süüdistatavat soovides endale sellise süüdistatava käitumisega kaasneda võivaid raskeid tagajärgi. Oli ju süüdistatav isegi enne kannatanuga vestluse alustamist koheselt teda relvast ähvardanud. 7 Kaitsja on esitanud ka seisukoha, et kuna kannatanu käsi pole paar sekundit süüdistatava selja tagant näha, pole õige maakohtu järeldus, et kannatanu käed on enamjaolt rippuvas asendis, ründe või löögiliigutust ei nähtu. Kolleegium leiab, et kaitsja väide maakohtu järeldust ei kummuta. Videosalvestiselt ei nähtu, et kannatanu oleks kaitsja poolt viidatud ajal käsi tõstnud või neid süüdistatava poole suunanud. Nimetatud asjaolu oleks näha ka olenemata sellest, et süüdistatav seisab osati kannatanu ees. Nimelt käte ja õlgade liigutamine oleks videosalvestiselt näha, kuid midagi sellist sealt ei nähtu.
4. Kaitsja on leidnud, et süüdistatav viibis hädakaitseseisundis. Analoogne kaitseväide on kõlanud ka maakohtu istungil ja kohus on sellise väite ekslikkust juba otsuses põhjendanud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hädakaitseseisundi olemasolu pole antud juhul tuvastatav, mistõttu pole mingit alust rääkida ka hädakaitsest või hädakaitsepiiridest. Kaitsja on põhjendustes viidanud kannatanu käitumisele enne parklasse sõitmist. Kaitsja väidab, et kannatanu surus oma autoga süüdistatava sõiduki autobussirajale aga vahetult enne X tanklat, sõites talle ette, surus kannatanu süüdistatava auto teeserva, sundides teda peatuma. Kolleegium leiab, et sellised väited pole kooskõlas videosalvestiselt nähtuga. Seejuures tuleb arvestada ka tunnistaja CC ütlusi sõidu sihtpunkti osas. Ajal, millal kaamera vaatevälja ilmuvad süüdistatava ja kannatanu sõidukid, suundub süüdistatava sõiduk tõesti kõige paremasse ritta, kust teevad vasakule reastamise manöövri bussid, kuid mis on ka ainuke rida, kust saab ja tohib keerata X tanklasse ja ka Pirita Selveri parklasse. Seejärel rida lõpeb. Tunnistaja CC, kes viibis süüdistatava autos on andnud ütlusi, et nemad soovisid Pirita Selverisse minna. Sellist manöövrit on võimalik teha vaid kõige parempoolsemast reast. Ajal, mil videosalvestiselt kannatanu ja süüdistatava sõidukid on nähtavad, mingit kannatanu poolset ettesõitmist pole, süüdistatav on reas, kust ainukese reana tohib tema soovitud paremale keeramise manöövrit teha, kuid selle asemel ta jääb hoopis seisma. Seejuures nähtub videosalvestiselt, et süüdistatav on teeservast kaugel. Tema auto asub vahetult enne paremale pööret hoopis otsesõitva sõidurea ääres. Väide, et kannatanu vahetult enne Pirita Selveri juurde keeramist oleks takistanud süüdistataval manöövrit teha on ekslik, kuna mingit takistamist videosalvestiselt ei nähtu. Seega on kaitsja hädakaitseseisundi põhjendustes lähtunud ekslikest andmetest ja nende apellatsioonis korduv esitamine neid tõepärasemateks ei muuda. Kaitsja uuesti ja korduvalt esitatud väited kannatanu poolsest ohust on nii maakohus kui ka ringkonnakohus otsuse p-s 7 juba hinnanud kummutatuteks videosalvestiselt nähtuvaga, mistõttu pole mingit rünnet süüdistatava elule ja tervisele võimalik tuvastada. Täiesti ainetud on kaitsja väited, et kannatanu ületas oma kaalult, füüsiselt süüdistatavat. Mingit sellist järeldust salvestiselt teha võimalik ei ole. Ennemini on süüdistatav tugeva ja sportliku, laiaõlgse kehaehitusega ja pikkuselt kannatanu pole samuti süüdistatavast üle. Samuti pole hädakaitseseisundi tekkimise aluseks