KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Hallikma Otsuse tegemise aeg ja koht 11.03.2020, Tallinn Haldusasja number 3-19-1035 Haldusasi XX kaebus Sotsiaalkindlustusam

) § 422 lg 3 p-st 1 tulenevalt võimalik saada tegevteenistuspensioni enne vanaduspensioniikka saamist.

1. XX esitas otsusele vaide, mille SKA 02.05.2019 vaideotsusega nr 8-3/7153-1 rahuldamata jättis.
2. XX (edaspidi ka kaebaja) esitas 31.05.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõudis SKA vaideotsuse tühistamist ning SKA kohustamist määrata kaebajale kaitseväe tegevteenistuspension. Kaebuses sisaldus ka taotlus põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks.
3. Tallinna Halduskohus võttis 04.06.2019 kaebuse menetlusse ning tunnistas vastustajaks SKA. Ühtlasi palus kohus kaebajal täpsustada, kas ta nõustub kaebuse nõuete osas kohtu tõlgendusega.
4. Kaebaja 05.07.2019 esitatud täpsustusest nähtuvalt nõuab kaebaja SKA 01.02.2019 otsuse nr 440286EX ja 02.05.2019 vaideotsuse nr 8-3/7153-1 tühistamist ning SKA kohustamist määrata kaebajale tegevteenistuspension.
5. Tallinna Halduskohtu 04.02.2020 määrusega määras kohus asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse, teatas kohtuotsuse teatavaks tegemise aja ning andis võimalike täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks aega kuni 20.02.
7. Kaebaja esitas 21.02.2020 (s.o pärast kohtu määratud tähtaja möödumist) menetluskulude nimekirja ning taotluse menetluskulude väljamõistmiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja nõue ja seisukohad
8. Kaebaja nõuab SKA 01.02.2019 otsuse nr 440286EX ja 02.05.2019 vaideotsuse nr 8-3/71531 tühistamist ning SKA kohustamist määrata kaebajale tegevteenistuspension. Kõik menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda.
9. Kaebajal on Kaitseväe tegevteenistuse staaži kokku 13 aastat. Tööraamatu järgi on kaebaja olnud Kaitseväe tegevteenistuses alates 05.12.1994 kuni 22.09.2000 ja alates 04.02.2002 kuni 03.11.
10. Kaebaja hinnangul on tal õigus kaitseväelase tegevteenistuspensionile 30% suuruses osas tema pensioni suuruse arvutamise aluseks olevast palgaastmestiku keskmisest.
11. Kaebaja hinnangul on

§ 422

lg 3 p 1 ja 423 o vastuolus põhiseaduse (PS) §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna kaebajate koheldakse ebavõrdselt võrreldes isikutega, kellel pole täitunud üldine vanaduspensioniiga 65 eluaastat, kuid kellele on määratud 50-aastaseks saamisel tegevteenistuspension, sest nad ei ela riigis, millega Eestil puudub välisleping. Nad on kas Eesti alalised elanikud, elavad kahepoolse välislepingu riigis või on isikud, kellele kohalduvad EL koordinatsioonimäärused. 10.

1. Kaebaja hinnangul ei ole võrdlusgruppide erinev kohtlemine õigustatud. Kaitseväe tegevteenistuspension on eripensioni liik, millele tekib õigus 50 aastasel isikul, kes on omandanud pensioni saamiseks vajaliku staaži. Kaebaja vastab nendele tingimustele, s.t ta on omandanud vajaliku staaži ning on 53 aastane. 10.
2. Tegevteenistuspensionärid on erinevas olukorras võrreldes teiste

§ 422

lõikes 1 sätestatud pensionäridega, kellele samuti ei maksta pensioni välisriiki enne vanaduspensioniea saabumist – ennetähtaegsed ja soodustingimustel vanaduspensionärid. Tegevteenistuspensionäril on õigus pensionile 50 aastaselt ehk varem kui ennetähtaegsetel (maksimaalselt 3 aastat enne vanaduspensioni iga) ja soodustingimustel pensionäridel (maksimaalselt 10 aastat enne vanaduspensioniiga). Tegevteenistuspensionärid on erinevas olukorras ka võrreldes teiste 2

