← Eesti

3-19-2062/5

Obsah (4)§ 4§ 22§ 20§ 21

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 16. märts 2020, Tallinn Haldusasja number 3-19-2062 Haldusasi X’i kaebus Sotsiaalkindlustusam

) § 22 lg 1 p-le 3 on õigus rahvapensionile seaduse §-s 20 nimetatud isikutel, kellel seoses toitjal nõutava pensionistaaži puudumisega ei ole õigust toitjakaotuspensionile, kui toitja oli elanud Eestis seaduse § 4 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud alusel vähemalt ühe aasta vahetult enne surma.

§ 4

lg 1 sätestab, et riiklik pension määratakse ja seda makstakse Eesti alalisele elanikule või tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elavale välismaalasele. Otsuses on põhjendatud, et toitja kaotuse korral rahvapensioni määramise tingimuseks on toitja elamine Eestis alalise elanikuna või tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel vähemalt üks aasta vahetult enne surma. X’i isal oli Eestis elamisõigus ja elamisluba perioodil 27.06.200626.06.2011. Alates 27.06.2011 kuni surmapäevani puudus X’i isal elamisõigus või elamisluba 1

(7)Eestis. Eeltoodust tulenevalt puudub õiguslik alus X’ile toitja kaotuse korral rahvapensioni määramiseks. 3. Y esitas 05.11.2019 X’i seadusliku esindajana Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 10.10.2019 otsuse nr 1 tühistamiseks ja SKA kohustamiseks vaadata uuesti läbi X’i 14.08.2019 taotlus toitjakaotusega seoses rahvapensioni määramiseks. Lisaks palub kaebaja tunnistada põhiseadusevastaseks ja jätta kaebuse lahendamisel kohaldamata

§ 22

lg 1 p 3 osas, mis seab seoses toitjakaotusega rahvapensioni määramisele lisanõude, et toitja peab olema Eestis sama seaduse § 4 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud alusel elanud vähemalt ühe aasta vahetult enne surma.

  1. Kohus määras 30.01.2020 kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja seisukohad
  2. Kaebaja leiab, et SKA otsus on õigusvastane ja kuulub tühistamisele ning ümbervaatamisele.
  3. Kaebaja on seisukohal, et kohtul tuleks jätta Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolu tõttu kohaldamata

§ 22

lg 1 p 3 osas, mis seab seoses toitja kaotusega rahvapensioni maksmisele ebamõistlikult kitsendava piirangu, mille kohaselt peab toitja olema Eestis elanud sama seaduse § 4 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud alusel vähemalt ühe aasta vahetult enne surma. PS § 28 sätestab, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Käesoleval juhul on

§ 22

lg 1 p 3 alusel ebamõistlikult kitsendatud kaebaja kui Eesti kodaniku PS-st tulenevat õigust riigi abile toitjakaotuse korral, jättes toitjakaotusega seoses vajalikust abist ilma Eesti kodaniku, kelle lapsevanem on küll Eestis seaduslikul alusel pikema aja jooksul elanud (perioodil 27.06.2006-26.06.2011), kuid kes ei elanud Eestis aasta jooksul vahetult enne oma surma. Taolised intensiivsed lisapiirangud toitjakaotusega seoses rahvapensioni maksmisele ei saa olla PS § 11 mõistes proportsionaalsed ja eesmärgipärased, luues õigustamatult olukorra, kus koheldakse toitja kaotanud Eesti kodanikest lapsi ebavõrdselt.

  1. Kaebaja hinnangul võib äärmisel juhul pidada mõõdukaks tingimust, et rahvapensioni makstakse Eesti kodanikule üksnes tingimusel, et toitja on elanud Eestis vähemalt aasta, kuid tingimus vahetult enne surma elamise nõude kohta Eestis ei ole kindlasti millegagi põhjendatud ning on selgelt põhiseaduslikku õigust ebamõõdukalt ja ebavõrdselt kitsendava tingimusena PS-ga vastuolus.
  2. Lisaks leiab kaebaja, et SKA otsuse põhjendused on selgelt vastuolulised ja eksitavad. Näiteks on vastustaja märkinud, et kaebaja isal oli toitjakaotuspensioni määramiseks nõutav Eestis omandatud pensionistaaž 11 aastat, aga samas ka seda, et sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel puudus kaebaja isal Eestis omandatud pensionistaaž. 9.

