← Eesti

2-17-3818/83

Obsah (12)§ 178§ 633§ 187§ 436§ 230§ 231§ 232§ 331§ 329§ 173§ 174§ 163

VIRU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik 2-17-3818 16. märts 2020, Narva Kohtuasi A V hagi T K vastu ühisvara jagam

§ 178lg 1 ja 2).

Vastavalt

§ 633

lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt

§ 187

lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. MENETLUSE KÄIK Viru Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-17-3818, A V hagi T K vastu ühisvara jagamise nõudes ning T K vastuhagi A V vastu ühisvara jagamise nõudes. A V (hageja) esitas Viru Maakohtule

  1. märtsil 2017 hagi T K (kostja) vastu ja palus jagada poolte ühisvara järgmises koosseisus ja viisil:  korteriomand asukohaga x, x, x ning jätta see A. V ainuomandisse;  liikmelisus hooneühistus x (rkx) ja jätta see A. V ainuomandisse;  mootorpaat ja jätta see A. V ainuomandisse;  sõiduauto Nissan Micra, reg.märgiga x ning jätta see T. K ainuomandisse;  laenulepingust tulenevad abikaasade varalised solidaarkohustused summas 23 949,21 eurot ning jätta see A. V kanda  korteriomandiga seotud võlgnevused summas 2695 eurot ning jätta see A V kanda. Samuti nõudis hageja kohustada kostjat andma nõusolek registrisse omaniku kannete tegemiseks. Kohtule
  2. augustil 2018,
  3. aprillil 2019 ja
  4. detsembril 2019 esitatud menetlusdokumentides laiendas ja täpsustas hageja A. V oma nõude selliselt, et palub täiendavalt kindlaks määrata, et hageja ja kostja poolt AS-ga Swedbank sõlmitud laenulepingust nr. x tulenevad kohustused jagatakse hageja ja kostja vahel võrdsetes osades. Tuvastada, et kostja on kohustatud hüvitama hagejale seoses hageja poolt AS-ga Swedbank sõlmitud laenulepingust nr. x tulenevate laenukohustuste ajavahemikul 20.12.2012-24.05.2018 täitmisega 6582,10 eurot. Juhul, kui kohus otsustab teostada vara jagamist nii hagiavalduses kui ka vastuhagis esitatud 2