§ 422

lg 3 p-1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, millega tegevteenistuspensioniõiguslikule isikule ei määrata ega maksta välja pensioni enne vanaduspensioniikka jõudmist ja

§ 423

põhiseadusega vastuolus olevaks osas, millega isiku välisriiki elama asumise korral peatatakse tegevteenistuspensioni väljamaksmine. Vastustaja seisukohad 13. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. 14.

§-s 422 on sätestatud riikliku pensioni määramise ja maksmise erisused välisriigis elamise korral.

§ 422

lg 3 p-i 1 alusel määratakse ja makstakse eriseaduses sätestatud pensioni, välja arvatud toitjakaotuspensioni, välisriigis elavale isikule, kes on jõudnud vanaduspensioniikka. 14.1. Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 199 SE, millega täiendati

-i §-ga 422, seletuskirjas (edaspidi seletuskiri1) selgitatakse

täiendamise eesmärki järgmiselt: „1.1 ... Eelnõuga muudetakse riikliku pensionikindlustuse seadust ja pensione reguleerivaid eriseadusi eesmärgiga laiendada riiklike pensionide teatud piirangutega maksmist kõikidesse välisriikidesse. Kehtiva riigisisese õiguse kohaselt peab inimene riikliku pensioni saamiseks elama Eestis. Riiklikke pensione makstakse väljapoole Eestit praegu vaid Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni liikmesriikidesse Euroopa Liidu määruste alusel ning riikidesse, millega Eestil on kahepoolne sotsiaalkindlustusleping. Eelnõuga kaotatakse selline elukohapiirang ning laiendatakse seeläbi isikute õigusi. Eelnõu peamine eesmärk on vanadusriski või toitjakaotusriski realiseerumisel tagada pensioniõigused teatud piirangutega ka neile inimestele, kes on liikunud väljapoole Eestit. Kokkuvõttes muudetakse eelnõuga riiklikke pensione reguleerivaid seadusi selliselt, et elukohapiirangu kaotamisega oleksid pensioniõigused isikutele paremini tagatud. Lisaks kehtestatakse teatud piirangud pensionide eksportimisel ja säilitatakse kontroll alusetute pensionide väljamaksete üle. Eelnõu jõustumisel on seega tulemuseks olukord, kus välisriiki elama läinud pensionäride väljateenitud pensioniõigused on paremini tagatud, kuid samas on arvestatud ka piiratud riigieelarveliste vahenditega.“ 14.2. Seega on eelnõu eesmärk tagada ka kolmandates riikides elavatele isikutele vanaduspensioniikka jõudmisel või toitjakaotuse korral teatud piirangutega pensioniõigused. 15. Sotsiaalkaitseministri 12.12.2016 määrusega nr 70 kehtestatud „Riikliku pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise juhendi“ § 2 lg 3 kohaselt lähtutakse pensioni taotlemisel riigi infosüsteemi kuuluvate andmekogude andmetest. Rahvastikuregistri andmetel on XXe elukoht alates 30.09.2015 Iraagis. Ta on sündinud xx xx xxxx ja hetkel seega 53-aastane. Kehtiva

§ 7lg 1 p 1 alusel saabub 1966.

aastal sündinud isikul vanaduspensioniiga 65-aastaseks saamisel. 1 Leitav arvutivõrgus: https://m.riigikogu.ee/download/fe325d84-16a8-45ed-9de8-29d24cda8760 3

§ 422

lg 3 p-i 1 sõnastusest tulenevalt ei piira

§ 422

lg 3 p 1 üksnes KVTS alusel määratava tegevteenistuspensioni maksmist kolmandates riikides elavatele isikutele. Seega ei kohelda kaitseväeteenistuses olnud isikuid ebavõrdselt teiste eripensionile õigust omavate isikutega.

