KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Määruse tegemise aeg ja koht 14. november 2019, Tallinn Haldusasja number 3-19-2050 Haldusasi XX kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 02.10.201

) § 121 lg 4, § 204 lg 1). ASJAOLUD

1. XX (kaebaja) esitas 17.07.2019 Eesti Advokatuuri aukohtule kaebuse vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Pariku tegevuse peale. 20.12.2017 alustati OÜ Aaspere Agro lepingulise esindaja vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik kuriteokaebuse alusel kaebaja suhtes kriminaalasi. Vandeadvokaat kuulati kriminaalmenetluses korduvalt üle kannatanu esindajana. Sellega on vandeadvokaat omandanud kliendi õigused. Kriminaalmenetluse seadustiku § 37 lg-s 2 on selgelt loetletud isikud, kes saavad kannatanu esindajana ütlusi anda. Juriidilisest isikust kannatanu nimel saavad ütlusi anda seaduslik esindaja või pankrotihaldur. Vandeadvokaadil on volitus kannatanu esindamiseks, mitte ütluste andmiseks. Vandeadvokaadist esindajat ei saa kannatanu esindajana üle kuulata. Vandeadvokaat on eksinud ka advokatuuriseaduse (AdvS) § 43 lg 2 vastu, mille kohaselt on advokaadile usaldatud andmed konfidentsiaalsed ja nende kohta ei saa advokaadilt seletust nõuda. Vandeadvokaat ei ole valinud kliendi esindamiseks seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid.
2. Eesti Advokatuuri aukohus otsustas 02.10.2019 otsusega mitte algatada aukohtumenetlust vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Pariku tegevuse suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tõttu. Põhjendused: 2.
3. AdvS § 43 lg 2 mõte seisneb selles, et advokaati ei saa kohustada andma ütlusi või seletusi, mis võiksid kahjustada tema kliendi huve. Kui klient on andnud ütluste või seletuste andmiseks nõusoleku, võib advokaat kliendi huvidest lähtuvalt ütlusi anda. 3-19-2050 2.
4. Menetleja pädevuses on otsustada, keda ta peab menetluse raames üle kuulama. Kui kaebaja sellega ei nõustu, on tal võimalik tugineda advokaadi ülekuulamisele kui lubamatule toimingule. Tegemist ei ole advokaadi poolse eetikanõuete rikkumisega. Seega puuduvad alused advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamiseks.
5. Kaebaja esitas 01.11.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 02.10.2019 otsuse tühistamiseks ja aukohtu kohustamiseks otsustada aukohtumenetluse algatamise üle. Aukohus ei täitnud uurimispõhimõtet ja sellest tulenevaid kohustusi ega rakendanud kaalutlusõigust või tegi seda mittenõuetekohaselt. Aukohtu poolt olulise menetlusnormide rikkumise tõttu ei nähtu otsuse põhjendustest, et aukohus oleks õiguspäraselt leidnud (s.o kõiki esitatud asjaolusid, seisukohti ja tõendeid nõuetekohaselt hinnates), et kaebaja kaebuse alusel ei ole aukohtumenetluse algatamine vajalik. KOHTU PÕHJENDUSED 4.

§ 121

lg 2 p 1 alusel võib kohus tagastada määrusega kaebuse selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. 5. AdvS § 16 lg 1 alusel on huvitatud isikul õigus pöörduda aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebus halduskohtule. Kaebuse sisuline menetlemine halduskohtus eeldab, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või piirata tema vabadusi (

§ 44lg 1). Tallinna Ringkonnakohus on varasemalt korduvalt selgitanud, et tulenevalt Adv

S § 16 lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 saab kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (21.12.2016 määrus asjas nr 3-16-1148, 24.09.2015 otsus asjas nr 3-14-50174, 03.12.2014 määrus asjas nr 3-14-52251, 11.09.2014 määrus asjas nr 3-1451432, 31.12.2013 määrus asjas nr 3-13-1538, 20.03.2013 otsus asjas nr 3-12-1016). Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Asjaolu, kas aukohtumenetlus algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus, mille teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse. Seadusest ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene isiku subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist.

1. Vaidlustatud otsusest ei nähtu menetlusnormide rikkumist, mis võinuks mõjutada asja lahendust või rikkuda kaebaja õigusi. Aukohus on andnud mõlemale poolele võimaluse oma seisukohti avaldada ja tuvastanud, et advokaadi tegevuses ei ilmne distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmselge puudumise tõttu ei pidanud aukohus aukohtumenetlust algatama. Asjaoludest ei nähtu, et aukohus oleks jätnud arvesse võtmata väited või tõendid, mis võinuks mõjutada asja lahendust. Aukohtu põhjendused on napid, kuid asjakohased. Kuna advokaadipoolse rikkumise puudumine oli ilmselge, siis puudus vajadus otsust pikemalt ja põhjalikumalt põhjendada. Aukohus on käsitlenud kaebaja põhiväiteid ja viidanud normidele, millest lähtus. Aukohtu otsus ei riku kuidagi kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi. Aukohtumenetluse algatamata jätmisest ei tulene kaebajale ühtegi täiendavat õigust ega kohustust, samuti ei jäänud sellest tulenevalt ükski õigus tekkimata ega vabadus realiseerimata. Aukohus selgitas õigesti, et AdvS § 43 lg 2 kaitseb advokaadi kliendi, mitte kaebaja õigusi ja huve. Seega isegi kui advokaat on eksinud AdvS § 43 lg 2 vastu, ei ole ta sellega rikkunud kaebaja õigusi ja aukohtumenetluse algatamata jätmine ei takista kaebaja õiguste teostamist.
2. AdvS § 16 lg 3 kohaselt otsustab aukohus aukohtumenetluse algatamise 2 kuu jooksul distsiplinaarsüüteo tunnustest teada saamisest. Kuna kaebaja esitas kaebuse 17.07.2019, tulnuks 2

§ 121lg 2 p 1 alusel läbivaatamatult tagastada.

9.

§ 121

lg 2 p 2 alusel võib kohus tagastada kaebuse määrusega kaebuse esitajale, kui kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki. 10. Kohtu hinnangul on kaebaja eesmärk vabaneda advokaadi poolt kriminaalmenetluses antud tunnistusest. Kohus selgitab kaebajale, et aukohtul ei ole õigust otsustada, milliseid tõendeid võib kriminaalmenetluses koguda. Tõendite kogumine kriminaalmenetluses on uurija ülesanne ja kui uurija on tõendeid ebaõigesti kogunud, saab esitada neile vastuväited kriminaalasja läbi vaatavale maakohtule. Maakohtu pädevuses on otsustada, kas uurija kogutud tõendid on õiguspärased ja kas neid saab asjas kasutada. Aukohtumenetlus ja kriminaalmenetlus on teineteisest sõltumatud menetlused. Ka juhul, kui aukohtu hinnangul oleks advokaat oma kohustusi kriminaalmenetluses rikkunud, ei mõjuta see kriminaalmenetluse kulgu ega tõendite kogumist. Aukohtu otsus ei ole kriminaalmenetluses uurijale ega maakohtule siduv ega muudaks kriminaalmenetluses kogutud tõendit õigusvastaseks. Seega ei saavutaks kaebaja kaebuse rahuldamisega oma eesmärki ja kaebus tuleb kaebajale tagastada ka

§ 121lg 2 p 2 alusel.

11.

§ 104

lg 5 p 2 järgi tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub

§ 121lg 2 alusel.

Kuna kohus tagastab kaebuse

§ 121lg 2 alusel, jääb riigilõiv kaebajale tagastamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 3