KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 21. veebruar 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-17963

) § 221 lg 1 järgi lubatav. Hageja on sundtäitmise lubamatuse alusena esile toonud asjaolud, mis kõik on tekkinud või olemas olnud enne täitedokumendiks oleva lahendi jõustumist. Seega ei ole tegemist selliste asjaoludega, mida hageja ei saanud tsiviilasjas 2-16-5002 esile tuua või neile tugineda. Hagile ei ole lisatud nõude tasaarvestamist kinnitavaid tõendeid. Hageja nõukogul ei saanud seadusest tulenevalt olla pädevust

1. mai
2. a otsusega tasaarvestuse tegemiseks (äriseadustik (ÄS) § 306 lg-d 1 ja 2 ning § 317 lg 8). Eelnevat arvestades leidis maakohus, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks esitatud hagi on perspektiivitu ning selle menetlusse võtmisest tuleb keelduda. MÄÄRUSKAEBUS
3. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega saata asi tagasi maakohtule eelmenetluse jätkamiseks. Ühes määruskaebusega esitas hageja uue tõendi (hageja raamatupidaja
4. jaanuari
5. a õiendi koopia). Määruskaebuse kohaselt on koos hagiga esitatud tõend tasaarvestuse teostamise kohta ning hagi ei ole perspektiivitu. Hageja nõukogu
6. mai
7. a otsus tasaarvestamiseks edastati hageja juhatuse liikmele ja ühtlasi solidaarvõlausaldajast tasaarvestuse poolele YY-le, kes kinnitas selle kättesaamist ja tasaarvestusega nõustumist oma allkirjaga. Maakohus keeldus hagi menetlemisest valesti. Tasaarvestus tehti enne täitedokumendiks oleva lahendi jõustumist, st pärast tsiviilasjas nr 2-16-5002 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu
8. aprillil
9. a otsust, kuid enne hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest 2

§ 221lg 1 järgne hagi.

Pealegi rajanesid hageja vastuväited sellel, et ta oli omandanud CC-lt kehtivalt nõude kostja vastu, mille ta tasaarvestas kostja nõudega

1. novembril
2. Asjaolu, et kohus sellega ei arvestanud, sai hagejale teatavaks alles
3. aprillil 2019 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu lahendist. Hageja ei oleks saanud sama nõuet kaks korda tasaarvestada. Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja palus tunnistada täitemenetluse lubamatuks ka põhjusel, et see on vastuolus hea usu põhimõttega. TsMS § 221 lg 1 ei välista ega piira hageja õigust nõuda täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, kuna sundtäitmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus ei arvestanud, et kohtupraktika kohaselt tuleb eelistada hagi menetlusse võtmist ning keeruka õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist. Hagi menetlusse võtmisest keeldumine on kohtu õigus, mitte kohustus ning selle üle otsustamisel ei tohi hinnata tõendeid.
4. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata, kuid täiendada tuleb maakohtu määruse õiguslikku põhjendust.
6. Hagiavalduse kohaselt on sundtäitmisele esitatud täitedokumendiks jõustunud kohtuotsus.

§ 221

lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.

§ 221

lg 2 kohaselt on sama sätte lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Võlgnik võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada materiaalõiguslikke vastuväiteid võlausaldaja nõudele, mille kohta on olemas täitedokument, kuid

§ 221

lg 2 järgi ei ole sellises hagis võimalik vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Seega, kui täitedokumendiks on kohtulahend, tuleb arvestada

§ 221lg-s 2 sätestatud piiranguga.

7.1.

§ 221

lg 1 alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist või kohtumenetluse kestel, mil tehti täitedokumendiks olev kohtulahend, kuid kohus ei ole saanud objektiivsetel põhjustel võtta tasaarvestusavalduse kohta seisukohta. Tasaarvestuse kui kujundusõigusliku vastuväite korral peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olema seega tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist või kohtumenetluse kestel, kuid kohus ei ole saanud objektiivsetel põhjustel võtta tasaarvestusavalduse kohta seisukohta. Määrav ei ole seega mitte tasaarvestusavalduse tegemise (kujundusõiguse teostamise) aeg, vaid tasaarvestusolukorra tekkimise aeg (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-111-15, p 10). 7.
3. Hagiavalduses tugineb hageja sellele, et ta esitas tsiviilasjas nr 2-16-5002 kassatsioonkaebuse, millele lisati juurde hageja
4. mai
5. a nõukogu otsus, mille kohaselt otsustas hageja nõukogu rahuldada abikaasade ühisvarasse kuuluva nõude ja hageja on tasaarvestanud nõude kogusummas 130 805,48 eurot hageja kohustusega (vt hagiavalduse p 1.2). Tsiviilasjas nr 2-16-5636 palub YY tuvastada, et läbi tasaarvestuse puuduvad hagejal kohustused kostja ees. 3

§ 221lg 2 tasaarvestamisele tuginemise.

7.

1. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja hagiavalduses ega ka määruskaebuses esile toonud asjaolusid, millest nähtuks hagi õiguslik perspektiivikus, s.t kas on olemas faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse nõude rahuldamiseks. Hageja on üksnes märkinud, et hagejale tekkis võimalus vähendada enda kohustusi YY ja kostja ühisvara suhtes ja täita nõue alles peale
2. aprilli 2019 (määruskaebuse p 2.2). Mis on aga need faktilised (elu)sündmused, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist või kohtumenetluse kestel, hageja välja toonud ei ole. Seejuures ei hinda kohus asjas esitatud nõude põhjendatust ega tõendatust asjas esitatud põhistuste ja tõendite alusel, vaid lähtub hagi õiguslikust perspektiivikusest (vt nt Riigikohtu
3. novembri
4. a määrus asjas nr 3-2-1-120-13, p 12;
5. märtsi
6. a määrus asjas nr 3-2-1-177-16, p 10).
7. Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus ei hinnanud teist hagiavalduses välja toodud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alust – täitemenetlus on vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 lg 2, VÕS § 6 lg 2). Nimetatud maakohtu minetus ei muuda asja lahendust ning ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu määruse põhjendust. Hageja tugineb asjaolule, et kostja eesmärk oli täitemenetluse alustamisel kahju tekitamine abikaasade ühisvaraks olevale varale ehk hagejale. Kolleegiumi hinnangul ei saa hea usu põhimõttele tuginedes nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist põhjusel, et kostja on esitanud kohtulahendi täitmiseks kohtutäiturile täitmisavalduse täitemenetluse läbiviimiseks (

§ 23lg 1).

Kui hageja leiab, et täitemenetluse jätkamine on tema suhtes ebaõiglane, saab ta taotleda

§ 45

alusel täitemenetluse peatamist, kuid mitte nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Eeltoodust tulenevalt keeldus maakohus põhjendatult hagiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p-s 2 sätestatud alusel.

1. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Praeguses asjas ei ole küsitud kostjalt seisukohta hagi menetlusse võtmise ega määruskaebuse suhtes. Seega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
2. TsMS § 372 lg 5 esimene lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler 4