Obsah (8)

§ 112§ 59§ 42§ 25§ 45§ 2§ 122§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 20. märts 2020 Tsiviilasja number 2-19-12

) § 42 lg 3 p 2 järgi loa alusel õigus eemaldada mäeeraldise teenindusmaal väljaspool mäeeraldise piire kivimit või setendit üksnes mullakaitsenõuete täitmiseks ning kraavide, settebasseinide ja teede rajamiseks. Nimetatud sättest ei tulene, et väljaspool mäeeraldise piire on teenindusmaal õigus eemaldada kivimit või setendit ükskõik kuhu teede rajamiseks. Kohus leidis, et väljaspool mäeeraldise piire teenindusmaal on õigus kaevandada, kui kaevandtavale kohale on vaja rajada tee. Kostja poolt väljendatu, et tee rajamine tähendab tee rajamist teenindusmaa piires, mitte teenindusmaal kaevandatud asukohta, ei haaku seaduse mõttega. OÜ Stone House e-kiri ei tõenda, kas ja kus mäeeraldise teenindusmaal on osaühing juurdepääsutee rajanud. Kirjast ei nähtu, kas kaevandamine tee rajamiseks toimus mäeeraldise piirkonnas või väljaspool seda. Aerofotolt ei nähtu, et tee oleks rajatud kohale, kus on väljaspool mäeeraldise piire teenindusmaal kaevandatud. Aerofotolt ei ole aru saada, kuhu on teed rajatud ja kus on ainult sõidujäljed. Kostja väide, et ta teostas kaevandamist, et jälgida põhjavee taset, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Kutsetunnistus, mis on antud välja

1. aastal, ei mõjuta ega õigusta
2. aastal karjääris toimunud kaevandamisi. Kaevandmise aluseks on kaevandusluba, mitte kutsetunnistus. Kostja väide, et kostja on teostanud kaevandamist, et jälgida veetaset karjääri hilisema korrastamise ettevalmistamiseks, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et korrastamistingimuste andmisel on üldreegel lähtuda kaevandamisloale kantud kaevandatud maa korrastamise suunast ning Keskkonnaamet võib erandkorras põhjendatud juhtudel lähtuda mingist teisest suunast, eeldusel, et on tehtud keskkonnamõju hindamine või keskkonnamõju strateegiline hindamine. Korrastamistingimuste väljaandmisel on korrastamise suuna muutmine erandlik ning selle rakendamisel on piirangud, nagu keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise eelnev teostamine. Kohus nõustus hagejaga, et mingist muust korrastamise suunast saab isik lähtuda alles siis, kui Keskkonnaamet on rakendanud sättes toodud erandit ning andnud kaevandatud maa korrastamistingimused välja muust korrastamise suunast lähtudes. Kuni kostjale ei ole välja antud teistsuguseid korrastamistingimusi, kui kaevandamisloal on märgitud, ei saa kostja tugineda loata üle piiri kaevandamisele kui õiguspärasele tegevusele lihtsalt asjaolu tõttu, et ta on otsustanud muuta korrastamistingimusi. Kohus leidis, et kõik loata kaevandatud alad jäävad kasuliku kihi sisse ja hageja on õigesti võtnud kahju suuruse arvutamisel aluseks täiteliivale kehtestatud kaevandamistasu määra. 3 Keskkonnale tekitatud kahju arvutatakse

§ 112

lg 2 kohaselt kaevandatud samaväärse maavara kaevandamisõiguse tasu kümnekordse määra suuruse summana. Keskkonnatasude seaduse § 9 lg 2 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse

1. juuli 2016 määruse nr 75 „Riigile kuuluva maavaravaru kaevandamisõiguse tasumäärad“ § 1 lg 1 kohaselt kehtestatakse riigile kuuluva maavara kaevandamisõiguse tasumäärad aastateks 2016 - 2025 lisas
2. Täitepinnase liiva puhul oli
3. aasta tasumäär lisa 1 järgi 0,35 eurot m3 kohta. Keskkonnale tekitati seega kahju 3150 [0,35 (kaevandamisõiguse tasumäär) * 900 (kaevandatud maavara kogus m3) * 10 (keskkonnakahju koefitsient)] eurot. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja palub võtta tõendina asja juurde Kurvitsa karjääri kaevandamise ja Kulli paisjärve projektid. Kostja ei ole esitanud tõendeid varem, kuna kohus ei selgitanud pooltele, milliseid asjaolusid ja tõendeid peab kohus asja lahendamisel oluliseks ja kuidas kohus hakkab asja lahendama. Maakohus kohaldas materiaalõigust valesti. Maakohus kohaldas
5. aastal kehtima hakanud maapõueseadust. Asjas puudub vaidlus, et kaevetöid teostati
6. aastal. Kohus ei saa rakendada seadust, mis teo või toimingu tegemise hetkel ei kehtinud ja mida kostja ei pidanud
7. aastal täitma. Maakohus oleks pidanud kohaldama kuni
8. aastani kehtinud maapõueseadust. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust. Kohus ei täitnud selgitamiskohustust. Kohus ei selgitanud pooltele, kuidas kohus asja lahendab ja mida pooled peavad tõendama. Kostja jaoks oli üllatav, et kohus ei pidanud kostja esitatud tõendeid piisavaks ning seadis otsuses kahtluse alla, kuhu ja millal on teid rajatud. Kohus ei juhtinud kostja tähelepanu sellele, et kostja peaks nimetatud asjaolusid üldse või täiendavalt tõendama. Kostjal oli vana seaduse kohaselt õigus mäeeraldis ja selle teenindusmaa ette valmistada, rajades sinna teenindusmaalt kaevandatud kaevisega teid. OÜ Stone House kiri kui ka ortofotod tõendavad, et kostja on teid rajanud. Kohus ei arvestanud sellega, et kostjal on kinnisasja omanikuna

§ 59

lg 1 kohaselt õigus maapõue kasutada üldgeoloogilise uurimistöö loata, uuringuloata või kaevandamisloata, kui seda tingib kinnisasja kasutamise vajadus ja see ei ole vastuolus seadusega. Kurvitsa liivakarjääris on lisaks mäeeraldise ja mäeeraldise teenindusmaa sisestele teedele rajatud ka Kulli kinnistu sisene tee juurdepääsuks karjäärile, mis on ilmselgelt vajalik kinnisasja kasutamiseks (liivakarjääri kasutamiseks). Kostja oli õigus kaevandada teenindusmaal materjali, et rajada kinnistule juurdepääsutee. Kostja on sellega rakendanud enda kui kinnisasja omaniku õigust. Kohus rikkus otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõtet. Kohus ei põhjendanud, miks kostja tõlgendus, et teenindusmaal võib kaevandada mäeeraldise ja selle teenindusmaa ettevalmistamiseks (teede rajamiseks), ei haaku seaduse mõttega. Kaevise altpool mäeeraldise alumist piiri looduslikust lasundist väljaviimine oli tingitud asjaolust, et jälgida põhjavee taset ning hinnata põhjavee režiimi, sest kostja soovis maa korrastamise suunda muuta rohumaast veekoguks. Maa korrastamise suuna muutmise vajalikkuse ja võimalikkuse hindamiseks tehtud seadusjärgsed toimingud ei saa olla õigusvastased. Tegevus allpool mäeeraldise horisontaalpiiri toimub maaomaniku maal ja väljaspool kaevandamisloaga määratud ala ning vastab ka

§ 59lg 1 nõutele.

Maakohus jättis hindamata kostja väite, et korrastamise suuna muutmise vajadus tekib enamasti kaevandamise käigus. Korrastamise suuna muutmise vajadust kinnitab ka Kurvitsa liivakarjääri 4 kaevandamise projekti koostaja OÜ Inseneribüroo STEIGER. Kostja leiab, et kostja jälgis veetaset ehk täitis seadusest tulenevat kohustust, tegutses karjääri projektiga kooskõlastatult ning juhindus oma tegevuses seaduses sätestatud võimalusest korrastamise suunda muuta. Kostja tegutses seega õiguspäraselt. Kostjalt ei ole seetõttu võimalik kahju hüvitamist nõuda. Kostja käitus altpoolt mäeeraldise alumist piiri kaevandite rajamisel õiguspäraselt, kuna ta tegi seda enda kui maaomaniku õiguse alusel. Altpoolt mäeeraldise alumist piiri algab kinnisasja omaniku maa, millele ei kohaldu enam kaevandamisõigus, vaid maaomaniku õigus. Kaevandada on lubatud ainult kaevandamisloa alusel, aga maaomanikuna on võimalik maapõue kasutada. Mõistet „looduslikust lasundist väljaviimine“ tuleb antud juhul sisustada, kui maapõue kasutamist kostja poolt. Vastupidisel tõlgendamisel rikutakse maaomaniku õigusi. Kohus jättis kostja väited seega põhjendamatult arvestamata ja esitatud tõendid hindamata. Kohus eksis tõendite hindamise reeglite vastu ja tegi üllatusliku otsuse. Maakohtu rikkumised tõid kaasa ebaõige kohtulahendi. 5. Hageja leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kostja etteheide, et maakohus kohaldas vääralt maapõueseaduse alates 2017. aastast kehtima hakanud redaktsiooni ning jõudis selle tõttu väärale järeldusele kostja teo õigusvastasuse puudumise osas, on alusetu. Maakohus viitas maapõueseaduse 2017. aastal kehtima hakanud redaktsioonile, kuna kostja viitas sellele normile oma väidete kinnitamiseks. Isegi kui maakohus kohaldas 2017. aastal kehtima hakanud maapõueseadust, ei toonud see kaasa ebaõige otsuse tegemist. Teenindusmaal teede rajamiseks kaevandamise õigus ei ole muutunud. Maakohus põhjendas, miks ta leiab, et