§ 22

lg 1 p 3 muutmisega kaasnenud väidetav eelnõu PS-le vastavuse kontroll ei välista

§ 22lg 1 p 3 muudetud regulatsiooni PS-le mittevastavust.

Vastustaja ei ole esile toonud ühtegi õiguslikku või sisulist kaalutlust, mis lükkaksid ümber kaebaja argumendid ning kinnitaksid

§ 22lg 1 p 3 väidetavat kooskõla PS-ga.

Teiseks jääb vaidluse kontekstis täiesti arusaamatuks vastustaja viide selle kohta, et toitjakaotuspensioni puhul ei ole tegemist riikliku toetusega, vaid toitja ülalpidamisel olnud isikule makstava pensioniga, mille suurus sõltub surnud toitja poolt surma hetkeks omandatud pensioniõigusest ja surnu ülalpidamisel olnud isikute arvust. Käesoleval juhul ei ole kaebuse eesmärgiks mitte toitja kaotusega seoses toitjakaotuspensioni määramine, vaid seoses toitja kaotusega rahvapensioni määramine, mida makstakse kindlas suuruses, sõltumata toitja poolt surma hetkeks omandatud pensioniõigusest ja surnu ülalpidamisel olnud isikute arvust. Vastustaja seisukohad 2

(7)
  1. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
  2. Vastustaja selgitab, et

§ 22

lg 1 p 3 kohaselt tekiks kaebajal õigus toitjakaotuspensionile, kui toitja oleks elanud vähemalt ühe aasta vahetult enne surma Eestis Eesti alalise elanikuna või tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel elava välismaalasena. Kaebaja isa oli Belgia kodanik, kelle elukoht oli rahvastikuregistri andmetel Eestis kuni 16.10.

  1. Kaebaja isale väljastatud elamisluba ja elamisõigus on alates 27.06.2011 kehtetud. Politsei- ja Piirivalveameti 09.10.2019 vastuse kohaselt ei omanud kaebaja isa elamisluba ega elamisõigust Eestis perioodil 27.06.2011-16.10.
  2. Seega ei olnud kaebaja isa vähemalt üks aasta vahetult enne oma surma Eesti alaline elanik ega elanud Eestis ka tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel.
  3. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta) art 5 kohaselt võtab liikmesriigi pädev asutus, mille õigusaktide kohaselt on hüvitiseõiguste saamise tingimuseks kindlustus-, töötamis-, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemis- või elamisperioodide täitumine, vajalikul määral arvesse teises liikmesriigis täitunud kindlustus-, töötamis-, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemis- või elamisperioode, nagu oleks tegemist kohaldatavate õigusaktide alusel täitunud perioodidega. Hüvitise määramist ja suuruse arvutamist reguleerib nimetatud määruse art
  4. Määruse art 57 p 1 kohaselt ei ole liikmesriigi pädev asutus, olenemata art 52 lg 1 p-st b, kohustatud andma hüvitist tema poolt kohaldatavate õigusaktide alusel täitunud perioodide eest, mida võetakse riski realiseerumisel arvesse, kui nimetatud perioodide kestus on alla ühe aasta ja üksnes neid perioode arvesse võttes ei teki nimetatud õigusaktide alusel õigust hüvitisele, kusjuures perioodid tähendavad kõiki kindlustus-, töö-, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise või elamisperioode, mis annavad õiguse asjaomasele hüvitisele või otseselt suurendavad seda.
  5. Kaebaja isal puudub Eestis omandatud pensionistaaž ja kaebaja isa ei elanud kauem kui üks aasta enne oma surma Eestis Eesti alalise elanikuna või tähtajalise elamisloa/elamisõiguse alusel, s.t mõlemad nõutavad perioodid puuduvad ehk võrduvad nulliga ja mõlema perioodi puhul on tegemist alla 1-aastase perioodiga. Eeltoodust tulenevalt ei teki kaebajal õigust toitjakaotuspensionile ka määruse nr 883/2004 alusel.
  6. Vastustaja selgitab, et 22.10.2008 vastu võetud

-i ja riiklike peretoetuste seaduse muutmise seadusega täiendati

§ 22lg 1 p 3 sõnaga „vahetult“.

