← Eesti

3-19-2347/7

Obsah (4)§ 44§ 121§ 30§ 4

RIIGIKOHUS ERIKOGU KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-19-2347 23. aprill 2020 Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull,

) § 121 lg 2 p 1 alusel läbivaatamatult, sest kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

§ 44

lg 1 kohaselt võib isik pöörduda kaebusega halduskohtusse üksnes oma subjektiivsete õiguste kaitseks. Isegi kui Tallinna linn käitus deposiidisumma tagastamata jätmisel õigusvastaselt, on sellega rikutud OÜ MRP Linna Liinid õigusi, kes oli Tallinna linna lepingupartner ja tagatise andja. Seega puudub kaebajal õigus nõuda summa tagastamist endale. Kohtupraktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et avalik-õiguslikust suhtest tekkinud nõuete 2

(7)3-19-2347 loovutamine ei ole ilma seaduses selgelt sätestatud aluseta lubatud. Kuna kehtivas õiguses vastav norm puudub, ei ole avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõudeõiguse kokkuleppeline üleandmine võimalik. Eraõiguses kehtivad nõuete loovutamise sätted ei kohaldu avalik-õiguslikele suhetele.
  1. OÜ Pro Fiksum esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada ja saata asja halduskohtule sisuliseks lahendamiseks. Kaebaja leidis, et kuna seadusest ei tulene sellekohast keeldu, oli OÜ-l MRP Linna Liinid õigus loovutada deposiidi tagastamise nõue VÕS § 164 lg 1 alusel ning TartEst OÜ omakorda sai nõude loovutada kaebajale. Kaebaja ei nõua kahju hüvitamist, vaid tagatise tagastamist. Deposiidi tasumise kohustus ei tulenenud vaidlusalusest lepingust ning deposiidi tasumisega ei antud eraõiguslikule isikule avaliku võimu volitusi ega reguleeritud kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus asjas nr 3-3-1-64-03, p 12). Deposiidi tasumine oli iseseisev tagatise andmise tehing. Tallinna Ringkonnakohtu määruses asjas nr 3-16-2268 (p 6) ja varasemas praktikas toodud põhjendus avalikõiguslike nõuete loovutamise piiramiseks (avalike vahendite säästlik kasutamine) ei ole praegusel juhul asjakohane, sest kaebusega ei taotleta avalikkuselt kogutud vahendite väljamaksmist kaebajale.
  4. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  5. jaanuari
  6. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi (p 2). Ringkonnakohus edastas asja pädeva kohtu määramiseks Riigikohtule. Määrust põhjendati järgmiselt: 1) ringkonnakohtu pikaajalise praktika kohaselt ei ole avalik-õiguslikust suhtest tekkinud nõuete loovutamine ilma seaduses selgelt sätestatud aluseta lubatud. Selle piirangu legitiimne eesmärk on tagada avalike vahendite säästlik kasutamine (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 121). Riigikohtu praktikas ei ole seni kahjunõuete loovutamise küsimuses selget seisukohta võetud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrused asjades nr 3-3-1-77-07, p 10 ja 3-3-1-69-11, p-d 10 ja 17), samuti pole käsitletud halduslepingust tulenevate nõuete loovutamist. Välistatud on aga näiteks maksunõuete tehinguline loovutamine, kui selleks pole seaduses selgelt sätestatud alust (halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-53-15, p 18), ning üksnes väga erandlikult aktsepteeritud võimalust loovutada isikule määratud põllumajandustoetuse väljamaksmise nõuet (tsiviilkolleegiumi määrused asjades nr 3-2-1-134-12, p-d 16 ja 18 ning nr 3-2-1-135-12, p 11); 2) olenemata sellest, kas