← Eesti

1-20-2205/5

1-20-2205 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-2205

(19267000678)Kohtunik Sten Lind Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
  1. veebruari 2020 määrus Kaebuse esitaja XX esindaja vandeadvokaadi Heldur Otti RESOLUTSIOON
  2. Jätta XX esindaja Heldur Otti kaebus rahuldamata ja Riigiprokuratuuri
  3. veebruari 2020 määrus muutmata
  4. Määrus on lõplik ja ei ole vaidlustatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kohtueelne menetlus ja selle lõpetamine
  5. Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuur alustas
  6. augustil 2019 XX
  7. augustil 2019 esitatud avalduse alusel kriminaalmenetlust KarS § 121 lg 2 p-i 2 tunnustel uurimaks väidet, et
  8. juunil 2019 kella 08.30 ajal lõi YY Pärnumaal QQQ asuva W hotelli koristusvahendite ruumis ühel korral lahtise käega vastu oma õe XX näo vasakut poolt, tekitades talle valu.
  9. Uurija tegi
  10. detsembril 2019 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse. Menetluse lõpetamise otsuse kinnitas Lääne Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Teeli Mägi
  11. jaanuaril
  12. KrMS § 206 lg 11 kohaldades lisati põhjendus määrusele hiljem,
  13. veebruaril
  14. Põhjenduse kohaselt lõpetati kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p-i 1 alusel seetõttu, et menetleja hinnangul polnud võimalik üheselt tuvastada, et YY lõi XX valu tekitavalt. XX ütluste kohaselt järgnes
  15. juunil 2019 W hotellis tema õde YY talle koristusvahendite ruumi, kuhu XX oli suundunud pärast tööülesannete täitmist. Seal haaras YY XX-l vasaku käe 1 1-20-2205 randmest ja käsivarrest jõuga kinni, YY-l kukkus käest klaasipesuvedelik, põrand muutus libedaks ning samal ajal kui YY kannatanu kätt väänas, väänas XX ka oma vasaku jala välja, kuna libastus põrandal. Eelkirjeldatu tulemusel tundis XX tugevat valu. Seejärel püüdis YY kannatanu taskust kätte saada mobiiltelefoni, selle käigus läks katki XX vasak tasku ning kuna YY telefoni kätte ei saanud, lõi ta XX parema lahtise käega ühel korral jõuliselt vastu näo vasakut poolt. Kannatanu sõnul oli löök väga tugev ja ta tundis valu. Seejärel põgenes XX läbi laoruumi õue, kuhu järgnes ka YY. Õues toimus XX ja YY vahel suuline konflikt, mida kuulsid pealt A OÜ töötajad. Sündmuste järel helistas kannatanu piirkonnapolitseinik RR-le, kes soovitas XX-l helistada telefonile
  16. Umbes 30 minuti möödudes jõudsid W hotelli juurde politseinikud, kes kuulasid ära XX selgitused juhtunu kohta, tõid YY sündmuskohale tagasi ja viisid seejärel endaga kaasa. Politseiametnik KK kinnitas, et
  17. juunil 2019 kella 09.20 paiku oli väljakutse W hotelli, kus olid kaklema läinud õed. Kannatanu XX sõnul oli YY talle koristusruumis kallale tulnud. XX näitas politseinikele rebenenud taskuga põlle ning väitis, et YY oli teda löönud labakäega vastu vasakut näo poolt. KK sõnul ta kannatanu näol väliseid vigastusi ega punetust ei näinud, samuti ei kurtnud XX valu üle. Lisaks olevat YY kannatanut millegagi visanud. Politseipatrullile antud selgituste kohaselt oli tüli põhjuseks pikaajaline probleem XX ja YY venna kinnistuga, mille nad olid kahepeale pärinud. KK sõnul oli XX nõudnud, et politseinikud tekkinud olukorras YY suhtes midagi ette võtaks, ning olnud rahulolematu, et tema probleemi ei lahendatud. Valu ja vigastuste fikseerimist EMO-s kannatanu ei soovinud. Politseinikele antud selgitustes YY eitas õele kallale minemist. Tema väitel ei tahtnud ta XX lüüa. Ta tahtis XX-ga venna päranduse teemal rääkida. YY sõnul oli XX lükanud hotelli koristusruumi ust kinni, samal ajal kui YY oli selle vahel. Selleks, et XX lõpetaks ukse kinni surumise, oli YY õde lahtise labakäega tõuganud. Seda, et XX-l oli väidetava rüseluse käigus rebenenud tasku, YY ei teadnud. Kui politseinikud YY-ga W hotelli naasesid, jätkus õdede vahel vaidlus surnud venna kinnistu üle, eelnev löömine oli teisejärguline. Osapooled jäid kakluse osas oma versiooni juurde. Kahtlustatavana üle kuulatud YY end süüdi ei tunnistanud. Ta kinnitas, et läks