§ 42

lg 3 p-st 2 ei tulene, et teenindusmaal väljaspool mäeeraldise piire on õigus eemaldada kivimit või setendit ükskõik kuhu teede rajamiseks. Maakohus leidis õigesti, et teenindusmaal väljaspool mäeeraldise piire on õigus kaevandada, kui kaevandatavale kohale on vaja rajada tee. Maakohus leidis õigesti, et ei nähtu, et kohale, kus teenindusmaal on väljaspool mäeeraldise piire kaevandatud, oleks rajatud tee. Väide, et kostja on teenindusmaal väljaspool mäeeraldise piire teede rajamise eesmärgil kaevandamisel rakendanud

§ 59lõikest 1 tulenevat kinnisasja omaniku õigust, ei ole põhjendatud.

Kostja esitas selle väite alles apellatsioonimenetluses. Nimetatud asjaolu ei olnud maakohtule teada.

§ 59

lg 1 kohaldamata jätmine ei ole seega õigusnormi rikkumine.

§ 59lg 1 reguleerib maapõue kasutamist, mis ei ole seotud maavara kaevandamisega.

Olukorras, kus isik on mäeeraldise teenindusmaal kaevandanud kaevandusele juurdepääsu teede rajamise eesmärgil, on tegemist maavara kaevandamisega seotud maapõue kasutamisega, mille vajaduse on tinginud mäeeraldise kaevandamiseks ettevalmistamine. Seda reguleerib

§ 25

.

§ 59lg 1 ei kohaldu.

Maakohus on põhjalikult selgitanud, miks kostja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel hüpoteetilisele korrastamise suuna muutmise võimalikkusele.

§ 45lõike 2 ja § 48 lõike 5 alusel 26.

mail

1. a vastuvõetud keskkonnaministri määruse nr 43 „Üldgeoloogilise uurimistööga, geoloogilise uuringuga ja kaevandamisega rikutud maa korrastamise kord“ § 7 lg 3 kohaselt lähtutakse korrastatava maa kasutuse sihtotstarve määramisel maavara kaevandamisloas märgitust. Nimetatud määrus ega ka
2. aastal kehtinud maapõueseadus ei sisaldanud võimalust muuta maavara kaevandamisloas märgitud korrastatava maa kasutuse sihtotstarvet nagu seda lubab kehtiv seadus. Sel ajal kehtinud regulatsioon ei võimaldanud Keskkonnametil korrastamistingimuste väljastamisel korrastatava maa kasutamise sihtotstarbe määramisel lähtuda muust sihtotstarbest kui maavara kaevandamisloas märgitust. Kostja ei saanud
3. aastal seega tugineda vertikaalselt üle mäeeraldise piiri kaevandamisel isegi mitte hüpoteetiliselt korrastamise suuna muutmisele. 5 Kostja väide, et üle mäeeraldise piiri kaevandamist ei ole toimunud, vaid tegemist on looduslikult lasundist välja viimisega, mis on maapõue kasutamine maaomaniku poolt ja mida on kostja õigustatud

§ 59lg 1 alusel tegema, on alusetu ja põhistamata.

Tegemist on uue väitega, mida kostja ei ole maakohtus esitanud. Hageja palub jätta see arvestamata.

