Obsah (5)

§ 651§ 667§ 175§ 174§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Eesistuja Peeter Pällin, liikmed Villem Lapimaa ja Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 8. aprill 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-18-8608 Kohtuasi

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 3 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 9. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 651lg 1).

Seetõttu vaatas ringkonnakohus määruskaebuse läbi üksnes maakohtu määruse resolutsiooni punkti 1 osas ning seda samuti osaliselt, s.o osas, milles hageja on maakohtu määruse kostja I suhtes vaidlustanud. Muus osas (Osaühingu Toletum (likvideerimisel) menetluskulude kindlaksmääramine) on Harju Maakohtu 7. jaanuari 2020. a määrus jõustunud. 10. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 667

lg 2 järgi osaliselt tühistada resolutsiooni punkti 1 osas ning jätta kostja I menetluskulude kindlaksmääramise taotlus osaliselt rahuldamata. Määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada. 11. Kolleegium selgitab, et

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, s.t kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23.03.2016 määrus asjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

§ 175

lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega (vt nt Riigikohtu 06.05.2016 määrus asjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Varem on kolleegium pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuta (vt nt Riigikohtu
3. oktoobri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13;
5. oktoobri
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13;
7. novembri
8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13;
9. detsembri
10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13).
11. Hageja on vaidlustanud maakohtu määruse üksnes kostja I õigusabiteenuse tunnihinna osas. Kostja I taotletud tunnihind on praeguse vaidluse lihtsust arvestades põhjendamatult kõrge. Kostja I taotles menetluskulude hüvitamist 8 tunni 6 minuti ulatuses ning tunnihinnaga 180 eurot ja 190 eurot. Maakohus leidis, et kostja I taotletud tunnihind on põhjendatud põhjusel, et teda esindas kohtus vandeadvokaat. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus on menetluskulud kindlaks määranud ja hagejalt välja mõistnud põhjendamatult kõrge tunnihinnaga. Maakohus on menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel oma diskretsiooni piire ületanud. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjaolu, et kostjale I osutas õigusabiteenust vandeadvokaat, piisav alus õigusabiteenuse ülemäära kõrge tunnihinna põhjendamiseks. Praegusel juhul oleks maakohus lisaks teenuse osutaja kvalifikatsioonile pidanud arvesse võtma ka vaidluse sisu ning mahtu, samuti hageja nõude suurust.
12. Eelnevat arvesse võttes on kolleegiumi hinnangul kohane tunnihind 130 eurot (ilma käibemaksuta). Sellise tunnihinna põhjendatuse juures võttis kolleegium arvesse ka kostja I esindajate kvalifikatsiooni ja vaidluse keerukust. Maksu- ja Tolliameti andmetel on kostja I käibemaksukohustuslane ning kostja I ei ole

§ 174

lg 10 kohaselt kinnitanud, et ta ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega on põhjendatud ja vajalikud menetluskulud, mis tuleb hagejalt kostja I kasuks välja mõista 130×8,1=1053 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja I taotlus menetluskulude väljamõistmiseks jääb 451 euro 80 sendi ulatuses rahuldamata. 4

1. Kostja leidis vastuses määruskaebusele, et tema poolt taotletud õigusabiteenuse tunnihind ei olnud ülemäära kõrge. Selle seisukohta toetamiseks viitas kostja vastavale Riigikohtu praktikale, kus Riigikohus on leidnud, et 120 eurot ületav tunnihind oli vajalik ja põhjendatud. Kostja poolt viidatud kahes lahendis (Riigikohtu tsiviilkollegiumi
2. veebruari
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16 ja Riigikohtu halduskolleegiumi
4. märtsi
5. a otsus nr 3-3-182-14) oli menetluskulude tunnihind kõrgem kui 120 eurot. Kuid esimese lahendi puhul oli tegemist spetsiifilise autoriõiguse valdkonna vaidlusega ning teise haldusasja puhul oli vaidlus keerukas ja tunduvalt mahukam kui praegune menetlus. Seetõttu ei ole kolleegiumi hinnangul praegusel juhul võimalik viidatud näiteid õigusabiteenuse tunnihinna põhjendatuse hindamisel aluseks võtta. 15.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 16.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv 5