  18. juunil 2019 kella 08.00 paiku W hotelli, kuna oli sinna unustanud oma mobiiltelefoni laadija. Seal nägi ta peahoone koridoris XX, kellega tahtis rääkida venna kinnistu ostjast. XX jooksis tema eest ära ja lukustas end konverentsisaali. Uuesti nägi ta õde hotelli koristusvahendite ruumis. Seal püüdis YY XX-ga rääkida, aga viimane pihustas YY suunas mingit ainet, mis näo kipitama ajas. Seejärel püüdis XX YY rindkerre tõugates ruumist välja lükata. YY jäi aga koristusruumi ukse vahele ega lahkunud ruumist. Seetõttu hakkas XX ruumi ust kinni suruma. Olles ukse vahel kinni, lõi YY ühel korral parema lahtise käega XX-le vastu vasakut põske. YY arvas, et löök ei saanud olla väga tugev, kuna ta oli ukse vahel. Peale seda lööki sai ta ukse vahelt vabaks. YY sõnul kukkus XX-l käest maha pihustipudel, mis võis lahti minna. Peale seda hakkas XX karjuma ja riiulilt võetud asju YY suunas loopima. XX jooksis välja ja karjusõues: „Appi, Y tapab!“. Nähes, et XX-ga ei olnud võimalik mõistlikult rääkida, otsustas YY lahkida. 2 1-20-2205 YY kinnitas, et ei haaranud XX mobiiltelefoni ega lõhkunud tema põlle. Samuti eitas ta soovi oma õele haiget teha. Ta ei haaranud ta teadlikult XX käest. YY möönis, et võis koristusruumi ust endast jõuga eemale suruda. Kaebus Politsei- ja Piirivalveameti määruse peale
  19. Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustas XX esindaja Heldur Otti. Kaebuse esitaja leidis, et YY täitis oma teoga KarS § 121 lg 2 p-i 2 objektiivse koosseisu täielikult. XX kirjeldustest tulenes kaebaja hinnangul selgelt, et YY põhjustas oma tegevusega kannatanule valu: YY võttis ühe käega XX vasaku käe randmest ja teise käega vasaku käe käsivarrest jõuga kinni ning väänas, mispeale kukkus kannatanu maha; seejärel lõi YY XX parema lahtise käega tugevasti vastu kannatanu näo vasakut poolt, mille tagajärjel tundis kannatanu tugevat valu. Rünnaku järgselt pöördus XX H-sse pereõe UU poole, kes fikseeris kannatanu tervisliku olukorra – erinevad kahjustused kehal – ning lubas seejärel lahkuda. Kaebuse kohaselt kinnitab kannatanu versiooni eelkõige see, et tekitatud kahjustused ei saanud olla tema enda põhjustatud. Lisaks jäi sündmus vähemalt viie turvakaamera vaatevälja. Kaebuse esitaja leidis, et kannatanu valu tekitav kehaline väärkohtlemine ja tervise kahjustamine on täiesti ilmne ja usutav. Kogutud on vähemalt üks veenev süüstav tõend – kannatanu vastuoludeta ütlus, mille kohaselt ründas YY XX. Selleks, et menetleja saaks jätta selle arvesse võtmata, peab põhjendama selle ebausaldusväärsust. Seda praegusel juhul kaebaja hinnangul tehtud ei olnud. Menetleja on jätnud tegemata hulgaliselt menetlustoiminguid, mille tulemusel oleks olnud võimalik saada tõenduslikku kinnitust YY-le etteheidetud süüteo kohta. Näiteks ei olnud üle kuulatud pereõde, kelle poole XX esimesena pöördus. Lisaks oleks menetleja saanud üle kuulata teisi sündmuskoha läheduses viibinud isikuid ning olla aktiivsem turvakaamerate salvestiste väljanõudmisel. Teadaolevate tõendite kogumise järel ei oleks kaebaja hinnangul olnud välistatud ka muude tõendite kogumine. Eelnevast tulenevalt oli kaebaja seisukohal, et kriminaalmenetluse lõpetamiseks puudus alus ning rikutud on kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtet. Kaebuses märgitakse, et kui kohtuotsuse tegemisel lähtutakse in dubio pro reo põhimõttest, siis kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest. Kaebuse juurde olid lisatud XX rünnaku järgse ravikulusid ja muid kulusid tõendavad arved ja