§ 59

lõige 1 ei õigusta väljaspool piiri kaevandamist eriti kui tegemist on kinnistuga, millele on antud kaevandamisluba ja kus kaevandamine on vertikaalselt toimunud mäeeraldisel ja seega seotud maavara kaevandamisega. Hageja eristas valesti looduslikust lasundist välja viimist ja kaevandamist. 2016. aasta

§ 2p-i 7 (2017.

aasta § 6 lg 1) kohaselt on kaevandamine maavara looduslikust seisundist eemaldamine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja on Kurvitsa karjääri kaevandamise projekti ning Kulli paisjärve projekti esitanud apellatsioonimenetluses hilinenult ning tagastab need kostjale. Hageja on apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et maakohus ei ole menetluses täitnud eelmenetluse ülesandeid ning see, kuidas kohus asja lahendas selgus hagejale alles kohtuotsuses. Ringkonnakohus leiab, et kostjale oli hagiavalduse esitamisest alates selge hageja nõude õiguslik alus. Hageja esitas kostja vastu kostja poolt väidetavalt keskkonnaohtliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude, tuginedes kehtivale

§-le 122 ja nõude suuruse määramisel VÕS §-le

1. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust ning kohus hindab otsuse tegemisel tõendeid ja otsustab, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). Maakohus on võtnud seisukoha nii hageja kui kostja esitatud tõenditele ja väidetele. Kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning selle õigusliku alusega on kohus ka nõustunud (praegusel juhul maakohtu otsuse p 5jj), siis ei ole kohtul kohustust selgitada pooltele seda, kas poole esitatud tõendid on menetluses piisavad (vt Riigikohtu
2. aprilli 2015 otsust tsiviilasjas 3-2-1-41-15, p 19). Kostjat esindas menetluses lepinguline esindaja, kellele olid teada kõik hageja väited maakohtu menetluses.
3. Hageja on kostja vastu esitanud looduskeskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude. Tegemist on avalik-õigusliku kahju hüvitamise nõudega (vt Riigikohtu
4. veebruari
5. a ostus tsiviilasjas nr 3-2-1-158-16, p 13). Maakohus on küll ekslikult viidanud otsuse p-s 4 deliktiõiguse sätetele, leides aga samas otsuse p-s 6, et õigusvastaselt kahju tekitamise sätted siiski kohaldamisele ei kuulu. Hagiavalduse kohaselt kaevandas kostja ilma kaevandamisloata ajavahemikul
6. juuli 2016 kuni
7. august 2017 liivakarjääris täiteliiva väljaspool liivakarjääri mäeeraldust teenindusmaalt ja altpoolt mäeeraldise sügavuspiiri. Hilisemas menetluses puudub poolte vahel vaidlus selles, et kaevandustööd (seega väidetav kahju tekitamine) toimusid ainult
8. aastal (tl 66). Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebusega, et maakohus kohaldas hageja nõude rahuldamisel ekslikult alates
9. jaanuarist 2017 kehtima hakanud maapõueseadust. Eraõiguse üldpõhimõtte järgi kohaldatakse toimingule ja asjaolule selle tegemise või tekkimise ajal kehtinud seadust. Sama põhimõte kehtib õiguskindluse- ja usalduse kaitsest lähtudes ka avalikus õiguses. Seega lahendatakse tekkinud nõue (praegusel juhul väidatavalt mitteõiguspärasest kaevandamisest tekkinud kahju hüvitamise nõue) nõude tekkimise ajal kehtinud õiguse järgi. Ringkonnakohus leiab aga, et nimetatud maakohtupoolne rikkumine ei too kaasa maakohtu otsuse lõppjärelduste ebaõigsust.
10. Nii kehtiva

§ 122lg 1 p 1 järgi kui ka kuni 1.

