← Eesti

3-19-673/24

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Maret Altnurme ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 14.01.2020, Tallinn Haldusasja number 3-19-673 Hal

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-19-673 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliamet nõudis 04.04.2019 korraldusega nr 13-11/17461 ja 10.06.2019 korraldusega nr 13-11/33240 OOLMAKS OÜ-lt (likvideerimisel) maksuvõla tasumist seoses tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonides (TSD) deklareeritud erijuhtude tulumaksuga (maksustamisperioodid jaanuar-aprill 2019).
  2. OOLMAKS OÜ (likvideerimisel) esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse eelnimetatud haldusaktide tühistamiseks. Erijuhtude tulumaksu tuleb seaduse kohaselt maksta üksnes siis, kui väljamakse on tehtud äriühingu rahaliste vahendite arvelt. Kaebaja ei ole oma vahenditest tasunud ühtegi makset. Maksuhaldur oli teadlik, et kaebaja eest tasub trahvimakseid eraisik oma arveldusarvelt. Kaebajal puudub tulu ja muu vara, mis on tingitud sellest, et maksuhaldur on sulgenud kaebaja arveldusarve ning on oma tegevusega hävitanud väikeettevõtte ja ettevõtja võimalused tegeleda ettevõtlusega ja teenida tulu.
  3. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata, leides, et maksukohustuse tekkimise seisukohalt ei ole oluline, kas äriühingu trahv tasutakse äriühingu vahenditest või mitte. Trahvi puhul on tegemist ettevõtlusega mitteseotud kuluga (tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 p 1 koostoimes § 34 p-ga 3).
  4. Tallinna Halduskohus jättis 27.06.2019 otsusega kaebused rahuldamata. Vaidlustatud korraldused on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. Kaebajale on maksuhalduri poolt määratud rahatrahv 620 eurot maksukorralduse seaduse (MKS) § 154 lg 1 järgi. Kaebaja vaidlustas trahvi, kuid Harju Maakohus jättis 14.08.2018 otsusega kaebuse rahuldamata (väärteoasi nr 4-18-2971). Kohus pikendas 13.12.2018 määrusega rahatrahvi tasumise tähtaega ning andis kaebajale võimaluse tasuda trahv ositi viie kuu jooksul. Kaebaja pidi perioodil jaanuar – mai 2019 tasuma iga kuu
  5. kuupäevaks 124 eurot. Perioodidel jaanuar – aprill 2019 on kaebaja rahatrahvi tasunud ning kajastanud TSDdel tulumaksukohustust 31 eurot (erijuhtude tulumaks). Kaebaja ei ole tulumaksu aga tasunud, mistõttu ongi maksuhaldur väljastanud korraldused, andnud kaebajale 10-päevase tähtaja tulumaksu tasumiseks ning hoiatanud, et maksuvõla tasumata jätmisel on maksuhalduril õigus alustada maksuvõla sundkorras sissenõudmist. Kaebaja tulumaksukohustuse tekkimise aluseks on TuMS § 34 p 3 ja § 51 lg 2 p 1, mille kohaselt loetakse ettevõtlusega mitteseotud kuluks muu hulgas seaduse alusel määratud trahvid. TuMS § 51 lg 1 kohaselt on äriühingul kohustus tasuda tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt. Korraldustega nõutav tulumaksukohustus tuleneb otseselt kaebaja enda poolt esitatud deklaratsioonides kajastatud andmetest. 2

