4-09-1963/10

4-09-1963 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 23.03.2009a. Tallinn Väärteoasja number 4-09-1963 Kohtunik Leo Kunman Kohtuistungi sekretär Jelena Smirnova Väärteoasi kaebus Põhja Politseprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse 12.01.2009a. otsuse nr.2302,08,044397 peale. Istungil osalenud isikud kohtuvälise menetleja esindaja vanemkonstaabel Hannes Küünarpuu, kaebaja RH, i.k.xxx, elukoht:xxx,Tallinn,töök.OÜ xxx Grupp. RESOLUTSIOON Jätta RH’a kaebus rahuldamata ja Põhja Politseprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse 12.01.2009a. otsus nr.2302,08,044397 muutmata. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale võib edasi kaevata kassatsioonikorras Riigikohtule 30 päeva jooksul, teatades Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest kassatsiooniõiguse kasutamise soovist. Kaebuse arutamisel tuvastati: Põhja Politseprefektuuri korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse 12.01.2009a. otsusega nr.2302,08,044397 määrati RH’ale Liiklusseaduse § 7422 lg.2 järgi kvalifitseeritava väärteo eest karistuseks rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses,so. 3000kr , Liiklusseaduse § 7422 lg.4 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks ,selle eest ,et 24.12..2008a. kella 04.

1. ajal Tallinnas,Haabersti linnaosas,Paldiski mnt-l maja nr.221 juures juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega,mis ületas lubatud sõidukiiruse 23km/h võrra,sõites kiirusega 76+3km/h. Eeltooduga rikkus LE § 124 p.1 nõudeid,pannes sellega toime väärteo Liiklusseaduse § 7422 lg.2 järgi. Oma kaebuses ülaltoodud otsuse peale kaebaja tunnistab oma süüd ja kahetseb toime pandud tegu.Samas palub kaebaja tühistada otsuse lisakaristuse osas,sest leiab,et temale lisakaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks ei ole vajalik ega ole proportsionaalne meede antud väärteoasjas.Leiab,et kohtuväline menetleja pole karistuse määramisel arvestanud kergendavaid asjaolusid. Kohtuistungil kaebaja ei tunnistanud kiiruse ületamist,kinnitades,et tema karistamine oli ebaõiglane,sest liikudes teiste autode keskel,peatati ainult teda,teisi juhte ei karistatud. Samas ei vaidlusta rahatrahvi määramist,kuid ei nõustu lisakaristuse kohaldamisega kuna vajab mootorsõiduki juhtimisõigust töö tegemiseks perele elatise teenimise eesmärgil. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles kaebusele vastu,leides,et kuna kaebajat on korduvalt kiiruse ületamise eest karistatud tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seletused,tutvunud väärteoasjas kohtule esitatud materjalidega,leidis,et kaebus tuleb jätta rahuldamata.Kaebajat on karistatud selle eest ,et 24.12..2008a. kella 04.
2. ajal Tallinnas,Haabersti linnaosas,Paldiski mnt-l maja nr.221 juures juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega,mis ületas lubatud sõidukiiruse 23km/h võrra,sõites kiirusega 76+-3km/h. Eeltooduga rikkus LE § 124 p.1 nõudeid,pannes sellega toime väärteo Liiklusseaduse § 7422 lg.2 järgi. Kaebaja süü on õieti kvalifitseeritud ja täielikult tõendamist leidnud istungil avaldatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga,millest selgub,et kaebaja poolt juhitud sõiduauto kiirus mõõtmise hetkel oli 76km/h-s(lubatud sõidukiirus 50km/h), Kohus loeb kaebaja kohtuistungil antud ütlusi selle kohta,et tema kiirust ei ületanud mitteusaldusväärseks,sest väärteoprotokollis on ta omakäeliselt kirjutanud,et ületas kiirust,samuti on ta seda tunnistanud oma kirjalikus kaebuses kohtule. Karistuse mõistmisel peab arvestama eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud KarS §-de 57 ja 58 järgi kaebuse esitaja käitumises puuduvad. Kaebajale määratud rahatrahvi suuruse otsustamisel arvestab kohus karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke, teo ühiskonnaohtlikkust ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina ja ka õiguskorra kaitsmise huvides ei saa jätta liiklejatele muljet ühiskonna kergekäelisest suhtumisest mootorsõiduki juhtimisse üle lubatud sõidukiiruse, mis võib kaasa tuua raskeid tagajärgi juhile endale ning lisaks ka paljudele kaasliiklejatele. Kuna kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on RH ka varem korduvalt liiklusalaseid väärtegusid toime pannud,s.h. korduvalt lubatud sõidukiirust ületanud ning selle eest karistatud rahatrahvidega,lisakaristusega,s.o. mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega, siis otsuse tegija poolt kaebuse esitaja karistamine LS § 7422 lg.2 järgi maksimaalses trahvisuuruses, mida seadus kõnealuse rikkumise puhul ette näeb, on igati põhjendatud, kuivõrd isik ei ole teinud vastavaid järeldusi varasematest karistustest ega ole asunud seadusekuulekalt käituma. Nimetatule on karistust määrates põhjendatult ka hinnangu andnud kohtuväline menetleja. Kuna tõendamist on leidnud, et RH on talle süüks arvatud väärteo toime pannud, väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks rahatrahvi suuruses osas. Liiklusseaduse § 7422 lg.4 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtu hinnangul on lisakaristuse kohaldamine antud juhul põhjendatud.Väärteoasja materjalidest nähtub, et isikul on 2008a. lisaks vaidlustatud rikkumisele kaheksa kehtivat karistust,s.h. viis kiiruse ületamise eest,kusjuures kaks rikkumist on toime pandud peale käesolevas asjas toime pandud rikkumist, mis tähendab, et RH ei ole eelnevatest karistustest vajalikke järeldusi teinud ning õiguskorra kaitsmise huvides on lisaks põhikaristusele vajalik ka lisakaristuse kohaldamine. Jätkates lubatud sõidukiiruse ületamist LS § 7422 lg 2 järgi,teeb kohus järelduse,et liiklusalaste väärtegude toimepanek on muutunud RH’ale elustiiliks.Kohus leiab,et kaebaja käitumises puuduvad karistust kergendavad asjaolud. RH alguses tunnistas oma rikkumist,hiljem kohtus ei tunnistanud rikkumist,seega tema kahetsus pole tõsiselt võetav. Väide, et ta vajab juhtimisõigust perele elatise teenimiseks ei ole aluseks vaidlustatud otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas. Kohus ei välista, et kaebuse esitajal oleks vaja sõiduki juhtimisõigust oma igapäevase elu korraldamiseks, kuid antud asjaolud olid RH’al teada ka rikkumise toimepanemise ajal. Seda enam oleks kaebuse esitaja pidanud jälgima oma liiklusalast käitumist. Arvestades, et kaebaja paneb jätkuvalt toime liiklusalaseid väärtegusid ja sellise käitumisega näitab kaebaja hoolimatut suhtumist varasematesse karistustesse, mis ei ole avaldanud soovitud tulemust, siis tuleb karistuse eripreventiivset eesmärki silmas pidades KarS § 50 lg 1 p 2 alusel kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, sest puuduvad erandlikud asjaolud, mis annaksid kohtule võimaluse see lisakaristus kohaldamata jätta. Kohus juhindub VTMS §-st 133-135,132 p.
3. Kohtunik