jaanuarini 2017 kehtinud

§ 74

lg 1 p1 järgi tekitatakse keskkonnale maapõueseaduse tähenduses kahju, kui kaevandatakse 6 maavara või maavarana arvele võtmata loodusliku kivimi, setendi, vedeliku või gaasi looduslikku lasundit ilma nõutava loata. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on teenindusmaal väljaspool mäeeraldust läbi viinud kaevandustöid (kostja vastus hagile p 10, tl 66). Kostja väitel on tehtud tööd mäeeraldise ja mäeeraldise teenindusmaa ettevalmistamiseks (mh teede rajamiseks) maavara looduslikust seisundist eemaldamiseks ja veetaseme jälgimiseks. Ringkonnakohus leiab, et hageja on menetluses tõendanud kostja poolt väljaspool mäeeralduse piire läbiviidud kaevandustööde mahtu. Nii OÜ Inseneribüroo Steiger poolt läbiviidud markšeiderimõõdistamise seletuskirjast kui ka selle lisadest (tl 14jj) selgub ülekaevandatud ala. Ka kostja ise on vastuses hagile leidnud, et mäeeraldise teenindusmaalt on kaevandatud (tl 67). Kostja väited, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud, mida kostja kaevandas, on paljasõnalised. Hageja on esitanud oma väidete tõendamiseks Kurvitsa liivamaardla, Kurvitsa liivakarjääri markšeiderimõõdistamise seletuskirja, mille p 2.2 käsitleb Kurivitsa uuringuruumi geoloogilise ehituse kirjeldust. Kostja väited, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud, et üle maaeraldise piiride kaevandatud maavara ei ole täiteliiv, on üldised ja vastuolus kostja enda menetluses esitatuga. Nimelt väidab kostja ise samas menetlusdokumendis, et ta on kasutanud mäeeraldise teenindusmaalt kaevandatud kivimit ja setendit teede rajamiseks. Kostja ei ole esitanud ka vastuväiteid sellele, et kaevandatud on ka mäeeraldise sügavuspiirist altpoolt, markšeiderimõõdistuse kohaselt moodustas mäeeraldise kasuliku kihi täiteliiva nõuetele vastav eriotstarbeline liiv (tl 18). Seega loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kostja on hageja poolt märgistatud alalt kaevandanud enne 1. jaanuari 2017 kehtinud

§ 74lg 1 p1 järgi kaitstavat õigushüve.

Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks pidi kostja kaevandama allpool mäeeraldise piire üksnes väärtusetut moreeni (tl 90) ja ladustama seda kaevandatud kohtade kõrvale. Ekslik on kostja seisukoht, mille kohaselt puudub asjas vaidlus, et teenindusmaal kaevandatud kivimit või setendit on kasutatud teenindusmaal tee-ehituseks ning teenindusmaal kaevandatud kogus vastab tee-ehituseks kulunud mahtudele. Hageja väitel on väljaspool maaeraldist maavara ja arvele võtmata kivimit või setendit looduslikust lasundist välja viidud 0,2 ha alal 0,9 tuhat m

1. Kostja esitatud tõendi kohaselt toodi tee-ehituseks materjale ka teistest kaevandustest (tl 69).
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles, et tõendatud ja õiguslikult põhjendatud ei ole kostja väide, et teenindusmaal on kaevandatud veetaseme jälgimise eesmärgil, et valmistada karjääri hilisemaks korrastamiseks ette. Peale kaevandamist tuli kostjal korrastada maa-ala looduslikuks rohumaaks (tl 80). Ringkonnakohus ei korda selles osas kõiki maakohtu otsuse põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel. Kostja viited sellele, et hagejal puudub üldse pädevus hinnata, kas ja missugustel alustel on põhjendatud kaevandamise või korrastamisega seotud suunda muuta, kuna seda teeb Keskkonnaamet, ei ole asjassepuutuvad. Kostja hüpoteetiline võimalus või soov hiljem muuta maa-ala korrastamise suunda, ei tähenda, et kostja väidetavalt veetaseme jälgimiseks tehtud kaevandustööd oleksid vastavuses tööde tegemise ajal kehtinud kaevandamisloal märgituga. Teistsugusest korrastamise suunast saab lähtuda alles siis, kui Keskkonnaamet on andnud kaevandatud maa korrastamistingimused välja muudetud kujul. Asjaolu, et altpoolt mäeeraldise alumist piiri välja viidud kaevise maht ei ole kostja väitel suur, ei oma samuti kostja tegevuse õiguspärasuse hindamisel tähendust. Nimetatu on oluline kahju suuruse hindamisel.
3. Kostja esitatud tõendi, Stone House OÜ vastuste kohaselt (tl 69) on juurdepääsuteed rajatud ning vajalik materjal on võetud maa omaniku näidatud asukohast, lisaks on toodud materjale teistest karjääridest. Nimetatud dokumendist ei tulene, kuhu tee on rajatud. Kostja väitel on teede rajamine ja teenindusmaal kaevamine toimunud üheaegselt. Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui teed on rajatud samaaegselt kaevandamistöödega, tuleb nõustuda hagejaga, et 7 kostja ei ole teenindusmaal kaevamistöid tehes järginud enne
4. jaanuari 2017 kehtinud

