← Eesti

4-19-5963/30

Obsah (8)§ 50§ 45§ 891§ 49§ 11§ 46§ 86§ 43

4-19-5963 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. märts 2020, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-19-5963 (233019004407) Kohtunik Heili Sepp Kohtuistungi s

) § 891 lg 1 alusel rahatrahviga 30 trahviühikut ehk 120 eurot. Otsuse ja D N 14.10.2019 väärteoprotokolli kohaselt pani I. Kruglov väärteo toime 07.09.2019 13:30 - 14:00 XXX, ning tegu seisnes järgnevas: I. Kruglov, olles tulirelvade (revolver Nagan nr XXX ja püstol Makarov nr XXX ) ametlik omanik, lõi sellised tingimused, mis võimaldasid antud tulirelvade kõrvalise isiku, aga nimelt oma alaealise poja G K (ik XXX) valdusse sattumist, millega rikkus relva käitlemise nõudeid. Otsuse ja protokolli kohaselt heidetakse talle ette

§ 50

lg 2 ja § 45 lg 2 rikkumist ning väärtegu on sõnastatud järgmiselt: „Relva/tulirelva olulise osa/laskemoona käitlemise nõuete või arvestuse/registreerimise korra rikkumine“. 2. Otsuse põhjendustes on esitatud vastuargumendid I. Kruglovi 28.10.2019 vastulausele, sealhulgas: I. Kruglov tunnistas, et andis oma tulirelvad oma pojale üle tutvumiseks, kuid eitab, et see oleks väärtegu. Videosalvestusel, mis avaldati sotsiaalvõrgus menetlusaluse isiku poja G K poolt, filmib isik istudes juhiistme peal mobiiltelefonile, kuidas ta võtab kaks relva lahti ja paneb kokku tagasi. Videosalvestisel on näha, et laps rikub relva käsitsemise ohutusnõudeid, aga nimelt suunab relv enda suunas ning keegi ei teinud lapsele märkust ega parandanud tema tegevusi. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt ta viibis videosalvestise filmimise ajal väljas sõiduki juures paremal pool. Tema väitel pani ta tol momendil jope selga ning nägi lapse tegevusi relvadega läbi sõidukiukse, kuid menetlejale jääb arusaamatuks, miks relvaloa omanik ei reageerinud ohutusnõuete rikkumistele ja temal ei tekkinud kordagi küsimust „milleks poeg seda filmib“. I. Kruglovi isiku ütluste kohaselt ta ei näinud, et laps tegi videosalvestise, aga jättis sõidukist väljudes oma tulirelvad sõidukisse, kus istus tema laps, ning nägi läbi parempoolse sõidukiukse, kuidas laps hoidis relvad oma kätes. I. Kruglov, väljudes sõidukist, kaotas vahetu kontrolli tulirelvade üle ning tegemist oli juba hoidmise nõuete rikkumisega. I. Kruglovi ütluste kohaselt võttis ta rikkumise päeval tulirelvad endaga kaasa enesekaitseks. V V ütluste kohaselt võttis menetlusalune isik tulirelvad kaasa pojale näitamiseks ja nende kohta jutustamiseks, aga padruneid kaasa ei võetud. Kohtuväline menetleja jõudis järeldusele, et esialgseks eesmärgiks oligi relvade lapse kätte andmine. Kruglov rikkus

§ 45

lg 2 nõudeid, sest hoidis enda kasutuses mootorsõidukis kaks tulirelva ja sellega võimaldas tulirelvadele juurdepääsu kõrvalise isikule. Sõidukist väljudes menetlusalune isik pidi relva kaasa võtma aga mitte sõidukisse jätma, kuna relva võib hoida ainult hoiukohas (mitte sõidukis).

§ 50

lg 2 kohaselt relva ja laskemoona tuleb kanda avalikus kohas varjatult ning viisil, mis välistab nende kadumise või sattumise teise isiku valdusse, samuti juhusliku kahju tekitamise. Kõige rohkem muret tekitab, et suure staažiga relvaomanik Kruglov, kes töötas kauaaegselt relvalubadega, arvab, et tulirelvade lapse kätte andmine on normaalne tegevus. Kaebus ja poolte seisukohad kohtus 3. Kohtuvälise menetleja otsusele esitas 27.11.2019 kaebuse Igor Kruglov, soovides menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteo koosseisu puudumise tõttu. 05.12.2019 kõrvaldas I. 2

(2)4-19-60 Kruglov kaebuses puudused ja kohus võttis selle menetlusse. Kaebuses märgitakse, et uuritav 07.09.2019 toimunud sündmus on täies ulatuses juhtunud eemal lubatud relva hoiukohast aadressil XXX. Relva hoidmise nõuded (

§ 45, § 46 lg 1 ja § 49) piiravad lubatud relva hoiukohta territoriaalselt.

Seega on kaebaja süüdistamine relva hoiunõuete rikkumises alusetu. Ka leiab ta, et alusetu on teda süüdistada relvakandmise nõuete rikkumises vastavalt

§ 50

lõikele 2, mis sätestab relvakandmist vaid avalikus kohas, keelates relva sattumist kõrvaliste isikute valdusse. Relvaseaduses ei ole sätteid, mis kehtestavad relvakandmist väljaspool avalikke kohti. Viide asjaolule, et relva valduse moment on saabunud, kohtuvälise menetluse materjalides puudub. Vastus väärteoprotokolli vastuväitele põhineb suuremalt jaolt üldistel oletustel. Otsuses olev seadusesäte, millel on mitmetähenduslik sõnastus, on tõlgendatud menetlusaluse isiku kahjuks (

§ 50lg 2).

Väärteo kirjelduses on vaid üks rikkumine, kuid süüdistatakse kahe sätte rikkumises, mis ei ole samaaegselt võimalik (

§ 50lg 2 ja § 45 lg 2).

  1. Kohtulikul arutamisel jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja leidis, et tema süü pole tõendatud. Kohtuistungi ajaks oli I. Kruglov asunud positsioonile, mille kohaselt pole üldse tõendatud, et kõneksoleval videol olid tema relvad ja tema poeg. Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et G K ütlused kohtuvälises menetluses saadi seadust rikkudes.
  2. Kohtuvälise menetleja esindaja jäi otsuses kajastatud seisukohtade juurde ja leidis, et Igor Kruglov on inkrimineeritud teo toime pannud, paludes jätta kaebuse rahuldamata. Menetlejal ei ole kahtlust, et videosalvestise peal on menetlusaluse isiku poeg ja menetlusalusele isikule kuuluvad tulirelvad, märkides, et antud vanuses lapsed on väga emotsionaalsed, ja kui näeme, et laps oskab nii hästi tulirelvi käsitleda ja tal on relvadele vaba juurdepääs, siis puudub kindlus, et tulevikus ei tule laps kooli ega hakka nö relvade abil oma probleeme lahendama. Kohtuväline menetleja meenutas traagilist näidet Eestist, kus laps tulistas koolis õpetaja isa relvaga surnuks. Relvaomanik peab välistama olukorrad, kus kasvõi üks padrun, rääkimata relvast, satub lapse kätte, kes selle ohtlikkust ei taju. Tulirelva käitlemise nõuete rikkumisega kaasnev oht on eriti kõrge alaealise puhul, kellel puudub relvaluba ja väljaõpe. Kohtuväline menetleja meenutas, et kohtuotsus on igal juhul signaal kõikidele antud juhtumi osalejatele kui ka ühiskonnale ja küsis: kui antud tegu mõistetakse õigeks, siis millist signaali see annab ühiskonnale? Kas on aktsepteeritav, et alaealine laps kasutab tulirelva ja sellest on teadlikud klassikaaslased, õpetajad, vanemad ja politsei? Relv ise on oht ning veelgi suurem oht relva olemine sellise inimese käes, kellel puudub vastav luba. Kohtus uuritud tõendid
  3. Kohtuistungile kutsuti kõik isikud, kes andsid ütlusi kohtuvälises menetluses: menetlusalune isik, tunnistajad M L , D M , T B , G K , V V , ning asjatundjad (kogenud laskeinstruktorid, kelle eriteadmisi relvadega seoses istungil kahtluse alla ei seatud) A K ja R D. Menetlusalune isik, tema abikaasa V V ja poeg G K keeldusid KrMS § 71 lg 1 p 1 ütluste andmisest enda ja oma lähedase vastu (tl 101, 111). Teised isikud kuulati kohtuistungitel üle.
  4. Kohtuistungil vaadati korduvalt videosalvestist DVD-R-l ümbrikus tl 84, mida on vaadeldud 18.09.2019 vaatlusprotokollis (tl 61-63). Videosalvestist vaadati ka mõlema asjatundja ülekuulamise käigus ja neid selle kohta küsitledes (tl 108 ja 120). Selle sotsiaalvõrgustikus VKontakte (VK.com; mobiilil: m.vk.com) asunud videosalvestuse andmed saatis politseile Tunnistaja T B , kes kinnitas seda nii kohtuistungil kui ka kohtuvälises menetluses ülekuulatuna (tl 32-35, 106).
  5. 04.02.2020 kohtuistungil uuriti lisaks ka toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid. Igor Kruglovil olevate relvade kohta on kriminaalasjas 11.09.2019 läbiotsimismäärus ja protokoll (tl 4246), millest nähtuvalt I. Kruglov andis oma elukohas vabatahtlikult välja püstoli Makarov nr XXX ja revolvri Nagan nr XXX , relvaregistri väljatrükk Igor Kruglovi kohta (tl 11.09.2019) ning mõlema mainitud relva vaatlusprotokollid (tl 55-60) ja nende asitõendina üleandmise akt (tl 75). Samuti uuriti kohtuvälise menetleja poolt kohtus esitatud dokumentaalse tõendina Manteeameti andmebaasi 3

