Obsah (4)

§ 249§ 115§ 112§ 252

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 26.03.2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-523 Haldusasi X esialgse õiguskaitse taotlus seoses piirangutega Tal

§ 249lg 2 alusel lubatav, kuna vaiet ei ole vanglale esitatud.

Avalduse telefonikõnede võimaldamiseks 19.03.2020 helistamiseks abikaasale, emale ja õele on taotleja esitanud vanglale 20.03.2020, kuid selles ei sisaldu taotlust helistada kauem kui 10 min nädalas. Taotlus on vanglas menetlemisel ja seega on taotlus veel kirjalikult lahendamata. Seega ei ole vastav taotlus kohtumenetluses

§ 249lg 2 alusel lubatav, kuna vaiet ei ole vanglale esitatud.

Samas märgib vastustaja, et antud olukorras puudub ka esialgse õiguskaitse vajadus, sest käskkirja punktis 1.

1. ei sisaldu piirangut helistamise võimaldamise kohta üks kord nädalas ega ka ajaliselt kuni 10 minutit (korraga või nädalas). Käskkirja kohaselt võimaldatakse helistamine vastavalt taotlustele. Vastustaja esitas ka väljavõtte Xi kasutuses oleva telefonikaardi väljavõttest (vastustaja vastuse lisa 5). Sellest nähtuvalt on alates piirangute algusest (16.märtsist) kaebajal olnud võimalik helistada abikaasale (number 37253238072) üheksal korral ning seejuures on neljal korral olnud kõne kestus üle 10-ne minuti (16.märtsil 12 minutit ja 22 sekundit,
2. märtsil 21 minutit ja 52 sekundit, 22.märtsil 12 minutit ja 53 sekundit ja samal päeval 22.märtsil 20 minutit ja 41 sekundit). Kõnelogidest ei nähtu, et taotleja oleks soovinud valida ka kõnet oma emale ja õele. Tallinna Vangla ei ole ka piiranud kõnesid VangS § 28 lg 3 nimetatud isikutele nt advokaadist esindajale, mida kinnitab ka kõnelogi. Alates
3. märtsist on kaebajal üheksal korral olnud võimalik helistada mobiilinumbril 53417513 ja neist viis kõnet on ka toimunud. Veebist avalikult kättesaadavate andmete kohaselt kuulub mobiilnumber advokaat Silver Reinsaarele (https://www.advokatuur.ee/est/advokaadid/eesti-advokaadid.a/silver-reinsaar ). Seega ei vasta tõele ka taotleja viited, et ta on täielikult muust maailmast ära lõigatud. Vastustaja leiab, et kui lugeda vaie esitatuks, mis teeb esialgse õiguskaitse taotluse

§ 249lg 2 kohaselt lubatavaks, tuleks see jätta rahuldamata.

Põhjendused helistamise kohta on esitatud eelpool. Vastustaja selgitab seoses tund aega vabas õhus viibimise õigusega, et esialgse õiguskaitse mittekohaldamine ei too kaasa isikule tarbetult koormavaid tagajärgi ja ka hilisem heastamine on 4 võimalik (näiteks õigusvastaselt tekitatud kahju korral hüvitise määramine). Kaebus ei ole vangla hinnangul ilmselgelt perspektiivitu, kuid esialgne õiguskaitse tuleb jätta rahuldamata asjas esineva ülekaalukat avalikku huvi tõttu. Arvestades Eestis kehtestatud eriolukorda, juba Eesti Vabariigi territooriumil kehtivaid piiranguid ja teadlaste poolt esitatud prognoose COVID-19 haiguse viiruse levikul, mille kohaselt võib nädala pärast Eestis intensiivravi vajada üle saja inimese, kolme nädala pärast aga üle 200 inimese (https://www.err.ee/1068284/koroonaviiruse-tokestamise-raport-kahenadala-parast-voib-intensiivis-olla-100-inimest), on piirangu kehtestamine kinnipidamisasutuses viibivate isikute suhtes proportsionaalne ja avalikes huvides vajalik meede. Samuti tuleb märkida, et vangla tagab kinnipeetavatele isikutele kõik eluks hädavajaliku ja tagab lisatoitlustamise, mis vähendab ka käskkirjaga kehtestatud piirangute mõju. Ka rahvusvahelises erialakirjanduses on välja toodud, et piirangute korral peavad meetmed olema proportsionaalsed arvestades nakkusohu olukorra seisu. Samad standardid, mis ühiskonnas tavaliselt kehtivad, peaksid kehtima ka kinnipidamiskohas viibivate isikute suhtes (https://cdn.penalreform.org/wpcontent/uploads/2020/03/FINAL-Briefing-Coronavirus.pdf ). Avalikkuse huvides on massilise nakatumise ohu piiramine kõikvõimalike meetmetega, vältimaks nii elanike, vanglateenistujate kui ka kinni peetavate isikute haigestumist või surma. 25.03.2020 saabus ka teade esimest COVID19 viirusega seonduvast surmast Eestist (https://www.err.ee/1068635/koroonaviirus-noudiseestis-esimese-inimelu ). KOHTU PÕHJENDUSED Menetlusabi taotluse lahendamine 4. X taotleb riigilõivu tasumisest vabastamist, kuna ta on maksejõuetu. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi

) § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 60 lg 6 järgi tuleb esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Ehkki menetlusabi taotlus ei vasta

§ 115

nõuetele, siis on ilmne, et vormikohase menetlusabi taotluse esitamiseks taotluse käiguta jätmine ei annaks kohtule täiendavat informatsiooni taotleja majandusliku seisundi kohta ning üksnes pikendaks esialgse õiguskaitse taotluse sisulist lahendamist. Kohtule on esitatud vangla poolt Xi K-Raha väljavõte, millest nähtub, et kaebaja suhtes puuduvad

§ 112lg 1 sätestatud piirangud riigilõivust vabastamiseks.

Kaebajal puuduvad sellised rahalised vahendid, millest oleks võimalik käesoleva taotluse pealt riigilõivu tasuda. Kohus leiab, et tegemist on kaebaja oluliste õiguste rikkumise alusel esitatud taotlusega. Lähtudes eeltoodust kohus vabastab Xi riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. Olukorras, kus esialgse õiguskaitse taotlus tuleb lahendada kiiresti (

§ 252

lg 1) ja kohus võib kohaldada esialgset õiguskaitset ka omal algatusel (

§ 249

lg 1), ei pea kohus praegusel juhul otstarbekaks analüüsida menetlusabi taotluse lahendamisel esialgse õiguskaitse taotluse perspektiivikust, vaid annab taotleja maksevõimetuse tõttu taotlejale menetlusabi ja vabastab ta esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumisest ning lahendab esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine 5 5.

§ 249

lg 1 sätestab, et kohus võib kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kohtupraktikas on kohtuotsuse täitmise raskendatuse või võimatuse all silmas peetud olukorda, kus haldusakti täitmine asutuse poolt või haldusaktist tulenevate õiguste kasutamine kolmanda isiku poolt kohtumenetluse ajal loob kaebaja õigusi rikkuvaid tagajärgi, mille kõrvaldamine ei ole pärast kohtuotsuse jõustumist enam mõistlikul viisil võimalik. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus ka juhul, kui esialgse õiguskaitse meetme kohaldamata jätmise korral saaksid vastustaja või muud isikud teha toiminguid, mille tagajärjel ei oleks võimalik kaebajal ka talle soodsa kohtuotsuse korral oma kaebusega taotletavat eesmärki saavutada. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb kohtul teha kõigepealt kindlaks esialgse õiguskaitse vajadus ning seejärel anda eelhinnang kaebuse põhjendatusele, kaaluda kaebaja õigusi, avalikke huve ja teiste isikute õigusi (

§ 249

lg 3 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 14.12.2004 määrus haldusasjas nr 3-3-1-85-04 p 15).

