RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemene

) § 2031 alusel, s.o leppimise tõttu. 1-19-7935

1. Süüdistatav ja kannatanu nõustusid
2. oktoobri
3. a kohtuistungil lepitusmenetlusega ning kinnitasid valmisolekut see läbida. Prokurör leidis, et kuna kohtueelses menetluses lepitamine ebaõnnestus, ei saa seda teist korda enam teha.
4. Maakohus rahuldas
5. oktoobri
6. a määrusega kaitsja taotluse ning eraldas kriminaalasjast KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud teod. Lisaks rakendas maakohus lepitusmenetlust.
7. Lepitaja esitas
8. novembril 2019 maakohtule aruande, mille kohaselt kohtus ta nii kannatanu kui ka süüdistatavaga. Pärast lepituskokkuleppe sisuga tutvumist olid nii süüdistatav kui ka kannatanu ühisel arvamusel lepituse suhtes ning allkirjastasid leppe.
9. Kohus palus
10. novembril 2019 prokuröril esitada seisukoht kriminaalasja leppimise tõttu lõpetamise kohta

§ 2031lg 1 alusel.

Prokurör jäi varem väljendatud arvamuse juurde ega taotlenud maakohtult kriminaalmenetluse lõpetamist leppimise tõttu.

1. Maakohus lõpetas
2. novembri
3. a määrusega J. Kronbergi suhtes kriminaalmenetluse KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistatava ja kannatanu leppimise tõttu. Määruse põhiseisukohad on järgmised. 7.
4. Esinevad

§ 2031

lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise alused: kuriteo asjaolud on selged, kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, süüdistatav on kannatanuga leppinud

§-s 2032 sätestatud korras ning süüdistatav ja kannatanu on nõus kriminaalmenetluse lõpetamisega. Lisaks ei esine kriminaalmenetluse lõpetamist välistavaid asjaolusid. 7.

1. Prokuratuuri seisukoht ei ole kohtu poolt lepitusmenetluse rakendamise eelduseks, mistõttu ei arvestanud kohus riikliku süüdistaja arvamust, et kriminaalasja ei saa leppimise tõttu lõpetada. Seadus ei reguleeri olukorda, kus kohus rakendab kohtumenetluses lepitusmenetlust, lepitusmenetlus õnnestub, kuid prokuratuur keeldub taotlemast kriminaalasja lõpetamist. Kohus lähtus kriminaalmenetluse lõpetamisel asjaolust, et „süüdistatav ja kannatanu on tõepoolest leppinud ja seetõttu saab kohus kriminaalmenetluse leppimise tõttu lõpetada ning seda kohus teebki“ (kirjapilt muutmata).
2. Prokurör esitas maakohtu määruse peale kaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata kriminaalasi maakohtule sisuliseks arutamiseks. Ringkonnakohtu määrus
3. Tartu Ringkonnakohus jättis
4. jaanuari
5. a määrusega prokuröri kaebuse läbi vaatamata ja tagastas selle esitajale. Määruses selgitatakse, et

§ 383

lg 1 järgi võib määruskaebusega vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses koostatud kohtumääruse, kui nende vaidlustamine ei ole välistatud

§ 385

alusel.

§ 385

p 10 kohaselt ei saa vaidlustada

§-des 201–2031 sätestatud alustel kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, välja arvatud kannatanu

§-s 2031 sätestatud alustel kriminaalmenetluse lõpetamise määrust. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 10. Ringkonnakohtu määruse vaidlustas prokurör, paludes määrus tühistada. Taotlust põhistab ta järgmiselt. 2

§ 385

p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangut viisil, et see hõlmab vaid sellist kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekut järgivalt. Kohtumääruse või selle osa vaidlustamisele, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuta, viidatud normis sätestatu ei laiene. Prokuröri hinnangul kehtib see põhimõte ka olukorras, kus kriminaalmenetlus on leppimise tõttu lõpetatud ilma prokuratuuri nõusolekuta. 10.2. Seetõttu oli prokuratuuril õigus maakohtu määrus vaidlustada.

§ 2031

lg 1 ja § 274 lg 5 kohaselt saab kriminaalmenetluse lõpetamise otsuse teha kohus prokuratuuri taotlusel. Sellist taotlust prokurör praegu ei esitanud ning kohus on võtnud üle süüdistusfunktsiooni.

1. Janek Kronbergi lepinguline kaitsja vandeadvokaat Martin Männik esitas
2. märtsil 2020 Riigikohtule avalduse, mille kohaselt loobus ta

§ 46lg 1 p 3 alusel J.

Kronbergi edasisest kaitsmisest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Määruskaebemenetluse esemeks on küsimus, kas ringkonnakohus toimis prokuröri kaebust läbi vaatamata jättes seaduslikult.

§ 385

p 10 kohaselt ei saa

§-des 201–2031 sätestatud alustel kriminaalmenetluse lõpetamise ja uuendamise määruse peale määruskaebust esitada. Erandiks on üksnes kannatanu õigus esitada kaebus kriminaalmenetluse lõpetamise korral leppimise tõttu (

§ 2031

). Siiski jättis ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul praegusel juhul prokuröri määruskaebuse põhjendamatult läbi vaatamata. 13. Riigikohus on varem

§ 202

alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise kontekstis selgitanud, et nende

§-s 385 loetletud kohtumääruste puhul, mis kujutavad endast kriminaalasjas tehtavat lõplikku lahendit, tuleb kaebeõiguse puudumise proportsionaalsuse hindamisel silmas pidada konkreetse lahendi tegemisele seatud nõudeid ja kohtukaebeõiguse piiramise eesmärki.