(2)4-19-60 väljatrükki selle kohta, et Igor Kruglov kasutab sõidukit Peugeot (tl 122, 126). KOHTU PÕHJENDUSED
  1. Kuna VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollib kohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ja lahendab VTMS § 133 loetletud küsimused. Muuhulgas peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse, kas teo on toime pannud menetlusalune isik ning kas see on väärtegu ja õigesti kvalifitseeritud.
  2. VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi lõpetatakse väärteomenetlus siis, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Väärteokoosseisu tunnuste tuvastamine isiku käitumises eeldab menetleja kontrolli, kas teo asjaolud vastavad süüteokoosseisu kirjeldusele. Isegi kui nõustuda kohtuvälise menetleja seisukohtadega siseturvalisuse ja relvaregulatsiooni ideoloogia osas, ei saa I. Kruglovile väärteo toimepanemist süüks panna, kuna väärteosüüdistuses kirjeldatud ja tuvastatud faktid ei ole vastavuses ühegi süüteo tunnustega. Seega tuleb kohtul kaebus rahuldada ja väärteoasi alljärgnevatel põhjustel lõpetada.
  3. Kohus analüüsib esmalt, millised väärteoprotokollis kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendatud (jaotis A), seejärel käsitleb väärteosüüdistuse (väärteoprotokolli) vastavust nõuetele (B) ja hindab teo vastavust väärteokoosseisule (C). Viimaks käsitleb kohus muid üksikküsimusi (D). A. Faktilised asjaolud
  4. Väärteoprotokolli kohaselt on I. Kruglovile etteheidetava teo asjaolud järgmised: ajavahemikul 07.09.2019 13:30 - 14:00 XXX lõi ta tulirelvade revolver Nagan nr XXX ja püstol Makarov nr XXX ametliku omanikuna sellised tingimused, mis võimaldasid antud tulirelvade kõrvalise isiku ehk oma alaealise poja G K (ik XXX) valdusse sattumist.
  5. Kohtu hinnangul saab süüdistuses eristada järgmisi faktilisi asjaolusid, mis on ka tõendatud: 07.09.2019.a oli Igor Kruglov Virumaa metsas ja seal sattusid temale kuuluvad tulirelvad revolver Nagan nr XXX ja püstol Makarov nr XXX tema 01.10.2007 sündinud poja G valdusesse. Tõendid viitavad seejuures, et nendega koos oli metsas Kruglovi abikaasa V V ning G tegi sellest, kuidas ta neid relvi lahti võtab, kokku paneb ja tulistamist jäljendab, mingisugusel ajahetkel video, mille laadis üles suhtlusvõrgustikku VKontakte (VK.com). Kas Kruglov andis relvad oma lapseealisele pojale ise üle või sai poiss relvad kätte isa märkamata, kohtu käsituses olevatest tõenditest ei ilmne ja selle kohta pole seisukohta ka väärteoprotokollis. Isikulisi tõendeid puudutavad erisused
  6. Kohus loeb eelöeldu tõendatuks sõltumata sellest, et tõendite pakett on seoses I. Kruglovi, V. V ja G. K ütluste andmisest keeldumisega märgatavalt ahenenud. Kohtuvälises menetluses andsid nad juhtunu kohta detailseid ütlusi.
  7. Tuleb nõustuda I. Krugloviga, et G. K ütlused ei olnud seadusliku tõendina kasutamiskõlbulikud ka kohtuvälise menetleja jaoks. Nimelt nähtub G K tunnistajana ülekuulamise protokollist (tl 39-41), et ülekuulamise eel teavitati teda järgmisest õigusest ja kohustusest: „Ülekuulatavale on selgitatud tema kohustust anda tõeseid ütlusi juhtunu kohta ning õigust keelduda ennast süüstavate ütluste andmisest.“ Seega ei teavitatud teda õigusest keelduda ütluste andmisest, mis võiks süüstada tema isa või muud KrMS § 71 lg 1 p 1 nimetatud lähedast. Sellise minetusega rikkus menetleja VTMS § 31 lg 1 ning KrMS 66 lg 3 ja § 71 koostoimest tulenevat kohustust. Praeguses asjas viidi menetlust läbi lapstunnistaja isa süüdistuses, mistõttu oli sellest õigusest teavitamisel kahtlemata sisuline tähendus. Riigikohus on leidnud, et nii saadud tõend ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt menetlusõigust (nt RKKKo 3-1-1-73-15, p 18-20).
  8. Mis puudutab I. Kruglovi ja tema abikaasa ütlusi, siis erinevalt kriminaalmenetlusest (vrd KrMS 4
(2)4-19-60 § 291 lg 1 p 2 ja § 294 p 1) ei ole kohtul väärteo kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumise korral võimalust pöörduda sama isiku kohtueelsete ütluste poole. VTMS § 98 lg 5 ja § 99 lg 9 näevad üheselt ette, et kohtuvälisele menetlejale antud ütlused avaldatakse vaid siis, kui isik pole (mõjuval põhjusel) kohtusse ilmunud. Praegusel juhul ilmusid mõlemad kohtusse ja keeldusid seal ütlusi andmast. Seega ütluste avaldamise võimalus puudub. VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid üksnes siis, kui VTMS-s pole sätestatud teisiti ning arvestades väärteomenetluse erisusi. Selles küsimuses tuleb möönda, et VTMS näeb varasemate ütluste kohtus avaldamise ja tõendina kasutamise osas ette otsesõnu teistsugused reeglid kui kriminaalmenetlus. Kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudub selge VTMS §-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine oleks väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-53-16, p-d 19-21). Seega ei saa kohus neid ütlusi istungil uurida ja KrMS § 15 kohaselt tugineb kohus vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud.
  1. Kuigi kohus ei saa tugineda V. V ja G. K ülekuulamistel antud ütlustele, ei jää siiski neist isikulistest allikatest pärinevad tõendid täiel määral kõrvale. VTMS § 31 lg 1 kohaselt järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid VTMS-s sätestatud erisusi arvestades. Seega kohaldub ka väärteomenetluses isikulisi tõendeid puudutava sättena KrMS § 66 lg 21, millest praegusel juhul on asjakohased punktid 1 ja
  2. Need näevad ette, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui: (p 1) vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata KrMS § 291 lõikes 1 nimetatud põhjusel (st näiteks kui isik keeldub ütluste andmisest) või (p 3) tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega.
  3. Praegusel juhul, kuigi V. V ja G. K keeldusid ütluste andmisest, on sellel alusel võimalik kasutada tõendina tunnistaja, XXX sotsiaalpedagoogi T B ütlusi selle kohta, mida tema kuulis neid ütlevat kohtumisel, mis korraldati koolis pärast video üleslaadimist ja avastamist. Arvestades, et videol relva käidelnud G. K on selles koolis õpilane ja V. V õpetaja ning nende isa ja abikaasa on käesolevas asjas süüdistuse saanud, siis saab veendunult väita, et selle relvakäitlemise omaksvõtt oli ilmselgelt vastuolus nende huvidega, sest võis tuua kogu perele probleeme ja pahandust (ja tõigi).
  4. Kohtu hinnangul on mõistlikule inimesele kahtluseta ilmne, et olukord, kui endise kogenud politseiametniku/ praeguse relvaomaniku ning kooliõpetaja 11-aastane poeg, kellel on koolis olnud agressiooniga probleeme (seda tõendavad D M ja T B ütlused, tl 104 ja 106) demonstreerib sotsiaalmeedias järelevalveta videol oma osavust kahe isale kuuluva tulirelvaga ja seda, et tal on need relvad käepärast, heidab varju kogu perele. Sellise olukorra teadvustamine võib seada kahtluse alla ka mõlema täiskasvanu vanemlikud oskused ja vastutustunde ühiskonna ees. Seda kinnitab juba asjaolu, et kohtuistungil on nad kõik koos perepeaga keeldunud ütlusi andmast, kuna see võiks süüstada neid endid või G. K. Seega on alust võtta arvesse T. B ütlusi, milles ta vahendab G. Kruglovilt ja V.V alt kuuldut. I. Kruglovi relvade sattumine G. K valdusesse
  5. Faktiliste asjaolude tuvastamisel saab tugineda eeskätt videosalvestusele, mis oli suhtlusvõrgustiku VK.com veebisaidil ja on talletatud toimikus DVD-R-le (teisisõnu filmile – edaspidi nimetatud: Video; vt ka eespool otsuse p 7), selle vaatluse protokollile (VtMS § 31 lg 1, 314, KrMS 63 lg 1 ja § 86), käesoleva otsuse p-s 8 nimetatud dokumentaalsetele tõenditele ja tunnistajate D M ja T B ütlustele. Nimetatud tõendite kogumis, mille usaldusväärsust kinnitavad lisaks asjatundjate ja tunnistaja M L ütlused, on tõendatud asjaolud sellistena, nagu kohus neid otsuse p-s 13 kirjeldas.
  6. 1 min 54 sekundi pikkusel Videol (ekraanil faili nimetus WUWU3801.mp4) on talletatud, kuidas mobiiltelefoni ekraanil kulgeb m.vk.com (st vene suhtlussaidi VKontakte) lehel videosalvestis 5
(2)4-19-60 VID_20190907_154507.mp4, mille pikkus on ekraanilt nähtuvalt 1 min 42 sekundit. Veebilehel nähtavate andmete kohaselt on selle üles laadinud G K
  1. septembril 2019 ja videol on olnud 44 vaatamist. Jätkuvalt on Videol näha mainitud vk.com lehele üleslaetud videoklipp, millel on näha inimene, kes tegeleb kahe relvaga. Ta istub auto esiistmel. Temast on näha jalad, mis on sinistes auguga dressipükstes ja üsna kummikutes, ja parem käsi, hiljem juba mõlemad käed. Arvestades kehahoiakut, kadreeringut ning käeliigutusi, kui ta puudutab telefoni (sellel midagi lülitades), filmib relvadega tegelev isik ennast samal ajal mobiiltelefoniga; algul kasutab ta selleks vasakut kätt, hiljem (alates 1:08) kasutab ta relva käitlemiseks mõlemat kätt, olles tõstnud mobiiltelefoni oma näo juurde ja selle kuidagi sinna kinnitanud. Jalgade hoiakust (enamasti põlvedest laiali, kui ta just põlvi relva hoidmiseks ei kasuta) ja kätest (tömbid lapselikud sõrmed, lamedad tömbid küüned) ning hingetõmbe tämbrist (1:04) saab järeldada, et tegemist on kõige tõenäolisemalt poisiga. Sellele viitab ka see, et isik on väheldase kehaga. Alates 1:08 on näha roolil olevast märgisest, et relvakäitleja istub sõiduautos Peugeot; alates 1:11 on näha, et auto on pargitud kuhugi suhteliselt kõrgele kohale, kust avaneb läbi hõredate puutüvede vaade veekogule, mille teisel kaldal on roheline metsamassiiv, mis on video salvestamise aegse valge ilmaga selgelt näha. Kuni 0:56 tegeleb isik filmil revolvriga, alates 0:57 püstoliga, vajutades revolvri päästikut ja võttes relvad osadeks lahti (sh eemaldab revolvril padrunitrumli, püstolil püstolikelgu, paneb selle tagasi jne). Kõiki neid tegevusi on kirjeldatud õigesti ka sama videosalvestise vaatluse protokollis (tl 61-63). Ühtegi teist inimest peale selle inimese, kes tegeleb kahe relvaga, videol näha ega kuulda pole.
  2. Tunnistaja, XXX kooli õpetaja D M (tl 104-105) ütlustest nähtuvalt avas ta
  3. septembril oma sotsiaalvõrgustiku VKontakte ja nägi uudiste all kohe seda videot, mis oli laaditud üles poisi G K kodulehele. See video häiris teda, mistõttu ta edastas selle kooli sotsiaalpedagoogile T B , kes edastas selle politseile. Videolt on näha käed, mis panevad püstolit kokku ja need on tunnistaja arusaama järgi poisi käed. Poiss on kummikutega autos Peugeot, õues on roheline, mingi mets või loodus. Ühtegi teist inimest pole näha. Tunnistaja arvas, et see G K on tema koolist, sest tunnistajal on VKontakte sõprade hulgas palju õpilasi. Video häiris teda, sest see tundus olevat mingi signaal seoses tänapäeval tekkinud olukorraga. Tema arvates tuli sellisest videost signaal saata, sest laps sellel võtab kiiresti lahti ja paneb kokku relva.
  4. Tunnistaja, XXX sotsiaalpedagoogi T B ütlustest (tl 105-107) nähtuvalt pöördus
  5. septembril 2019 tema poole õpetaja D M infoga, et nende kooliõpilase sotsiaalvõrgustikus VKontakte on üles laetud video, kust on näha, et laps paneb kokku ja võtab lahti relva. Kuna see oli tõsine asi, konsulteeris ta kolleegidega ja otsustati pöörduda kooli kureeriva noorsoopolitsei inspektori poole; tunnistaja näitaski talle videosalvestist, mille D oli talle saatnud, ja info anti politseile edasi. Tunnistaja, kes kasutas vaheldumisi nimesid G ja G (seletades seda sellega, et G nimetatakse vene keeles ka G ), selgitas, et kõnealune video oli G K sotsiaalvõrgustiku kodulehel ja tema tunneb vaid üht G K , kes on käinud nende koolis 1.klassist peale. Videol oli autos Peugeot inimene, keda tunnistaja pidas riietuse ja küünte järgi poisiks. Selleks, et kindlaks teha, kas see on G K , kes käis nende koolis, kutsusid tunnistaja ja politseiinspektor kohale G ja tema ema (õpetaja samas koolis). Kohtumisel olid politseiinspektor L , G K , V V ja T. B . M L näitas seda (M saadud) videot kohtumisel G K ja V V .
  6. Tunnistaja B andis järgmisi ütlusi: „Kui esitasime G küsimuse, kas see on sinu video, kas sina oled sellel videol, G ütles jah. Ütles, et tema võttis lahti ja pani kinni relva. Selle juures viibis V V . Tema ütles, et selle juures viibisid mõlemad vanemad, nii ema kui isa. Nad sõitsid perega välja metsa tookord. Seal siis isa võimaldas seda relva näidata.“ Tunnistaja märkis ka, et ta on õppinud kõrgkoolis sotsiaalpedagoogiks ja muuhulgas on tema õpe õpetanud tal aru saama, millal lapsed valetavad ja millal mitte. Kui G K ütles, et tema on videol, siis rääkis ta tunnistaja arvates tõtt. Tunnistaja on puutunud Igor Kruglovi kui lapsevanemana kokku ka varem seoses poja probleemidega koolis. Tunnistaja ega menetlusalune isik ei viidanud nendevahelistele konfliktidele või vaenule . Kohtul ei tekkinud kahtlust tunnistaja ütluste tõesuses. 6
(2)4-19-60
  1. Kohus saab KrMS § 63 lg 2 tähenduses menetlusliku asjaolu tõendamiseks (T. B ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja selle kinnituseks, et T. B ütlusi saab käsitleda KrMS § 66 lg 21 alusel) kasutada ka tunnistaja M L ütlusi (tl 110-111), kes viibis G K ja V V peetud vestluse juures. Samuti kinnitavad selle tunnistaja ütlused, et Video, mis oli toimikus ja mida kohtuistungil vaadeldi, on seesama, mille tema sai XXX koolist ja mida käsitleti ka kohtumisel G K ja tema emaga.
  2. Tunnistaja M L , XXX, selgitas, et umbes septembrikuu alguses helistas talle sotsiaalpedagoog T B XXX, kellega ta teeb koostööd, kuna teenindab XXX. B selgitas, et keegi õpetaja või õpilane andis teada, et sotsiaalvõrgustikku oli laetud salvestis, kust on näha, et oletavasti õpilane tegi lahti ja pani kokku püstolit. Tunnistaja läks kooli ja T avas umbes 2-minutise videosalvestise oma konto kaudu sotsiaalvõrgustikus, millelt oli näha, et sõiduki rooli taga istub inimene, kes teeb esmalt ühe käega mingeid liigutusi revolvriga, vajutab päästikut, aga pärast proovib ka ühe käega lahti teha püstolit PM. Proovis ühe käega lahti teha, pärast tundus, et kinnitas mobiiltelefoni või salvestamisseadme oma pähe ning juba kahe käega teeb lahti ja paneb kokku püstolit. Roolis on Peugeot logo, kedagi teist näha pole. T selgitas, et konto nimega G K kuulub ilmselt 12-aastasele G K , mistõttu G ja tema ema (sama kooli XXX) kutsuti koos sotsiaalpedagoogi kabineti ja tunnistaja näitas neile seda videot. G kinnitas, et ta salvestas selle video ja pani oma kontole. Ema selgitas, et isa Igor Kruglov lubas pojal tegeleda püstoliga ja õpetas, kuidas lahti saab teha. Tunnistaja täpsustas, et V V kinnitas, et videol on tema poeg. G kinnitas, et see on tema konto ja tema video ning rääkis, et ta esmalt tegi ühe käega lahti, pärast kinnitas mobiiltelefoni, ja siis tegi kahe käega lahti, viimast vastusena M L küsimusele, kuidas oli võimalik salvestada ja lahti teha. Tunnistaja kinnitas, et salvestas selle video oma mobiiltelefonile ja edastas politseis D N .
  3. Niisiis kinnitavad M L ütlused T B ütlusi. Samuti veenavad need, et V V ja G K omaksvõtt, et videol oli just tema ja tema isa relvada, oli vastuolus nii V V kui G K huvidega, mistõttu on alust kohaldada KrMS § 66 lg 21 p-i
  4. Seda, et kohtumisel nende poolt väljendatud omaksvõtt võis kaasa tuua nö pahandusi koolis ja politseiga ja oli seega rääkijate huvide vastane, kinnitavad järgmised tunnistaja L sõnad: „Minu meelest ei ole võimalik, et vanemad istuvad kõrval ja vaatavad kuidas laps salvestab mobiiltelefoniga, kuidas ta teeb lahti tulirelva. Ma palusin kustutada video. Ütlesin, et ilmselt on vaja veel selgitusi anda politseile. Pärast seda rääkisin juba väärteomenetleja D N sellest juhtumist. D otsustas, et on vaja alustada menetlus./…/ Ei ole elus usutav, et vanemad midagi õpetavad oma lapsele ja temaga, ta ise ainult midagi teeb ühe käega, pärast kahe käega. Selge, kui täiskasvanud isik kõrval oli, siis ta andis korraldusi või midagi. Mulle tundus see asi väga kahtlane. Selge, et ema ei taha rääkida ka, kuidas juhtus nii, et laps oli püstoliga paari minuti jooksul üksi.“
  5. 11.09.2019 läbiotsimismäärusest ja protokollist (tl 42-46) nähtuvalt andis I. Kruglov oma elukohas vabatahtlikult välja püstoli Makarov nr XXX ja revolvri Nagan nr XXX . Mõlema relva kohta on koostatud põhjalikud vaatlusprotokollid koos lisatud fotodega (tl 55-60) ja samuti on nende kohta koostatud väärteomenetluses asitõendina üleandmise akt (tl 75).
  6. Kohus saab järeldada, et nende kahe relva näol olnud väärteomenetleja arvates tegemist süüteo objektiks olnud asendamatute asjadega, mis on kasutatavad tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. Väärteosüüdistusest saab järeldada, et just nende relvadega pandi väärteomenetleja arvates toime relvaseaduse rikkumine. See, et relvad võeti ära eesmärgiga neid asitõendina käsitleda ja vaadelda, tuleb selgelt välja ka läbiotsimismääruse tekstist, mille kohaselt oli läbiotsimise põhjuseks kahtlus, et just need kaks relva on sattunud alaealise G K kätte (tl 42). Läbiotsimisprotokollis (tl 45-46) on punktis 9 („Protokolli lisad“) kirjas: „Välja antud relvad (püstol Makarov ja revolver Nagan) on lisatud (asitõendina väärteotoimikus) juurde“. Läbiotsimismäärusest nähtub, et otsiti sihilikult just neid relvi (Püstol Makarov 9mm ja revolver Nagan), mis kuuluvad Igor Kruglovile, kel on vastav relvaluba XXX, millel on nende relvade hoiukohaks märgitud relvaregistri kohaselt XXX. Toimikus on ka dokumentaalse tõendina väljatrükk relvaregistrist (tl 53), milles kinnitatakse, et Igor Kruglovil 7