  20. veebruari 2010 perearsti tõend. Riigiprokuratuuri määrus
  21. Riigiprokuratuur jättis
  22. veebruari 2020 määrusega XX esindaja kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör oli seisukohal, et kriminaalasja lõpetamine on seaduslik ning kaebuses esitatud asjaolud selle menetlusotsuse tühistamiseks alust ei anna. Küll aga pidas riigiprokurör vajalikuks muuta menetluse lõpetamise motiive. Riigiprokurör leidis, et kuriteofakti kohta on kõik asjakohased ja vajalikud tõendid kogutud, teostatud kõik kuriteosündmuse asjaolusid arvestavad menetlustoimingud ning lisatõendite 3 1-20-2205 kogumise võimalused on ammendunud. Ta ei nõustunud aga vaidlustatud määruse järeldusega, et kriminaalmenetluse käigus ei ole suudetud kõrvaldada kahtlust YY süüdiolekus, s.o XX käe väänamises ja tema löömises. Prokuröri hinnangul ei olnud võimalik sedastada XX valutekitava aistingu olemasolu. Samuti puudub YY tegevuses tahtlus XX KarS § 121 mõttes lüüa. Riigiprokurör nentis, et kogutud tõenditest nähtuvalt lõi YY lahtise parema käega vastu XX vasakut näopoolt. Vaidluse all oli aga asjaolu, kas löömine oli valutekitav ja tahtlik tegevus, mille eesmärk oli kannatanule haiget teha. Riigiprokurör refereeris määruses XX ja YY selgitusi aset leidnud sündmuste kohta ning nentis, et neist tulenevate asjaolude kinnitamiseks või kummutamiseks ei ole kriminaalasjas olnud võimalik lisatõendeid koguda, kuivõrd isikutevahelist konflikti keegi pealt ei näinud ja W hotellil ei olnud
  23. augustil 2019 tehtud päringu ajaks kaks kuud varem toimunud sündmuste kohta turvakaamerate salvestusi säilinud. Väljakutsele reageerinud politseiametnikud ei tuvastanud peale kannatanu ja kahtlustatava versioonide muid asjaolusid, mis oleks ühe või teise osapoole selgitusi kinnitada. Politseiniku KK ütluste kohaselt ei olnud kannatanul näha valutekitavale löömisele omaseid jälgi ning kannatanu näol punetust ei olnud. Samuti ei kurtnud XX valu ning löömisest olulisemaks pidas kannatanu õdede vahelist vaidlust. Löömist ei kinnitanud prokuröri hinnangul ka menetluses kontrollitud meditsiinidokumendid. Neist nähtub üksnes XX pereõele edastatud versioon, et YY lõi teda lahtise käega näkku, ent objektiivsed leiud selle fakti kinnitamiseks puuduvad. Riigiprokurör ei pidanud vajalikuks pereõe ega hotelli töötaja ülekuulamist, leides, et nende vahendusel ei võimalik saada kuriteosündmuste asjaolude kohta lisaväärtust loovat tõendit. Prokurör tõi esile, et pereõde on XX läbi vaadanud alles
  24. aasta juulis, vastuvõttu ei fikseeritud ega tuvastatud XX-l mingeid tervisekahjustusele viitavaid tunnuseid. Perearsti vastuskirjast nähtuvalt ei jäänud pereõele muljet, et XX paluks arsti vastuvõttu. Tunnistaja saaks aga kinnitada üksnes juba teadaolevat fakti, et
  25. juunil 2019 kella 08.30 paiku tülitsesid YY ja XX W hotelli territooriumil, löömist tunnistaja pealt ei näinud. Eelnevast tulenevalt ei ole tõendatud, et XX käe väänamine ja löömine oleks toimunud sellise intensiivsusega, et seda saaks kvalifitseerida kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 mõttes. Nimetatud kuriteokooseisu puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Tulenevalt Riigikohtu praktikast saab ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral deliktiõiguslik vastutus tekkida üksnes siis, kui kannatanu kehalise terviklikkuse häiritus ja tervisliku seisundi mõjutatus on piisavalt olulised. Need ei hõlma mitte igasugust kannatanu seisukohast soovimatut kehalist kontakti ja tema füüsilist puutumatust riivavat käitumist, vaid süüdistatava tekitatud valu peab mõjutama kannatanut oluliselt. Seda võivad näidata lisaks teo toimepanemise asjaoludele näiteks teo tagajärjel kannatanu haiglasse pöördumine ja tema isikukahju fikseerimine, samuti tervisliku seisundi parandamiseks erinevate abinõude kasutamine. 