(10)Tsiviilasi nr 2-17-3818 viisil ja kui selle jagamisega tekib hagejal kohustus maksta kostjale hüvitist, siis tasaarvestada tekkinud hüvitamise kohustus kostja nõudega hageja vastu ja kostja nõude summa ulatuses. T K (vastuhagi hageja) esitas kohtule
  1. juunil 2017 vastuhagi A V (vastuhagi kostja) ja palub jagada poolte ühisvara järgmises koosseisus ja viisil:  korteriomand asukohaga xa ja jätta see T. K ainuomandisse;  mootorpaat ja jätta see T. K ainuomandisse;  sõiduauto Nissan Micra, reg.märgiga x ja jätta see T. K ainuomandisse;  liikmelisus hooneühistus x (rk x) ja jätta A. V ainuomandisse. Samuti palub T. K jätta enda kanda ühisvara hulka kuuluvad kohustused, millised tulenevad eespool määratud korteriomandi valdusest ja laenulepingust. Kohus
  2. aprilli
  3. a määrusega jättis läbi vaatamata hageja A V järgmised nõuded:  jagada poolte ühisvarasse kuuluvat korteriomandit aadressil x;  jätta korteriomandiga seotud võlgnevused hageja kanda;  kohustada kostjat andma nõusolek registrisse omaniku kannete tegemiseks. Sama määrusega jättis kohus läbi vaatamata hageja T K järgmised nõuded:  jagada poolte ühisvarasse kuuluvat korteriomandit aadressil x  jagada kulusid korteriomandi teenindamiseks. Edasi kaebamata kohtumäärus jõustus
  4. aprillil
  6. mai
  7. a otsusega (vaheotsusega) tegi kohus kindlaks, et liikmesus HÜ-s x (rg-kood x), millele vastab liikme ainukasutuses olev ehituslikult tegelikkuses piiritletud omaette kasutust võimaldav hooneosa nr x pindalaga 22,6 m2 ja liikmemaksumääraga hariliku murruna x, ei kuulu abikaasade ühisvara hulka ja on A V lahusvara. Kohtuotsus jõustus Tartu Ringkonnakohtu otsusega
  8. augustil
  10. detsembril 2019 toimunud kohtuistungil leppisid pooled kokku, et mootorpaadi maksumus on 100 eurot, kuid vaidlus on selle vara jagamise viisi üle, nimelt kelle ainuomandisse see jääb. Samuti leppisid pooled kokku, et sõiduauto Nissan Micra maksumus on 1300 eurot ning see jääb T. K ainuomandisse. Poolte vahel on vaidlus laenu üle. Mõlemad pooled soovivad endale kohustuse jätmist ja nõuavad teiselt poolelt hüvitist. PÕHIHAGI NÕUDED JA PÕHJENDUSED A. V nõuded, mis on kohtu menetluses ja mille kohta tehakse käesolev otsus, on järgmised:  jätta tema ainuomandisse mootorpaat, mille 100euroses maksumuses on pooled leppinud
  11. detsembri 2019 kohtuistungil kokku;  jätta T. K ainuomandisse sõiduauto Nissan Micra, reg märgiga xxx, mille 1300euroses maksumuses on pooled leppinud
  12. detsembri 2019 kohtuistungil kokku. T. K´lt nõuab A. V hüvitist omandi kaotamise eest;  jagada poolte ja AS Swedbank vahel sõlmitud laenulepingust nr. x tulenevad kohustused poolte vahel võrdsetes osades;  tuvastada, et T. K on kohustatud hüvitama A. V´le seoses tema poolt AS-ga Swedbank sõlmitud laenulepingust nr. x tulenevate laenukohustuste ajavahemikul 20.12.201224.05.2018 täitmisega 6582,10 eurot;  juhul, kui kohus otsustab teostada vara jagamist nii hagiavalduses kui ka vastuhagis esitatud viisil ja kui selle jagamisega tekib A. Vl kohustus maksta T. Kle hüvitist, siis tasaarvestada tekkinud hüvitamise kohustus T. K nõudega A. V vastu ja T. K nõude summa ulatuses. 3
(10)Tsiviilasi nr 2-17-3818 Kostja seisukoht Kostja