(2)4-19-60 on relvaloa XXX alusel püstol Makarov XXX ja revolver Nagan XXX (vähemalt alates 04.06.2015). Kokkuvõttes on relvad KrMS § 124 lg 1 mõttes asitõendid. Kuigi kohtuistungil ei vaadeldud relvi endid, uuriti toimikust dokumentaalse tõendina nende vaatlusprotokolle. KrMS § 63 lg 1 loetleb tõendite liigid ning nimetab iseseisvate tõendiliikidena nii asitõendeid kui ka uurimistoimingu protokolle. Vaatlus (sh asitõendi vaatlus) on tulenevalt KrMS §-dest 83 ja 86 uurimistoiming.
  1. Keegi ei vaidlustanud vaatlusprotokollide täpsust ja asjakohasust ega osundanud nende ebausaldusväärsusele. Keegi ei palunud kohtuistungil relvi vahetult vaadelda. Kohus ei pidanud ka ise, arvestades relvade ohtlikku olemust ja nende käitlemisega seotud piiranguid, vältimatult vajalikuks relvade kohtumajja toomist, kuna polnud alust arvata, et relvad annaksid vaatlusprotokollidele lisaväärtust. Kokkuvõttes on see, et kohtus uuriti vahetult üksnes relvade vaatlusprotokolle, KrMS §-ga 63 kooskõlas.
  2. Seega on I. Kruglovi väide, et kriminaalasjas asitõendid puuduvad, ainetu. Ta põhjendas seda sõnadega, et menetleja pole pidanud vajalikuks tunnistada relvi asitõendiks. Tunnistaja M L ja asjatundja R D ütlustest (tl 107, 110) ilmnes, et I. Kruglov on XXX, mistõttu võib oletada, et oma argumentides juhindub I. Kruglov mitte kehtivast õigusest, vaid kuni 31.12.2003 kehtinud kriminaalmenetluse koodeksist, mille § 62 nägi tõesti ette asitõendiks tunnistamise vastava määrusega. Alates 2004.a kehtiv KrMS asitõendiks tunnistamist kui liigset formaalsust ette ei näe. Asitõendi tunnused fikseeritakse vaatluse protokollis (KrMS § 124 lg 2: „ Kui asitõendina kasutatavat objekti ei ole uurimistoimingu protokollis tõendamiseks vajaliku üksikasjalikkusega kirjeldatud, tehakse asitõendi tunnuste talletamiseks selle vaatlus”). Antud asjas on mõlemat läbiotsimisel ära võetud relva põhjalikult vastavates vaatlusprotokollides vaadeldud, kusjuures vaatluse käigus on ka kontrollitud, et mõlemad relvad on töökorras.
  3. Tutvunud vaatlusprotokollidega ja neis sisalduvate fotodega ning vaadanud Videot, ei tuvastanud kohus ühtegi erinevust Videol olevate ja vaadeldud relvade vahel. Videol ei ole näha relvade seerianumbreid, küll aga on esimesena käideldud revolver kõigilt välistelt tunnustelt (kuju, osad lahtivõetuna, raamile graveeritud täht numbriga 1935 selle all) silmnähtavalt ühesugune vaatlusprotokollis kajastatud revolvriga, mis kuulub I. Kruglovile. Videol teisena käideldav püstol Makarov on samuti oma tunnuste (kuju, osad lahtivõetuna, käepideme muster ja värv ning viisnurk sellel) poolest kõigiti samasugune, nagu I. Kruglovile kuuluv ja vaadeldud püstol. Seda, et videol ja vaatlusprotokollidel on samasugused relvad, nii palju kui silm eristab, kinnitas ka asjatundja R D, kes kõrvutas mõlemaid kohtusaalis (tl 109). Sama küsimust kohus videoülekuulamise teel üle kuulatud asjatundjalt A K ei küsinud, kuid ka viimane kinnitas viivituseta, et videol käideldakse esmalt revolver Nagani ja seejärel püstol Makarovit (tl 120). Mitte keegi ei toonud kogu kohtumenetluse ajal esile ühtegi detaili, mille poolest videol olevad kaks relva erineksid I. Kruglovile kuuluvatest relvadest, mis kajastuvad vaatlusprotokollidel.
  4. Oluliseks tõendiks on ka kohtuvälise menetleja poolt kohtus esitatud dokumentaalne tõend ehk Manteeameti andmebaasi väljatrükk selle kohta, et Igor Kruglov kasutab liisitud sõidukit Peugeot reg nr XXX, mis on toodud Eestisse 28.04.2018 ja registreeritud Eestis 18.07.2018 (tl 122, 126). Kasutajaks on märgitud ka V V , millest võib järeldada kahtluseta, et tegemist on sõidukiga, mida kasutab menetlusaluse isiku pere.
  5. Eeltooduga on kohtu hinnangul tõendamist leidnud järgmised tõsiasjad: 1) Igor Kruglovile kuuluvad revolver Nagan ja püstol Makarov, mis on silmaga eristamatud Videol käideldud kahest relvast, 2) Igor Kruglov kasutab sõidukit Peugeot ja tal on XXX.a sündinud poeg G , 3) G (ehk G ) K sotsiaalmeediakontole laaditi 07.09.2019 üles video, kus poisikeseliku kehaga inimene võtab lahti ja paneb kokku sõidukis Peugeot revolvrit Nagan ja püstolit Makarov, taustaks loodus, 4) G K võttis T B ütluste kohaselt omaks, et kõnealusel videol, mis laaditi üles G K sotsiaalmeediakontole, tegeleb just tema relvadega, ning ka tema ema V V kinnitas tunnistajale, et sõideti metsa selleks, et 8
(2)4-19-60 G relva näidata. Kõiki neid fakte hinnates pole kohtul kahtlust, et eelviidatud Videol on tõepoolest Igor Kruglovi poeg G oma isa Igor Kruglovi relvadega Igor Kruglovi kasutatavas autos. Kuigi videolt ei ole näha relvade seerianumbreid, ei ole nende numbrite nägemine tõendamise seisukohalt hädavajalik. Tõendite kogumis on kokkulangevuste hulk, mis seovad just Igor Kruglovi videol nähtavate relvadega, nii suur, et kohtu hinnangul ei jää selles mingit kahtlust.
  1. Eelnevast johtuvalt on tõendatud, et eelmainitud kaks relva sattusid kirjeldatud sündmuse käigus 01.10.2007 sündinud G K valdusesse. Ta on täna XX-aastane, aga väärteoprotokollis nimetatud ajal oli 11-aastane. Nagu nähtub videolt, mida kinnitavad ka T B vahendatud G. K ja V. V a ütlused, olid kaks relva, mis on p 34 kohaselt tuvastatavad I. Kruglovi relvadena, video tegemise ajal G K käes. Videolt on näha üheselt, kuidas ta kõrvalise isiku mõjutuseta ja tajutava juuresolekuta võtab neid osadeks lahti ja paneb kokku, tehes sellest segamatult videosalvestust. Nähtaval pole ühtegi teist inimest. Videol on heli ja sellelt ei kuuldu peale ühe inimese hingamise ühegi kõrvalise isiku hääli. Seega on kahtluseta tõendatud, et Video salvestamise ajal teostas relva üle tegelikku võimu tol hetkel just G K . See on muuhulgas kooskõlas ka asjaõigusseaduse §-s 32 esitatud valduse mõistega. Kaebuses ja vastuväidetes on I. Kruglov järjekindlalt leidnud, et valdust ei olnud saabunud, kuid tema põhjendused jäävad arusaamatuks. Võimalik, et ta on ajanud segi valduse ja omandi (AÕS § 68) mõisted.
  2. I. Kruglov, kes kohtuvälises menetluses ega ka kaebuses ei vaidlustanud videol kujutatud relvade talle kuulumist ega seda, et videol on tema poeg, asus kohtuistungil varasemast positsioonist erinevale positsioonile ja seadis kahtluse alla enda seoses väärteosündmusega üleüldse. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo 18.12.2007, 3-1-1-85-07, p 9.1; 20.01.2014, 3-1-1-133-13, p 23; 06.10.2016, 3-1-1-58-16, p 42 jpt). Kõrvaldamata kahtlus isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt RKKKo 27.06.2015, 3-1-1-49-16, p 21; 3-1-1-77-15, p-d 18–19). Praegu on tegu just sellise olukorraga, kus kaitsetaktikad drastiliselt muutnud menetlusalune isik ei ole esitanud oma uudse kaitseversiooni kontrollimiseks mingeid tõendeid. Kõik asjas olemasolevad seaduslikud tõendid kinnitavad väärteosüüdistuses kajastatud sündmuste käiku otsuse p-des 13 ja 35 kujul.
  3. Seejuures ei kõiguta veendumust, et Videol on G K , ka järgmine nüanss, mida menetlusalune isik ei ole kunagi enda kaitseks kasutanud. G K VKontakte-kontol (vt nt tl 64) on ta märgitud 16aastaseks, kuigi ta oli sel ajal 11-aastane. Samas ei ole menetluse vältel kordagi vaidlustatud, et konto, kuhu video oli üles laetud, kuulus just I. Kruglovi pojale. T. B ütlustest nähtuvalt võttis selle omaks ka G. K ise. See, et vanus oli vk.com lehel konto tegemiseks suuremaks valetatud, on kohtu hinnangul kooskõlas noorte käitumistavadega. On üldteada, et eelteismelised ja alaealised üritavad jätta endast sageli vanemat muljet, et pääseda mööda eapiirangust. Samuti nähtub veebilehelt https://vk.com/terms ja sealsamas olevalt registreerumisvormelilt, et nooremad kui 16-aastased ei saakski kontot teha (st hilisema sünniaastaga pole infotehnoloogiliselt võimalik registreeruda). Seega selleks, et kontot avada, pidi Kruglov end paratamatult vanemaks valetama. Kohus käsitleb seda asjaolu KrMS § 60 lg 3 kohaselt üldtuntud asjaoluna, mille kohta saab usaldusväärset teavet kriminaalmenetlusvälistest allikatest. Asjaolu, et lapseealistel on sotsiaalmeedias kontod, mille tegemiseks eiravad nad kehtestatud vanusepiiranguid, on samuti tänapäeva maailmas üldteada asjaolu. Sündmuse aeg ja koht 9
(2)4-19-60
  1. Kohtumenetluses muutunud kaitsetaktika on kujundanud olukorra, kus väärteo toimepanemise konkreetse koha ja aja kohta pole enam nii palju teavet kui kohtuvälises menetluses. Samas aga pole keegi esitanud tõendeid, mis vastustaks väärteosüüdistuses nimetatud aega ja kohta. Kuigi I. Kruglov on asunud enda seost sündmusega üldse eitama, pole ta aktiivsele kaitsele asudes nimetanud alibit ega väitnud, et ta oleks olnud süüdistuses nimetatud ajal olnud kusagil mujal kui Alutaguse vallas.
  2. Esialgses käsitsi koostatud väärteoprotokollis (tl 28) on märgitud väärteo toimepanemise kohaks Alutaguse vald, Kurtna mets, täiendavas väärteoprotokollis on sellest saanud Kurtna küla (tl 27). Vaidlustatud otsuses on põhjendustes märgitud vastulausele vastates, et infosüsteem, kus väärteosündmusi registreeritakse, ei võimalda märkida sellist kohta nagu Kurtna mets ja seetõttu märgiti lähim koht – Kurtna küla. Eelnevas vastulauses väärteoprotokollile (tl 71) on menetlusalune isik kritiseerinud väärteokohana nii määratlust „Kurtna mets“ kui ka „Kurtna küla“, mööndes ka enda raskusi koha määratlemisel, pidades õigeks öelda „mets Kurtna järvede juures“, mõistes selle all „kogu territooriumi alates vahetult järvedest Peipsi järve kallasteni.“
  3. Kohtu käsutuses olevatest tõenditest saab järeldada, et Videole salvestatud relvakäitlemine toimus metsases piirkonnas Narva lähistel, kus on veekogu. T B ütluste kohaselt rääkis V V 08.09.2019, et perega sõideti metsa, mis langeb kokku Videolt nähtuva vaatega. Videolt on näha suhteliselt laia veekogu, mida ääristab mets. Kuna V. V ütles T. B , et perega sõideti metsa, mainimata seejuures täpset kohta, saab sellest järeldada, et oluline oli minna just metsa, mitte kuhugi kindlasse kohta. Nii saab mõistlikult eeldada, et mindi mõnda kodu- (Narva-) lähedasse metsa Ida-Virumaal. Narvale lähim looduskaitseala on Alutaguse vallas Kurtna järvestiku lähistel (ligi 1 h sõitu Narvast). Arvestades, et videol on veekogu ja metsamassiiv, on tegemist väga suure tõenäosusega just Kurtna järvestiku aladega, kus viibimist on menetlusalune isik ka oma vastulauses kinnitanud. Samas, isegi kui vastulause kõrvale jätta, on kohtu arvates mõistlik ja tõenditega kooskõlas asuda seisukohale, et Video relvakäitlemisest tehti kuskil Ida-Virumaa metsas. Vastupidised tõendid puuduvad (vt ka otsuse p 36).
  4. Väärteo toimepanemise ajana on mõlemas väärteoprotokollis märgitud 07.09.2019 13:30 - 14:00 ja seda pole kunagi vaidlustatud. Menetlusalune isik ei ole (mh kohtus) väitnud, et ta polnud nimetatud ajal Alutaguse vallas. Kuna menetlusalune isik enam ise ütlusi ei anna, tuleb sündmuse aja osas juhinduda olemasolevatest tõenditest. Videolt (vt ka vaatlusprotokoll tl 61) nähtub, et video laaditi üles
  5. septembril
  6. Arvestades, et videol on kohtu hinnangul kujutatud toona XX-aastast poisikest, kes Videolt nähtuva kohaselt tahtis oma sotsiaalmeediasõpradele muljet avaldada sellega, kuidas ta relvi käsitleb, siis pole ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust oletada, et video tegemise ja selle üleslaadimise vahele jäi märkimisväärne ajavahemik. Pigem on mõistlik eeldada, et ta ruttas kohe videot teistele näitama. Nii tuleb pidada usutavaks ja tegelikuks, et ta laadis video üles kohe, kui ta oli selle teinud. Tuleb võtta arvesse ka seda, et 7.09.2019 on laupäev ehk esimene puhkepäev pärast koolinädalat. Kuivõrd tõenditest nähtuvalt sõitis pere autoga metsa, siis on äärmiselt ebatõenäoline, et nad tegid seda keset töö- või koolipäeva. Ka see asjaolu veenab selles, et mainitud relvakäitlemine toimus just selsamal 7.09.2020 päeval.
  7. Seega, kuna kohtus uuritud tõendite kogum on napim kohtuvälisest menetlusest, on väärteosündmuse aega ja kohta võimalik tuvastada, aga mõnevõrra ebamäärasemalt kui väärteoprotokolli koostamise hetkel. Selliste ebatäpsuste teke ei ole siiski lubamatu väljumine väärteoprotokolli piiridest.
  8. Kui kohtuväline menetleja märkis väärteosüüdistusse väärteo toimepanemise aja ja koha väga detailselt, siis ei teinud ta seda mitte juhuslikult, vaid juhindudes menetlusaluse isiku enda ütlustest. Tõenäoliselt just seetõttu ei vaielnud menetlusalune isik kohtuvälises menetluses esitatud vastuväidetes (tl 69-72) vastu teo toimepanemise ajamääratlusele; kohalegi vaidleb ta vastu üksnes selles kontekstis, mis puudutab selle määratlemist „ühiskondliku kohana“, aga mitte selle geograafilise paiknevuse üle. Ta toonitab oma vastuväidetes, et tema pereliikmete ütlustes figureeris 10
(2)4-19-60 mõiste „mets Kurtna järvede juures“ ja nad sattusid metsa sissesõidul raskustesse. Ka kaebemenetluses ei ole ta vaidlustanud otsesõnu aega ja kohta, seades kahtluse alla üksnes selle, kas videol on tema relvad ja poeg. Sellest kõigest saab järeldada, et menetlusalune isik ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et ta oli süüdistuses nimetatud ajal süüdistuses nimetatud kohas.
  1. Süüdistataval on õigus kaitsetaktikale. Selles asjas on see olnud ebajärjekindel, juhatades menetleja esmalt konkreetsete faktideni, mille järel on sellest üldsõnaliselt taganetud, esitamata sündmustest kontrollitavat alternatiivversiooni. Kohus tugineb Riigikohtu poolt korduvalt toonitatule, et põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon, kui puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid (vt otsuse p 36). Kuna pole esitatud ühtegi arusaadavat, loogilist ega veenvat tõenditega haakuvat argumenti kohtus ilmnenud uue kaitseversiooni toetuseks, siis suhtub kohus sellisesse heitlikku menetluskäitumisse skepsisega.
  2. Kohus juhindub siin ka Riigikohtu otsuse nr 4-17-3969 (p 7.1 – 9.2) kaalutlustest, mis puudutavad teo toimepanemise aja ja koha määratlemist: väärteoprotokollis või süüdistuses teo kirjeldamisel sõltub süüteo toimepanemise aja fikseerimine kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja see, milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, konkreetse süüteoasja tehioludest. Süüteo toimepanemise koht peab olema kindlaks määratud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud (vt nt RKKKO nr 3-1-1-45-07, p 10). Tuvastatud aeg ega koht ei erine olulisel ega tähenduslikul määral teokirjelduses märgitust ning kumbki muudatus ei mõjuta konkreetses asjas karistusseaduse ajalist ja ruumilist kehtivust ega toimepandud teo koosseisupärasust. Muudatused ajas ja kohas ei takista kaitseõiguse teostamist, sest menetlusalune isik ei ole esitanud ühtki kaitseväidet, mis oleks seotud konkreetselt väärteo toimepanemise koha või ajaga. See, et teo toimepanemise koha ja aja tõendipõhine määratlemine muutub tema ja ta pere ütlustest loobumisega ebamäärasemaks, oli I. Kruglovile teada. Seega ei olnud tegemist üllatusliku olukorraga, mille vastu ta end kaitsta ei saanud. Kokkuvõttes ei takistaks teokirjelduse aega ja kohta puudutavad ebatäpsused väärteoasja lahendamist.
  3. Seega on tõendite kogumis tõendatud, et Igor Kruglovile kuuluvad tulirelvad revolver Nagan nr XXX ja püstoli Makarov nr XXX sattusid tema 01.10.2007 sündinud poja G valdusesse 7.09.2019 mingis looduslikus kohas veekogu ääres Ida-Virumaal, Alutaguse vallas.
  4. Rohkem faktilisi asjaolusid väärteoprotokollis ei kajastu ja seega ei saa kohus nende tegelikkusele vastavust süüteokoosseisu tuvastamise eesmärgil ka kontrollida.
  5. Väärteoprotokollis on küll öeldud, et I. Kruglov „lõi sellised tingimused, mis võimaldasid antud tulirelvade kõrvalise isiku, aga nimelt oma alaealise poja G K (ik XXX) valdusse sattumist.“ Paraku puudub Kruglovi tegevusaktide kirjeldus, mida kohus saaks hinnata ja mida kontrollides saaks otsustada, mida I. Kruglov tegelikult tegi (st kuidas tegutsedes ta „tingimused lõi“) ja kas relvade G. K valdusesse sattumine oli üldse põhjuslikus seoses I. Kruglovi tegudega.
  6. Riigikohus on oma praktikas järjekindlalt toonitanud, et puudulikult koostatud süüdistuse puhul (sh väärteoprotokollis) ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Niisiis ei saa kohus hakata väärteoprotokolliväliselt ise I. Kruglovile mingeid tegusid omistama, sõltumata sellest, mida on võimalik tõenditest tuletada. Kohus käsitleb seda küsimust ehk süüdistuse konkreetsuse nõude rikkumist järgnevas jaotises B. B. Väärteosüüdistuse puudulikkus
  7. Väärteoprotokollis on I. Kruglovile kui tulirelvade omanikule heidetud