4 1-20-2205 Ehkki XX väitel põhjustasid tema käe väänamine ja löök vastu nägu tal valuasitingu, ei kinnita kriminaalasja materjalid, et see oleks olnud oluline talle ega objektiivsele kõrvalseisjale. Politseiametnikele XX valu ei kurtnud, politsei kannatanu näol ega käel mingeid jälgi ei tuvastanud ning XX ei pidanud vaatamata politseinike antud soovitustele ka vajalikuks tagajärgede fikseerimist arsti juures. Tunnistaja KK sõnul pidas XX olulisemaks õega vaidluse all olevat probleemi, mitte niivõrd löömist. Ka pereõe poolt vastuvõtul fikseeritu kohaselt ei selgunud, et XX suhtes toime pandud rünne oleks olnud sellise intensiivsusega, et ta oleks mitme päeva möödudes tundnud endiselt vajadust arstiabi järele. Neist asjaoludest tulenevalt oli riigiprokurör seisukohal, et XX löömine ühel korral lahtise käega ei ole olnud sellise kvaliteediga, et saaks olla hinnatav KarS §-i 121 mõttes valu tekitamise tüüpilise tagajärjena. Kaebusele lisatud dokumendid, mis näitavad, et XX on käinud ujumas ja saanud massaaži, näitavad pokuröri hinnangul üksnes seda, et XX elab õega vara jagamist puudutavates küsimustes ebameeldivat suhtlemist emotsionaalselt raskelt üle ja proovib end nende tegevuste läbi turgutada. Ka apteegi arvetes kajastatut ei ole võimalik seostada
  26. juuni 2019 sündmustega, kuivõrd ravimeid on ostetud erinevatel ajahetkedel ja erinevate vajaduste tarbeks. Kuigi, et ostetu hulgas on ka valuvaigsitid ja liigeste/lihaste kaitseks mõeldud vahendid, ei ole võimalik seostada neid XX löömise ja käe väänamisega. Riigiprokurör leidis, et YY tegevus ei olnud ka tahtlik. Tema kahtlustatavana antud ütluste kohaselt läks ta W hotelli mobiiltelefoni laadijat ära tooma ja nägi seal juhuslikult oma õde, kellega soovis rääkida surnud venna kinnistu müügist. Tekkinud konflikti käigus YY enda sõnul XX lüüa ei soovinud, vaid püüdis üksnes lõpetada XX enda ründavat tegevust. Seega puudus YY-l tahtlus XX-ga eraldiseisvalt kokku saada ning temaga suuliselt või füüsiliselt tülitseda. Kuivõrd konflikti tulemusel sattus YY ise XX rünnaku alla, lõi ta selle lõpetamiseks XX ühe korra käega näkku. Seejuures ei saanud löök olla tugev, kuna ta oli ukse vahel kinni. Prokurör asus seisukohale, et selliselt polnud YY tegevus teadlik ja tahtlik valu tekitamine. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale
  27. XX esindaja H. Otti esitas Riigiprokuratuuri
  28. veebruari 2020 määruse peale kaebuse, milles taotles kriminaalmenetluse jätkamist. Kaebaja märgib esmalt, et kuigi vaidlustatud määruses on leitud, et YY ei täitnud oma käitumisega KarS § 121 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseisu, ei ole prokurör XX löömist ja käe väänamist kahtluse alla seadnud. KrMS § 2 lg 2 kohaselt on isiku süüdimõistmise eelduseks süüteokoosseisule vastava teo toimepanemine, mis on õigusvastane ja milles isik on süüdi. Kaebuse esitaja ei nõustu prokuröri seisukohaga, nagu ei oleks YY tegevuse puhul tuvastatav piisav intensiivsus selle kvalifitseerimiseks KarS § 121 järgi. Nii tervisekahjustus kui valu on normatiivsed koosseisutunnused. Neist esimese defineerib Vabariigi Valitsuse