  1. veebruari 2020 kohtuistungil (kd 2, tl 106-108) nõustus, et mootorpaat jääb hageja ainuomandisse. Kostja ei ole nõus jätma laenukohustusi hageja kanda. Laenulepingu tagamiseks on seatud hüpoteek kostja korteriomandile. Hageja täidab kohustust mittenõuetekohaselt, mistõttu riskib kostja korteriomandist ilma jääda. Kostja avaldas, et sõiduauto maksumus on tänase päeva seisuga 800 eurot, kuna selle vanus on 14 aastat, mootor rikkis. Kui hageja leiab, et auto maksumus on 1300 eurot, pakub kostja temale auto endale võtta. Kostja avaldas alles kohtuistungil suuliselt, et soovib jätta hageja omandisse sõiduauto, kuid nõude muutmise avaldust ei olnud kirjalikult esitatud ega kohtu menetlusse võetud. Hageja arvamus Hageja ei nõustunud nõude muutmisega selliselt, et sõiduauto jäetakse tema omandisse. Samuti ei ole hageja nõus sõiduauto maksumusega 800 eurot. Sõiduauto maksumuses leppisid pooled kokku
  2. detsembri 2019 kohtuistungil. Samuti ei ole hageja nõus jätma laenukohustusi kostja kanda. Peale abielulahutust on peamiselt just hageja kandnud kulutused seoses laenulepinguga. VASTUHAGI NÕUDED JA PÕHJENDUSED T. K nõuded, mis on kohtu menetluses ja mille kohta tehakse käesolev otsus, on järgmised:  jätta tema ainuomandisse mootorpaat, mille 100euroses maksumuses on pooled leppinud
  3. detsembri 2019 kohtuistungil kokku;  jätta tema ainuomandisse sõiduauto Nissan Micra, mille 1300euroses maksumuses on pooled leppinud
  4. detsembri 2019 kohtuistungil kokku;  jätta tema kanda laenulepingust tulenevad varalised abikaasade solidaarkohustused.
  5. veebruari 2020 kohtuistungil nõustus hageja, et mootorpaat jääb A. V omandisse. Sõiduauto maksumus on tänase päeva seisuga 800 eurot, kuna selle vanus on 14 aastat, mootor rikkis. Kui hageja leiab, et auto maksumus on 1300 eurot, pakub kostja temale auto endale võtta. Kostja avaldas alles kohtuistungil suuliselt, et soovib jätta kostja omandisse sõiduauto, kuid nõude muutmise avaldust ei olnud kirjalikult esitatud ega kohtu menetlusse võetud. Laenulepingust tulenevad kohustused palus vastuhagi hageja jätta tema kanda, kuna laenulepingu tagamiseks on seatud hüpoteek tema korteriomandile. Vastuhagi kostja täidab kohustust mittenõuetekohaselt. Laenulepingust tuleneva kohustuse jätmine hagejale kindlustab tema poolt kohustuse nõuetekohase täitmise, kuna ta riskib oma korteriomandist ilma jääda. Hagejal on küll vahendeid kohustuse täitmiseks. Kostja saab toetust kolme lapse peale 542 eurot kuus, tema abikaasa töötab ja saab palka 1200 eurot kuus. Laenumakse on 223-240 eurot kuus. Pärast
  6. veebruari 2020 kohtuistungit esitas T. K oma pangakonto väljavõtet, laenumaksete võlgnevuse tasumise kohta kogusummas 549 eurot
  7. ja
  8. veebruaril 2020 (kd 2, tl 110-111). Kostja seisukoht Kostja A. V ei nõustu sõiduauto maksumusega 800 eurot. Sõiduauto maksumuses 1300 eurot leppisid pooled kokku
  9. detsembri 2019 kohtuistungil. Samuti ei ole kostja nõus jätma laenukohustusi hageja T. K kanda. Peale abielulahutust on peamiselt just kostja kandnud 4
(10)Tsiviilasi nr 2-17-3818 kulutused seoses laenulepinguga. Kostja ei ole nõus ka nõude muutmisega, et sõiduauto jääb tema omandisse. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte

§ 232lg 1 kohaselt.

Kohus, olles tutvunud toimiku kirjalike materjalidega ja hinnanud

§ 232

lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis, leiab oma siseveendumuse kohaselt, et nii põhihagi kui ka vastuhagi on põhjendatud osaliselt ja kuuluvad seega osalisele rahuldamisele. Tõendi asja materjalidele lisamine Pärast 11.02.2020 kohtuistungit, mil on kohus asja sisuliselt lahendanud, esitas T. K 25.02.2020 oma pangakontoväljavõtte laenumaksete võlgnevuse tasumise kohta kogusummas 549 eurot 17. ja 19.02.2020 (kd 2, tl 110-111).

§ 331

lg-st 1 tulenevalt kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.

§ 329

lg 1 kohaselt peavad menetlusosalised menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kohus lisab asja materjalide juurde T. K poolt 25.02.2020 esitatud pangakonto väljavõtte laenumaksete võlgnevuse tasumise kohta kogusummas 549 eurot

  1. ja 19.02.
  2. Need maksed tehti pärast asja sisulist lahendamist, seega polnud võimalik esitada tõendit hiljemalt 11.02.2020 kohtuistungil. Ent kõne all oleval tõendil on asjas tähtsust ja teda läheb vaja asja õigeks lahendamiseks. Tõendi lisamine asja materjalide juurde ei põhjusta menetluse lahendamise viivitust. Asja sisuline lahendaine Hagi ja vastuhagi ese on ühisvara jagamine. 5

(10)Tsiviilasi nr 2-17-3818 Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et nende abielu sõlmiti 14.06.2003 ja lahutati 20.12.2012 (kd 1, tl 6); nende vahel sõlmitud abieluvaralepingut ei ole; varasuhe ei ole kohtuotsuse alusel lõpetatud. 01.07.2010 jõustunud perekonna seaduse (PKS) § 210 lg 1 alusel laieneb käesolev seadus kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12 selgitas, et perekonnaseaduse mõtteks on alates 01.07.2010 abikaasade varasuhtes tekkivatele asjaoludele ja tehtavatele toimingutele kohaldada kehtivas perekonnaseaduses varaühisuse kohta sätestatut ning enne seda tekkinud asjaoludele ja tehtud toimingutele kohaldada toona kehtinud seadust. Seega käsitatakse vaadeldavas asjas 01.07.2010 jõustunud perekonnaseadus, kuid asjaoludele ja toimingutele kohaldatakse enne 30. 06.2010 kehtinud seadus. PKS § 211 näeb ette, et kui enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates käesoleva seaduse jõustumisest käesolevas seaduses varaühisuse kohta sätestatut. Poolte vahel ei sõlmitud abieluavaralepingut, seega kohaldub senise seadusjärgse varasuhte asemel alates 01.07.2010 uue PKS varaühisus. PKS § 25 alusel lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (edaspidi ühisvara). PKS § 35 p-st 3 lähtub, et varaühisuse varasuhe lõpeb, kui abielu lahutatakse. PKS 66 p-st 3 tulenevalt abielu lõpeb perekonnaseisuasutuses abielu lahutamise korral päeval, millal tehakse abielulahutuse kanne. Poolte abielulahutuse kanne sai tehtud 20.12.2012 (kd 1, tl 6), seeläbi on 20.12.2012 poolte varaühisus lõppenud. PKS § 37 lg 1 esimene lause sätestab, et varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Eeltoodust lähtuvalt tuleb ühisvara koosseis PKS § 35 järgi kindlaks teha abielu lõppemise aja seisuga (s.o 20.12.2012), lähtudes selle koosseisu kindlaksmääramisel vara omandamise ajal kehtinud seadusest, ning kohaldada ühisvara jagamisele kehtivat perekonnaseadust. Käesoleval juhul tuleb ühisvara jagada alates 01.07.2010 kehtiva PKS § 37 alusel. Vastavalt perekonnaseaduse §-le 38 täidetakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Samal moel rakendatakse seaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Pooled ei vaidle asjaolude üle, et nende ühisvara hulka kuuluvad:  mootorpaat, mis on A. V valduses;  sõiduauto Nissan Micra, reg märgiga x, mis on T. X valduses; 6
(10)Tsiviilasi nr 2-17-3818  Swedbank AS-i ja A V vahel 07.06.2007 sõlmitud laenulepingust nr x tulenevad kohustused. A.V nõuded, mis on kohtu menetluses ja mille kohta tehakse käesolev otsus, on järgmised:  jätta A. V ainuomandisse mootorpaat, mille 100euroses maksumuses on pooled leppinud 10.12.2019 kohtuistungil kokku;  jätta T. K ainuomandisse sõiduauto Nissan Micra, reg märgiga x, mille 1300euroses maksumuses on pooled leppinud 10.12.2019 kohtuistungil kokku. T. K´lt nõuab A. V hüvitist omandi kaotamise eest;  jagada poolte ja AS Swedbank vahel sõlmitud laenulepingust nr. x tulenevad kohustused poolte vahel võrdsetes osades;  tuvastada, et T. K on kohustatud hüvitama A. V´le seoses tema poolt AS-ga Swedbank sõlmitud laenulepingust nr. x tulenevate laenukohustuste ajavahemikul 20.12.201224.05.2018 täitmisega 6582,10 eurot;  juhul, kui kohus otsustab teostada vara jagamist nii hagiavalduses kui ka vastuhagis esitatud viisil ja kui selle jagamisega tekib A. V´l kohustus maksta T. K´le hüvitist, siis tasaarvestada tekkinud hüvitamise kohustus T. K nõudega A. V vastu ja T. K nõude summa ulatuses. T. K nõuded, mis on kohtu menetluses ja mille kohta tehakse käesolev otsus, on järgmised:  jätta tema ainuomandisse mootorpaat, mille 100euroses maksumuses on pooled leppinud 10.12.2019 kohtuistungil kokku;  jätta tema ainuomandisse sõiduauto Nissan Micra, mille 1300euroses maksumuses on pooled leppinud 10.12.2019 kohtuistungil kokku;  jätta tema kanda laenulepingust tulenevad varalised abikaasade solidaarkohustused. Mootorpaat 11.02.2020 kohtuistungil nõustus T. K, et mootorpaat 100 euro väärtuses jääb A. V ainuomandisse. Kohus loeb