§ 891lg 1 alusel ette, et ta lõi tingimused, mis võimaldasid tema tulirelvade kõrvalise isiku (oma XX-aastase poja) 11

(2)4-19-60 valdusse sattumist, millega rikkus relva käitlemise nõudeid. Otsuses ja protokollis on seda käsitletud

§ 50

lg 2 ja § 45 lg 2 rikkumisena ja „Relva/tulirelva olulise osa/laskemoona käitlemise nõuete või arvestuse/registreerimise korra rikkumisena“.

  1. Süüdistuses etteheidetav tegevus on nii faktiliste tegude kui ka omistatavate rikkumiste osas olnud I. Kruglovile segane. Ta heidab kaebuses ette, et väärteo kirjelduses on vaid üks rikkumine, kuid süüdistatakse kahe sätte rikkumises, mida samaaegselt ei ole võimalik teha. Kasutades vastavalt VTMS § 97 lg-le 4 õigust esitada väärteomenetleja esindajale küsimusi (tl 122-123), küsitles ta kohtuistungil ka ise kohtuvälise menetleja esindajat, saamaks selgust selles, milles teda õieti süüdistatakse. Küsimusele: „Kas te võite konkreetselt kirjeldada minu tegevusi, mis on seotud relva hoiustamise reeglite rikkumisega ja konkreetselt viidata tunnistaja ütlustele või muudele tõenditele, mis seda kinnitavad?“, vastas kohtuvälise menetleja esindaja kokkuvõttes: „Sellega me jõudsime seisukohale, et menetlusalune isik jättis tulirelvad sõidukisse lapsega üksinda, millega ta rikkus relva hoidmise nõudeid.“ Samuti küsis menetlusalune isik: „Palun teil teatada minu tegevusi, mis on seotud minu poolt relvakandmise nõuete rikkumisega ja kinnitada neid kas tunnistajate ütluste või muude tõenditega.“ Kohtuvälise menetleja vastus oli: „Enne kohtuvälise väärteootsuse tegemist te ise andsite selliseid ütlusi, et te andsite oma tulirelvad lapsele üle.“ Menetlusalune isik selgitas istungil oma küsimusi sellega, et otsuse põhjendavas osas mõned seisukohad on toodud välja ebaselgelt ja enne kohtuvaidlusi sooviks ta endale selgeks saada kohtuvälise menetleja seisukohti ja positsiooni.
  2. Kohus nõustub, et väärteosüüdistus on ülinapp, eriti arvestades etteheidetava väärteo dispositsiooni, selle blanketsust ja nende normide sisu, millele dispositsioon viitab. 53.

§ 891

näeb ette, et relva, tulirelva olulise osa või laskemoona kandmise, hoidmise, üleandmise, valmistamise, ümbertegemise, parandamise, müümise, laenutamise, veo või käitlemise muude nõuete või nende arvestuse või registreerimise korra või nõuetele mittevastava laskekõlbmatu relva käitlemise nõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga või arestiga. 54.