  29. augusti 2002 määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2, mille kohaselt on tervisekahjustuseks organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Valu kui koosseisulist asjaolu on aga käsitletud kohtupraktikas, mille kohaselt on see kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda 5 1-20-2205 võiv ebameeldiv aistingu- ja tundeelamus, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima. Kaebaja möönab, et karistatavaks ei loeta KarS § 121 puhul selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises, kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole aga praegusel juhul tegemist sellise olukorraga. Kohtupraktikas on keha vähese intensiivsusega mõjutavateks tegudeks peetud teise inimese kinnihoidmist, pigistamist, tõukamist, trügimist jms. Vaidlusalusel juhul aga väänas YY kannatanu kätt ja lõi teda lahtise käega vastu nägu. käe väänamine ja lahtise käega näkku löömine väheintensiivsed teod, mis ei tekita valu. Need ei ole võrreldavad pelga kinnihoidmise, pigistamise, tõukamise või trügimisega. Ainuüksi see, et kahtlustatava arvates ei saanud ukse vahelt tehtud löök olla tugev, ei tähenda, et see tekitanud XX-le valu. Kannatanu sõnul tundis ta saadud löögi järel valu ning vastupidiseid tõendeid kriminaalasjas kogutud ei ole. Riigiprokuratuuri määruses viidatud Riigikohtu seisukoht ei tähenda, et valu tuleks meditsiinasutuses fikseerida, vaid piisab ka sellest, kui kannatanu hakkab tarvitama erinevaid medikamente ning käima tervise taastamiseks massaažides ja veeprotseduuridel. Neid asjaolusid kinnitavad aga Riigiprokuratuurile esitatud kaebuse juurde lisatud tõendid. Prokuröri järeldusi nende tõendite kohta pidas kaebuse esitaja oletuslikuks ja ebakohaseks. Seda, miks ravimite tarvitamine pärast vaidlusalust intsidenti ei ole seostatav kannatanu väärkohtlemisega, prokurör määruses põhjendanud ei ole. Vaidlustatud määruses esitatud väide, et kannatanu ei kurtnud politseiametnikele valu, on vastuoluline. Kui kannatanu politseile valu ei kurtnud, siis miks soovitasid politseiametnikud tal pöörduda kehavigastuste fikseerimiseks arsti poole. XX kinnitusel kurtis ta politseinikele esimesena just seda, et teda löödi valusalt. Kaebuse esitaja hinnangul on riigiprokuröri põhjendused vastuolulised– ühelt poolt leiab prokurör, et YY eesmärgiks ei olnud teha XX-le haiget ja seetõttu puudus tal tahtlus, teisalt puudub prokuröri hinnangul vaidlus selles, et YY väänas kannatanu kätt ja lõi teda vastu nägu. Süüteo subjektiivse koosseisu tuvastamise seisukohast ei oma õiguslikku tähtsust see, miks kahtlustatav kannatanuga kontakti otsis. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb isiku teotahtlus tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga. Kuigi isiku teojärgne (ja -eelne) käitumine võib anda teavet ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta, on see eeskätt siiski abipakkuv kriteerium. Seega võib YY sündmuste päeva hommikul tekkinud soov rääkida XX-ga rahulikult viidata sellele, et tema tegu ei olnud ettekavatsetud, kuid see ei anna kaebaja hinnangul alust väitele, et tal puudus üldse tahtlus kannatanud kehaliselt väärkohelda. Kohtupraktikas on subjektiivse koosseisu esinemise või puudumise tuvastamise peamiseks meetodiks objektiivse külje ehk välise teopildi analüüs. Objektiivne teopilt näitab üheselt, et YY tahtis XX lüüa kasvõi seetõttu, et ta põhjustas kannatanule valu korduvalt. Kaebuses leitakse, et seda kinnitab prokuröri seisukoht, et YY tegutses lähtuvalt soovist XX käitumine lõpetada. Kaebaja leiab, et subjektiivse koosseisu mõttes tähendab see aga üheselt seda, et kahtlustatav pani