Eelnõu 267 SE seletuskirja p-s 5 põhjendatakse, et eelnõud täiendatakse sõnaga „vahetult“, et oleks üheselt mõistetav, et õigus rahvapensionile toitja kaotuse korral on vaid siis, kui toitja oli elanud Eestis alalise elanikuna või tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel vähemalt üks aasta vahetult enne surma. Seletuskirjast nähtuvalt on eelnõu koostamisel hinnatud ka eelnõu kooskõla PS-ga ning teiste valdkonda reguleerivate õigusaktidega, samuti on läbi viidud juriidiline ekspertiis. Sellest tulenevalt eeldab vastustaja

§ 22lg 1 p 3 kooskõla PS-ga.

  1. Vastustaja lisab täiendavalt, et toitjakaotuspensioni puhul ei ole tegemist riikliku toetusega, vaid toitja ülalpidamisel olnud isikule makstava pensioniga, mille suurus sõltub surnud toitja poolt surma hetkeks omandatud pensioniõigusest ja surnu ülalpidamisel olnud isikute arvust. KOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
  3. Kaebaja nõuab SKA 10.10.2019 otsuse nr 1 tühistamist ja SKA kohustamist vaadata uuesti läbi kaebaja 14.08.2019 taotlus toitjakaotusega seoses rahvapensioni määramiseks. 18.

§ 4

lg 1 p 1 ja 2 sätestavad, et

-s sätestatud tingimustel määratakse riiklik pension ja seda makstakse Eesti alalisele elanikule või tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elavale välismaalasele.

§ 20

lg 1 sätestab, et õigus toitjakaotuspensionile on toitja surma korral tema ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetel. Lapse, vanema või lese õigus toitjakaotuspensionile ei sõltu sellest, kas nad olid toitja ülalpidamisel või mitte. 3

(7)19.

§ 22

lg 1 p 3 kohaselt on õigus rahvapensionile

§-s 20 nimetatud isikutel, kellel seoses toitjal nõutava pensionistaaži puudumisega ei ole õigust toitjakaotuspensionile, kui toitja oli elanud Eestis

§ 4

lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud alusel (alalise elanikuna või tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel) vähemalt ühe aasta vahetult enne surma.

  1. Vaidlus puudub järgnevas: kaebaja on Eesti kodanik. Kaebaja on alaealine. Kaebaja isa oli Belgia kodanik, kes suri 16.10.
  2. Kaebaja isal oli Eestis elamisõigus ja elamisluba perioodil 27.06.2006-26.06.
  3. Alates 27.06.2011 kuni surmapäevani puudus kaebaja isal elamisõigus või elamisluba Eestis. Nähtuvalt pensioniavaldusele lisatud seletuskirjast rahvapensioni taotlemise kohta, taotles kaebaja ema varasemalt kaebajale toitjakaotuspensioni Belgiast, Eesti SKA kaudu, kuid vastus oli negatiivne, sest kaebaja vanemad ei olnud abielus ja lapse isal ei olnud oma viimasel eluaastal sotsiaalkindlustust (ei töötanud ega olnud töötuna arvele võetud). Kaebajal puudub Eestis õigus toitjakaotuspensionile, sest tema isal ei olnud surma päevaks omandatud

§ 20lg 4 järgi ette nähtud pensionistaaži (praegusel juhul 11 aastat).

Seega taotles kaebaja rahvapensioni määramist toitja kaotuse korral

§ 22lg 1 p 3 alusel.

  1. Vastustaja on vastuses kaebusele korduvalt viidanud toitjakaotuspensionile, mitte rahvapensionile toitja kaotuse korral, kuid arvestades muud teksti, sealhulgas viiteid õigusnormidele, on selge, et vastustaja on tegelikult silmas pidanud rahvapensioni toitja kaotuse korral.
  2. Kuna kaebaja isa ei olnud

§ 4

lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud alusel Eestis elanud vähemalt ühe aasta vahetult enne surma, ei olnud SKA-l võimalik kehtiva õiguse alusel määrata kaebajale rahvapensioni toitja kaotuse korral

§ 22lg 1 p 3 alusel.

23. Kaebaja on seisukohal, et rahvapension toitja kaotuse korral tuleks määrata vaatamata sellele, et toitja ei elanud

§ 4

lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud alusel Eestis vähemalt ühe aasta vahetult enne surma ning palub jätta

§ 22lg 1 p 3 kohaldamata vastuolu tõttu PS §-ga 28.