§ 422

lg 3 p 1 kohaldamise tulemusena koheldakse kõiki kolmandatesse riikidesse elama asunud isikuid erinevalt isikutest, kes elavad Eestis või on asunud elama Euroopa Liidu liikmesriiki või riiki, millega Eesti on sõlminud kahepoolse sotsiaalkindlustuslepingu. Põhiseaduse PS § 12 lg-ga 1 tagatud võrdsuspõhiõiguse kohta on Riigikohtu üldkogu märkinud, et see on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (

1. juuni
2. a otsus asjas nr 34-1-12-10, punkt 31). Riigi kulutuste säästlikkust on Riigikohus mitmetes asjades pidanud põhiseadusega kooskõlas olevaks eesmärgiks (näiteks üldkogu 22.04.2014 otsus asjas nr 3-3-151-13, p 77). Järelikult on eesmärk kasutada riigi raha säästlikult legitiimne eesmärk PS § 12 lgs 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse riiveks. Ka seletuskirjast nähtuvalt on kolmandatesse riikidesse elama asunud isikute erineva kohtlemise põhjuseks riigi raha säästlik kasutamine ning 01.01.2018 jõustunud

§ 422

, s.h lg 3 p-i 1 ja 2 eesmärk tagada ka kolmandates riikides elavatele isikutele vanaduspensioniikka jõudmisel või toitjakaotuse korral teatud piirangutega pensioniõigused vanadusest ja toitjakaotusest tulenevate riskide maandamiseks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Vaadanud läbi poolte seisukohad ning esitatud tõendid, leian, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Põhjendan seda järgmiselt.
2. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja rahvastikujärgne elukoht on xxxxxxx, Iraak. Ka ei ole vaidlust selles, et Eesti Vabariigi ja Iraagi Vabariigi vahel ei ole sõlmitud välislepingut, mis reguleeriks pensionide arvestamist, maksmist jm sotsiaalkindlustusalast koostööd. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebajal on olemas tegevteenistuspensioniks nõutav staaž (s.o vähemalt 13 aastat) ning ta on vähemalt 50-aastane.
3. Peamine vaidlusküsimus seisneb selles, kas kaebajal on – vaatamata sellele, et ta elab Iraagis – õigus nõuda (ja vastustajal seega kohustus maksta) tegevteenistuspensioni.
4. Minu hinnangul on vastustaja asjaomaseid õigusakte õigesti kohaldanud ning jõudnud õigele järeldusele, et kehtiv õigus kaebajale tegevteenistuspensioni määramist ja maksmist ette ei näe. 20.
5. KVTS § 205 lõike 1 kohaselt kohaldatakse kaitseväeteenistuses olnud isiku ja tema perekonnaliikme pensionikindlustusele riikliku pensionikindlustuse seaduse sätteid, arvestades KVTS-s sätestatud erisusi. 20.2.

§ 4

lõike 1 kohaselt määratakse riiklik pension ja seda makstakse: 1) Eesti alalisele elanikule; 2) tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elavale välismaalasele; 3)

s sätestatud erisusi arvestades isikule, kes elab välisriigis, millega Eestil puudub välisleping. 20.3.

§ 4

lg 11 kohaselt on isikul, kelle elukoht on lisaks Eestile välisriigis, õigus riiklikule pensionile

§ 4lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud isikutega võrdsetel tingimustel, kui ta on resident tulumaksuseaduse § 6 lõike 1 tähenduses. 4

§ 422

lg 3 sätestab, et isikule, kellel tekib õigus pensionile eriseaduse alusel, määratakse ja makstakse pension välisriiki, arvestades

-s sätestatud tingimusi ja korda ning järgmisi erisusi arvestades: 1) eriseaduses sätestatud pensioni, välja arvatud toitjakaotuspensioni, makstakse isikule, kes on jõudnud vanaduspensioniikka; 2) välisriigis elavale isikule ei määrata ega maksta välisriiki töövõime vähenemisega seotud pensione, välja arvatud töövõime vähenemisega seotud pensione, mille maksmist jätkatakse vanaduspensionieas. 20.