temale etteheidetava teo toime juhituna vähemalt kaudsest tahtlusest. On 6 1-20-2205 selge, et teise inimese käe väänamisega ja temale lahtise käega vastu nägu löömisega põhjustatakse sellele inimesele valu, mis ongi taoliste tegude puhul teo toimepanija sisemine eesmärk. Kaebuse esitaja ei nõustu riigiprokuröri seisukohaga, et asjas ei ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Jätkuvalt on võimalus kuulata üle pereõde, kes omab eelduslikult vahetult saadud kaemuslikku infot kannatanul esinenud kehavigastuste ja nende meditsiiniliste tekkepõhjuste kohta. Seda sõltumata selles, kas vastuvõtul XX-l tervisekahjustusele viitavaid tunnuseid fikseeriti või mitte, kuivõrd pereõde saab nende kohta ka ütlusi anda. Takistusi ei ole ka teiste sündmuskoha läheduses viibinud isikute ülekuulamiseks. Pole välistatud, et need isikud võisid kuulda või näha midagi rohkemat kui XX-le teada. Selle peaks menetluse käigus välja selgitama. Välistatud ei ole ka muude tõendite leidmine, kui kogutud on teadaolevad tõendid.
  30. Tallinna Ringkonnakohus nõudis XX esindaja kaebuse lahendamiseks Politsei- ja Piirivalveametilt lõpetatud kriminaalasja materjalid välja
  31. aprillil
  32. Ringkonnakohtusse saabusid materjalid
  33. aprillil
  34. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  35. Kuigi ringkonnakohus ei nõustu täielikult riigiprokuröri seisukohtadega, ei ole alust kohustada prokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama.
  36. Kaebuse kohaselt on põhjendamatu riigiprokuröri seisukoht, et käe väänamine ja lahtise käega vastu nägu löömine olid nii väheintensiivsed, et ei saanud kannatanule valu tekitada. 8.1 Ringkonnakohus nendib, et kuna riigiprokurör on keskendunud löömise analüüsimisele, on riigiprokuratuuri määrusest raske aru saada, kas riigiprokuröri hinnangul toetasid kogutud tõendid väidet, et YY väänas XX kätt, või mitte. Käe väänamise väite puhul peab ringkonnakohus põhjendatuks menetluse lõpetamise määruses väljendatud seisukohta, et piisava kindlusega pole võimalik välja selgitada, kas YY sellise teo toime pani. Kui kriminaalmenetluses ei õnnestu kahtlust kõrvaldada, tuleb see vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tõlgendada kahtlustatava kasuks. Käe väänamise kohta on ainsateks tõenditeks kannatanu ja kahtlustatava ütlused, mis on omavahel vastuolus – kannatanu väidab, et tema kätt väänati, kahtlustatav eitab seda. Sarnaselt prokuratuurile ei näe ringkonnakohus võimalust koguda selle tuvastamiseks, kas käeväänamine aset leidis, täiendavaid tõendeid. Kuna puudub igasugune info selle kohta, et väidetavat käe väänamist oleks saanud keegi pealt näha, on kaebuses esitatud seisukoht, et keegi siiski võib midagi teada, oletuslik ega anna alust kellegi üle kuulamiseks. Selleks, et kedagi üle kuulata, peab KrMS § 66 lg-st 1 tulenevalt olema menetlejal põhjendatud alus arvata, et ta teab menetluseseme asjaolusid. 7 1-20-2205 Kirjeldatud olukorras on kõrvaldamata kahtluste tõlgendamine kahtlustatava kasuks ja sellest tulenev menetluse lõpetamine põhjendatud. 8.2 XX-le lahtise käega näkku löömise puhul on olukord mõnevõrra teistsugune. Erinevalt käe väänamisest YY oma ütlustes löömist ei eitanud. Seega löömise fakti osas langevad kannatanu ja kahtlustatava ütlused kokku. Seetõttu on põhjendatud küsimus, kas löök oli sellise intensiivsusega, et seda tuleb käsitada KarS § 121 koosseisule vastava kehalise väärkohtlemisena. Kannatanu, kellel seisukohtadele tugineb kaebuse esitaja, ja riigiprokurör on ses küsimuses vastandlikel seisukohtadel. Kannatanu versioon on see, et löögi tulemusel on tal tekkinud pikaajalised valud.
