4-10-3595/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 01.veebruar 2011.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-10-3595 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtuistungi sekretär Evelin Tuur Tõlk Diana Smirnova Kohtuasi ZV (isikukood xxx, kodakondsus Eesti Vabariik, elukoht xxx Tallinn, töökoht FIE ZV) väärteoasi ÜTS § 542 lg 1 järgi Vaidlustatud lahend Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 01.10.2010.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 10046664 Asja läbivaatamise kuupäev 26.jaanuar 2011.a. Istunil osalenud isikud kaebuse esitaja ZV kohtuvälise menetleja, Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti, esindaja Ülle Aliorg RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47, VTMS § 132 p 2, § 133-135, kohus otsustas: Tühistada Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 01.10.2010.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas 10046664 osaliselt karistuse mõistmise osas ning teha selles osas uus otsus. Karistada ZVd ÜTS § 542 lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o summas 191.73 (ükssada üheksakümmend üks eurot ja 73 senti). Rahatrahv tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul arvates otsuse kättesaadavaks tegemise päevast Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 01.10.2010.a. üldmenetluse otsuses väärteoasjas 10046664 märgitud arvelduskontole. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud, menetluse käik 01.10.2010.a Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti) otsusega karistati ZVd ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 542 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut (6000 krooni) selle eest, et tema 24.08.2010.a kell 20.45 Tallinnas, Mere pst 20 rikkus autojuhina majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004 määruse nr 141 „Sõitjate bussiliini veo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri" § 15 lg 7 ja lg 71 nõudeid sellega, et kasutas sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnust matkivat tunnust. Rikkumine seisnes selles, et ZV kasutas sõiduautot xxx registreerimisnumbriga xxx mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks ja kontrollimise hetkel sõiduki katusel oli kollast värvi plafoon kirjega „AUTORENT", mis matkib taksoplafooni. Otsuse kohaselt võttis kohtuväline menetleja karistuse määramisel arvesse ZV isikut ja tema süü suurust ning nimelt seda, et ZV pidi teadma, et sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, on keelatud kasutada taksotunnuseid või seda matkivat tunnust; karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud otsuse kohaselt puuduvad. 18.10.2010.a esitas ZV Harju Maakohtusse 01.10.2010.a Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet) otsusele kaebuse, milles palub otsuse täies ulatuses tühistada ja väärteomenetluse lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebuse kohaselt on ZV FIE ja vastavalt põhikirjalisele tegevusele, annab rendile oma sõiduauto koos autojuhiga kliendiga sõlmitud rendilepingu alusel. Tema tegevus vastab VÕS § 339 nõuetele. Mis tahes taksotunnused või seda matkivad tunnused tema sõidukil puuduvad. Menetleja on jõudnud valele järeldusele, et sõiduautole paigaldatud reklaamimärk “AUTORENT“ on taksoplafooni imitatsioon. Olemasoleval reklaamimärgil ei ole mingit märgistust ega logo, mille järgi oleks võinud teha järelduse taksoteenuste osutamise pakkumisest. Kaebaja arvates karistati teda ÜTS § 542 lg 1 rikkumise eest arvestamata, et ta ei või olla karistuse subjektiks, sest ta ei ole taksojuht. Tema tegevuses ei nähtu mingeid