§ 891

sisaldab seega blanketset alternatiiv-aktilist koosseisu, kus on eri koosseisualternatiividena muuhulgas 1) relva kandmise nõuete rikkumine, 2) relva hoidmise nõuete rikkumine, 3) relva üleandmise nõuete rikkumine, 4) relva veo nõuete rikkumine ning 4) relva käitlemise muude nõuete rikkumine (vt „Relva/…/ kandmise, hoidmise, üleandmise, valmistamise, ümbertegemise, parandamise, müümise, laenutamise, veo või käitlemise muude nõuete või nende arvestuse või registreerimise korra /…/ rikkumise eest…“). 55. Süüdistuses on osundatud konkreetselt kahele relvaseaduse nõude rikkumisele.

§ 45

lg 2 näeb ette, et relva ja laskemoona tuleb hoida hoiukohas tingimustes, mis tagavad nende säilimise ja ohutuse ümbrusele ning välistavad neile kõrvalise isiku juurdepääsu. (Relvaseaduses ei ole relva hoidmise mõistet.)

§ 50

lg 2 ls 1 näeb samas ette, et relva ja laskemoona tuleb kanda avalikus kohas varjatult ning viisil, mis välistab nende kadumise või sattumise teise isiku valdusse, samuti juhusliku kahju tekitamise (ls 2 pole antud juhul asjakohane).

§ 49

näeb ette, et relvakandmise all mõistetakse relvaseaduses relva endaga kaasaskandmist väljaspool hoiukohta. 56.

§ 11

lg 2, mis kannab pealkirja „Mõisted,“ ei anna eraldi relva hoidmise ega kandmise mõisteid, kuid selle lõikes 2 käsitletakse mõlemat relvakäitlemise kahe eri alternatiivina („Relva ja laskemoona käitlemine on käesoleva seaduse tähenduses relvade ja laskemoona valmistamine, müük, soetamine, omamine, valdamine, hoidmine, hooldamine, kandmine, edasitoimetamine, vedu, sissevedu, väljavedu, võõrandamine, pärimine, leidmine ja hävitamine ning relvade parandamine, ümbertegemine, laskekõlbmatuks muutmine, lammutamine ja laenutamine“).

§-de 45, 49 ja 50 ning § 11 lg 2 koostoimes tuleb jõuda järeldusele, et relva hoiukohas hoidmine ja relvakandmine on seega kaks teineteist välistavat relvakäitlemise režiimi. 57. Käesolevas asjas võib tõepoolest p-des 20-36 esitatud tõendite analüüsist järeldada, et kui Igor Kruglovile kuuluvad relvad, mille hoidmise eest ta vastutab, sattusid tema lapseealise poja G K 12

(2)4-19-60 kätte, mis on näha sotsiaalmeediasse üleslaaditud videost, siis ühel või teisel moel on selline asjade käik seotud I. Kruglovi enda tegevusega. Seda fakti kinnitavad ka T B ütlustes kajastuvad V. V ja G. K väited, mille kohaselt just Igor Kruglov ise võttis oma relvad kodunt kaasa, et neid siis metsas pojale näidata. Samas pole kohtul olevate tõendite najal võimalik tuvastada kättesaamiseks tegemise detaile ehk kas I. Kruglov andis püstoli ja revolvri G K ja jättis ta üksi autosse, et poeg saaks nende käitlemist filmida ja internetti üles laadida, või jättis ta relvad järelevalveta ja G sai neile tema teadmata näppimiseks ja filmimiseks juurdepääsu. Pole välistatud, et isa oli autos, aga tema tähelepanu oli pööratud mujale. On väheusutav, et hiljuti politseinikuna töötanud mees laseks oma XX-aastasel pojal teadlikult laadida avalikult internetti videosalvestuse sellest, kuidas ta isa relvi omapäi käitleb.
  1. Sõltumata sellest, millist sündmuste käiku annab tõenditest tuletada, tuleb nõustuda menetlusaluse isikuga, et väärteoprotokollis sisalduvast väärteosüüdistuse faktide kirjeldusest ei ole tegelikult võimalik järeldada, milliseid faktilisi tegusid on väärteona ette heidetud. Kuigi süüdistuses on märgitud üksnes käitlemise nõuete rikkumist, on mingil põhjusel märgitud väärteoprotokollis toimepandud väärteona ka „arvestuse/registreerimise korra rikkumist“, mis on täiesti asjakohatu (seda pole kohtuväline menetleja hiljem ka sisuliselt põhjendanud). Süüdistuse teksti kohaselt heidetakse I. Kruglovile ette, et ta lõi tingimused, mis võimaldasid relvade kõrvalise isiku kätte sattumist, millega „rikkus relva käitlemise nõudeid“. Viide relva käitlemise nõuete rikkumisele ei ole käsitletav faktilise teokirjeldusena, vaid see on süüteo dispositsiooni osaline tsiteerimine; süüdistus „tingimuste loomises“ on aga sisutühi, kuna sellele pole antud faktilist sisu.
  2. Kohtuvälise menetleja esindaja ülalviidatud vastustest menetlusalusele isikule (otsuse p 51) nähtub, et faktiliste tegevustena, millega Kruglov väärteo toime pani, nähakse relva sõidukisse unustamist, nii et laps sai sellele ligi, ja/või relva lapsele andmist. Kohtuväline menetleja rõhutas ka kohtus, et need faktid on kajastatud väärteootsuses. Sellega saab nõustuda. Menetleja otsuse ligi 5leheküljelises põhistuste osas on tõesti leitud, et Kruglov andis tulirelvad üle XX-aastasele pojale ja laps viibis nimetatud relvadega üksinda sõidukis (tl 5-6). See ei muuda aga paraku asjaolu, et väärteoprotokollis sellised faktid ja konkreetselt etteheidetavad tegevused puuduvad.
  3. VTMS § 69 lg 2 p-d 1 ja 2 näevad ette, et väärteoprotokollis tuleb märkida 1) väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht; ja 2) väärteo kvalifikatsioon: seaduse nimetus, paragrahv, lõige ja punkt. (Väärteo)süüdistus peab seega sisaldama kahte asja, mida on võimalik mõtteliselt eraldada: isikule ette heidetava käitumise faktilist kirjeldust ja etteheite õiguslikku sisu (vt ka RKKKo 3-1-1-66-12, p 9.4). Väärteosätte dispositsiooni osaline ja üldsõnaline refereerimine ei ole samastatav faktilise kirjeldusega. Faktiline kirjeldus peab kajastama elulisi, reaalses maailmas aset leidnud asjaolusid. Väärteoprotokollis on kõige lähedasem sellisele Kruglovi tegude kirjeldamisele fraas „lõi sellised tingimused.“ Samas aga ei anna abstraktne viide „tingimuste loomisele“ aimu sellest, mida I. Kruglov tegelikult tegi.
  4. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-43-14 (p-d 12 ja 14) on rõhutatud, et kohtuväline menetleja peab süüdistusfunktsiooni kandjana tagama, et kohtule esitatud väärteoprotokoll võimaldaks faktiliste asjaolude põhjal hinnata, kas menetlusaluse isiku tegu on väärtegu ja millisele väärteokoosseisule see vastab; just teokirjelduse põhjal peab saama anda hinnangut, kas ja kuidas täitis isik täitis konkreetse väärteokoosseisu. Analoogselt süüdistusaktiga on väärteoprotokolli ülesanne kajastada faktilisi asjaolusid, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Kui väärteoprotokoll seda ei võimalda, siis on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse.
  5. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt RKKKo 3-1-1- 13
(2)4-19-60 84-12, p 10, RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1.; 3-1-1-24-05, 3-1-1-6-16 jne). Isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse eiramine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-122-03). Isik peab aru saama, milles teda süüdistatakse ning kohaldatav säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik (RKKKo nr 3-1-1-139-05, 3-1-1158-05). Kõik need nõuded kehtivad ka väärteomenetluses.
  1. Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Selle ülesanne on kindlaks määrata menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse (vt nt RKKKo nr 3-1-1-5-15, p 6; 4-17-3969, p 7). Selle üle otsustamisel, mida väärteo lühike kirjeldus peab hõlmama, tuleb lähtuda regulatsiooni eesmärgist (RKKKo nr 4-17-3969). Käesolevas asjas nõuab väärteoetteheite olemus iseäranis täpset faktilise tegevuse sõnastamist, kuna tegemist on blanketse ja alternatiiv-aktilise koosseisuga. Seega peaks olema väärteosüüdistuse faktiliste asjaolude kirjeldus selline, et sellest saaks teha järelduse, millisele teoalternatiivile inimese tegevus vastab ja kuidas see on vastuolus viidatava keelunormiga.
  2. Selles kontekstis on oluline, et kohtuvälise menetleja otsus ja protokoll on vastuolulised ka küsimuses, milline on teo subjektiivne tunnus, st kas tegu pandi toime ettevaatamatusest või tahtlikult. Mõistetavalt ongi seda keeruline hinnata, kui pole selge, mis see „tegu“ üldse on. 19.09.2019 väärteoprotokollis pole subjektiivse külje kohta midagi märgitud; 14.10.2019 täiendava väärteoprotokolli kohaselt pandi tegu toime vähemalt ettevaatamatusest; väärteootsuses on esmalt täheldatud, et tegu pandi toime vähemalt kaudse tahtlusega (tl 19 pöördel), aga hiljem (tl 21 pöördel) leitakse, et „Tegemist oli hooletu teoga“. Selline vastuolulisus ja ebamäärasus subjektiivse külje hindamisel veenab veelgi enam, et faktiliste asjaolude ebaselgus ei võimalda isiku vastutust määratleda. Selle eelduseks, et tuvastada süüdlase tegevuse subjektiivne külg, peab arusaam konkreetsetest tegudest, mille tahtlikkust/ettevaatamatust tuleb hinnata.
  3. Süüdistuse üldsõnaline tekst võimaldab järeldada, et süüdistust on soovitud esitada tegevusdeliktis („lõi tingimused“). Pole samas välistatud, et menetleja soovis mõista anda, et tegelikult pani I. Kruglov teo toime hoopis tegevusetusega. Sellele viitab asjaolu, et I. Kruglovile pole ühtki reaalset tegu ette heidetud ja otsuse põhistuste kohaselt pannakse talle süüks relva järelevalveta jätmist (tl 21). Kui nii, siis ka sellise kontseptsiooni alusel süüdimõistmiseks ei piisa olemasolevast süüdistusest. Tegevusetusdelikt on karistusõigusdogmaatikas eraldiseisev figuur, mille kohaselt tuleb isikule tehtavas etteheites ära näidata nn põhideliktist (tahtlik tegevusega täideviimises seisnev tagajärjedelikt) oluliselt erinevate asjaolude esinemine tema käitumises. Nii tuleb tegevusetusdelikti raames esitatud süüdistuses näidata, millise nõutava teo jättis süüdistatav tegemata ja millest tulenes tema selline tegutsemiskohustus (garandikohustus) (vt 3-1-1-13-07, p 10). Väärteoprotokollis esitatud süüdistuse napis tekstis sellised asjaolud puuduvad.
  4. Süüdistuse nõuetele peab vastama just väärteoprotokoll. Seda ei saa kompenseerida hilisema otsuse põhjalikud motiivid (vt otsuse p-d 2 ja 51). Kohus on väärteoasja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega. Tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt RKKKo nr 3-1-1-45-11, p 12; 3-1-1-43-14, p 15).
  5. Kohtu hinnangul ei ole Kruglovile etteheidetava tegevuse faktilise kirjelduse puudumine „ebatäpsus“, mille selgitamine kohtuotsuses oleks lubatav väljumine väärteoprotokolli piiridest (RKKKo nr 4-17-3969, p 7-9.2). Väärteoprotokollis kajastuv „tingimuste loomise“ etteheide pole konkreetsuselt võrreldav tegelike eluliste asjaoludega, mida väärteomenetleja soovis otsuse põhistuste ja kohtus antud selgituste kohaselt süüdistuses I. Kruglovile omistada (so, et Kruglov võttis talle kuuluvad relvad metsa kaasa, andis need üle oma alaealisele pojale ja/või jättis siis lapse relvadega autosse üksi mängima). Isegi kui kohus nõustub, et sellised faktid võivad antud asjas olla tõendatud, siis väärteosüüdistuses seda talle ette heidetud pole.
  6. Esitatud väärteosüüdistus ei vasta niisiis süüdistuse konkreetsuse nõudele ja selle alusel ei ole võimalik isikut süüdi mõista. Väärteoprotokoll on nii puudulik, et kohus ei saaks ilma lubamatult 14
(2)4-19-60 väärteoprotokolli piiridest väljumata isikule väärtegu omistada. Sellise väärteosüüdistuse aktsepteerimine tähendaks leppimist, et võimalik oleks ka näiteks järgmine konkretiseerimata süüdistus tapmises: “A lõi /X ajal ja Y kohas/ olukorra, mille tulemusena isik B suri.“ Riigikohtu otsuses nr 4-17-3969 nimetatud juhtumiga ei saa käesoleva süüdistuse ebatäpsust muuhulgas kõrvutada seetõttu, et tolles asjas ei olnud menetlusosalistel süüdistuse täpsustamisele vastuväiteid ehk ebatäpsus teokirjelduses ei takistanud väärteoasja lahendamist. Praeguses asjas on aga süüdistuse teokirjelduse faktide puudulikkus olnud läbivalt menetlusaluse isiku kriitika all. See on ka mõistetav, sest tema kaitseargumentatsioon on tuginenud väitele, et relva kandmise ja relva hoidmise nõuete rikkumised on eksklusiivsed – pannes toime üht, ei saa panna toime teist. Seega on kaitseõiguse seisukohalt olnud kesksel kohal see, mida täpselt ette heidetakse.
  1. Väärteoprotokollis sisalduvas väärteosüüdistuses ei kajastu seega I. Kruglovi tegevuse faktilised asjaolud, kuigi need sisalduvad otsuse motiivides. Kohus ei saa aga võtta väärteomenetleja otsuse motiive aluseks väärteosüüdistuse faktide konstrueerimisel. Olukorras, kus puudulikult koostatud väärteoprotokoll ei võimalda väärtegu inkrimineerida, sest selleks peaks kohus omistama süüteona väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid, on väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi vältimatu (nt RKKKO nr 3-1-1-43-14, p-d 9, 15 ja 17; 3-1-1-85-16 p 5 ja 6). C. Väärteotunnuste olemasolu hindamine
  2. Sõltumata väärteosüüdistuse puudulikkusest tuleb tõdeda, et kui tahes täpselt ka I. Kruglovi tegevust süüdistuses kirjeldada, ei vastaks see tõendatud asjaolusid aluseks võttes väärteo tunnustele. VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi lõpetatakse väärteomenetlus siis, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Kohus käsitleb väärteotunnuste olemasolu alljärgnevalt esmalt relva hoidmise nõuete rikkumise ja seejärel relva kandmise nõuete rikkumise etteheite kontekstis, lähtudes otsuse p-des 53-56 märgitust.