  37. augustil 2019 toimunud ülekuulamisel rääkis kannatanu: „Kuna Y lõi mind tugevasti vastu vasakut pea külge, siis mul tänaseni pea ja kael valutab. Täna käisin veel röntgenis ja lasin kaelapiirkonnast teha röntgeni, kolmapäeval lähen uuesti perearsti juurde ja siis ta lubas lasta teha kompuuterpildi tervest peast.“ Kannatanu esindaja lisas riigiprokuratuurile esitatud kaebusele koopiad ravimite ostutšekkidest ning S AS-i ujula kasutamise tšekkidest. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses väidab kannatanu esindaja neile tšekkidele viidates, et YY rünnaku tõttu on XX pidanud tarvitama erinevaid medikamente, sh valuvaigistit, ning käima tervise taastamiseks massaažides ning veeprotseduuridel. Riigiprokurör oli seevastu seisukohal, et YY löök ei saanud olla nii intensiivne, et see üldse XX-le valu oleks saanud tekitada. Ringkonnakohus jagab täielikult riigiprokuröri seisukohta, et esitatud tõendid ei tõenda, et YY põhjustas oma löögiga XX-le pikaajalist valu. Tšekkidest nähtub, et XX on ostnud muude ravimite hulgas valuvaigisteid, kuid esitatud tšekid annavad alust järelduseks, et vajadus nende järele ei olnud tingitud YY löögist, vaid muudest terviseprobleemidest. Nimelt pärinevad mitmed tšekid
  38. a kevadest. Sel ajal ei saanud vajadus ravimeid osta kuidagi olla tingitud
  39. juuni 2019 sündmustest. Ka Riigiprokuratuurile esitatud kaebusele lisatud perearstikeskuse tõend ei näita, et vajadus ravimeid osta oli tingitud YY löögist. Selle tõendi kohaselt on massaaž ja liikumisravi määratud kaela/õlalihaste pinge tõttu. Ühestki tõendist ei tulene, et kaelas olev lihaspinge oleks seostatav löögiga vastu vasakut näopoolt. Nentida tuleb, et ka ujula tšekkide seas on selliseid, mis pärinevad juba märtsist
  40. Seega on kannatanu esindaja esitanud tõendeid, mis näitavad, et ravimeid ja teenuseid, mida kannatanu vajas väidetavalt YY löögi tõttu, on XX kasutanud juba varem. Ilmselgelt muudab see kannatanu väited selle kohta, milliseid püsivaid valusid YY talle oma löögiga põhjustas, ebausaldusväärseteks. Ka muud tõendid räägivad selle vastu, et YY löök oleks põhjustanud XX-le mingit püsivat valu. Perearstikeskuse dokumentidest nähtub, et XX oli veendunud, et YY põhjustas talle löögiga tervisekahjustuse ning XX soovil on tehtud talle erinevaid uuringuid, kuid nende tulemusel ei ole mingeid tervisekahjustusi tuvastatud. Samas ei eelda KarS § 121 lg 2 p 3 püsiva valu tekitamist, vaid piisab ka lühiajalisest valuaistingust. Riigiprokuratuuri hinnangul ei saanud löök tekitada sedagi. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. 8 1-20-2205 Õige on see, et Riigikohtu praktika kohaselt ei ole KarS § 121 järgi karistatava teona põhjust käsitada selliseid isiku keha vähese intensiivsusega mõjutavaid tegusid, millega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Vajadus hinnata seda, kas tegu oli valu tekitamiseks piisavalt intensiivne, kehtib ka löömise puhul (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  41. mai 2013 otsus asjas nr 3-1-1-50-13, p 11). Ringkonnakohus peab aga kriteeriume, millest prokurör lähtus, liiga kitsendavateks. Sellest, et ligikaudu pool tundi pärast löömist sündmuskohale saabunud politseipatrull nähtavaid löögi jälgi ei märganud, ega sellest, et vigastusi arsti