← Eesti

2-17-14759/38

Obsah (9)§ 367§ 654§ 230§ 238§ 331§ 5§ 218§ 171§ 177

Tsiviilasi nr 2-17-14759 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Krista Kirspuu, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 8. jaanuar 2020. a, Tall

§ 367

ja VÕS § 113 lg 1 alusel viivised alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

  1. Vastuseks kostja vastusele leiab hageja, et hageja osutas kostjale veoteenuseid 3.aprillil 2017 sõlmitud veolepingu alusel. Hageja peamiseks lepingujärgseks kohustuseks oli veoteenuste osutamine. Kostja oli lepingu järgi kohustatud tasuma hageja poolt osutatud teenuste eest. Hageja kohustused on täidetud. Kostja aga jättis endale võetud tasumise kohustuse täitmata. Kõik CMR originaalid ja arved olid kostjale saadetud
  2. mail 2017 tähtsaadetisena ning kostjale kätte toimetatud
  3. mail
  4. Hageja kätte jäid kostjale saadetud CMR koopiad. Lepingupooled peavad tegutsema heauskselt. Kui kostja leidis, et hageja poolt on veoteenused osutatud, kuid kostjale saadetud dokumendid ei vasta kostja ootustele või kostja arusaama kohasel lepingutingimustele, siis heas usus tegutsedes oleks kostja pidanud sellest hagejale teatama. Kostja vastuväited
  5. Kostja vaidleb hagile vastu ja leiab, et hagi on põhjendamatu. Hageja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Pooled leppisid lepingu p-s 2 kokku kostjal maksekohustuse 2

(7)Tsiviilasi nr 2-17-14759
  1. tekkimise ajas ja tingimustes, milleks oli 35 päeva möödumine ajast, mil hageja on kostjale kättetoimetanud originaalarve ja originaal CMR-i. Kostja pole hagejalt saanud originaalarveid ega ka originaal CMR-e, mistõttu olematu asjaolu tõendamine hagejal võimalik ei ole. Kuna maksekohustust ei ole tekkinud ja summa pole sissenõutav, siis on välistatud VÕS § 100 kohane rikkumine ja VÕS § 101 lg 1 p 1 rahalise täitmisnõude alus. Seega on võlgnevuse puudumisel välistatud ka viivis.
  2. septembri 2018 korraldaval kohtuistungil leidis kostja, et tõendamata on veo toimumine (sj kostja poolt tellituna) ja, et kaup on üle antud. Menetluse käik
  3. Kohus määras
  4. septembri 2018 kohtuistungil hagejale veo lõpuleviimise ja sihtkohta toimetamise tõendamiseks ning võimalike taotluste esitamise tähtpäevaks
  5. oktoobri 2018 ning kostjale sellele vastamiseks
  6. oktoobri
  8. oktoobril 2018 esitas hageja taotluse tõendite kogumiseks tõendamaks vedude aluseks olevate tellimuste täitmist ja kohaletoimetamist.
  9. oktoobril 2018 esitas kostja vastuse hageja taotlusele ning täiendavad seisukohad hagile.
  10. novembril 2018 esitas hageja seisukoha kostja täiendavale seisukohale koos täiendavate tõenditega arvete aluseks olevate vedude toimumise kohta.
  11. veebruari 2019 määrusega jättis kohus hageja tõendite kogumise taotlused rahuldamata,
  12. novembril 2018 esitatud tõendid vastu võtmata, lõpetas asja eelmenetluse ning määras viimaste seisukohtade esitamise tähtajad koos kohtulahendi teatavaks tegemise ajaga.
  13. veebruaril 2019 esitas hageja vastuväite kohtu tegevusele, sest hageja hinnangul on kohus kohelnud pooli ebavõrdselt ning rikkunud menetlusnorme.
  14. märtsi 2019 määrusega rahuldas kohus osaliselt hageja vastuväite kohtu tegevusele ja jättis kostja
  15. detsembri 2018 menetlusdokumendiga esitatud tõendi tähelepanuta. Muus osas jättis kohus vastuväite rahuldamata. Maakohtu otsus
  16. Harju Maakohus jättis
  17. aprilli 2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
  18. Kohus tuvastas järgmised tähtsust omavad asjaolud pooled sõlmisid
  19. aprillil 2017 veolepingu rahvusvahelise veoteenuse osutamiseks marsruudil Rootsi-Saksamaa-HollandRootsi. lepingule kohaldatakse CMR-i ja Eesti Vabariigi seadusi.
  20. Kohtu hinnangul ei oma veotasu maksmisel tähendust, kas ja millal on edastatud originaal CMR-id või arved, sest hageja tasunõue muutub sissenõutavaks veose saajale üleandmise hetkest.
  21. Kohus analüüsis hageja väiteid
  22. mail 2017 kostjale tähtsaadetisena 215 grammi kaaluva paki kohta, millega hageja sõnade kohaselt on kostjale edastatud originaal CMR-id ning nõustus kostja seisukohaga, et tõendid paki saatmise kohta ei tõenda originaal CMR-ide kättetoimetamist, sest saadetise sisu ei ole kohtule teada. Kuna kõnealused arved on väljastatud
  23. mail 2017,
  24. juunil 2017 ja kreeditarved
  25. juunil 2017, ei saanud hageja
  26. mail 2017 nimetatud arveid kostjale ka saata. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja ei ole tõendanud kostjale originaal CMR-ide üleandmist. 3
(7)Tsiviilasi nr 2-17-14759
  1. Järgnevalt leidis kohus, et hageja ei ole tõendanud ka seda, et täitis kostjaga sõlmitud veolepingu ning kaup on saajale üle antud. Hageja esitatud CMR-id ei tõenda vedude toimumist ega kauba üleandmist, sest hageja ei ole esitatud CMR-e sidunud poolte vahel sõlmitud veolepinguga ega kõnealuste arvetega.
  2. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu ei võtnud maakohus seisukohta hageja viivisenõude osas. Apellatsioonkaebus
  3. Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Hageja hinnangul on kohus rikkunud menetlusnorme ja selgitamiskohustust, pooli on koheldud ebavõrdselt. Hageja hinnangul on kohus ebaõigesti arvestanud kostja vastuväidetega veo toimumise ja kauba üleandmise faktide tõendamatusele, sest need väited on esitatud hilinenult. Kohus on teinud ebaõiged järeldused originaal CMR-ide kostjale edastamise kohta esitatud tõenditest ning jätnud vastamata hageja kõikidele väidetele selle kohta. Vastus apellatsioonkaebusele
  4. Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus ei ole asja materjali põhjal tuvastanud kaebuses viidatud olulist menetlusnormide rikkumist. Erinevalt hageja seisukohast on maakohus kolleegiumi arvates tuvastanud võimalikud hageja poolt esile toodud vaidluse aluseks olnud asjaolud ja hinnanud esitatud tõendeid seaduse kohaselt ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaolude suhtes maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale. Kolleegium nõustub