§ 45lg 2 rikkumine 71.

Vaidlustatud otsuse põhistustes on

§ 45

lg 2 nõude rikkumise etteheitmist selgitatud sellega, et menetlusalune isik jättis oma tulirelvad lapsega järelevalveta sõidukisse, rikkudes

§ 45

lg 2 nõudeid, kuna hoidis enda kasutuses mootorsõidukis kaht tulirelva ja võimaldas neile juurdepääsu kõrvalise isikule, st oma XX.a pojale. Kohtuväline menetleja märgib, et „füüsiline isik peab hoidma relva hoiukohas, mis asub isiku elukohas või tema määratud aadressil asuvas hoiukohas, mis on kooskõlastatud Politsei- ja Piirivalveametiga (

§ 46lg 1, antud juhul see on XXX.

Sõidukist väljudes menetlusalune isik pidi relva kaasa võtma aga mitte sõidukisse jätma, kuna relva võib hoida ainult hoiukohas (mitte sõidukis). Relvakandmise all mõistetakse relvaseaduses relva endaga kaasaskandmist väljaspool hoiukohta, mis välistab relvakandmise ajal relva muus kohas (mis ei ole hoiukoht) hoidmist. Relv peab olema kas endaga kaasas või hoiukohas.“ Kohtuväline menetleja leiab, et sõidukist väljudes kaotas menetlusalune isik vahetu kontrolli tulirelvade üle ning see oli hoidmise nõuete rikkumine.

  1. Esmalt tuleb toonitada, et sõltumata otsuse põhistustest ei ole I. Kruglovile väärteoprotokollis heidetud ette relva hoiukohast väljaviimist, relvaga sõidukis olemist, lapse relvadega üksi jätmist sõidukist väljudes ega ka kontrolli kaotamist tulirelvade üle. (Väärteoprotokollist saab näiteks küll järeldada, et relv oli väljaspool hoiukohta, aga puudub etteheide, et I. Kruglov selle ise välja viis; sõiduautot, kus Video filmiti ja käitlemine toimus, pole mainitud, kuigi väärteootsuse põhistustest saab järeldada, et lapse autosse üksi jätmine on olnud keskne etteheide). Kogu see faktoloogia väljub väärteosüüdistuse piiridest ja seetõttu ei saaks I.Kruglovi selles asjas sellises süüteos süüdi mõista.
  2. Kui aga isegi möönda, et I. Kruglov kõike seda tegi, peab kohus nõustuma menetlusaluse isikuga selles, et teda ei ole võimalik süüdistada

§ 45

lg 2 nõuete rikkumises.

§ 45

lg 2 näeb ette, et relva ja laskemoona tuleb hoida hoiukohas tingimustes, mis tagavad nende säilimise ja ohutuse ümbrusele ning välistavad neile kõrvalise isiku juurdepääsu.

§ 45kannab pealkirja „Relva ja laskemoona hoidmise üldnõuded“ ja paikneb 6. peatükis pealkirjaga „Relva ja laskemoona 15

(2)4-19-60 hoidmine.“ Samas

§ 50

lg 2 näeb ette, et relva tuleb kanda avalikus kohas varjatult ning viisil, mis välistab nende kadumise või sattumise teise isiku valdusse.

§ 49

kohaselt tuleb relvakandmise all mõista relvaseaduses relva endaga kaasaskandmist väljaspool hoiukohta. Nimetatud paragrahvis ega kusagil mujal relvaseaduses ei ole antud relva hoidmise mõistet, mistõttu kohtul puudub õiguslik alust laiendada hoiukohas hoidmise nõudeid automaatselt mingile muule käitlemise olukorrale. §-d 49 ja 50 paiknevad relvaseaduse 7. peatükis, mis pealkirja kohaselt reguleerib spetsiifiliselt relva ja laskemoona hoidmist ja edasitoimetamist. Seega, isegi kui aktsepteerida, et mingid üldised relva hoidmist puudutavad reeglid kehtivad ka muudes spetsiifilistes käitlemisolukordades (kuigi kui see on nii, siis räägib sellele vastu relvaseaduse süstemaatika), siis on

§ 50

selgelt erisäte relva kandmise olukorras, iseäranis mis puudutab kolmandate isikute juurdepääsu sellele.

§ 49

sunnib

§ 11

lg 2 kontekstis tegema järelduse, et relvakandmisele kehtib relva hoiukohas hoidmisega võrreldes eri reeglistik. 74. Kohtuvälise menetleja ülalviidatud põhistustest võib järeldada, et tema hinnangul ei olnud I. Kruglovil süüdistuses nimetatud ajal relv enam „kaasas“, sest ta jättis selle sõidukisse. Kui möönda (süüdistuse piiridest väljudes), et I. Kruglov jättis tõepoolest relva sõidukisse, siis ei anna relvaseadus alust väita, et ta sellal

§ 49ja 50 mõttes relva ei kandnud.

Relvaseadus piirdub relvakandmise mõiste sisustamisel üksnes märkimisega, et see on relva väljaspool hoiukohta kaasaskandmine.

  1. Kui lähtuda grammatilisest tõlgendamisest, siis sõnal „kandma“ on eesti keele seletava sõnaraamatu andmetel (https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=kandma&F=M) väga palju erinevaid tähendusi. Esimesena neist on märgitud „hrl. üles tõstetuna edasi toimetama, ühest paigast teise viima v. tooma.“. Sellest ei saa järeldada, et kandmine/kaasaskandmine tähendab ilmtingimata kandmist füüsiliselt inimese keha küljes ja maast tõstetuna, eriti fraasis „kanda kaasas“. „Kaasas kandma“ viitab siin sellele, et ollakse hoiukohast eemal mingisuguses liikumises (isegi kui ajutiselt peatudes). Eesti keele õigekeelsussõnaraamatus on sõna „kaasas“ näitlikustatud muuhulgas viisil: „Poisil oli koer kaasas“ (https://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=kaasas&F=M). Sama näidet kasutab ka eelnevalt mainitud seletav sõnaraamat. See viitab sõna „kaasas“ tähendusele, mis ei nõua lahutamatust kehast. Kui koer on kaasas, siis saab eeldada, et ta võib olla peremehest meetreid eemal, aga liigub üldjoontes samal trajektooril. Seega saab pidada keeleliselt võimalikuks, et relva kaasaskandmisel on üsna lai tõlgendamisruum, mis võimaldab ka relva eraldamist kandja kehast, eriti kui kandmine toimub näiteks transpordivahendiga.
  2. Süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise seisukohalt tuleb pidada mõeldamatuks, et kandmise regulatsioon katkeb ja hakkavad kehtima hoidmise üldnõuded näiteks niipea, kui jahil olev jahimees toetab oma relva hetkeks puu najale. Seda, et kaasaskandmine ei tähenda tingimata relva keha küljes kandmise kohustust, leidsid ka kohtuistungil üle kuulatud kaks asjatundjat R D ja A K, kes mõlemad töötavad staažikate laskeinstruktoritena ja on relvakandmise nõuete osas keskmisest relvakandjast (ja inimesest) teadlikumad, st omavad eriteadmisi relvakäitlemise vallas. Kohus küsitles mõlemat isikut relvakandmise mõiste sisustamise osas, tuvastamaks, kas kehtivad mingid juhised või regulatsioonid, mis aitavad relvakäitlejal oma tegevuse õiguspärasust tuvastada, määratledes, mida tähendab relva (kaasas) kandmine. Need küsimused olid vajalikud ka süü tuvastamise perspektiivist ja KarS § 39 valguses, selgitamaks välja, kuidas peab üks keskmine relvakäitleja seadusest aru saama.
  3. Asjatundja K selgitas (tl 121) kohtu küsimusele vastates, kuidas tema oma praktikas relva kaasas kandmise mõistet sisustab ja õpetab: „Vastavalt seadusele võib relva hoida enda juures, enda küljes, varjatult või siis relvakohvris, relvakotis, seljas jahil näiteks, võistlustel käes. Üldiselt füüsilises kontaktis inimesega, ka kandmisel./…/Ei, ma ei oska praegu mingisugust õigusakti selle kohta öelda, kus see oleks öeldud, et peab olema püsivas kontaktis. /…/ Näiteks kui inimesel on tsiviilrelv mantli taskus, ta võtab autos mantli seljast ära, paneb kõrvalistmele, siis mantel ei ole enam füüsilises kontaktis. Ei saa keelata. Kui tal relv relvakohvris, ta paneb selle pagasnikusse, ta ei ole enam füüsilises kontaktis./…/ Tuleb tunnistada, et relvaseaduses tõepoolest see reguleerimata, et kuidas 16

(2)4-19-60 see relv autos võib olla, kui kaugel, kuidas. Ei ole sellist regulatsiooni seaduses.“
  1. Asjatundja R D (tl 109) vastas küsimusele: „Kas te võite öelda, kas relvaomanik võib hoida oma relva sõidukis?“ järgmiselt: „Kui me räägime hoidmisest, siis kindlasti mitte, kuna hoidmiseks on ettenähtud need kohad, mis on kooskõlastatud politseiga. Ainuke võimalus on kandmine, kui isik on ise autos.“ Kohtu küsimusele: „Kuidas teie sisustate mõistet relva endaga kaasaskandmine? Kui suurt distantsi endas see võib sisaldada see endaga kaasaskandmine?“, vastas ta – „Seaduse järgi kandmine on kaasaskandmine, relva kaasaskandmine. Minu loogika järgi, et kättesaadavas kohas, et ma võin seda relva kätte saada kohe.“ Ta täpsustas, et peab silmas, et relv peab olema käeulatuses, mööndes, et seda pole kirjas mingites juhendites ega regulatsioonides, vaid see on tema isiklik arvamus.
  2. Eeltoodust saab järeldada, et ka valdkonna asjatundjad peavad seadust „(kaasas) kandmise“ mõiste sisustamisel kas siis ebamääraseks või piisavalt paindlikuks, et see võimaldab relva omaniku kehast lahutamist ka väljaspool relva hoiukohta, sealhulgas näiteks autos. Mõlemad möönsid, et samas ei tohiks relv olla omanikust väga kaugel; nende ütlustest võib järeldada, et relv peaks olema omaniku haardeulatuses või vähemalt kõrvalistele isikutele juurdepääsematu. Keskendudes konkreetselt „relva kaasaskandmise“ kontseptsiooni sisustamisele, jõuab kohus eelneva mõttekäigu ja näidete varal tõdemuseni, et tulirelva endaga samas autos kaasas kandmine, isegi seda autos endast eraldades (kindalaekas, kõrvalistmel, pagasiruumis) on käsitletav

§ 49

mõistes relva kandmisena, aga mitte relva hoidmisena

§ 45tähenduses.

Seadusandja on teinud otsuse, et ta ei täpsusta, mida kaasaskandmine tähendab ja millist distantsi kandjast see võimaldab. 80. Seega olukorras, kus isik sõidab sõidukiga relvaga hoiukohast eemale ning relv püsib samas transpordivahendis, tuleks kohtu hinnangul lugeda sellist tegevust pigem relva kandmiseks, mitte aga hoidmiseks, isegi kui ta peatab auto. Seega ei saa tulenevalt

§-des 45, 49 ja 50 sätestatust heita siinkohal ette relva hoidmise nõuete rikkumist, vaid sellist olukorda tuleb hinnata relva kandmise nõuete kontekstis. Kriminaalseadust ei tohi tõlgendada laiendavalt süüdistatava kahjuks (vt ka otsuse p-d 96-97).

§ 50

näeb võrreldes

§-ga 45 ette mõnevõrra pehmemad reeglid selles küsimuses, kas ja kuivõrd on lubatud võimaldada kolmandatele isikutele juurdepääsu relvale. See küsimus on aga paraku antud kaasuse tuumaks. Kokkuvõttes pole alust kohaldada väärteoprotokollis kirjeldatud juhul relvale juurdepääsu võimaldamise osas relva hoidmise üldregulatsiooni. Seega ei saa I. Kruglovile selle süüdistuse alusel

§ 45

lg 2 rikkumist omistada.