§ 231lg 2 alusel seda asjaolu T.

K poolt omaksvõetuks. Sellest tulenevalt rahuldab kohus selles osas põhihagi ja jätab 100 euro väärtuses mootorpaadi A. V ainuomandisse. Vastuhagi jäetakse selles osas rahuldamata. Sõiduauto Sõiduautot Nissan Micra, reg märgiga x, mis on T. K valduses, palub A. V jätta T. K ainuomandisse. T. K palus vastuhagis jätta sõiduauto tema ainuomandisse. T. K tegi 11.02.2020 kohtuistungil A. V´le ettepaneku võtta sõiduauto endale, kuid A. V pakkumisega ei nõustunud. Kohus jätab T. K ettepaneku tähelepanuta, sest kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud. Kohtu menetluses on A. V nõue jätta sõiduauto T. K ainuomandisse. Samuti menetletakse vastuhagi nõue jätta sõiduauto T. K ainuomandisse. Et jagada sõiduauto teisel viisil, pole ühtegi nõuet esitatud ei põhi- ega vastuhagis. Kuna mõlemad pooled palusid jätta sõiduauto T. K ainuomandisse, rahuldab kohus selles osas nii põhi- kui ka vastuhagi ja jätab sõiduauto Nissan Micra, reg märgiga x T. K ainuomandisse. Pooled vaidlesid sõiduauto väärtuse suuruses. A. V leiab, et see on 1300 eurot, T. K aga et mitte rohkem kui 800 eurot. 10.12.2019 kohtuistungil leppisid pooled kokku sõiduauto 1300euroses maksumuses. 7

(10)Tsiviilasi nr 2-17-3818 Kohus leiab, et vastuhagi hageja nõusolek sõiduauto 1300eurose väärtusega 10.12.2019 kohtuistungil on faktilise asjaolu omaksvõtt

§ 231lg 2 mõttes.

11.02.2020 kohtuistungil T. K väited, et sõiduauto mootor olevat rikkis, jäid paljasõnaliseks ja millegagi tõendamata.