§ 654lg 6 järgi täielikult maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

Maakohus on hageja esitatud väiteid piisavalt analüüsinud, mistõttu vastab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse väidetele lühidalt üksnes järgmist.

  1. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud asjaolu, et
  2. aprillil 2017 sõlmiti poolte vahel leping rahvusvahelise veoteenuse osutamiseks marsruudil Rootsi-SaksamaaHollandRootsi (tl 6, tõlge tl 8, I kd). Vaidlustatud ei ole maakohtu järeldust, et poolte vahel
  3. aprillil 2017 sõlmitud leping on VÕS § 774 lg 1 reguleerimisalas. Pooled on vaidlusaluses lepingus kokku leppinud, et lepingule kohaldatakse CMR-i ja Eesti Vabariigi seadusi. Maakohus on viitega Riigikohtu praktikale (RKTKo nr 3-2-1-3-09, p 12) õigesti märkinud, et CMR ei reguleeri kõiki veolepingut puudutavaid küsimusi ja osas, mida CMR ei reguleeri, tuleb veolepingule kohaldada siseriiklikku õigust. Veoleping on eelduslikult tasuline leping. Vedaja põhikohustuseks on VÕS § 774 lg 1 kohaselt vallasasja (veose) sihtkohta vedamine ning selle kolmandale isikule (saajale) üle andmine, teise isiku (saatja) põhikohustuseks on aga vedajale tasu maksmine. Praegusel juhul on vaidlusaluse lepingu 4

