KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 27. märts 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-16459 Tsiviilasi XX ko
) § 175 lg-le 2 ja §-le 173 ning asus seisukohale, et võlgnik ei ole menetluse ajal kohustusi rikkunud sellisel määral, et see tooks kaasa kohustustest vabastamata jätmise. 5.2. Maakohus tuvastas, et võlgnik sai menetluse ajal töötasu 500–729,76 eurot kuus ja tasus igakuiselt ülalpeetavatele 250–300 eurot kuus. Seega ei olnud võlgniku sissetulekud menetluse ajal sellised, mis võimaldanuks võlausaldajale võlgnevust suuremas osas tasuda.
§ 173
lg 5 kohaselt ei pidanud võlgnik kohustusi täitma miinimumpalga ja ülalpeetavate arvelt, kuivõrd nimetatutele ei saa pöörata sissenõuet. Võlgnik tegeles kogu menetluse vältel mõistlikult tulutoova tegevusega ning tema sissetulek vastab sellele, mis arvestades võlgniku haridustaset, on reaalne praeguses majandusolukorras. Võlgniku käitumises menetluse ajal ei ole süülisi rikkumisi ning tema tegevus ei ole suunatud tahtlikule võlausaldajate kahjustamisele. Võlgnik on tasunud võlausaldajale nõudest 1185,53 eurot. MÄÄRUSKAEBUS 6. Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja uue määrusega jätta võlgnik vabastamata pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. 2
(5)Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - - võlgnik ei esitanud kohtule selgitusi, kas ja mida ta on teinud tulutoovama tegevuse leidmiseks ega esitanud tõendeid tööotsingute kohta. Samuti ei nimetanud ta takistusi, mis segasid otsimast tasuvamat tööd. Esitamata on tõendid menetluse kestel saadud töötasu suuruse kohta. Maakohus ei pööranud sellele tähelepanu; pangakonto väljavõtete kohaselt teeb võlgnik regulaarselt ülekandeid teistele isikutele ja sisuliselt kogu sissetuleku ulatuses, seega saab järeldada, et võlgnik ei vaja raha oma väljaminekute ja kohustuste tarbeks. Samuti nähtub väljavõtetest, et võlgnik ei kanna olmekulutusi. Aruandes märkis võlgnik, et püsikulud kannavad tema eest elukaaslane ja ema. Samas puuduvad takistused, et võlgnik teeniks ise sissetulekut, mis võimaldab kanda oma püsikulud ise. MENETLUSE EDASINE KÄIK
- Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlgnikule tähtaja sellele vastamiseks. Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
- novembril
- RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda.
- Võlausaldaja heidab võlgnikule kokkuvõtvalt ette, et võlgnik ei tegelenud piisavalt mõistlikult tulutoova tegevusega ega otsinud seda (
§ 173lg 1).
9.1.
§ 173
lg-te 1–3 kohaselt on võlgnikul mh järgmised kohustused: tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima; teatada kohtule elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjata tulu ega vara, samuti anda kohtu nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. 9.2.
§ 175
lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4916, p 15). Kohus keeldub
§ 175
lg 2 p 2 alusel võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik rikkus süüliselt
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Sel juhul tuleb kohtul tuvastada, et võlgnik on: -
§ 173
lg-s 2 sätestatud kohustusi rikkudes varjanud saadud tulusid ning vara või jätnud kohtu nõudel andmata teavet oma sissetulekute ja vara kohta, oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. 9.3. Maakohus ei tuvastanud kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid ning leidis, et võlgnik ei ole süüliselt rikkunud
§ 173lg-s 1 nimetatud kohustusi.
Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vastavat järeldust piisavalt põhjendanud ning määruskaebuste väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 10. Põhjendatud pole etteheide, et võlgnik ei esitanud tõendeid tasuvama töö otsimise ja töötasu kohta. Maakohus kogus ise tõendeid ning kohtule esitatud MTA andmete, võlgniku pangakonto väljavõtte ja võlgniku esitatud aruande kohaselt on võlgnik kogu aeg töötanud, ta ei ole ka oma sissetulekut varjanud. Nähtuvalt kogutud tõenditest ei ole võlgniku sissetulek menetluse jooksul 3
(5)vähenenud, vaid järk-järgult kasvanud. Ringkonnakohus leiab, et võlgnikule ei saa ette heita madalat palka, sest tal ei ole kõrg- ega eriharidust, mis vähendab tema võimalust kõrgema sissetulekuga töö saamiseks. Võlgnik selgitas, et ta on kogu aeg töötanud lihttöölisena ehitusvaldkonnas. 11. Võlgnikul on õigus jätta
§ 173
lg 5 alusel usaldusisikule üle andmata tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata.
§ 173
lg 4 järgi peab usaldusisik sama paragrahvi kolmandas lõikes nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25%, kui kohus ei ole määranud teisiti. Võlgniku sissetulekud, millele ei saa pöörata sissenõuet, on loetletud TMS § 131 lg-s
- TMS § 132 lg 1 järgi ei saa üldjuhul arestida ka sissetulekut või selle osa, mis ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa perekonnaseaduse (PKS) § 132 lg 2 alusel iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. 11.
- Kui võlgnik täidab ise usaldusisiku kohustusi, võib ta töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulust või ettevõtlusest saadud tulust jätta endale selle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (
§ 173
lg 5) või osa, mis vastab
§ 173
lg-s 4 sätestatud määrale (25%), kui see on suurem
§ 173lg-s 5 nimetatud tulu mittearestitavast osast (vt Riigikohtu 11.
jaanuari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 13.2). Ülejäänud tulu arvelt tuleb võlgnikul täita võlausaldajate tunnustatud nõudeid osas, mille ulatuses võlausaldajal jäi pankrotimenetluses raha saamata. 11.2.
§ 173
lg-s 4 nimetatud kohustuse täitmiseks tuleb tuvastada võlgniku tulu suurus ja selle põhjal hinnata, kas võlgnik jättis endale tulust suurema osa kui seaduse või kohtumäärusega ette nähtud. Palga alammäär oli
- aastal 355 eurot,
- aastal 390 eurot,
- aastal 430 eurot,
- aastal 470 eurot ja
- aastal 500 eurot. TMS § 132 lg-st 2 tuleneb, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. 11.
- PKS § 97 p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama võlgniku alaealised lapsed. Arvestades võlgniku ülalpidamist vajavat kahte isikut, oleks võlgnik saanud seaduse kohaselt
- aastal igakuiselt jätta endale 591,67 eurot,
- aastal 650 eurot,
- aastal 716,67 eurot, 2017 aastal 783,33 eurot ning
- aastal 833,33 eurot. Seega asus maakohus põhjendatult seisukohale, et arvestades võlgniku sissetulekut ja ülalpeetavate laste arvu, tuleb võlgnik vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.
- Riigikohus on selgitanud, et
§ 2
teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt 4. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14 ja 17. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Kui võlgniku käitumises ei ole
§ 175
lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu
- aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11 ja
- novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Käesoleval juhul ei esine võlgniku käitumises võlgadest vabastamise keeldumise absoluutseid aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine on olnud suunatud võlausaldaja huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks võlausaldaja võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada oma nõue rahuldatud. 4
(5)13. Võlgniku menetluskulud seoses tema taotlusega kohustustest vabastamiseks ja määruskaebusega jäävad TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel võlgniku enda kanda. Kuivõrd võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks kuulub rahuldamisele ja võlausaldaja vastuväited ei ole edukad, jäävad võlausaldaja menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel tema enda kanda. Menetluskulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. 14.
§ 175lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. /allkirjastatud digitaalsel/ Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 5
(5)