Kaebaja leiab, et

§ 22

lg 1 p 3 alusel on ebamõistlikult kitsendatud kaebaja kui Eesti kodaniku PS-st tulenevat õigust riigi abile toitjakaotuse korral. Kaebaja lapsevanem on küll Eestis seaduslikul alusel pikema aja jooksul elanud, kuid kuna ta ei elanud Eestis aasta jooksul vahetult enne oma surma, on kaebaja jäänud ilma õigusest rahvapensionile toitja kaotuse korral. Kaebaja leiab, et taoline lisapiirang ei saa olla PS § 11 mõistes proportsionaalne ja eesmärgipärane, luues õigustamatult olukorra, kus koheldakse toitja kaotanud Eesti kodanikest lapsi ebavõrdselt. 24. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 sätestab, et kohus jätab asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. Sealjuures peab kohus vajalikuks märkida, et kõikvõimalikud

§ 22

lg 1 p 3 muudatuste käigus läbi viidud PS-le vastavuse kontrollid ei välista sätte vastuolu PS-ga. Vastustaja 17.02.2020 avalduses mainitud eelnõu 267 SE seletuskirjas on ainult ühe lausega viidatud, et eelnõu on PS-ga kooskõlas. 25. Käesoleva asja lahendus sõltub

§ 22

lg 1 p 3 kooskõlast PS-ga, sest selle sätte alusel sai vastustaja teha 10.10.2019 otsuse nr 1. Seega on

§ 22lg 1 p 3 asjassepuutuv norm.

26.

§ 22lg 1 p 3 on vastu võtnud Riigikogu, mis on seaduse vastuvõtmiseks pädev organ.

Puuduvad andmed, et selle vastuvõtmisel oleks rikutud seaduste vastuvõtmisele ettenähtud menetlusnorme. Samuti on asjassepuutuv norm üheselt mõistetav ning selle arusaadavuse üle ei vaielda, mistõttu on tegemist formaalselt põhiseaduspärase regulatsiooniga. 27. Kaebaja väitel riivab

§ 22lg 1 p 3 tema PS § 28 lg-st 2 tulenevat õigus riigi abile toitja kaotuse korral.

PS § 28 lg 2 kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. Tegemist on põhiõigusega riigi abile tunnustatud sotsiaalsete riskide korral (sh toitjakaotus). Õiguskirjanduses on selgitatud, et 4

(7)abi tingimuste määratlemisel on oluline järgida võrdsuspõhiõigust, proportsionaalsuse põhimõtet, inimväärikuse põhimõtet ja teisi seatava tingimuse seisukohalt asjasse puutuvaid põhiõigusi ja vabadusi. Kaebaja on viidanud ka PS §-le 11 ja PS §-le
  1. PS § 11 sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas PS-ga. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Seega näeb PS § 11 ette põhiõiguste riivamise tingimused. PS § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Tegemist on üldise võrdsuspõhiõigusega. Üldise võrdsuspõhiõiguse kaitseala riive tuvastamisel tuleb leida, kas sarnaseid isikuid või isikute gruppe on ebavõrdselt koheldud (Riigikohtu 30.09.2008 otsus nr 3-4-1-8-08, p 20).
  2. Kuna sotsiaalseid õigusi puudutavad vaidlused keskenduvad valdavalt küsimusele, miks on keegi ühest või teisest õigusest ilma jäetud, on Riigikohtu praktikas abi saamise tingimusi käsitletud valdavalt võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse põhimõtete kontekstis. Praegune vaidlus keskendub küsimusele, miks on kaebaja õigusest rahvapensionile toitja kaotuse korral ilma jäetud. Seega on kohtu hinnangul riivatud põhiõiguseks PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigus.
  3. Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse kontrollimiseks tuleb kõigepealt leida kaebajaga võrreldavas olukorras olevad isikud, keda koheldakse soodsamalt. Vaidlus on tekkinud

§ 22

lg 1 p-s 3 sätestatud tingimusest, et toitja pidi elama

§ 4lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud alusel Eestis vähemalt ühe aasta vahetult enne surma.

Sarnases olukorras on Eesti kodanikud, kes on kaotanud toitja ja taotlevad rahvapensioni toitja kaotuse tõttu, sest neil puudub õigus saada toitjakaotuspensioni

§ 21alusel.