kaebajale loovutatud nõue on lepingust tulenev nõue või lepinguväline alusetu rikastumise nõue, tuleb esmalt hinnata, kas sõitjateveo ATL sõlmimisel tekkinud õigussuhe oli eraõiguslik või avalik-õiguslik. Ehkki tagatise andmise kohustus tulenes riigihanke tingimustest, mitte vahetult lepingust, on tagatis selgelt antud lepingu täitmise tagamiseks ja see oli lepingu sõlmimise eelduseks, mistõttu oleks meelevaldne lugeda deposiit makstuks mingis eraldi õigussuhtes. Seejuures olid nii hanketeade kui ka hankedokumendid lepingu p-dega 1.5.20 ja 1.5.21 loetud lepingu lisadeks, mis pidid lepingu p 8.1 järgi kehtima koos lepinguga selle lõpuni; 3) vaidlusaluses lepingus ei ole määratletud, kas tegu on halduslepingu või tsiviilõigusliku lepinguga. Seda ei nähtu ka lepingu aluseks olnud Tallinna Linnavolikogu
  7. mai
  8. a otsusest nr 77, millega anti linnavalitsusele nõusolek riigihanke korraldamiseks ja lepingu sõlmimiseks, selles otsuses viidatud Tallinna Linnavolikogu
  9. juuni
  10. a määrusega nr 41 kehtestatud „Tallinna linna eelarvest ühistranspordi toetamise korrast“ ega Tallinna Linnavalitsuse
  11. aprilli
  12. a korraldusest nr 461-k, millega volitati Tallinna Transpordiametit riigihanget korraldama ja kiideti heaks ATL kavand. Lepingu p-st 10.1, milles nähti ette vaidluste lahendamine Harju Maakohtus, võib samas järeldada, et pooled on pidanud lepingut tsiviilõiguslikuks; 4) kuigi ühistranspordi korraldamine on avalik-õiguslik ülesanne, ei tulene seadusest kohaliku omavalitsuse üksusele kohustust osutada ise avaliku liiniveo teenust (ÜTS v.r § 5 lg 1 p 6; ÜTS § 13 lg 1 p 6). Selle ülesande täitmiseks võib avaliku võimu kandja sõlmida eraõigusliku isikuga ka tsiviilõigusliku lepingu, kui seadus seda ei keela ega näe ette üksnes halduslepingu sõlmimist (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus asjas nr 3-2-1-49-04, p-d 14–15; halduskolleegiumi otsus 3
(7)3-19-2347 asjas nr 3-3-1-64-03, p 12). Halduskoostöö seaduse (HKTS) § 3 lg 4 teine lause näeb ette, et kui lepingust ei nähtu selgelt poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, eeldatakse, et tegu on halduslepinguga. ÜTS sõitjateveo teenindamise lepingu vormi ette ei näe. Ka määruse nr 1370/2007 art-te 3–5 põhjal ei saa väita, et tingimata tuleks sõlmida haldusleping. Riigikohtu halduskolleegium on asja nr 3-17-1329 lahendamisel nii
  1. novembri
  2. a määruses (p-d 11–12) kui ka
  3. detsembri
  4. a otsuses (p 13) pidanud halduslepinguks avaliku bussiveo teenindamise lepingut, milles pooled olid väljendanud selget tahet sõlmida haldusleping, välistamata seejuures siiski võimalust sõlmida avaliku bussiveo teenindamise leping eraõiguslikus vormis. Riigikohtu halduskolleegiumi otsusest asjas nr 3-13-481 (p-d 13–15) võib omakorda järeldada, et kui lepingust ei nähtu poolte tahet sõlmida tsiviilõiguslik leping, tuleks see HKTS § 3 lg 4 teist lauset arvestades üldjuhul kvalifitseerida käsundilaadseks halduslepinguks. Siiski on ATL-st tulenevaid vaidlusi lahendatud ka tsiviilkohtumenetluse korras (nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-181-14); 5) vaidlusalune leping on olemuselt tsiviilõiguslik leping ning seetõttu on deposiidisumma tagastamise nõue tekkinud eraõigussuhtes. Seega ei ole asjakohane tugineda avalik-õigusliku nõude loovutamise piirangutele, kuid kaebus tuli sellegipoolest tagastada