tunnuseid, mis tõestaks seda, et ta osutas, osutab või kavatseb osutada taksoteenuseid, st. tema tegevuses puudub süü. Kohtuistungil selgitas kaebaja täiendavalt, et ei pea ennast süüdlaseks selles, milles teda süüdistatakse. On FIE, rendib välja oma autot koos juhiga. Töötab kliendiga lepingu alusel. Tema tegevus vastab VÕS §-le 339. Mitte mingeid väliseid taksotunnust matkivaid tunnuseid autol ei ole. MUPO poolt ei võeta arvesse MKM määrust nr 141 § 11 lg 3, millest järeldub, et kui on olemas leping tellija ja vedaja vahel, siis ei ole keelatud selline kliendi vedamine. Vajalik dokument reisijate veoks on autorendileping, mille sõlmib enne sõidu alustamist. Lepib kokku koha, kuhu kliendi viib, summas lepib kokku, võtab ka raha vastu. Kui klient soovib, annab ka lepingu ja kviitungi. Leping võib alla ka suuline. Ta lähtub MKM määrusest nr 141 § 11 lg 3, mille alusel ei ole reisijate vedu keelatud, kui on olemas leping. Tal on auto katusel reklaamimärk, kus on kirjas „Autorent“ ja telefoninumber. Reklaamimärk on plastikust plafooni tüüpi, kui auto käivitatakse, siis läheb plafoon põlema. Hinnakirja, printerit ja taksomeetrit ei ole. See plastikust plafooni tüüpi reklaam sarnanes sel momendil taksoplafoonile, nüüd vahetas selle välja suurema vastu, mis ei ole taksoplafooni moodi. Pool 2 aastat sõitis selle taksoplafooni sarnase valgustusega. Eelmise aasta märtsist alates osutab renditeenust. Sõidukikaarti pole väljastatud. Varem ÜTS järgi pole karistatud. Kohtuvälise menetleja esindaja ei nõustunud kaebusega. Ettevõtjana on kaebaja valel arusaamisel sellest, et FIE-na registreerimine annab talle õigusliku aluse tegeleda valdkonnaga, millel seadusandja näeb ette tegevusloa olemasolu. Kinnitust on leidnud, et kaebaja autole, mida ta teo toime panemise ajal kasutas, oli paigaldatud taksotunnust matkiv tunnus, milleks oli sisevalgustusega plafoon. See oli matkiva tunnusena kasutusel ja ei muutu sellest reklaamiks. Reklaam on see kirje seal plafoonil. See tegevus, sõitja tasu eest viimine ühest kohast teise, ei ole oma sisus autorent VÕS mõistes, kuna VÕS § 339 puhul antakse renditav ese rentijale üle. On leidnud kinnitust, et rendi eset rentnikule üle ei antud, vaid tegevuse sisuks oli teenuse osutamine, milleks oli kliendi viimine ühest kohast teise, mille eest kaebaja sai tasu. ÄS sätestab ettevõtja ja FIE mõisted, ÄS § 4 lg 2 sätestab, et seaduses võib sätestada tegevusalasid, milleks on vaja tegevusluba või millel võib tegutseda üksnes teatud liiki ettevõtja. ÜTS § 33 lg 1 kohaselt on tasu eest korraldatav sõitjatevedu tegevusloa ja sõidukikaardita keelatud. MKM määrus nr 141, sätestab tasulise sõitjate veo korra. Kaebaja väitis, et tema tegutseb selle määruse § 11 lg 3 alusel, kuid sama määruse § 11 lg 1 sätestab, et vedu võib teostada vaid ühistranspordi luba omades. On kinnitust leidnud, et kaebajale polnud väljastatud sõidukikaarti ja see väljastatakse tegevusloa alusel. Samas kinnitas ka kaebaja, et väärteomenetlust alustades oli ta autol taksotunnust matkiv tunnus. Seega on ametnik kaebaja rikkumise kvalifitseerinud õigesti, ning määranud õigesti karistuse sanktsiooni keskmises määras. Karistuse määr on põhjendatud ja proportsionaalne süüga, tegu on tõendatud. Palub jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata. Kohtumenetluse käigus uuris kohus järgmisi kirjalikke dokumentaalseid tõendeid: 02.09.2010.a väärteoprotokoll, 24.08.2010.a fotod, väärteoasjade registri väljatrükk, Tallinna taksoregistri väljatrükk, vastulause, äriregistri teabesüsteemi väljatrükk, autorendileping. Kohus, kuulanud kohtuistungil ära kaebaja ning kohtuvälise