1. Taotleja soovib esialgse õiguskaitse taotlusega saavutada seda, et ta viidaks igapäevasele jalutuskäigule värskes õhus ning, et talle võimaldataks helistada rohkem kui üks kord nädalas 10 minutit. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub esmalt, et kaebuse esitaja ja kõigi teiste Tallinna Vanglas kinni peetavate isikute suhtes kehtivad alates 16.03.2020 täiendavad piirangud, mida rakendati vangistusseaduse (VangS) § 41 alusel alates
2. märtsist - lukustati avatud osakonnad ning peatati päevakava järgsed tegevused. Seejuures lõpetati kõik saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks. Kirjaliku haldusakti andis Tallinna Vangla direktor oma 19.03.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/11 „Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, osakondade lukustamise ning päevakava järgsete tegevuste peatamise käskkiri“ (edaspidi „käskkiri“ vastustaja vastuse lisa 1). Käskkirja alusel piirati seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga Eestis kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvabadust sh otsustati: lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks (p 1.2); helistada võimaldatakse vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele (p 1.5). Eeltoodust tulenevalt taotleb X sisuliselt Tallinna Vangla direktori 19.03.2020 käskkirja nr 11/20/11 täitmise peatamist Xi suhtes selle p 1.2 ja p 1.5 osas. Taotluse esitaja leiab, et piirangud on ebainimlikud ning ei ole vastavuses tervise kaitse eesmärgiga, kuna taotluse esitaja vaimne ja füüsiline tervis halveneb seoses piirangutega. Lisaks peaks just sellisel kriitilisel ajal olema tagatud suhtlus perekonnaliikmetega. Kohus leiab, et taotluse esitajal puudub õiguskaitse vajadus, millest tulenevalt ei ole võimalik taotlust rahuldada, kuna kohtuotsuse täitmine ei ole võimatu juhul kui vaie (sealjuures tuleks Xil on vaiet täiendad taotledes Tallinna Vangla direktor oma 19.03.2020 käskkirja nr 1-1/20/11 osalist tühistamist) või hilisem kohtukaebus peaks rahuldatama. Nimelt võib kohus kohaldada esialgset õiguskaitset, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (

§ 249lg 1).