§ 231

lg-st 3 tulenevalt võib omaksvõtu tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks. Asjaolud, et sõiduauto vanus on 14 aastat ja väidetavalt rikkis automootor, pidi olema T. K´l teada enne 10.12.2019 kohtuistungit. Sarnaste sõidukite maksumuse kohased netist saadud andmed (kd 2, tl 71) ei tõenda konkreetse vaidlusaluse sõiduauto tegelikku maksumust. Veelgi enam, et 11.02.2020 kohtuistungil A. V seletuse kohaselt ei vasta kulutuses toodud omadused kõikidele vaidlusaluse sõiduauto omadustele. Arvestades menetluse kestust, oli T. K´l piisavalt aega esitada asjakohaseid tõendeid jagatava sõiduki väärtuse kohta. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus T. K poolt omaksvõetuks sõiduauto 1300eurost maksumust. Kohus rahuldab selles osas nii põhi- kui ka vastuhagi ning jätab T. K ainuomandisse sõiduauto Nissan Micra, reg märgiga x1300 euro väärtuses. Laenulepingust tulenevad kohustused Poolte kohustused tulenevad Swedbank AS-i ja A V vahel 07.06.2007 sõlmitud laenulepingust nr x laenulimiidiga 38 372 eurot (kd 1, tl 11). Laenulepingu lõppaeg 15.05.2027 (kd 1, tl 12). PKS §-st 38 tulenevalt täidetakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisele kohaldatakse võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Kohustuste jagamisele abikaasadevahelistes suhetes kohaldatakse käesolevas seaduses vara jagamise kohta sätestatut. Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Vaidlust ei ole selle üle, et laenu tagasimaksmise kohustus kuulub poolte ühisvara hulka. A.V nõudeks on jagada laenulepingust tulenevad kohustused poolte vahel võrdsetes osades. T. K nõuab jätta tema kanda laenulepingust tulenevad varalised abikaasade solidaarkohustused. Kohus on seisukohal, kuna laenulepingu tagamiseks seati hüpoteek T. K´le kuuluvale korteriomandile, selles pooled ei vaidle, temal on küll kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks rahalised võimalused olemas, siis tuleb jätta poolte laenukohustus T. K kanda. Laenulepingust tuleneva kohustuse jätmine T. K´le kindlustab tema poolt kohustuse nõuetekohase täitmise, kuna ta riskib oma korteriomandist ilma jääda. T. K´l on vahendeid kohustuse täitmiseks. Ta saab toetust kolme lapse peale 542 eurot kuus, tema abikaasa töötab ja saab palka 1200 eurot kuus. Kohus nõustub T. K´ga, et laenumakse 223-240 eurot kuus on talle jõukohane. Kohus rahuldab T. K vastuhagi selles osas ning jätab sellesse ossa puutuva A. V nõude rahuldamata. AS-i Swedbank tõendi (kd 2, tl 16) kohaselt on 20.12.2012 seisuga (poolte abielu lõppemise ajal) tagastamata laen 30 682,04 euro ulatuses (kd 2, tl 16). 8