(4)3-19-673 Asjaolu, et kaebaja ei ole trahvisummat tasunud oma rahaliste vahendite arvelt, vaid seda on kaebaja eest teinud füüsiline isik, ei tähenda, et kaebajal ei teki tulumaksukohustust. Sisuliselt on tegemist kaebajale laenu andmisega ning kaebaja peaks eraisiku poolt tema eest tasutud summasid kajastama kohustusena selle füüsilise isiku ees. Samuti ei sõltu tulumaksukohustuse tekkimine sellest, kas kaebaja on saanud tulu või mitte, sest tulumaksu ei maksta mitte tulult, vaid ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt. Ettevõtlusega mitteseotud kulusid ja väljamakseid maksustatakse ka siis, kui äriühing on kahjumis. Asjakohased TuMS sätted ei ole põhiseadusega vastuolus. Arvestades Eesti tulumaksusüsteemi eripära, mille kohaselt on residendist juriidilisel isikul võimalik lükata teenitult tulult tulumaksu tasumise kohustuse tekkimine edasi, kuni tulu kasutatakse ettevõtluses, ei saa pidada põhjendamatuks TuMS regulatsiooni, mille kohaselt tekib tulumaksukohustus juhul, kui maksumaksja teeb kulutusi või väljamakseid, mis ei ole ettevõtlusega seotud. Väärteomenetluses määratud rahatrahvi ei saa pidada ettevõtluses vajalikuks ja sobivaks. Seega on selliste väljamaksete maksustamine proportsionaalne ning kooskõlas kehtiva tulumaksusüsteemi mõtte ja eesmärgiga. Põhjendamatu on kaebaja etteheide kaalutlusõiguse teostamata jätmise kohta. Kuna kaebaja maksukohustus tuleneb otseselt TuMS sätetest, ei ole maksuhalduril kaalutlusõigust otsustamaks, kas TuMS asjakohaseid sätteid kaebaja suhtes kohaldada. Maksuvõla tasumise kohustusest vabanemiseks on kaebajal võimalik esitada maksuhaldurile taotlus maksuvõla kustutamiseks MKS § 114 lg 3 alusel. Tähelepanuta tuleb jätta kaebuses toodud viited arvelduskontode arestimisele olukorras, kus kaebajale tehtud maksuotsus on kohtus vaidlustatud, sest käesoleva vaidluse esemeks ei ole maksuotsusega määratud maksusumma ja selle sissenõudmise õiguspärasus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. OOLMAKS OÜ (likvideerimisel) palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 27.06.2019 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus ei selgitanud välja kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, muu hulgas seda, kuidas toimub e-deklaratsioonide täitmine, mis võimaldab maksuhalduril deklaratsioonid eeltäita ning maksukohustuslasel puudub võimalus neid muuta. Ainus, mida kaebaja oleks saanud teha, oli uue õigusrikkumise toimepanemine deklaratsiooni esitamata jätmise teel. Kohus võttis endale maksuhalduri pädevuse ja asus vastustaja tegevust õigustama, jättes asjakohaste normide põhiseadusele vastavuse kontrollimata. Kaebaja palus, et kohus ei moonutaks õigusaktide teksti ja mõtet viisil, mis kahjustab kaebaja õigusi, suurendab kaebaja maksukohustust ning raskendab vastutust. 6. Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (

§ 201lg 4). Halduskohus on asjassepuutuvaid TuMS-i 3

(4)3-19-673 sätteid õigesti kohaldanud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  1. Tulumaksu tasumise kohustuse tekkimise eelduseks ei ole äriühingu majandustegevuse tulusus. Kaebaja leiab seega ebaõigesti, et kui ettevõtlustulu pole teenitud, ei saa maksuhaldur tulumaksu tasumist nõuda. TuMS § 51 lg-st 1 ja lg 2 p-st 1 tuleneb üheselt, et trahvilt kui ettevõtlusega mitteseotud kulult maksab residendist äriühing tulumaksu. Seega oleks kaebajal maksukohustus tekkinud ka siis, kui ta poleks deklaratsioone esitanud. Sellisel juhul oleks maksuhaldur teinud kaebajale vastavasisulise maksuotsuse. Järelikult pole asjas määrav, et e-deklaratsioon oli eeltäidetud ning kaebaja ei saanud seda väidetavalt muuta. TuMS § 32 lg 1 lubab maksumaksja ettevõtlustulust maha arvata kõik dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulud. TuMS § 34 p 3 kohaselt ei ole ettevõtlustulust lubatud maha arvata trahve. Käesolevas asjas pole küsimuse all trahvi ettevõtlustulust mahaarvamise lubatavus. Nagu kaebaja esile toob, puudus tal vaidlusalustel maksustamisperioodidel ettevõtlustulu. Kaebaja maksukohustus tuleneb konkreetsel juhul TuMS §-st 51, mitte §-st
  2. TuMS § 51 kui tulumaksu maksmise erijuhu kontekstis pole tähtsust, kas kaebajal oli ettevõtlustulu või kas kaebaja tasus trahvi ise.
  3. Halduskohus leidis õigesti, et TuMS regulatsioon on põhiseaduspärane. Trahv on ettevõtlusega mitteseotud kulu, sest on äriühingu õigusvastase käitumise tagajärg. Halduskohus on õigesti selgitanud, et Eesti tulumaksusüsteemi arvestades on selliste kulude maksustamine põhjendatud. Tulumaksukohustuse tekkimine ei saa samas sõltuda sellest, kas ettevõtja teenib tulu, mille arvelt trahvi maksta. Vastupidine tõlgendus avaks võimaluse kehtivat regulatsiooni kuritarvitada. Samuti tooks see kaasa ebavõrdse kohtlemise, sest seaks maksukohustuse olemasolu põhjendamatult sõltuvusse ettevõtja majandustulemustest. Trahvide maksustamise puhul poleks sellisel vaheteol legitiimset õigustust.
  4. Halduskohus ei jätnud asjas tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitamata või tähelepanuta. Samuti ei väljunud halduskohus pädevuse piiridest.
  5. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (

§ 108lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt) 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.