Isikuid koheldakse erinevalt lähtuvalt sellest, kas toitja elas Eestis kas alalise elaniku või tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel välismaalasena vähemalt ühe aasta vahetult enne surma. Kaebaja kuulub isikute gruppi, kelle toitja ei elanud vähemalt ühe aasta vahetult enne surma Eestis alalise elaniku või tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel välismaalasena, mistõttu ei määratud kaebajale rahvapensioni toitja kaotuse korral. Seega koheldakse kaebajat võrreldes teiste sarnases olukorras olevate isikutega ebasoodsamalt ja tegemist on võrdsuspõhiõiguse riivega. Järgnevalt tuleb kohtul kontrollida riive sisulist põhiseaduspärasust. 30. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigus on piiratav igal PS-ga kooskõlas oleval põhjusel. Tegu on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega (Riigikohtu 07.06.2011 otsus asjas nr 3-4-1-12-10, punkt 31). Kohtu hinnangul on

§ 22lg 1 p-s 3 sätestatud lisapiirangu esmane eesmärk riigi raha säästmine.

Kuna riigi rahalised vahendid on piiratud, on seadusandja tahe piirata isikute hulka, kes võiksid

§ 22lg 1 p 3 alusel toitja kaotuse korral rahvapensioni saada.

2008. aastal vastu võetud seadusemuudatuse käigus lisati

§ 22lg 1 p-i 3 sõna „vahetult“.

Nagu vastustaja on oma seisukohtades juba välja toonud, peeti eelnõu 267 SE seletuskirjas oluliseks täiendada

§ 22

lg 1 p-i 3 sõnaga „vahetult“, et oleks üheselt mõistetav, et õigus rahvapensionile toitja kaotuse korral on vaid siis, kui toitja oli elanud Eestis alalise elanikuna või tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel vähemalt üks aasta vahetult enne oma surma. Seega oli seadusandja tahe ka enne 2008. aastat määrata rahvapensioni määramise tingimusena vahetult enne surma Eestis elamine, mida peeti vajalikuks seaduse muutmisega selgemalt välja tuua. Kohtu hinnangul ei ole

§ 22

lg 1 p-s 3 sätestatud tingimus toitja Eestis elatud aja kohta ilmselgelt asjakohatu. Tegemist on Eestis makstava rahvapensioniga, mistõttu võib ka toitjalt eeldada seost Eestiga, mis väljendub vahetult enne surma Eestis elatud ajas. 31. Võrdsuspõhiõiguse riive puhul tuleb kontrollida selle proportsionaalsust legitiimse eesmärgi suhtes. Riive on proportsionaalne, kui see on sobiv, vajalik ja mõõdukas. 5

(7)32. Riive on sobiv siis, kui see soodustab eesmärgi saavutamist. Riigi raha säästmiseks on tegemist sobiva riivega, sest isikutele, kes ei vasta

§ 22lg 1 p 3 eeldustele, ei määrata rahvapensioni toitja kaotuse korral.

  1. Riive on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Kohus ei näe, et oleks teisi, isikuid vähem koormavaid ja samal ajal riigi kulusid enam kokkuhoidvaid meetmeid. Rahvapensioni toitja kaotuse korral ei saa maksta suuremale hulgale inimestele riigi raha rohkem säästes.
  2. Riive mõõdukuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Käesoleval juhul tuleb silmas pidada, et sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sotsiaalsete põhiõiguste täpsem maht sõltub ka riigi majanduslikust olukorrast. Samas ei tohi riigi sotsiaalpoliitilistest kaalutlustest lähtuvad valikud kaasa tuua, et piiratud vahendeid jagatakse PS § 12 lg-st 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust rikkudes (Riigikohtu 07.06.2011 otsus nr 3-4-1-12-10, p 58). Praeguses asjas on küsimus rahvapensioni saamise eeldustes, seega on tegemist sotsiaalpoliitikaga. Järelikult peab kohus mõõdukuse hindamisel arvestama seadusandja avara diskretsiooniõigusega. Ühest küljest on

§ 22

lg 1 p-st 3 tulenev riive kaebaja jaoks intensiivne, sest kaebaja jääb rahvapensionist toitja kaotuse korral täielikult ilma. Teisest küljest tuleb arvesse võtta, et tegemist on riigi sotsiaalpoliitilise valikuga. Rahvapensioni eesmärk on tagada miinimumpension toitja kaotanud isikutele, kellel ei ole õigust toitjakaotuspensionile. Samas on riigil õigus kehtestada täiendavad kriteeriumid ka rahvapensioni saamiseks, sest riigi rahalised vahendid on piiratud. Ka PS § 28 lg 2 teine lause sätestab, et toitja kaotuse korral osutatava abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Seega võib tekkida olukord, kus tingimustele mitte vastav toitja kaotanud Eesti kodanik ei saa rahvapensioni toitja kaotuse korral. Kohus leiab, et nõue elada