1. KVTS § 206 lõike 1 kohaselt tekib isikul, kellel on vähemalt 20-aastane tegevteenistusstaaž, õigus 50-aastaselt tegevteenistuspensionile, mille suurus on 50 protsenti tema pensioni suuruse arvutamise aluseks olevast ametikoha palgaastmestiku keskmisest. 20.
2. Nii kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse (KVTRS) kehtiva kui ka kuni 01.01.2020 kehtinud redaktsiooni (edaspidi KVTRS v.r.) § 38 lg 3 sätestab tingimused tegevteenistuspensioni määramiseks 13-aastase tegevteenistusstaaži korral. 20.
3. KVTRS v.r § 38 lg 3 kohaselt oli isikul, kelle tegevteenistuse leping sõlmiti enne
4. aasta
5. jaanuari, 13-aastase tegevteenistusstaaži täitumisel pensioni suurus 30 protsenti tema pensioni arvestamise summast, mida suurendatakse kuni 20-aastase kaitseväeteenistuse staaži täitumiseni kolme protsendi võrra iga tegevteenistusstaažile lisanduva aasta eest. Iga 20-aastasele tegevteenistusstaažile lisanduv tegevteenistusaasta suurendab pensioni arvestamise summast pensioniks arvutatavat protsenti 2,5 protsendi võrra.
6. Kuivõrd kaebaja rahvastikuregistrijärgne elukoht on Iraagi Vabariigis, ei ole ta Eesti alaline elanik. Seega ei kohaldu tema suhtes

§ 4lg 1 p 1.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei viibi 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval Eestis. Seega ei ole ta ka resident tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lg 1 tähenduses, mistõttu ei kohaldu talle

§ 4lg-s 11 sätestatu.

21.1. Arvestades eeltoodut ja seda, et kaebaja elab riigis, millega Eesti Vabariigil puudub sotsiaalkindlustusalane välisleping, määratakse ja makstakse kaebajale riiklikku pensioni lähtudes

-s märgitud erisusest (vrd

§ 4lg 1 p 3).

21.2.

§ 422lg 3 p 1 ei võimalda kaebajale (veel) tegevteenistuspensioni määrata.

Nimetatud sätte kohaselt on eriseaduses sätestatud pensioni määramine ja maksmine välisriiki võimalik üksnes isikule, kes on jõudnud vanaduspensioniikka. Nii kaebaja kui vastustaja on õigesti märkinud, et kaebaja ei ole veel vanaduspensionieas. Seega on vastustaja jätnud põhjendatult kaebajale tegevteenistuspensioni määramata. 21.3. Avalikus õiguses kehtib seaduslikkuse põhimõte (PS § 3 lg 1), millest tulenevalt on SKA õigustatud pensioni määrama ja maksma üksnes seaduses ettenähtud tingimustel ning ei saa teha otsuseid, mis väljuksid seadusega lubatud raamidest. Kuivõrd seadusandja on otsustanud piirata isikute ringi, kellele pensioni makstakse ning sätestanud, et eripensione (sh tegevteenistuspensioni) ei saa enne isiku vanaduspensioniikka jõudmist välisriiki määrata ja maksta, pidi ka vastustaja sellest lähtuma. Viidatud