§ 50

lg 2 rikkumine 81.

§ 50

lg 2 näeb ette, et relva ja laskemoona tuleb kanda avalikus kohas varjatult ning viisil, mis välistab nende kadumise või sattumise teise isiku valdusse, samuti juhusliku kahju tekitamise. 82. Nagu kohus eelpool tõdes, saab relvaseaduse mõisteaparaati ja süstemaatikat tõlgendades jõuda järeldusele, et I. Kruglov kandis oma kaht tulirelva süüdistuses nimetatud päeval hoiukohast eemal, metsas. Süüdistuses ei ole talle paraku küll seda tegevust omistatud, mistõttu juba sel põhjusel ei saaks talle kandmise nõuete rikkumist väärteona ette heita. Siiski tõdes kohus otsuse p-s 35, et kaks I. Kruglovi tulirelva sattusid tõepoolest väljaspool hoiukohta I. Kruglovi XX-aastase poja kätte, kellel mõistagi pole relvaluba ja kes on kahtluseta kõrvaline ehk

§ 50lg 2 tähenduses teine isik.

83. Väärteoprotokollis ei ole I. Kruglovile inkrimineeritud relva kandmist avalikus kohas. Väärteootsuse põhistustest saab järeldada, et kohtuväline menetleja ei pea väärteo toimepanemise kohta avalikuks. Samas tuleb möönda, et süüdistuse tekstis ei esine asjaolusid, mis välistaksid selle, et tegemist oli KorS § 54 tähenduses avaliku kohaga (pole öeldud, et relvad olid autos). Kui aga möönda otsuse p-de 20-35 alusel, et relvad olid tal kaasas sõiduautos, siis tuleb märkida, et puuduvad tõendid ja väited, et relv oleks olnud kusagil mujal kui autos, millega tehti väljasõit metsa. Kui relv oli kogu aeg autos, siis ei kantud relva tõesti ilmselt avalikus kohas. Sel põhjusel lähtub kohus sarnaselt kohtuvälise menetleja ja I. Krugloviga edasises analüüsis sellest, et etteheidetav relvakäitlemine ei toimunud avalikus kohas. 17

(2)4-19-60 84. Asja põhivaidlus seisnebki selles, kas

§ 50

lg 2 keelab kanda relva nö mitte-avalikus kohas nii, et see võib sattuda teise isiku valdusse. Igor Kruglov leiab, et ei keela; kohtuväline menetleja leiab, et keelab. Seejuures tuleb tõdeda, et kui

§ 45lg 2 rikkumist põhistades asus kohtuväline menetleja seisukohale, et I.

Kruglovi tegevus ajal, mil relvale sai ligipääsu kolmas isik, väljus relvakandmise piirest, siis miskipärast peab ta teisal samas otsuses võimalikuks asuda ühtlasi täiesti vastupidisele seisukohale, st et tegelikult ikkagi oli tegemist relvakandmisega ja seega ka selle nõuete rikkumisega. See on segadusse ajav ja ebaloogiline. 85. Kohtuvälise menetleja argumendid relva kandmise nõuete osas on kokkuvõtlikult järgmised:

§ 50

lg 2 tõlgendades oli menetlusalune isik valesti aru saanud antud õigusnormi sisu- ja eesmärgist. Relvaseadus mõistab avalikus kohas relva varjatult kandmise vajalikkust, sest pelgalt relva kandmine avalikult nähtavalt võib tekitada inimestes paanikat ja hirmu. Seega tuleb antud õigusnormi tõlgendades mõiste „avalikus kohas“ seostada mõistega „varjutult“. Antud õigusnormi sõnastuse järgi tuleb kanda relva ja laskemoona sellisel viisil, mis välistab nende kadumise või sattumise teise isiku valdusse, samuti juhusliku kahju tekitamist sõltumata sellest, kas isik kannab relva avalikus kohas või mitte. Seadusandja eesmärk antud õigusnormi rakendamisel oli välistada olukorrad, kus relv kandmise aja jooksul kaoks, satuks teise isiku valdusse, tekitaks juhusliku kahju. Seadusandja õigusnormi rakendamisel mõistis relvakandmise nõuete kohaldamise all kandmise nõuete järgimine igal pool väljaspool hoiukohta sõltumata sellest, kas relvaomanik viibib avalikus kohas või mitte. 05.02.2007a

§ 50

lg 2 esimene lause muudeti ja sõnastati järgmiselt: «Relva ja laskemoona tuleb kanda avalikus kohas varjatult ning viisil, mis välistab nende kadumise või sattumise teise isiku valdusse, samuti juhusliku kahju tekitamise (RT I 2007, 7, 38). Seletuskirjas selgitati muudatust sellega, et lisatakse relvakandmise tingimusena „avalik koht“, sest kehtiva sõnastuse järgi „kanda varjatult“ tähendaks seda, et relva pole selle otstarbe kohaselt võimalik kasutada (kasvõi nt jahil). Sellest tulenevalt on lisatud kriteeriumina „avalik koht“, mille järgi siis relv tuleks kanda varjatult. Tingimus „avalik koht“ oli vajalik ainult selleks, et relvakandmise nõuete järgimine ei oleks vastuolus seadusega sellistes olukordades, kus relva nähtavalt olemine on vältimatu (näiteks lasketiirus, jahil jne). Samuti ei saa

§ 50

lg 2 sätet lugedes öelda, et seadusandja tõepoolest soovis käsitada relvakandmise nõuete järgimist ainult avalikus kohas. Seadusandja sellise mõistelise hõlmamistahte välistab

§ 50

lg 2 lauses sidesõna „ning“, kus selgelt eristatakse relva kandmise tingimus avalikus kohas ja relvakandmine üldiselt. See on mõistlik, et relva tuleb kanda kõikjal viisil, mis välistab nende kadumise või sattumise teise isiku valdusse, samuti juhusliku kahju tekitamise aga avalikus kohas viibimisele lisatakse ka „varjutult“ kandmise tingimus. Seadusandja sellise mõistelise hõlmamistahte välistab juba relvaseaduse § 50 sätte pealkiri (Relva ja laskemoona kandmise üldine kord), milles ei esine tingimusena "avalikus kohas".

  1. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohaga, et sättes: „Relva ja laskemoona tuleb kanda avalikus kohas varjatult ning viisil, mis välistab nende kadumise või sattumise teise isiku valdusse, samuti juhusliku kahju tekitamise“ saab avaliku kohaga seostada vaid kandmise tingimust „varjatult“ ning ülejäänud nõuded kehtivad alati, sõltumata sellest, kas koht on avalik või mitte. Selline mõttekäik võib olla loogiline ja peegeldada vastutustundlikku sisejulgeolekupoliitikat, aga see ei ole kooskõlas konkreetse sätte taga oleva seadusandja mõttega.
  2. Kohtuväline menetleja on viidanud oma põhistustes relvaseaduse, postiseaduse ja strateegilise kauba seaduse muutmise seaduse seletuskirjale, milles põhjendati sättesse tingimuse „avalikus kohas“ lisamist, kujundades sätte sõnastuse 2007.a sellisena, nagu see kehtib ka täna. Samas on kohtuväline menetleja osundanud seletuskirjale üksnes osaliselt, jättes välja vastava punkti viimase lause. Just sellel viimasel lausel on aga määrav tähendus.
  3. Viidatud seletuskirja vastava muudatuse põhjenduspunktis väljendub seadusandja mõte järgmiselt: „Eelnõu p 61 –

§ 50

lg 2 lisatakse relvakandmise tingimusena “avalik koht”, sest kehtiva sõnastuse järgi “kanda varjatult” tähendaks seda, et relva pole selle otstarbe kohaselt võimalik kasutada (kasvõi nt jahil). Sellest tulenevalt on lisatud kriteeriumina “avalik koht”, mille järgi siis relva tuleks kanda varjatult ja teistele kättesaamatul viisil.“ (Kohtuniku rõhutus). 89. See viimane lause näitab, et seadusandja mõte oli risti-vastupidiselt kohtuvälise menetleja väidetule suunatud justnimelt sellele, et lisatud kriteerium “avalik koht” haakuks nii relva varjatult kandmisega kui ka teistele kättesaamatul viisil kandmisega. Kohtuvälise menetleja põhistustes tsiteeritakse seletuskirja vääralt ja valikuliselt, märkides: „Sellest tulenevalt on lisatud kriteeriumina „avalik koht“, mille järgi siis relv tuleks kanda varjatult.“ Seletuskirja tekstist nähtuvalt käsitles 18

(2)4-19-60 seadusandja selles olukorras teistele kättesaamatust ja varjatust täiesti võrdselt, seostades neid mõlemat avaliku kohaga. Toonase seadusemuudatuse läbimõelduses, mõistlikkuses ja tänases asjakohasuse võib kahelda (eriti KorS § 54 „avaliku koha“ mõiste valguses), aga need kahtlused ei muuda kehtivat seadust ega kõiguta seletuskirjast nähtuvat selget tahet. 90. Isegi kui nõustuda, et sidesõna „ning“ on mõnevõrra distantseeritum kui „ja“, siis lauses, kus on üksnes „ning“ ja puudub selline võrdlusmoment, pole põhjust käsitleda sõna „ning“ millegi muuna kui „ja“ sünonüümina. Selliseks „ning“ tähenduse tõlgenduseks, mida kajastab kohtuvälise menetleja otsuse põhistus, ei anna alust eesti keele seletav sõnaraamat ega õigekeelsussõnaraamat, mis mõlemad näevad „ning“-i „ja“ sünonüümina. Mõttekäik, et seadusandja sellise mõistelise hõlmamistahte välistab ka

§ 50

sätte pealkiri, milles ei esine sõnu "avalikus kohas", on ebaloogiline ja põhjendamatu. Nimetatud paragrahvis on kokku seitse lõiget, millest enamik ei reguleeri relvakäitlemist üksnes avalikus kohas, vaid kohast olenemata. Kohtuvälise menetlejaga võib nõustuda, et tõepoolest väljendanuks eelmainitud (ja seletuskirjas märgitud) mõtet paremini alternatiivne seaduse sõnastus, mis võinuks kõlada nii: "Avalikus kohas tuleb relva ja laskemoona kanda varjatult ning viisil, mis välistab nende kadumise või sattumise teise isiku valdusse, samuti juhusliku kahju tekitamise". Paraku valiti seadust muutes teistsugune ja konarlikum sõnastus. Seadust on võimalik mõista ka täna nii, et relva kättesaadavus teistele isikutele peab olema välistatud (vaid) relva avalikus kohas kandmisel. Sellist tõlgendust toetab ka täiendust põhjendav seaduse seletuskiri. 91. Kokkuvõttes tuleb möönda, et

§ 50

lg 2 ei keela kohas, mis pole avalik, relva kandmist viisil, et see võib sattuda teise isiku valdusesse. Sellist keeldu ei ole ka mujal relvaseaduses. Seega ei saa sellise keelu rikkumist heita ette ka Igor Kruglovile. 92. Kohus möönab, et kui käsitleda

§ 50

lg 2 erisättena üksnes relva kandmise puhul avalikus kohas, siis võib tekkida küsimus, kas olukordadele, millele see erisäte ei laiene (st relvakandmine mitte-avalikus kohas) kohalduvad mingid muud juurdepääsu ja varjatust puudutavad üldnõuded. See võiks olla loogiline. Relvaseaduses selliseid nõudeid siiski pole. Sellena pole juba grammatilisel tõlgendamisel käsitletav ka

§ 45lg 2, mis räägib relva hoidmisest hoiukohas.

Kusjuures isegi kui aktsepteerida, et

§ 50

lg 2 ja § 45 lg 2 võimaldavad selles küsimuses mitmeid tõlgendusi, ei tohi kriminaalseadust süüdistatava kahjuks laiendavalt tõlgendada (vt otsuse p-d 96-97).