Praegusel juhul ei ole tegu sellise olukorraga, kuivõrd vaideotsuse või ka hilisema kohtuotsuse täitmine ei ole võimatu. Kohus möönab, et vastavate menetluste ajal kehtivad taotluse esitaja suhtes vabas õhus jalutamise osas piiranguid, mida ei ole võimalik olematuks teha, kuid neid on võimalik hiljem kompenseerida. Telefoniga 6 helistamist ei ole aga piiratud taotluse esitaja poolt taotluses kirjeldatud viisil, millest tulenevalt helistamise osas taotluse esitajal esialgse õiguskaitse vajadus puudub. Samas isegi kui taotluse esitaja õiguskaitse vajadust jaatada, siis ei oleks esialgse õiguskaitse kohaldamine ikkagi põhjendatud ja seda alljärgnevatel põhjustel. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kuigi kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks, tuleb taotlus jätta rahuldamata asjas esineva ülekaaluka avaliku huvi tõttu. Arvestades Eestis kehtestatud eriolukorda, juba Eesti Vabariigi territooriumil kehtivaid piiranguid ja teadlaste poolt esitatud prognoose COVID-19 haiguse viiruse levikul, on ka piirangute kehtestamine kinnipidamisasutuses viibivate isikute suhtes proportsionaalne ja avalikes huvides vajalik meede. Vastustaja on välja toonud, et vangla tagab kinnipeetavatele isikutele kõik eluks hädavajaliku ja tagab lisatoitlustamise, mis vähendab ka käskkirjaga kehtestatud piirangute mõju. On vaieldamatu, et maailmas ja Eestis tekkinud koroonaviiruse pandeemia olukorras on avalikkuse huvides massilise nakatumise ohu piiramine kõikvõimalike meetmetega, vältimaks nii elanike, vanglateenistujate kui ka kinni peetavate isikute haigestumist või surma. Eestis on kehtestatud eriolukord, suletud on koolid, lõbustusasutused, spordi ja kultuuriasutused ja piiratud on oluliselt ka vabaduses viibivate isikute liikumisvabadust ning tehtud neile tungiv soovitus kodudest mitte väljuda. Seda kõike tehakse eesmärgiga piirata nn. koroonaviiruse edasist levikut. Kohus leiab arvestades ka eeltoodut, et kinnipeetavate igapäevasele jalutuskäigule saatmise katkestamine on vangla pädevuses olev õiguspärane ja proportsionaalne haldusmeede vangla ja selles kinni peetavate ning vanglateenistujate julgeoleku ja tervise kaitseks. Kohus leiab, et hetkel puudub kohtul alus asuda seisukohale, et jalutuskäikude ära jätmine oleks tekkinud olukorras kinnipeetavate tervisele suuremat ohtu kujutav meede, kui nende igapäevase jalutuskäikude jätkamine. Samas juhib kohus vastustaja tähelepanu asjaolule, et selle meetme jätkamine peab olema piisavalt põhjendatud ja ei saa kesta ajaliselt piiramatult. Haldusorgan peab tekkinud olukorras pidevalt kaaluma, kas meetme jätkamine on õigustatud ja regulaarselt selle jätkamise vajadust üle vaatama. Samuti tuleb tal teha kõik võimalik ja endast sõltuv, et kinni peetavate igapäevase jalutuskäigu võimalus kasvõi osaliselt võimalikult ruttu taastada. Vajadusel tuleb selleks ümber korraldada ka vangla igapäevane rutiin. Mis puudutab aga helistamist, siis nagu kohus eelpool juba märkis, siis kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et helistamist ei ole piiratud ühele korrale nädalas 10 minutile. Helistamine korraldatakse üksuste kaupa vastavalt esitatud taotlustele. Taotluse esitajale on võimaldatud helistada sealjuures ka alates 16.03.2020 ehk ajast, mil täiendavad piirangud kehtestati rohkem kui üks kord ja 10 minutit nädalas (vt vastustaja lisa nr 5). Eeltoodust tulenevalt on kaebaja väited, et helistamist on piiratud ülemääraselt alusetud ja põhjendamatud. Kohus märgib veel, et isegi kui vastavas vanglaüksuses, kus kaebaja viibib peaks kaebaja saama helistada üksnes ühel korral nädalas ja piiratud aja jooksul, siis ei ole ka see meede ebaproportsionaalne arvestades seda, et vangla peab tagama helistamise turvalisuse tervisekaitse seisukohalt vältimaks COVID-19 viiruse levikut. Kuivõrd viirusesse nakatumine võib toimuda ka telefoni pinna kaudu, siis on vajalik selle puhastamine/desinfitseerimine enne järgmisele kinnipeetavale kasutusse andmist, samuti tuleb vanglateenistusel kasutada isikukaitsevahendeid. Arvestades, et vastavate desinfitseerimisvahendite ja isikukaitsevahendite kättesaadavus on hetkel kogu Euroopas oluliselt piiratud ja raskendatud, siis võib olla põhjendatud ka helistamise kordade vähendamine, et tagada kinnipeetavate ja vanglateenistujate tervise kaitse. 7 Kohus nõustub ka vastustaja poolt 25.03.2020 kohtule esitatud vastuses toodud põhjendustega (vt käesoleva määruse p 3), miks käesoleval juhul ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud ning ei pea vajalikuks vastavaid väiteid korrata. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Xi taotlus tuleb jätta rahuldamata. 7. Kohus selgitab, et lahendab käesolevaga üksnes X esialgse õiguskaitse taotluse ulatuses, milles X on Tallinna Vanglale esitanud vaide. Esialgse õiguskaitse taotlus ei käsitle X poolt vanglale 19.03.2020 esitatud taotlust helistamiseks (vastustaja vastuse lisa 3) ega taotlust minna 19.03.2020 jalutama üheks tunniks värske õhu kätte (vastustaja vastuse lisa 4), kuivõrd viidatud taotlusi ei ole vangla veel lahendanud ning nende suhtes ei toimu vaidemenetlust, mis on aga esialge õiguskaitse taotluse esitamise eelduseks (vt

§ 249lg 5).

/Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 8