§ 121lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu.

Praegusel juhul on maakohus sisuliselt sama vaidluse kohta leidnud, et selle lahendamine ei kuulu tsiviilasju lahendava kohtu pädevusse (

§ 121lg 3 ja Ts

MS § 711); kui esineb kasvõi üks HKTS § 3 lg-s 4 nimetatud asjaoludest, tuleb lepingut käsitada halduslepinguna. Vaidlusalune leping ei vabastanud linna ÜTS v.r § 5 lg 1 ja ÜTS § 13 lg 1 järgsetest kohustustest. Lepingu täitmisel ei kasutatud täidesaatva riigivõimu volitusi ning lepinguga ei reguleeritud teenuse kasutajate või muude isikute õigusi ega kohustusi. Lepingu p-de 2.1, 2.2 ja 2.5 järgi määras teenindatavad bussiliinid ja liiniveo mahu tellija. Tellija kinnitas ka liinide liikumistee, peatused ja töörežiimi (p-d 3.1.1 ja 3.2.4), teavitas sõitjaid liini muudatustest (p 3.1.9), otsustas busside arvu, tüübi, töörežiimi ja intervalli liinil (p 3.1.10) ning kehtestas piletihinnad (p-d 3.1.11 ja 3.2.13). Vedaja kohustus sõitjaid teenindama vastavalt tellija määratud tingimustele (nt p-d 3.2.4 ja 3.2.13). Arvestades ka, et vaidlusalune leping hõlmas ainult ca 10% Tallinna avaliku bussiliiniveo mahust, ei ole põhjust eeldada, et linn oleks soovinud anda üle ühistranspordi korraldamise ülesandeid. Ainuüksi vedaja tasu katmine osas, milles piletitulu seda ei kata, tellija makstava dotatsiooniga (p-d 1.4 ja 6.10) ei anna alust lugeda lepingut halduslepinguks. Tegu on olemuselt teenustasuga, mille aluseks on riigihankes pakutud tariifid, mida suurendatakse vastavalt lepingu

  1. ptk-s sätestatule (vt ka määruse nr 1370/2007 art 9 lg 1). Kuigi leping sisaldab üksikuid sätteid, mida võiks hinnata kolmandate isikute õiguste mahtu suurendavaks (nt sõitjate võimalus siseneda ja väljuda bussi kõigist ustest (p 3.2.14), vedaja kohustus sõlmida kindlustusleping sõitjatele või kolmandatele isikutele tekitatud ja kohustusliku liikluskindlustuse liikluskahju hüvitamise piirmäära ületavate kahjude hüvitamiseks (p 3.2.25)), on need kõrvalise tähendusega. Tegu on üksnes vedajale suunatud nõuetega teenuse osutamiseks. Samuti räägib lepingu tsiviilõiguslikuks lugemise kasuks poolte käitumine. Näiteks tugines Tallinna Transpordiamet lepingu ülesütlemisel VÕS § 116 lg-le 2, mitte HKTS §-le 16 koostoimes § 12 lg 2 p-ga
  2. Teisalt viitab nõude loovutamine, et OÜ MRP Linna Liinid ei ole mõistnud, et tegu võiks olla avalik-õiguslikus suhtes tekkinud nõudega, mille loovutamine võib olla välistatud.
  3. Vastustaja leiab, et vaidlusaluse lepingu sõlmimisega tekkinud õigussuhe oli avalik-õiguslik. Vastustaja põhjendused on järgmised: 1) lepinguga pani Tallinna linn OÜ-le MRP Linna Liinid vaieldamatult avaliku teenindamise kohustuse ehk volitas teda täitma kohaliku omavalitsuse ülesannet. ATL-e on Riigikohus varasemas praktikas pidanud halduslepinguteks, kuna täidetakse avalikku ülesannet (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-13-481/183, p 14). Juba seetõttu, et ATL-d on sõlmitud seaduse alusel, on nende puhul eelduslikult tegu halduslepingutega; 4

(7)3-19-2347 2) lepingust ei nähtu poolte selget tahet sõlmida tsiviilõiguslik leping. Seda ei saa järeldada üksnes ekslikust viitest vaidluste lahendamise kohale ega ka ülesütlemisel VÕS-le tuginemisest. VÕS alusel võib üles ütelda ka halduslepingu; 3) leping reguleerib üldisemas mõttes teenuse kasutajate õigust kasutada avalikku teenust. Tsiviilõigusliku lepingu välistavad ka näiteks lepingu p 3.2.13 (sõitjate teenindamine vastavalt Tallinna Linnavolikogu kehtestatud piletisüsteemile ja -hindadele), p 3.2.26 (OÜ MRP Linna Liinid aitab kontrollimisõigusega ametiisikul kontrollida sõitjate sõiduõigust tõendavaid dokumente) ja p 4.1.18 (vedaja kohustus teavitada avalikkust liiklushäiretest); 4) lepinguga nähti ette bussiliinide doteerimine ja linna õigus kontrollida lepingu täitmist dokumentatsiooniga tutvumise teel (p-d 1.4, 6.10 ja 7.2), mis samuti annab aluse pidada lepingut halduslepinguks (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus asjas nr 3-2-1-49-04, p 16). Doteerimine puudutab ka kolmandate isikute õigusi, tagades osale sõitjatest tasuta sõidu õiguse; 5) sellest, et vastustaja soovis säilitada suuremat kontrolli osutatavate teenuste üle ja jättis seetõttu ühistranspordi korraldamisega seotud ülesanded enda kanda, ei saa teha järeldust, et ta ei ole üldse soovinud anda ühistranspordi korraldamise ülesandeid üle OÜ-le MRP Linna Liinid. Seda ei välista ka asjaolu, et vaidlusalune leping hõlmas üksnes 10% Tallinna avaliku bussiveo mahust. ERIKOGU SEISUKOHT 12. Erikogu leiab, et asja lahendamine on halduskohtu pädevuses. Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2020. a määruse resolutsiooni p 2 tuleb seetõttu TsMS § 711 lg 3 alusel tühistada ning saata asi lahendamiseks samale ringkonnakohtule. 13. Pädeva kohtu määramist ei mõjuta asjaolu, et maakohtus ja halduskohtus ei olnud nõude esitajaks sama isik. Kaebaja väitel on ta loovutamiste tulemusena omandanud OÜ MRP Linna Liinid nõude. Nõude loovutamisel on tegemist eriõigusjärglusega, mille puhul on õigusjärglasel teatud tingimustel võimalik astuda õiguseelneja asemel menetlusse (TsMS § 210 lg 3,