kaitsja argument, et süüdistataval puudub üks varvas. Kaitsja on viidanud ka süüdistatava isikule, kui suurepärasele relvakasutajale ja eriväljaõppe saanud isikule. Kolleegiumi seisukohalt on sellise isiku poolt niivõrd ohtlikult relva kasutamine, sellega inimese ähvardamine ja ka jalgade juurde maha tulistamine veelgi enam isikule etteheidetav. Kaitsja viited kannatanu käitumisele pärast kuriteosündmust süüdistataval hädakaitseseisundit tuvastada ei anna. Kannatanu oli isikuks, kes helistas häirekeskuse numbril ja andis toimunust teada ( t.lk. 4-9). Nagu nähtub salvestisest, siis esimesena lahkub sündmuskohalt süüdistatav ja seejärel kannatanu, kusjuures süüdistatava ei suundu Pirita Selveri parklasse, kuhu alguses sooviti minna. Seega kannatanu poolt süüdistatavale järgnemine ja samal ajal politsei 8 suunamine süüdistatava asukoha juurde tegi võimalikuks süüdistatava kinnipidamise, mistõttu sellisele kannatanu käitumisele pole alust etteheiteid teha. Hädakaitseseisund tekib vahetult olemasoleva või vahetult eesseisva ründe tõttu. Antud juhul pole kumbki olukord tuvastatav. Seetõttu pole alust järelduseks, et kannatanut relvaga ähvardades ja tulistades relvast maha, oli süüdistatav hädakaitseseisundis, mistõttu pole alust ka vaagida hädakaitset.
5. Kaitsja leiab, et süüdistatav eksis õigusvastasust välistavas asjaolus, arvas, et tegemist on kannatanupoolse ründega, kuid objektiivset rünnet ei olnud. Analoogne kaitseväide on esitatud ka maakohtus ning kohus on õigusvastasust välistava asjaolu olemasolu kaalunud ning on selle esinemist eitanud. Kolleegium maakohtuga nõustub. Kaitsja on oma apellatsiooni põhjendustes esmalt uuesti lähtunud asjaolust, et Pirita teel oli kannatanu süüdistatavat ja tema naist sõimanud. Kolleegium osutab, et sellise väite paikapidavuse osas usaldusväärsed tõendid puuduvad. Eelpool on ringkonnakohus, nõustudes ka maakohtu põhjendustega, juba analüüsinud süüdistatava väidete ebausaldusväärsust sellest, et kannatanu sundis teda bussiritta manööverdama ja sõitis talle ette nii et oli sunnitud teeservas peatuma. Sellised ütlused pole kooskõlas salvestiselt nähtuga, mis omakorda annab aluse sellekohased ütlused lugeda kummutatuteks ning ebausaldusväärseteks, mistõttu nendele apellatsioonis tuginemine maakohtu järeldusi kahtluse alla ei sea. Samuti on kaitsja esitanud juba eelpool analüüsitud ja ekslikeks hinnatud väiteid kannatanu tugevamast füüsisest võrreldes süüdistatavaga kui ka kannatanu agressiivsest näoilmest, rusikas kätest, relva võtmise üritamisest. Kõik sellised kaitseväited on vastuolus videosalvestiselt nähtuvaga, mistõttu pole alust rääkida ka sellest, et süüdistatav oli eksimuses ründe olukorrast. Kolleegium leiab, et süüdistataval puudus alust arvamuseks, et rahulikult tema auto juurde tulevat kannatanut on lubatud koheselt relvast ähvarda, suunates relva tema suunas ning lahkuva kannatanu lähedale maasse tulistada. Ringkonnakohus, analoogselt apellatsioonikohtu istungil prokuröri poolt väljendatud seisukohaga leiab, et arvestada tuleb ka kaitsja poolt apellatsioonis antud süüdistatava iseloomustust, et ta oli võimeline adekvaatselt olukorda hindama. Samuti seda, et tegemist on isikuga, kes on korduvalt läbinud kursused, mille käigus antakse laeva ohutusohvitserile väljaõpe võitluseks terroristidega. Seega olid tal teadmised sellest kuidas ära tunda rünnakut. Kolleegium leiab, et pole alust rääkida