säte ei anna vastustajale ka kaalutlusõigust. Minu hinnangul on seadusandja tahe nimetatud normist üheselt arusaadav ning vastustajal puudus võimalus teistsuguse otsuse tegemiseks. 22. Tegevteenistuspensioni ei saa käsitada riigi vajaduspõhise abina, mille andmine oleks PS § 28 kaitselas. Õigust sellele pensionile ei taga ka põhiseaduse teised sätted. Nii on tegevteenistuspension seadusandja poolt antud subjektiivne õigus, mille kehtestamist põhiseadus ei nõua. Nõustun vastustajaga, et tegemist on teatud isikute grupile antud soodustusega. Sarnaselt muude pensionide määramise ja maksmisega on ka tegevteenistuspensioni maksmine sotsiaalvaldkonna küsimus, mille puhul seadusandjal on avar kaalutlusõigus. Kohtud ei tohi asuda seadusandja asemel sotsiaalpoliitilisi otsuseid langetama (Riigikohtu üldkogu 07.06.2011 otsus asjas nr 3-4-1-12-10). Seadusandjal on suhteliselt suur vabadus otsustada, milliseid soodustusi 5

on kaebaja väidetud osas põhiseadusvastane. Põhjendan seda järgmistelt. 23.1. Kaebaja leiab, et

§ 422

lg 3 p 1 on põhiseadusega vastuolus osas, millega tegevteenistuspensioniõiguslikule isikule ei määrata ega maksta pensioni välisriiki välja enne vanaduspensioniikka jõudmist ja

§ 423

põhiseadusega vastuolus osas, millega peatatakse tegevteenistuspensioni väljamaksmine isiku elama asumise korral välisriiki. Kaebaja märgitust saab järeldada, et ta palub need jätta kohaldamata ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. 23.

1. Selgitan, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algamiseks peab norm olema asjassepuutuv. Asjassepuutuvaks saab normi pidada siis, kui see on otsustava tähtsusega, s.t selle kohaldamine peab mõjutama kohtulahendi resolutsiooni ning normi põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral. 23.
2. Leian, et

§-i 423 ei saa aga asjassepuutuvaks pidada. See säte ei takista kaebajale tegevteenistuspensioni määramist. Viidatud paragrahv sätestab üksnes selle, et isiku, kes ei ole veel vanaduspensioniikka jõudnud, välisriiki elamise korral peatatakse talle (juba määratud) tegevteenistuspensioni maksmine. Asja materjalist ei nähtu, et kaebajal oleks pensioni määramine välisriiki elamise tõttu peatatud. Seda kinnitab kaudselt ka vastustaja poolt esitatud SKA 28.07.2016 otsus nr 03970. Nimetatud otsusest nähtub, et ka 2016. aastal (ehk ajal, mil kaebajal tekkis esimest korda võimalus tegevteenistuspensioni taotleda) jäeti kaebaja pensioniavaldus rahuldamata. Seega ei ole

§ 423praegu asjassepuutuv ning selle kohaldamata jätmine põhjendatud ei ole.

Kaebaja taotlus jääb selles osas rahuldamata. 24. Seevastu

§ 422lg 3 p-i 1 saab asjassepuutuvaks pidada.

Juhul, kui nimetatud säte kohaldamata jätta, ei oleks tegevteenistuspensioni väljamaksmine välisriiki ka enne kaebaja vanaduspensioniikka jõudmist välistatud. 24.1. Leian, et

§ 422

lg 3 on piisavalt selge ja arusaadav ning ei riku seetõttu õigusselguse põhimõtet ega ole formaalselt põhiseadusega vastuolus. 24.

1. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) mõttes on pension rahaline hüvitis (SÜS § 13 lg 1). Õigus pensionile kui rahaliselt hinnatav õigus kuulub olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse (Riigikohtu 26.06.2014 otsus 3-4-1-1-14, p 88; 06.01.2015 otsus nr 3-4-1-18-14, p 54). 24.
2. Kaebaja ei ole omandipõhiõiguse riivele viidanud ning väidab üksnes seda, et

§ 422lg 3 p 1 on vastuolus PS §-s12 sätestatud võrdsuspõhimõttega.