§ 30lg 2).

Kui isik algatab õigusjärglusele tuginedes halduskohtus sama esemega kohtuasja, mille on varem maakohtus algatanud väidetav õiguseellane, on tegemist sama kohtuasjaga

§ 121lg 3 mõttes.

  1. Pädev kohus tuleb määrata kaebuse esemest lähtudes. Nõude lahendamiseks pädev kohus ei sõltu sellest, kas väidetav õigussuhe tegelikult eksisteerib (vrd ka Riigikohtu erikogu
  2. juuni
  3. a määrus asjas nr 3-2-4-2-11, p 11). Praeguses asjas ei ole ka alust pidada nõude loovutamist ilmselgelt välistatuks, mis annaks aluse kaebuse tagastamiseks (

§ 121lg 2 p 1).

Riigikohtu praktikas on peetud mõnda liiki avalik-õiguslike nõuete loovutamist võimalikuks (vt nt tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-134-12, p-d 16–19). Halduslepingust tulenevate nõuete loovutamise kohta puudub kohtupraktikas selgelt omaks võetud seisukoht. Küsimusele, kas nõude loovutamine oli praegusel juhul võimalik ja kas see on kehtiv, peab pädev kohus vastama asja sisulise lahendamise käigus. Õigusjärgluse puudumisel tuleks OÜ Pro Fiksum kaebus jätta kohtuotsusega rahuldamata. 15. Erikogu nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlusalane tagatis on lepinguga seotud. Kuigi esialgu tasuti tagatis hankedokumentide alusel ja seega avalik-õiguslikus hankemenetluses, kujundati see lepingu sõlmimisel ümber lepinguliste kohustuste täitmise tagatiseks. Sellele viitab lisaks asjaolule, et hanketeade ja hankedokumendid on loetud lepingu lisadeks (lepingu p-d 1.5.20 ja 1.5.21), ka see, et lepingus on ette nähtud tagatise realiseerimine leppetrahvinõude tasumata jätmise korral (lepingu p 10.7). Seega sõltub praeguse vaidluse lahendamiseks pädev kohus sellest, milline kohus on pädev lahendama vaidlusaluse ATL-ga seotud vaidlusi. 5

(7)3-19-2347 16.

§ 4

lg 1 järgi on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. TsMS § 1 kohaselt vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, s.o eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. Kohtu pädevus sõltub seega vaidluse esemeks oleva õigussuhte iseloomust ning pooled ei saa kokku leppida, kas konkreetne vaidlus kuulub haldus- või maakohtu pädevusse. Küll aga näeb seadus mõnel juhul ette poolte õiguse valida, kas kujundada pooltevaheline õigussuhe era- või avalik-õiguslikel alustel. Sellest valikust omakorda võib sõltuda kohus, kes on pädev nende õigussuhete üle tekkivat vaidlust lahendama.