(10)Tsiviilasi nr 2-17-3818 Seega jäävad A. V ja T. K omavahelistes suhetes T. K kanda seisuga 20.12.2012 Swedbank AS-i ja A V vahel 07.06.2007 sõlmitud laenulepingust nr x tulenevad kohustused 30 682,04 euro ulatuses. Kohus aga veel korra juhib poolte tähelepanu, et selline kohustuste jagamine ei muuda võlausaldaja (Swedbank AS) nõusolekuta ära abikaasade solidaarset vastutust võlausaldaja ees, st ei vabasta A V´t vastutusest võlausaldaja ees, vaid üksnes reguleerib kohustuse täitmise korraldust endiste abikaasade vahelises suhtes (vt nt Riigikohtu 10.04.2019 otsus nr 2-17-11516, p 39). Pärast omavahelist solidaarkohustuste jagamist jäävad A. V ja T. K Swedbank AS-i ees endiselt solidaarselt vastutama. Selleks, et A. V ja T. K vabaneksid omavahel solidaarkohustust jagades solidaarvastutusest võlausaldaja Swedbank AS-i ees, peab võlausaldaja nõustuma kohustuse üleminekuga ühele abikaasale. Hüvitis Poolte jagatava ühisvara väärtus kokku 1400 eurot, kummagi poole osa 700 eurot (1400 : 2). Kohustusi on
  1. detsember 2012 seisuga 30 682,04 euro ulatuses, kummagi poole osa 15 341,02 eurot (30 682,04 : 2). Mootorpaat maksumusega 100 eurot jääb A. V ainuomandisse, seega peaks A. V maksma T. Kle hüvitist enam saadud vara arvelt 50 eurot. Sõiduauto maksumusega 1300 eurot jääb T. K ainuomandisse, seega peaks T. K maksma A. Vle hüvitist enam saadud vara arvelt 650 eurot. Pooled ei vaidle vastu, et peale abielu lõppemist
  2. detsembril 2012 täitsid nad mõlemad osamaksete ja kindlustusmaksete tasumise kohustust. AS-i Swedbank tõendi (kd 2, tl 68) kohaselt ajavahemikus alates 20.12.2012 (abielu lõpetamine) kuni 11.12.2019 oli laenu ja intresside tasumiseks tasutud kokku 16 975,31 eurot. Samal perioodil tasuti tasumisele kuuluvad kindlustusmaksed summas 433,36 eurot. Peale tõendi väljaandmist (kd 2, tl 111) tasus T. K 17.02.2020 makse summas 449 eurot ja 19.02.2020 makse summas 100 eurot, kokku 549 eurot. Seega tasus T. K alates 20.12.2012 seisuga 12.12.2019 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kokku 3294,77 eurot (kd 2, tl 70, 111) ning A. V järelikult tasus kokku 14 113,90 eurot (16 975,31+433,36-3294,77). Peale Swedbank AS-i viimase tõendi väljaandmist (kd 2, tl 111) tasus T. K makse veel kokku summas 549 eurot. Eeltoodust lähtudes alates poolte abielu lõpetamisest kohtuotsuse tegemiseni tagastatud laen, tasutud intressid ja kindlustusmaksed kokku summas 17 956,07 eurot (16 973,71+433,36+549). Seega kuulub laenukohustuse osas jagamisele kohtuotsuse tegemise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud ja makstud kohustus summas 17 956,07 eurot. Sellest summast tasus A V 14 113,90 eurot. Poolte osad mainitud tasudest on 8978,04 eurot. Kui pärast abielu lõppemist on üks abikaasa tasunud laenu tagasimakseid oma lahusvara arvel, kuid ühisvara jagamisel jäetakse laenukohustus teise abikaasa kanda, võib laenukohustuse jagamisel arvestada abikaasa kasuks tema tasutud tagasimakseid (vt nt Riigikohtu 21.03.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 14). Poolte abielu lõppes 20.12.2012, A. V tasus oma lahusvara arvelt laenu tagasimakseid ja kindlustusmakseid kokku 14 113,90 eurot, kuid ühisvara jagamisel jäetakse laenukohustus T. K kanda, seega T. K on kohustatud hüvitama A. Vle 7056,92 eurot (14 113,90/2). A. V on 9
(10)Tsiviilasi nr 2-17-3818 kohustatud hüvitama T. Kle 1921,89 eurot (3843,77/2) eurot. Tasaarvestades poolte vastastikud laenulepingust tulenevad hüvitised peab T. K tasuma A. Vle 5135,03 eurot (7056,92 - 1921,89). Lähtudes eeltoodust tasaarvestades hüvitised enamsaadud varalt ja –kohustustelt, tuleb T. Kl tasuda A. Vle hüvitist 5735,03 eurot (5135,03+600). MENETLUSKULUD Tulenevalt

§ 173

lg 1 lg-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

§ 174

lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 163

lg-st 1 tulenevalt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Põhihagi ja vastuhagi on rahuldatud osaliselt. Kohus leiab õiglaseks jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Seoses menetluskulude jätmisega neid kantud poolte kanda ei määra kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks. Menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Šabarova kohtunik 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.