Vastustaja on asjakohastele Riigikohtu lahenditele (vrd 5-17-9 p 34 ja seal viidatud lahendid) viidates põhjendatult märkinud, et erinevate sotsiaalsete hüvitiste saamise õiguse andmisel ja piiramisel peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet. PS § 12 lg-s 1 tagatud võrdsuspõhiõigus keelab kohelda sarnases olukorras isikuid ebavõrdselt ning see põhimõte piirab seadusandjat ka pensionisüsteemi kehtestamisel. 24.4. Leian, et kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt ei seaduse kohaldamise ega õigusloome võrdsuse (PS § 12 lg 1 esimene lause) aspektist. 6

§ 4lg-st 1.

Viidatust saab järeldada õiguste ja kohustuste tekkimise territoriaalsuse alusel. 24.

1. Arvestades pensioneid puudutava regulatsiooni üldist territoriaalsuse põhimõtet, ei saa samastada Eestis või riigis, millega Eestil on vastav välisleping ning kolmandas riigis elavaid isikuid. Kuivõrd nad ei ole sarnases olukorras, ei ole nende erinev kohtlemine võrdsuspõhimõtte rikkumine. Nõustun vastustajaga, et võrreldavateks isikuteks saab pidada eripensionide saajaid, kes elavad nn kolmandas riigis, millega ei ole sõlmitud sotsiaalkindlustusalast välislepingut. 24.
2. Ka Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 20.12.2001 lahendit asjas nr 3-3-1-61-01, p 5; 12.12.2006 lahendit asjas nr 33-1-65-06, p 25 jt). Vaidlust ei ole selles, et kaebajat koheldakse võrdselt kõikide n-ö kolmandates riikides elavate „eripensionäridega“ ühetaoliselt. 24.
3. Isegi kui möönda, et võrdsuspõhiõigust on riivatud, on riive põhiseaduspärane. PS § 12 lgga 1 tagatud võrduspõhiõigus on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel.

muutmise seletuskirja2 kohaselt oli eelnõu eesmärgiks muu hulgas kindlustada piiratud riigieelarveliste vahendite tingimuses esmajärjekorras neid pensionäre, kellel on realiseerunud vanadusrisk (seletuskirja lk 5). Seega oli eelnõu, millega laiendati oluliselt pensionide eksportimise võimalusi, üheks eesmärgiks ka ülemääraste kulude vältimine ning kulutuste tegemine seal, kus seda kõige rohkem vaja on. Riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamisel on seadusandjal ulatuslik kujundusõigus, kuna sotsiaalsete põhiõiguste maht sõltub muu hulgas riigi majanduslikust aga ka demograafilisest olukorrast. Leian, et vastustaja viidatud kohtupraktika, mille kohaselt saab riigi kulutuste kokkuhoidu ja säästlikkust pidada legitiimseks eesmärgiks PS § 12 lg 1 sätestatud põhiõiguse riiveks, on asjakohane ja praegu kohaldatav. Nõustun selles osas vastustajaga ning ei pea kõikide põhjenduste kordamist vajalikuks. Ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus (vt Riigikohtu 03.04.2002 otsus asjas nr 3-4-1-2-02). 25. Rõhutan, et kaebajalt ei ole võetud õigust saada tegevteenistuspensioni. Eestisse naastes on tal võimalik uue taotlusega vastustaja poole pöörduda. Ka pole kaebaja sellise regulatsiooni tõttu jäänud ilma riigi abist PS § 28 lg 2 mõttes, st sattunud toimetulekuraskustesse. 26. Kokkuvõtvalt olen seisukohal, et SKA 01.02.2019 otsus nr 440286EX ning ja 02.05.2019 vaideotsus nr 8-3/7153-1on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. Seega jääb ka tühistamisnõudega olemuslikult seotud kohustamisnõue rahuldamata. Kuivõrd kaebaja taotlus

-i sätete kohaldamata jätmiseks ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ei ole põhjendatud, jätan ka selle taotluse rahuldamata. Menetluskulud

1. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta 2 Leitav arvutivõrgus: https://m.riigikogu.ee/download/fe325d84-16a8-45ed-9de8-29d24cda
2. 7