  1. HKTS § 3 lg 4 järgi võib haldusülesande täitmiseks volitamise korral sõlmida tsiviilõigusliku lepingu, kui seadus ei näe ette üksnes halduslepingu sõlmimist, lepinguga ei reguleerita avaliku teenuse kasutaja või muu kolmanda isiku õigusi ega kohustusi, riiki või kohalikku omavalitsust ei vabastata tal lasuvatest kohustustest ja ülesande täitmisel ei kasutata täidesaatva riigivõimu volitusi. Kui lepingust selgelt ei nähtu poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, eeldatakse, et tegemist on halduslepinguga (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-64-03, p 12; tsiviilkolleegiumi määrus asjas nr 3-2-1-49-04, p 15). Riigikohtu praktikas on leitud, et välistatud ei ole avaliku bussiveo teenindamise lepingu sõlmimine eraõiguslikus vormis, eeldusel et on täidetud HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimused (halduskolleegiumi määrus nr 3-17-1329/27, p 11). Vaidlust liiniveo avaliku teenindamise lepingu üle on tsiviilkohtumenetluses lahendatud näiteks asjas nr 3-2-1-181-
  2. Asjas nr 3-2-1-49-04 pidas Riigikohus ühistransporti puudutava lepingu olemuse kindlaksmääramisel oluliseks järgmisi tingimusi: bussiliinide doteerimine kohaliku omavalitsuse poolt, kohaliku omavalitsuse õigus kontrollida lepingu täitmist, sh dokumentatsiooniga tutvumise teel, ja kehtestada sõidusoodustusi, kohaliku omavalitsuse jätkuv vastutus ühistranspordi korraldamise eest ning kolmandate isikute (reisijateveo teenuse kasutajate) õigusliku seisundi reguleerimine (määruse p 16).
  3. ÜTS ega ÜTS v.r ei reguleeri, millises õiguslikus vormis tuleb sõlmida ATL (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-17-1329/27, p 10). Samuti jätab lepingu õigusliku vormi osas vabad käed määrus (EÜ) nr 1370/
  5. Ringkonnakohus jõudis praeguses asjas järeldusele, et vaidlusalusel lepingul ei ole selliseid tunnuseid, mis vältimatult tingiksid vajaduse kvalifitseerida leping halduslepinguks. Selles olukorras tuleb lepingu olemuse määramisel lähtuda poolte tahtest. Lepingu tõlgendamisel on määrav poolte ühine tegelik tahe (VÕS § 29 lg 1). Juhul kui lepingust selgelt ei nähtu poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, tuleb HKTS § 3 lg 4 järgi eeldada, et tegemist on halduslepinguga. Praegusel juhul on pooled lepingu p-s 10.1 kokku leppinud erimeelsuste lahendamises Harju Maakohtus. Sellest võiks mõnel juhul järeldada poolte tahet sõlmida tsiviilõiguslik leping. Samas on Tallinna linn nii maakohtus kui ka erikogu menetluses selgitanud, et tegemist on halduslepinguga ning viide vaidluste lahendamisele maakohtus oli ekslik. Kaebaja ei ole sellele pädeva kohtu määramise menetluses vastu vaielnud ning erikogu ei näe ka muid asjaolusid, mis lükkaks vastustaja selgituse ümber. Seetõttu ei ole erikogu hinnangul praegusel juhul HKTS § 3 lg 4 eeldus ümber lükatud. Seega on vaidlusalune ATL haldusleping ning ei ole vaja analüüsida, kas lepingu oleks selle sisu arvestades võinud sõlmida ka tsiviilõiguslikuna. Halduslepingust tulenev vaidlus lahendatakse halduskohtus.
  6. Erikogu peab siiski vajalikuks selgitada, et lepingu sõlmimine ei vabastanud Tallinna linna tema kohustustest ühistranspordi korraldamisel (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1; ÜTS v.r § 5 lg 1, ÜTS § 13 lg 1) ning linn ei andnud vedajale üle avaliku võimu volitusi. Ei lepingu sõlmimise ajal kehtinud ega praegu kehtiv õigus ei võimaldagi kohaliku omavalitsuse üksusel lepinguga vedajale lisaks reisijate avaliku teenindamise ülesandele üle anda ühistranspordi korraldamise kohustust. KOKS § 6 lg-st 1 nähtuvalt on tegemist kohaliku omavalitsuse 6

(7)3-19-2347 ühe peamise kohustusliku ülesandega. ÜTS v.r § 7 lg 2 võimaldas kohaliku omavalitsuse üksusel ÜTS v.r § 5 lg-s 1 nimetatud avalikud ülesanded halduslepinguga üle anda üksnes piirkondlikule ühistranspordikeskusele, mis seejuures ei võinud täita vedaja funktsioone (ÜTS v.r § 7 lg 3). Samasisuline regulatsioon on kehtiva ÜTS §-s
  2. Õigus sõitja sõiduõigust kontrollida ei ole avaliku võimu volitus. See õigus on ühissõidukijuhil juba õigusaktide alusel sõltumata ATL õiguslikust vormist (ÜTS v.r § 52 lg 1 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri
  3. mai
  4. a määruse nr 141 „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ § 7 lg 3 p 2, ÜTS § 67 lg 1 p 2). (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.