§ 31

ettenähtud eksimusest ründe olemasolu osas, mistõttu nimetatud säte kohaldamisele ei kuulu ja sellel alusel õigeksmõistva otsuse tegemiseks seaduslikud alused puuduvad.

1. Kaitsja on leidnud, et süüdistatava käitumisele on antud ebaõige juriidiline hinnang. Kaitsja on esitanud maakohtu otsuse põhjendused süüdistatava teo kvalifitseerimise ja koosseisulise subjektiivse tunnuse, kaudse tahtluse osas. Kolleegium osutab, et selline maakohtu otsuse refereerimine ei anna vähimatki alust jõuda maakohtust erinevatele seisukohtadele ja järeldustele. 10.
2. Kaitsja, viidates Riigikohtu erinevates otsustes sedastatule, põhjendab oma seisukohta kvalifikatsiooni ebaõigsusest sellega, et kõrvalise isiku, KK avalikku õigusrahu ei olnud piisavalt intensiivselt riivatud. Kolleegium peab vajalikuks osutada, et

§-ga 263 kaitstavaks õigushüveks on esmajärjekorras avalik kord, aga sellega kaitstakse ka individuaalseid õigushüvesid. Avaliku korra raske rikkumise üheks kvalifitseerivaks koosseisutunnuseks on vägivald (

§ 263lg 1 p 1).

Selle tunnuse all tuleb mõista muuhulgas tegu, mis vastab ähvardamise, st

§ 120

9 koosseisule.

§ 263

lg 1 p 1 kontekstis asetub avaliku korra raskes rikkumises seisneva karistatava teo raskuskese oma olemuselt just teise inimese tervise kui individuaalse õigushüve kahjustamisele, kuna selliseks teoks saab olla ka teise inimese ähvardamine

§ 120tähenduses.

Ka Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-15-17 märkinud, et

§ 263

kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne

§ 263

lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Sarnaselt senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale on aga jätkuvalt vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. Kolleegium märgib, et maakohus on piisava selgusega põhistanud asjaolu, et kannatanu ähvardamine oli toime pandud avalikus kohas KorS § 54 mõttes ning süüdistatav oma käitumisega rikkus KorS § 55 ettenähtud nõudeid. Samuti on maakohus tunnistaja KK ütluste alusel lugenud tuvastatuks, et süüdistatava poolt relvaga kannatanu suunas sihtimine ja ka relvast tulistamine oli teda häiriv ja kaitsja apellatsioonis esitatud väitega, et tegemist polnud piisavalt intensiivse õigusrahu riivega, nõustuda ei saa. Kolleegiumi veendumuse kohaselt kui isiku silme all autost väljuv isik kohaselt suunab relva teise isiku poole, kes hakkab taganema, kuid sellele vaatamata toimub veel ka relvast lask, siis on tegemist seda kõike pealt näinud, täiesti kõrvalise isiku jaoks intensiivselt häiriva olukorraga. Tunnistaja on ka selgesõnaliselt kinnitanud, et tema jaoks oli tegemist häiriva ja ka hirmutava olukorraga. Erinevalt kaitsja seisukohast, asjaolu, et tunnistaja toimunut filmis ja selle tuttavale politseinikule saatis, ei tähenda, et tunnistaja rahu ja turvatunnet ei oleks süüdistatava käitumine intensiivselt riivanud. 10.2. Samas kolleegium märgib, et kaitsja apellatsioonis esitatud põhjendustest olenematult kuulub maakohtu otsus tühistamisele Dmitri Gorjatševi süüdi tunnistamises

§ 236

lg 1 p 2 järgi põhjusel, et maakohus on süüdistatava käitumise kvalifitseerinud ebaõigesti. Analoogse seisukoha esitas ringkonnakohtu istungil ka prokurör. Antud kriminaalasjas esitatud süüdistuse piiridesse jäävalt on Riigikohus oma lahendis nr 1-185540 sedastanud, et teise inimese ähvardamine kui vägivallategu võib olla toime pandud mistahes viisil ja vahendiga. Seega langevad

§ 263

lg 1 p 1 alla vaieldamatult muu hulgas sellised kaasused, kus toime on pandud vägivald relva kasutades. Teisiti väljendatuna hõlmab see säte juhtusid, mil üks

263 lg 1 p-s 2 ettenähtud vahenditest on vahetult ka konkreetse kannatanu ähvardamise toimepanemise vahend. Samas

§ 263

lg 1 p 2 hõlmab vaid selliseid tegusid, mille puhul relvaga ähvardamine on suunatud konkretiseerimata inimeste hulga vastu. Seega ei kätke

