← Eesti

2-19-123374/8

Obsah (5)§ 108§ 1§ 42§ 35§ 113

2-19-123374 KOHTUOTSUS TAGASELJAOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-19-123374 Otsuse tegemise aeg ja koht 10. märts 2020, Narva kohtumaja Kohus Viru Maakohus Kohtunik Aarne Lõhmus Kohtuasi

) § 101 lg 1 p 1 ja

§ 108lg 1 alusel.

Hageja palub kostjalt välja mõista intress summas 993,60 eurot. Hagiavalduse kohaselt arvestab hageja viivist alates lepingu ülesütlemisest (

  1. veebruarist 2019) kuni selle hagiavalduse esitamiseni (
  2. veebruarini 2020) intressiga võrdses määras summas 993,60 eurot (0,120% päevas*345 päeva=993,60). Arvestades hageja eelnimetatud nõuet leiab kohus, et tegemist mitte intressi nõude vaid viiviste väljamõistmise nõudega. Kohus leiab, et hageja nõuet viiviste osas ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud. Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana

§ 1lg 5 tähenduses. Tulenevalt Ts

MS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kohus tuvastas, et lepinguga lepiti kokku aastases intressimääras 44,88% aastas ning lepingu üldtingimuste kohaselt on viivis viivitusintress ning viivitusintressi aasta- ja päevamäär on võrdne 3

(5)2-19-123374 intressimääraga, mida tuleb lugeda tüüptingimuseks (

§ 35

). Hagiavalduse kohaselt arvestab hageja viivist intressiga võrdses määras, s.o 44,88% aastas, mis on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest

§ 113lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis oli viiviste arvestamise ajal 8 % aastas.

Kohus järeldab, et kokkulepe viivisemäära 44,88 % aastas osas on tühine tüüptingimus, mistõttu ei ole hagejal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 ja § 85 kohaselt õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuivõrd hageja ja kostja vahel lepingujärgne viivise määr on tühine, tuleb mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses määras (

§ 113

lg 1, § 94).

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis seadusjärgses määras

§ 113lg 1 kohaselt alates lepingu ülesütlemisest (26.

veebruarist 2019) kuni selle hagiavalduse esitamiseni (06. veebruarini 2020) summas 181,95 eurot. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 2400 euro ja sissenõutava viivise 181,95 euro osas, kokku 2581,95 eurot. Sissenõutava viivise 811,65 euro osas (993,60-181,95) jätab kohus hagi rahuldamata. Hagi hind Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevuse 2400 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 993,60 eurot. Lähtuvalt TsMS § 124 lg 1; § 133 lg 1 ja lg 2 ja § 134 lg 1 on hagihind 3393,60 eurot. Menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt (3393,60/2581,95), s.o 76% ulatuses, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 24% ulatuses hageja ja 76% ulatuses kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas kohtule taotluse menetluskulude, riigilõivu summas 300 eurot kostjalt väljamõistmiseks. Kohus leiab, et hageja menetluskulud 300 euro riigilõivu osas on hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 59 lg 1, RLS lisa 1 ja TsMS § 147 lg 5 alusel põhjendatud ja vajalik täies ulatuses. Seega kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 76% menetluskuludest, s.t 228 eurot. 4

(5)2-19-123374 Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras. Kohus mõistab Ts

MS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks viivise tasumata menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras.

Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks teinud toiminguid, millega kaasnevad kostjale kohtukulud. Kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Viivitamatu täitmine Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p 2 kuulub tagaseljaotsus täitmisele viivitamatult. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.