(7)Tsiviilasi nr 2-17-14759 järgi vedajale veotasu maksmise kohustus kostjal kui ekspedeerijal (tl 6, tõlge tl 8, I kd). Selle nõude rahuldamiseks tuli kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks ja kas kostja on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda.
  1. Arvestades, et VÕS § 774 lg 2 järgi kohaldatakse kaubaveolepingule töövõtu kohta sätestatut, kui käesolevas jaos sätestatust ei tulene teisiti, tuli kolleegiumi hinnangul lepingulise tasu nõude rahuldamiseks hagejal kohtu ette tuua, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti. Hagiavaldusest nähtub, et hageja on esitanud kostja poolt tellitud ja hageja poolt osutatud veoteenuste eest järgmised arved:
  2. mai 2017 arve nr 00012/2017 summas 5 082.04 eurot (tl 14, I kd);
  3. mai 2017 arve nr 00013/2017 summas 4 745.37 eurot (tl 11, I kd);
  4. juuni 2017 arve nr 00016/2017 summas 1 740.32 eurot (tl 12, I kd);
  5. juuni 2017 arve nr 00017/2017 summas 5 074.54 eurot (tl 13, I kd);
  6. juuni 2017 arve nr 0001/2017 summas -368.97 eurot (kreedit arve) (tl 16, I kd);
  7. juuni 2017 arve nr 0002/2017 summas -708.10 eurot (kreedit arve) (tl 15, I kd). Apellatsioonkaebuses on hageja asunud seisukohale, et kuna tema väitel on kostja poolt tellitud ja hageja poolt osutatud veoteenuste eest esitatud arved kokku summas 16 285.23 eurot, on hageja sellega tuginenud nii teenuste tellimise kui ka osutamise faktile, millele kostja ei ole vastu vaielnud. Kolleegium hageja antud arusaamaga ei nõustu, sest hagi on rajatud asjaoludele, et pooltel on sõlmitud veoleping ning, et kostja on jätnud hageja esitatud arved maksmata. Kostja on hagile täies ulatuses vastu vaielnud ning arvestades hagis esitatud asjaolusid esmalt vastu väitnud, et veotasu maksmise kohustus tekib tal vastavalt vaidlusaluse lepingu p-ile 2 35 päeva möödumisel ajast, mil hageja on esitanud originaalarve ja originaal CMR-i. Kostja väitel tema neid saanud ei ole, mistõttu ei ole kohustus muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7 [33-34, I kd]). Maakohus järeldas õigesti, et hageja ei ole tõendanud kostjale originaal CMR-ide üleandmist. Seejuures ei eksinud maakohus seda asjaolu tuvastades tõendamise hindamise reeglite vastu. Maakohus leidis õigesti sedagi, et originaalarvete ega CMR-ide esitamata jätmine ei vabasta kostjat tasumise kohustusest juhul, kui vedu on toimunud ning tuleb tuvastada, kas hageja on täitnud kostjaga sõlmitud veolepingu ning kas kaup on saajale üle antud.
  8. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama

§ 230

lg 1 järgi neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendama ei pea asjaolusid, mille vastaspool on omaks võtnud, mis loetakse omaksvõetuks või mille kohus loeb üldtuntuks. Arvestades, et kostja on kirjalikus vastuses hagile täies ulatuses vastu vaielnud, viidanud mh ka sellele, et hageja ei ole originaalarvete ja originaal CMR-ide kättetoimetamist hagi aluseks valinud ning, et kohustused saavad tekkida seaduse või lepingu alusel, mitte arvetest kui raamatupidamisdokumentidest, pidi hageja praegusel juhul näitama ja tõendama, et on poolte vahel sõlmitud lepingu alusel teostanud veod, mille eest on ta kostjale hagis märgitud arved esitanud ning, et need veosed on ettenähtud ajal sihtkohta toimetatud. Seda hageja tõendamiskohustust on maakohus hagejale 13. septembri 2018 kohtuistungil ka selgitanud ning määranud hagejale tähtaja tõendite ja võimalike taotluste esitamiseks 1. oktoobrini 2018 (tl 94-95, I kd). Kohtu määratud tähtpäeval esitas 5

(7)Tsiviilasi nr 2-17-14759 hageja maakohtule taotlused andmete väljanõudmiseks Dachsen Sweden AB-lt selle kohta, kas ettevõte sai CMR-iga 01/0039167 saadetud veose ja tasus veoteenuse eest Cargocare Scandinavia AB-le, ning Cargocare Scandinavia AB-lt andmed selle kohta, kas CMR-iga 01/0039167 saadetud veos toimetati kätte Dachser Sweden AB-le ning kas ta tasus teenuse eest AS-le MeP Trans, kas Cargocare Scandinavia AB ja AS MeP Trans vahel kehtis
  1. aastal veoteenuste osutamist puudutav leping ja kas CMR alusel osutati teenust veolepingu raames. Tõendite kogumist taotles hageja, et tõendada nendega tema poolt teenuse osutamise (kauba saajale üleandmise) ja teenuse eest tasumise fakte (tl 109, I kd). Apellatsioonkaebuse väite kohaselt on maakohus
  2. veebruari 2019 määrusega jätnud nimetatud hageja taotluse ebaõigesti rahuldamata, sest hageja on oma tõendite kogumise taotluses tuginenud asjaolule, et selles märgitud kolmandad isikud on kostja kliendid ja kostjal on kliendileping taotluses märgitud vedajaga. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus menetlusõigust rikkunud, kui jättis nimetatud hageja taotluse

§ 238lg 1 alusel rahuldamata.

Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole näidanud, kuidas tõendavad andmed selle kohta, kas keegi kolmas isik on CMR-iga 01/0039167 (tl 66 pöördel, I

  1. kd)saadetud veose kätte saanud ja kas ta on omakorda mingile kolmandale isikule veoteenuse eest tasunud, asjaolu, et hageja on poolte vahel sõlmitud lepingu alusel kostja tellimusel teostanud veo, mille eest on ta kostjale hagis nimetatud arved esitanud ning, et need veosed on ettenähtud ajal sihtkohta toimetatud, olukorras, kus hageja ei ole tuginenud asjaolule, et hagi alusena märgitud arve(
  2. d)on esitatud hageja teostatud veo eest, mille saatedokumendiks oli CMR 01/0039167. Samuti ei ole maakohus menetlusõigust rikkunud, kui jättis 19. veebruari 2019 määrusega hageja 30. novembril 2018 esitatud tõendid nende esitamiseks määratud tähtaja rikkumise tõttu vastu võtmata, sest pooled peavad oma väited, tõendid ja vastuväited esitama menetluses võimalikult aegsasti ning hilinenult esitatut kohus menetluses arvestama ei pea (

§-d 329 ja 330). Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et maakohus pidi hageja

  1. novembril 2018 hilinemisega esitatud tõenditega arvestama põhjusel, et kostja esitas
  2. oktoobri 2018 menetlusdokumendis hageja hinnangul uued väited, mistõttu oli tal tõendite esitamisega hilinemiseks mõjuv põhjus (

§ 331

). Kolleegium hageja seisukohaga ei nõustu, sest kostja vaidlustas hagile esitatud vastuses hagi täielikult ja maakohtu selgitustest tõendamiskohustuse kohta, pidi hageja aru saama, et tõendamisesemeks on ka vedude teostamise, mille eest ta kostjale hagis märgitud arved esitas, asjaolu tõendamine. Seega jättis maakohus

  1. novembril 2018 hilinemisega esitatud tõendid õiguspäraselt arvestamata, kuid see ei oma määravat tähtsust, sest hageja ei ole näidanud, et taotletud tõendite arvestamisel tulnuks maakohtul teha teistsugune lõpplahend. Samuti ei ole hageja taotlenud nimetatud tõendite vastuvõtmist apellatsioonitähtaja jooksul apellatsioonkaebuses.
  2. Hageja heidab apellatsioonkaebuses kohtule põhjendamatult ette selgituskohustuse rikkumist. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt

§ 5lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1 [RKTKo 20.06.2011, nr 3-2-1-57-11, p 40]).

Riigikohus on selgitanud, et selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid, märkides, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st

§ 230

lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 19). Hagejat esindab kvalifitseeritud 6

(7)Tsiviilasi nr 2-17-14759 esindaja, kellel on magistrikraadile vastav õigusalane ettevalmistus (

§ 218lg 1 p 2).

Kolleegium leiab, et maakohus on praegusel juhul tõendamiskoormist piisavalt selgitanud.

§ 5

lg 2 teises lauses sätestatakse, et pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Vastutus asja lahendamiseks vajalike asjaolude kohtule teatavaks tegemise ja tõendite ning väidete esitamise korra järgimise eest lasub pooltel endil. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui maakohus oleks selgitamiskohustust rikkunud ning hagejal oleks jäänud seetõttu menetluses midagi tegemata, saanuks ta esitada tõendid uuesti apellatsioonkaebuses apellatsioonitähtaja jooksul, kuid pole seda teinud. 19. Hageja 12. detsembri 2019 menetlusdokument tuleb jätta vastu võtmata, sest see on esitatud pärast 11. detsembril 2019 toimunud kohtuistungit, mil lõpetati asja arutamine ja kuulutati kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg (

§ 331lg 1).

Kuna

  1. detsembri 2019 menetlusdokument on kohtule esitatud elektrooniliselt, siis seda ei tagastata, vaid see eemaldatakse toimikust.
  2. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Menetluskulud määratakse kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist maakohtu poolt vastavalt

§ 177lg 1 p-ile 2. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.