§ 4

lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud alusel Eestis vähemalt ühe aasta vahetult enne surma on riigi raha säästmise eesmärgi saavutamiseks mõõdukas. Kohus möönab, et kaebaja toitja elas perioodil 27.06.2006-26.06.2011 Eestis neli aastat, mis on oluliselt pikem aeg kui

§ 22

lg 1 p-s 3 sätestatud üks aasta, aga kuna see periood ei eelnenud vahetult toitja surmale, ei saa seda arvesse võtta. Seadusandjal on sotsiaalpoliitikat teostades õigus kehtestada, et Eestis elatud aeg peab surmale vahetult eelnema. Praeguses asjas on tegemist olukorraga, kus toitjal puudus alates 27.06.2011 elamisõigus või elamisluba Eestis, mis oli ligi kaks aastat ja neli kuud enne tema surma (16.10.2013). Kohus leiab, et seadusandja otsus mitte anda rahvapensioni saamise õigust isikule, kelle toitja ei elanud enam kui kaks aastat vahetult enne oma surma Eestis, ei ole ebamõõdukas, kui võtta arvesse, et toitja elukohariik aasta vahetult enne oma surma ei ole toitja tahtest sõltumatu asjaolu. Riigikohtu praktikas on leitud, et kaalukad põhjendused isikute ebavõrdseks kohtlemiseks peavad esinema eeskätt isiku tahtest sõltumatute tunnuste, näiteks vanuse, puhul (Riigikohtu 07.06.2011 otsus nr 3-4-1-12-10, p 58). Kuna

§ 22

lg 1 p-s 3 sätestatud tingimus puudutab asjaolu, mis allub toitja tahtele, on riigi raha säästmine piisavalt kaalukas eesmärk isikute erinevaks kohtlemiseks. 35. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et kaebaja teistest võrreldavatest isikutest erinev kohtlemine on proportsionaalne.

§ 22lg 1 p 3 on PS-ga kooskõlas ja kuulub kohaldamisele.

36. Kuna

§ 22

lg 1 p 3 kuulub kohaldamisele, ei saa SKA 10.10.2019 otsust nr 1 pidada õigusvastaseks nimetatud sätte kohaldamise tõttu. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusest nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta ei tulene alust kaebuse rahuldamiseks. 37. Kaebaja on kaebuses välja toonud, et 10.10.2019 otsuse nr 1 põhjendused on selgelt vastuolulised ja eksitavad, sest vastustaja on märkinud, et kaebaja isal oli toitjakaotuspensioni määramiseks nõutav Eestis omandatud pensionistaaž 11 aastat, aga samas ka seda, et 6

(7)sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel puudus kaebaja isal Eestis omandatud pensionistaaž. Vaidlustatud SKA otsus sisaldab tõepoolest vastuolulist lõiku. Kuna vastustaja on vastuses kaebusele kinnitanud, et sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel puudus kaebaja isal Eestis omandatud pensionistaaž, on otsuses sisalduv Eestis omandatud pensionistaaži jaatav lause ekslikult kirja pandud ega muuda otsust tervikuna õigusvastaseks. Kuna SKA 10.10.2019 otsus nr 1 on õiguspärane, puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks.
  1. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata.
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebajalt. Seega menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad poolte enda kanda.
  3. HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Kohus asendab omal algatusel avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega, sest kaebaja on alaealine ja tema nime avaldamine kohtuotsuses ei ole vältimatult vajalik. Lisaks asendab kohus initsiaalidega kaebaja esindaja nime. Kaebaja esindaja on tema ema, kelle nime avaldamine kohtuotsuses ei ole vältimatult vajalik.
  4. Kohus selgitas 13.11.2019 määruses, et kaebaja on riigilõivu tasumisest vabastatud. Tagastamisele kuuluva riigilõivu tagastab kohus riigilõivu tasumise kohustust kandnud menetlusosalise nõudel. Kohus võib tagastamisele kuuluva riigilõivu tagastada vajaduse korral ka omal algatusel. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule (HKMS § 104 lg 8 ls 3-5). Kuna kaebaja on alaealine, tasus riigilõivu tema eest tema seaduslik esindaja. Kohus peab võimalikuks tagastada omal algatusel riigilõiv summas 15 eurot riigilõivu tasunud isikule. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.