nõudeid. Nimetatud seaduse § 25 lg 3 p 1 kohaselt oli kaevandamisloa omanikul loa alusel õigus valmistada mäeeraldis ja mäeeraldise teenindusmaa ette maavara looduslikust seisundist eemaldamiseks. 2017. a kevadiselt ortofotolt tuleneb, et mäeeraldise osas, kust kostja on üle lubatud osa kaevandanud, ei ole kaevandatud alale selgelt eristatavaid juurdepääsuteid rajatud. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et ettevalmistustöid lubava normi eesmärgiks ei olnud teenindusmaalt maavara kaevandamine ning selle kasutamine tee rajamiseks mäeeraldise teistes osades. Ekslik on apellatsioonkaebuses toodu, mille kohaselt ei sõltunud nii varemkehtinud kui kehtiva

järgi teenindusmaale teede rajamine seal tehtud kaevandustööde asukohast. Kuigi seaduse eesmärgiks ei saa olla detailne teenindusmaale lubatavate teede asukoha määratlemine, ei tähenda teenindusmaa ettevalmistamine siiski seda, et kogu mäeeraldise teenindusmaal on lubatud kaevandustöid läbi viia kaevandja vabal valikul. Selline tõlgendus viiks tulemuseni, kus mäeeraldist ja mäeeraldise teenindusmaad poleks võimalik üldse eristada. Ka varasemalt rajatud teed ei muuda kostja poolt 2016 aastal läbi viidud kaevandustöid väljaspool mäeeraldist õiguspäraseks. 12. Apellatsioonkaebuse kohaselt teostas kostja teede ehitamisel varemkehtinud

§ 59

lg-st 1 tulenevat õigust, millest tulevalt võis kinnisasja omanik või kinnisasja kasutusõigust omav isik maapõue kasutada üldgeoloogilise uurimistöö loata, uuringuloata või kaevandamisloata, kui seda tingis kinnisasja kasutamise vajadus ja see ei olnud vastuolus seadusega. Tegemist on väitega, mida kostja on esitanud esimest korda alles apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus märgib siiski, et kostja poolt esile toodud kinnisasja omaniku õigus ei reguleeri maapõue kasutamist maavara kaevandamisega seonduvalt. Kui kostja tugineb menetluses sellele, et ta rajas teed maavara kaevandamisega seoses, siis ei ole nimetatud sättele tuginemine põhjendatud. Muud liivakarjääri kasutamisviisi ei ole kostja menetluses esile toonud. 13. Kostja käitumise etteheidetavust ja hageja nõude rahuldamist ei muuda ka asjaolu, et maakohus on tsiteerinud hagi lisa 3 ebatäpselt. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus ei ole teinud vahet mõistetel „kaevandamine“ ja „looduslikust lasundist väljaviimine“, kuigi hageja esitatud tõendi koostaja on ilmselgelt kahe mõiste erinevust rõhutanud. Kostja väitel on ta looduslikust lasundist välja viidud kaevise endiselt ladustanud kaevandite kõrval. Ringkonnakohus juhib kostja tähelepanu sellele, et hageja on nõudes tuginenud just sellele, et väljaspool mäeeraldist on kaevandatud maavara ja arvele võtmata kivimit või setendit. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolne viga konkreetse tõendi tsiteerimisel (tl 20) ei muuda tõendis nimetatud, samuti maakohtu otsuse lõppjäreldust. Ringkonnakohus märgib lisaks, et nii kaevise, maavara või maapõue ebaseaduslik kasutamine kui ka kaevandamisloata kaevamine olid nii varemkehtinud kui ka hetkel kehtiva

järgi rahatrahviga karistatavad õigusvastased teod.

1. VÕS § 133 reguleerib keskkonnaohtliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamise ulatust VÕS § 133 lõikes 1 nimetatud kahju ja kulud tuleb sama paragrahvi teise lõike järgi hüvitada seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Ringkonnakohus leidis otsuse p-des 9jj, et hageja on õigusvastaselt kaevandanud täiteliiva nõuetele vastavat eriotstarbelist liiva. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse p-s 10 toodu kahjunõude suuruse arvutuskäiguga.
2. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust ja kindlaksmääratud suurust maakohtu menetluses. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). 8 Hageja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja. Hagejat esindas ringkonnakohtu menetluses töötaja. Hagejal ei ole ringkonnakohtus hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid seega tekkinud. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 9