§ 263

lg 1 p 2 endas vägivallategu kui ähvardamist

§ 120

mõttes, vaid selle sättega on nimetatud vahendeid silmas pidades kuulutatud karistatavaks üksnes juba avalikkusele suunatud ähvardus, sõltumata sellest, kas sellega on kahjustatud lisaks avalikule korrale ka individuaalset õigushüve. Vaidlustatud asjas on ilmne, et süüdistatava vahetu rünne oli oma olemuselt suunatud vaid konkreetse kannatanu vastu, keda ta avalikus kohas ja kõrvalise isiku nähes relvaga ähvardas ja tema kõrvale maasse tulistas. Süüdistatava käitumises pole tuvastatav kõrvaliste konkretiseerimata inimeste hulga relvaga ähvardamist, mistõttu polnud ähvardus suunatud avalikkusele. Seetõttu, võttes aluseks Riigikohtu eeltoodud seisukoha, tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida

§ 263lg 1 p 1 järgi.

Maakohus on süüdi mõistes Dmitri Gorjatševi

§ 10263 lg 1 p 2 järgi kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on Kr

MS § 338 p 2 alusel kohtuotsuse tühistamise aluseks. Apellatsioonikohus teeb tühistatud osas uue otsuse, mõistes Dmitri Gorjatševi süüdi

§ 263lg 1 p 1 järgi, jättes mõistetud karistuse muutmata.

Maakohus on karistanud süüdlast

§ 263

lg-s 1 ettenähtud kergemaliigilise karistusega, rahalise karistusega ja kohaldanud

§ 73sätteid ning jätnud karistuse täielikult täitmisele pööramata.

Kolleegium leiab, et maakohtu poolt on mõistetud äärmiselt leebe karistus, mistõttu selle veelgi kergendamiseks alused puuduvad.

1. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et puuduvad alused mittevaralise kahju nõudmiseks ja 300 euro väljamõistmiseks. Kaitsja viitab kohtu põhjendustele moraalse kahju väljamõistmise osas. Kolleegium leiab, et kohtuotsuse põhjenduste esitamine ei too kaasa ega anna alust jõuda maakohtust erinevale arvamusele moraalse kahju väljamõistmise osas ega ka väljamõistmisele kuuluva summa osas. Kaitsja on uuesti leidnud, et süüdistatava versioon sündmustest on usutav, kannatanu oma aga mitte. Kolleegium nõustus maakohtu järeldustega sellest, et Dmitri Gorjatševi poolt on kuritegu toime pandud, ta on selle toimepanemises süüdi ja õigusvastasust välistavad asjaolud pole tuvastatavad. Seega kaitsja poolt hädakaitsele ja süü puudumisele tuginemine ei anna alust järelduseks, et moraalse kahju väljamõistmine oli ebaseaduslik. Maakohus on moraalse kahju, summas 300 eurot väljamõistmist põhjendanud. Kolleegium nõustub maakohtuga ja leiab, et kannatanule võõra inimese poolt relva suunamine, selle vinnastamine ja ka tema kõrvale maasse lasu tegemine on psühholoogiline vägivald, mis kahjustab inimese vaimset tervist, on kannatanus hirmutunnet tekitav ning nimetatud asjaolu pole apellatsioonis veenvalt kummutatud. Kolleegium leiab, et asjaolu, et kannatanu sõitis süüdistatava sõidukile järgi ja helistas samal ajal häirekeskusele ning andis teada süüdistatava asukohast, pole asjaoluks, mis välistaks hingelise üleelamise süüdistatava eelneva käitumise tõttu. Kaitsja poolt viidatud tervisekahjustuse puudumine pole aluseks moraalse kahju välja mõistmata jätmiseks ega ka väljamõistmise otsuse tühistamiseks. Nimelt hõlmab VÕS § 128 lg 5 ettenähtud mittevaraline kahju ka kahjustatud isiku hingelist valu ja kannatusi. VÕS § 134 lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Mittevaralise kahju konkreetset suurust kannatanu tõendama ei pea. Kolleegium leiab, et moraalse kahju väljamõistmine summas 300 eurot on seaduslik ja põhjendatud ja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust selles osas kohtuotsust tühistada.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4 , § 338 p 2, § 340 lg 1 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse Dmitri Gorjatševi süüdi tunnistamises

§ 263

lg 1 p 2 järgi ja teeb uue otsuse, millega tunnistab Dmitri Gorjatševi süüdi

§ 263lg 1 p 1 järgi.

Muus osas jätab kohtuotsuse muutmata. Kaitsja apellatsiooni jätab rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 11