§ 385

p 7 (kehtivas redaktsioonis § 385 p 10) tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja viisil, et selles normis sisalduv edasikaebe keeld hõlmab vaid sellist kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekut järgivalt. Kohtumääruse või selle osa vaidlustamisele, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuta,

§ 385p 7 piirang aga ei laiene (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10.

veebruari

1. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-10, p-d 7 ja 12).
2. Seega on kohtupraktikas asutud seisukohale, et juhul, kui kriminaalasjas tehtav määrus kujutab endast lõpplahendit, mida ei ole võimalik vaidlustada korralises kaebemenetluses, peab kõrgema astme kohus saama üldjuhul kontrollida konkreetse menetluse lõpetamise eelduste täidetust. Kolleegium jagab prokuröri seisukohta, et kirjeldatud arusaam on laiendatav ka käesoleva õigusküsimuse lahendamisele, ning jaatada tuleb riikliku süüdistaja kaebeõigust. 15.

§ 2031

alusel tehtav kohtumäärus on käsitatav kriminaalasja lõpliku lahendusena, sest juhul, kui isik täidab talle pandud kohustused ega pane kuue kuu jooksul pärast menetluse lõpetamist sama kannatanu suhtes toime uut tahtlikku kuritegu, on kriminaalmenetluse uuendamine

§ 2031lg 5 kohaselt välistatud (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10.

veebruari

1. a määrus asjas nr 3-1-1-113-10, p 8 ja
2. oktoobri
3. a määrus asjas nr 3-1-1-87-12, p 14). Seega on apellatsioonikohus määruskaebemenetluses pädev kontrollima, kas on järgitud

§-s 2031 sätestatud menetluse lõpetamise õiguslikke eeldusi. Kolleegium lisab siinkohal veel järgmist. 3

§ 2032

) ja teisalt lepitusmenetluse edukuse korral selle tulemina kriminaalmenetluse lõpetamist (

§ 2031

). Erinevalt kriminaalasja kohtueelsest menetlusest (

§ 2031

lg-d 1 ja 6) on kohtumenetluses leppimise tõttu menetluse lõpetamine üksnes kohtu pädevuses (vt

§ 274lg 5).

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et lepitusmenetluse rakendamiseks ehk lepituse otsimiseks kannatanu ja süüdistatava vahel ei ole prokuratuuri nõusolek vajalik ja see saab toimuda ka vaid kohtu initsiatiivil. Nii sätestab

§ 2032

lg 1 esimene lause, et prokuratuur või kohus võib saata kahtlustatava või süüdistatava ja kannatanu lepitusmenetlusse eesmärgiga saavutada kokkulepe kahtlustatava või süüdistatava ja kannatanu leppimiseks ning kuriteoga tekitatud kahju heastamiseks, lisades teises lauses, et lepitusmenetluse selliseks rakendamiseks on vajalik kahtlustatava või süüdistatava ja kannatanu nõusolek. Prokuratuuri nõusolekut ja/või vastavasisulist taotlust kõnealuses sättes lepitusmenetluse rakendamise eeldusena ei nimetata. 17. Teine on olukord aga

§ 2031

lg 1 alusel kriminaalasja kohtulikul lõpetamisel, nagu seda õigustatult osutab ka prokurör. Viidatud normi esimene lause ütleb, et kui kriminaalmenetluse esemeks oleva teise astme kuriteo asjaolud on selged, kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi ning kahtlustatav või süüdistatav on kannatanuga leppinud

§-s 2032 sätestatud korras, võib prokuratuur

§ 2031

lg 1 esimese lause kohaselt kahtlustatava või süüdistatava ja kannatanu nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks. Samuti sätestab

§ 274

lg 5, et kohus võib lõpetada kriminaalmenetluse

§-des 202–2031 nimetatud alustel prokuröri ja süüdistatava taotlusel. Viidatud normidest tuleneb ühemõtteliselt, et kohtumenetluses kriminaalasja leppimise tõttu lõpetamise eelduseks on prokuröri taotlus. Sellest lähtuvalt tuleb kolleegiumi hinnangul mõista ka

§ 385

p-s 10 kehtestatud kaebeõiguse piirangut, mis hõlmab vaid niisugust kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis on tehtud kehtivat menetluskorda järgides. Teisisõnu on kaebepiirangu eesmärk välistada korrakohase nõusoleku hilisem tagasivõtmine. 18. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et kohus on pädev määruskaebemenetluses kontrollima

§ 2031

lg-s 1 sätestatud kriminaalasja leppimise tõttu lõpetamise eeldusi ning ringkonnakohtul tuleb seda prokuröri kaebuse sisulisel arutamisel ka teha. Eeltoodust tulenevalt rikkus ringkonnakohus prokuröri määruskaebust kaebeõiguse puudumisele viidates läbi vaatamata jättes oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 tähenduses.

19. Juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a määruse ja saadab prokuröri määruskaebuse samale ringkonnakohtule sisuliseks arutamiseks samas kohtukoosseisus. Prokuröri määruskaebus tuleb rahuldada. (allkirjastatud digitaalselt) 4