  1. Kohtuväline menetleja on esitanud otsuse põhistustes rea loogilisi põhjuseid, miks ta leiab, et relvaseaduse eesmärk on kindlustada, et relva omamine ja käsitsemine oleks nii omaniku kui ka ühiskonna jaoks turvaline, ja miks on ohtlik ja vältimist vääriv see, kui tulirelv satub lapse kätte. Tulirelvad on tõesti kõrgema ohu allikad ja viimastel aastatel on mitte üksnes Eestis, vaid kogu maailmas toimunud relvadega seoses mitmesuguseid traagilisi ja hirmu külvavaid sündmusi. Kohtuvälise menetleja viide nn Viljandi koolitulistamise juhtumile, mis toimus 27.10.2014, on asjakohane. Seda sündmust tuleks lugeda Eesti ühiskonnas üldtuntuks – vt nt https://www.kohus.ee/et/ajakirjanikule/uudised/koolitulistamise-kriminaalasjas-toimus-tanakohtuvaidlus. Tuleb nõustuda, et riigi positsioon küsimuses, millised tegevused relvadega on lubatud, mis keelatud ja mis on süüteona karistatav, peaks olema seetõttu ühemõtteline ja selge. Kohus ei vastusta ka kohtuvälise menetleja seisukohta, et tegevus, mille tulemusena satuvad lapse kätte omapäi käitlemiseks relvad, võiks olla karistatav. See poleks ebaproportsionaalne. Sellest hoolimata ei võimalda relvaseadus sedastada, et käesolevas väärteosüüdistuses nimetatud tegu oleks süütegu.
  2. Kohus kaalus, kas väärteomenetlust saaks lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel seetõttu, et teos on seoses tulirelvade üleandmisega lapsele KarS § 418 lg 1 tunnused. Samas aga ei ole sellises teos (lapsele relva andmises) antud väärteoprotokollis süüdistust esitatud. Samuti tuleb möönda, et isegi kui see tundub ebaloogiline, ei välista relvaseadus relva ajutist üleandmist XX-aastasele lapsele. Nagu ka kohtuväline menetleja oma otsuses viitab, on relvaluba omaval lapsevanemal või laskeinstruktoril lubatud isegi lasketiirus oma vastutusel ja vahetu järelevalve all anda oma isiklikku tulirelva ja selle laskemoona kasutada anda alles vähemalt 12-aastasele lapsele (

§ 86lg 8). 19

(2)4-19-60 Sarnast sätet väljaspool lasketiiru toimuva kohta pole. Selline tõdemus annab veelgi enam põhjust väita, et relvaseadus on normide süsteemina raskesti jälgitav ja ebaloogiline.
  1. Sarnaselt oma otsusega 30.01.2019 asjas nr 4-18-6120 tõdeb kohus, et teo keelatus ja karistatavus on relvade kui suurema ohu allikate käitlemist puudutavas seaduses väljendatud nii vastuoluliselt, et külgneb õigusselgusetusega. See, et relvakäitlemist reguleeriv seadus on mitmemõtteline, ilmnes käesolevas asjas muuhulgas asjatundjate vastustest küsimustele, mis puudutasid seda, kuidas võib relva kanda. Kohtule on mõistetav, et seadust rakendav politsei soovib tagada ühiskonna ohutust, aga seda tehes tuleb silmas pidada, et süütegu omistada saab üksnes siis, kui karistusnormid on konkreetsed ja üheselt arusaadavad.
  2. Määratletusnõude kohaselt (nullum crimen nulla poena sine lege certa), mis sisaldub KarS § 2 lgs 1 ja PS § 23 lg-s 1, peab iga tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Süüteokoosseisu tunnused peavad olema normi adressaadile ja seaduse kohaldajale vähemalt sel määral arusaadavad, et nende sisu oleks tõlgendamisega avatav. KarS § 2 lg 4 keelab teo tunnistamise süüteoks seaduse analoogia põhjal (vt nt RKKKo nr 3-1-1-8913, p 8.1-2, RKÜKo nr 3-4-1-16-10, p 48-50, RKKKo nr 3-1-1-23-12, p 8.2; RKKKo nr 3-1-1-11313, p 24.2). Õigusselgus (PS § 13 lg 2) on eriti oluline tegude suhtes, millega võivad kaasneda karistusõiguslikud tagajärjed (RKEKo nr 3-1-1-117-01, p 12, RKKKo nr 3-1-1-40-14, p 86), ja selle tagamine eriti keeruline blanketsete süüteokoosseisude puhul (RKKKo nr 3-1-1-40-14, p 86-87, vt ka nr 3-4-1-16-10 (p-d 49-50)). Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda grammatilisele tõlgendamisele ja karistusõigusnormi sisu avamine ei või viia normi piiridest väljumiseni ega nende juhtumite hõlmamiseni karistusnormiga, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada (RKKKo 30.04.2012, 3-1-1-23-12, p 8.2; 23.11.2012, 3-1-1-103-12, p 9). Karistusnormi määratletuse nõue on täidetud, kui isik saab sätte sõnastusest (vajadusel kohtute tõlgendamise abil) aru, milliste tegude või tegevusetuse eest ta kriminaalvastutusele võetakse (EIKo 21.01.2003, Veeber vs. Eesti (nr 2), p 30).
  3. Käesoleval juhul ei vasta (blanketne) karistusnorm, mille alusel on tehtud süüteoetteheide, määratletusnõudele. Antud olukorras ei suudaks ka kohus aidata Kruglovil mõista, milline tema konkreetne tegu või tegevusetus on karistatav, arvestades seaduse vastuolulisust.

§ 891

näeb ette karistamise muuhulgas mistahes relva kandmise kandmise, üleandmise, hoidmise või käitlemise muude nõuete rikkumise eest. Nagu kohus ülal p-des 82-94 märkis, pole võimalik aru saada, kuidas on piiratud kolmandale isikule juurdepääsu võimaldamine relvale siis, kui isik viib relva koos endaga ajutiselt hoiukohast välja. Seadus ei võimalda relvakäitlejal hinnata, milline tema käitumine võib tuua kaasa karistuse. Märk seaduse arusaamatusest on ka see, et seadust rakendav Politsei- ja Piirivalveamet tõlgendab relvaseadust küll lähtuvalt vastutustundlikust relvapoliitilisest hoiakust ja üldisest relvaseaduse mõttest, aga samas vastuolus seadusandja tahtega, mille alusel asjakohane säte sõnastati. Seejuures mõjub

§ 50lg 2 sõnastus iseäranis mõistetamatuna, kui kõrvutada „avaliku koha“ lisamise põhjendusi seletuskirjas Kor

S avaliku koha mõistega (otsuse p 88-89). Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 7 kohaselt ei saa kriminaalseadust süüdistatava kahjuks tõlgendada (RKKKo 3-1-1-40-14, p 86), aga paraku antud juhul kohus just nii toimikski, kui juhinduks kohtuvälise menetleja esitatud tõlgendusest. 98. Menetlusaluse isiku vastuväidetest (tl 71-72) ja T. B vahendatud V. V a sõnadest saab järeldada, et võib-olla just selle mitmetimõistetava seadusliku olukorra ja

§ 50lg 2 sõnastuse tõttu saigi kõnealune sündmus võimalikuks.

Ei saa välistada, et I. Kruglov valis (seejuures arvestades

§ 86

lg 8 piirangut) oma XX-aastasele lapsele autos relvade õpetamiseks teadlikult kõrvalise koha, mida ta ei pidanud avalikuks, et kasutada ära lünka, mis paljastub

§ 50lg 2 ja 45 lg 2 kõrvutamisel.

Muul moel on I. Kruglovi perekonna relvastatud metsaskäiku raske selgitada. Tuleb nõustuda kohtuvälise menetleja otsuses öelduga, et I. Kruglovil polnud perega metsa minnes ühtegi teadaolevat adekvaatset põhjust võtta enesekaitseks kaasa kahte tulirelva, seda enam ilma 20

(2)4-19-60 laskemoonata. 99. Samuti kujunes kohtul väärteoprotokolli, väärteootsuse ja kohtuvälise menetleja kohtus esitatud selgitusi lugedes kahtlus, et just seaduse ebamäärasus ja kohatine vastuolulisus (sh relva hoidmise ja kandmise reeglistiku ebamäärane vahekord) on üheks põhjuseks, miks koostati väärteosüüdistus nii, et see ei vasta süüdistuse konkreetsuse nõuetele. Võimalik, et kohtuväline menetleja üritas sõnastada süüdistuse teadlikult nii üldiselt, et see hõlmaks tema arusaama kohaselt nii

§ 45

lg 2 kui ka 50 lg 2 rikkumise ja seda isegi juhul, kui need rikkumised teineteist välistavad. Tulemuseks oli ebakonkreetne süüdistus, millest pole võimalik aru saada, milline tegevus on millise sätte järgi keelatud ja karistatav. Kohtuvälise menetleja lähenemine, millel võib olla vastutustundlik eesmärk taunida lapse relvadega eksponeerimist ja laste juurdepääsu relvadele, on mõistetav. Siiski pole inimese karistamine ebakonkreetse süüdistuse alusel, tuginedes seadusele, kust ei tule ühemõttelist alust isiku karistamiseks, õiguspärane lahendus. Tuleb toonitada, et karistus on ultima ratio, mitte esmatasandi probleemi lahendamise viis.

  1. Kui teol pole seaduse järgi väärteo tunnuseid, siis ei saa kohus isikut süüteo eest karistada, kuitahes taunitav tegu ka ei tunduks. Kui kohus seda teeks, oleks see lubamatu kohtu omavoli. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule. Kuna selles asjas pole süüteokoosseisule vastavat tegu, tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. D. Muud üksikküsimused Menetluskulud
  2. VTMS § 38 kohaselt järgitakse kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Tulenevalt KrMS §-st 183 kannab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik, kui KrMS-s ei ole sätestatud teisiti.
  3. Käesolevas asjas pole andmeid muude menetluskulude kohta kui Igor Kruglovi esitatud tõend (tl 103, 112), et ta kandis menetlusega seoses kulu 96 eurot, mille maksis Narva Esimesele Advokaadibüroole 21.11.2019 seoses konsultatsiooniga ja kohtupraktika analüüsiga väärteokaebuse ettevalmistamiseks. Tõendist nähtuvalt osutas õigusabi advokaat Valeriy Gimajev, kes tegi tööd ühe tunni, hinnaga 80 eurot (lisandus käibemaks 16 eurot).
  4. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamisel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. VTMS § 38 lg 1 järgi kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega.
  5. Kuigi I. Kruglov ei pidanud vajalikuks kaasata kaitsjat kohtuistungile, pole samas kahtlust, et sisuliselt vastas advokaat Gimajevi teenus süüteomenetluse kaitsja teenusele, kuna ta osutas süüteoetteheite saanud isikule kohtumenetluses vajalikku õiguslikku tuge. See, et isikule piisab istungieelsest konsultatsioonist ja ta ei nõua kohtuistungile kaitsjat, on ressursikasutuse seisukohalt mõistlik ja säästlik valik. Seadust ei tohiks tõlgendada menetlusaluse isiku kahjuks nii, et kaitsjatasu võiks hüvitada vaid seoses teenusega, mida osutab menetlusosaline. Kõnealusel juhul pole kohtul kahtlust, et teenus oli asjakohane – seda osutas advokatuuri liige ja lõpptulemusena olid nõuanded piisavalt efektiivsed, sest aitasid saavutada kaebuse rahuldamise ja otsuse tühistamise. Seega olid kulud menetlusalusele isikule vajalikud ja tekkisid seoses kõnealuse süüteomenetlusega.
  6. Ka oli makstud tasu suurus mõistlik. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja tööühiku hind on mõistliku suurusega. (Vt nt RKKKo nr 4-18-616/54, p 47.) Riigikohus on leidnud ka, et kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb silmas pidada lisaks asja mahtu ja keerukust. Valitud 21

(2)4-19-60 kaitsjale makstud tasu ühikuhinna mõistlikkust hinnates tuleb üldiselt lähtuda advokaatidele riigi õigusabi eest makstava tasu määradest. Kohtupraktika on aktsepteerinud valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks. Praegu määratles advokaat oma töö mahuks ühe tunni ja hindas seda 80 euroga (lisaks käibemaks). Asja keerukust arvestades on see igati mõistlik. Menetlusealuse isiku kantud kulu tuleb hüvitada riigieelarvest. Äravõetud relvadega toimimine
  1. Kuna kohus tühistab väärteomenetleja otsuse tervikuna ja lõpetab väärteoasja, tuleb kohtul teha vastavalt VTMS § 108 p-le 7 otsus küsimuses, kuidas toimida asitõendite ja äravõetud esemetega.
  2. Käesolevas asjas on võetud läbiotsimisel ära, vaadeldud ja asitõenditena Ida Prefektuuris hoiule võetud kaks Igor Kruglovile kuuluvat tulirelva (tl 42, 45, 75). Vaidlustatud otsuses, mille kohus nüüd tühistab, on määratletud relvadega toimimine järgmiselt: „Äravõetud tulirelvad – revolver Nagan XXX ja püstol Makarov XXX antakse üle Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna Jõhvi teeninduse relvalubade ametnikule vanemspetsialistile N P edasise otsuse vastuvõtmiseks relvaloa suhtes.“
  3. VTMS § 2 ja KrMS § 126 lg 3 p 4 kohaselt tagastatakse asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, omanikule või seaduslikule valdajale. Kohtule teadaolevalt on ka praeguse seisuga relvade omanik ja seaduslik valdaja Igor Kruglov. Samas kajastub kohtuvälise menetleja otsuses, et politsei on otsustamas Igor Kruglovi edasise relvaloa küsimust. Sõltumata väärteoasjas tehtavast otsustusest, on tõepoolest õigustatud hinnata haldusmenetluse korras, kas Igor Kruglovi relvaluba vajab näiteks peatamist

§ 43

lg 1 p 21 alusel, sest tema käitumine võib anda alust kahtluseks, et ta võib oma ohustada enda või teise isiku turvalisust. Relvaseaduse

  1. peatüki sätete kohaldamine ei ole selle kohtu pädevuses. Siiski tuleb möönda võimalust, et I. Kruglovi relvaluba näiteks peatatakse ja sel juhul pole alust talle relvade tagastamiseks.
  2. Neil põhjustel määrab kohus, et kaks asitõendiks olevat ja Igor Kruglovile kuuluvat tulirelva tuleb kohtuotsuse jõustumisel tagastada Igor Kruglovile, välja arvatud juhul, kui need tuleb jätta tagastamata mõnel süüteomenetlusevälisel alusel. Tagastamata jätmise korral tuleb Politsei- ja Piirivalveametil vormistada relvade edasine kinnipidamine vastaval (relvaseadusest tuleneval) alusel käesoleva otsuse jõustumise ajaks. /allkirjastatud digitaalselt/ Heili Sepp Kohtunik 22

(2)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.