juures ei fikseeritud, ei saa järeldada, et löök ei võinud XX-le valu tekitada. Tõsi on seegi, et ka osutatud Riigikohtu otsuses oli küsimus selles, kas kehalise väärkohtlemisena on käsitatav löök vastu nägu. Selle kohtuasja asjaolud on siiski praegusest mõnevõrra teistsugused. Nii kannatanu kui süüdistatava selgitused seadsid löögi tugevuse kahtluse alla. Praegusel juhul see nii ei ole. Kahtlustatava enda sõnul lõpetas XX selle löögi peale ukse kinni lükkamise. Seega oli löök piisavalt tugev, et panna XX sellele reageerima. Järelikult vastab YY lahtise käega tehtud löök vastu YY nägu KarS § 121 lg 2 p-i 2 objektiivsele koosseisule. 8.3 Nõustuda ei saa ka sellega, et YY-l ei olnud tahtlust oma õde lüüa. Riigiprokurör on tahtluse puudumise järelduse tegemisel tuginenud kahele asjaolule: − YY läks
  42. juunil 2019 enda sõnul XX juurde, et temaga rahulikult rääkida; − YY lõi XX, et pääseda lahti ukse vahelt, kuhu XX oli ta surunud. Kumbki nimetatust YY teotahtlust XX löömise suhtes ei välista. Nagu kaebuseski osutatud, tuleb tahtlus tuvastada teo toimepanemise seisuga. See, et esialgu järgnes YY hotellis oma õele selleks, et temaga arutada nende venna kinnistu müümist, ei tähenda, et selle tõttu tekkinud füüsilise konflikti hetkel puudus tal tahtlus YY lüüa ja nii talle valu tekitada. Prokuratuuri määruses toodud teine põhjus näitabki pigem just seda, et YY tahtis XX lüües talle valu tekitada. YY ütluste kohaselt oli õde surunud ta koristusruumi ukse vahele ning selleks, et XX ukse kinni surumise lõpetaks, lõi YY õde lahtise käega vastu põske (tl. 45). Mis muul moel kui valu põhjustamisega pidi löök tooma kaasa selle, et XX ukse kinni surumise lõpetab?
  43. Eeltoodu ei tähenda aga, et YY teo suhtes tuleks kriminaalmenetlust jätkata. Kuigi YY põhjendus, et ta lõi selleks, et XX lõpetaks ukse kinni surumise, ei välista tahtlust KarS § 121 lg-s 1 sätestatud tagajärje suhtes, võib see välistada teo õigusvastasuse. YY sõnul lõi ta XX pärast seda, kui viimane oli talle mingit kipitama ajavat ainet näkku pihustanud ja surus kinni ust, mille vahel YY seisis. YY esitatud versioon tähendaks seda, et ta tegutses hädakaitses, lõpetades löögiga XX ründe (inimese ukse vahele surumisega võib talle tekitada valu või tervisekahjustusigi, mistõttu ka selline tegu võib olla käsitatav kehalise väärkohtlemisena). Nagu eespool öeldud, on ainsad tõendid löömise kohta XX ja YY enda ütlused. Kuigi mõlema ütluste kohaselt lõi YY XX, lähevad nende ütlused lahku küsimuses, mis olukorras see löömine toimus. St ses osas on tegemist sõna sõna vastu olukorraga. Kuna ühtegi kolmandat isikut löömise juures ei olnud ja ses ruumis ei olnud ka turvakaamerat, ei ole löömise asjaolude kohta võimalik uusi tõendeid koguda. Sellises olukorras pole võimalik kõrvaldada kahtlust, et esineb 9 1-20-2205 õigusvastasust välistav asjaolu. See kahtlus tuleb tõlgendada vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tõlgendada kahtlustatava kasuks, mistõttu on menetluse lõpetamine põhjendatud.
  44. Eeltoodust tulenevalt on kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p-i 1 alusel põhjendatud. Seega juhindudes KrMS § 208 lg-st 5, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
  45. veebruari 2020 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.