menetleja esindaja, hinnanud kõiki väärteoasjas kogutud tõendeid kogumis, on jõudnud alljärgnevale seisukohal: Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasjas ei ole vaidluse all ning kaebaja ütlustega kohtuistungil on tõendatud, et ZV juhtis 24.08.2010.a kell 20.45 Tallinnas, Mere pst.20 juures sõiduautot xxx registreerimisnumbriga xxx, mille kohta ei olnud välja antud sõidukikaarti taksoveoks. Samuti ei ole vaidluse all ja 24.08.2010.a sündmuskohal tehtud fotodega on tõendatud, et ZV sõidukil oli sõiduki katusel kollast värvi plafoon kirjaga „AUTORENT", et ZV tavatses anda seda sõidukit koos sõiduki juhtimisteenusega kolmandate isikute tasulisse kasutusse. Vaidluse all on, kas sellise sõiduki juhtimise eest saab ZVd karistada ÜTS § 542 lg 1 järgi ja kas ZV sõiduki katusel olnud plafoon oli taksotunnust matkiv tunnus. Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 15 lg 7 (edaspidi Eeskiri) kohaselt on keelatud sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, kasutada taksotunnuseid või seda matkivat tunnust. Eeskirja § 15 lg 71 kohaselt loetakse taksotunnuse või seda matkiva tunnuse kasutamiseks: sõidukile paigaldatud plafooni, mis sarnaneb § 15 lg 6 p 1 nimetatud plafoonile või millega luuakse sõitjale ebaõige ettekujutus, et tegemist on taksoga. ZV sõiduki xxx registreerimisnumbriga xxx katusel oli taksotunnust matkiv tunnus - kollane plafoon kirjaga „AUTORENT“, mis sarnaneb taksotunnuse – sisevalgustusega plafooniga. Plafoonile ei olnud küll kirjutatud takso, kuid plafooni suurus ja vorm oli samasugune nagu 3 taksodel. Kuigi kaebaja märkis, et tegemist oli reklaammärgiga, siis ta ka ise kinnitas kohtus, et see plastikust plafooni tüüpi reklaam sarnanes sel momendil taksoplafoonile. Samuti viitab plafoonil olnud sõna „AUTORENT“ autorendile ja veoteenuse osutamisele ning on sellisel kujul klientidele eksitav. Taksodel kasutatava plafooniga samasugune plafoon, millel olev kiri viitab muuhulgas ka veoteenusele, võib klientidele jätta mulje et tegemist on taksoga ja seeläbi luuakse sõitjale ebaõige ettekujutus, et tegemist on taksoga. Kuna ZV kasutuses olnud sõidukile ei olnud välja antud sõidukikaarti, siis oli sõiduki katusele paigaldatud plafoon ebaseaduslikult ning sellega ta rikkus sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 15 lg 7 ja 71 nõudeid. Mis puudutab kaebaja väidet, et tema tugines oma tegevuses MKM määrus nr 141 § 11 lg 3, siis kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et sama määruse § 11 lg 1 sätestab, et sõitjate juhuvedu võib teostada vaid ühistranspordiluba omades. Viimast aga ZV kohtule esitanud ei ole. Seega asub kohus seisukohale, et kaebaja ei saa oma tegevuses toetuda MKM määruse nr 141 § 11 lg 3, kuna ka selliseks tegevuseks on vajalik tegevusloa olemasolu. Riigikohus on lahendi 3-1-1-81-10 p-s 9 märkinud, et ÜTS § 542 lg 1 kujutab endast blanketset koosseisu, mille sisustamisel tuleb juhinduda sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo nõuetest. Nende nõuete kohaselt on tasuline sõitjatevedu õiguspärane, kui veoteenuse osutaja täidab seaduse või alamalseisvate õigusaktidega ettenähtud tingimusi. Muul viisil pole selline tegevus reeglina lubatav. Kolleegium märgib, et ühistranspordiseaduse ega ka Eeskirja reguleerimisala ei puuduta pelgalt õiguslikes raamides tegutsevaid subjekte, vaid oluliselt laiemat isikute ringi (nt Eeskirja § 2 lg 4, § 11 lg 1 ja 4 ning § 15 lg 7). Kummastki õigusaktist tulenevate piirangute rikkumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamise eesmärki teenib ka ÜTS §-s 542 kirjeldatud väärteokoosseis. Käesoleval juhul rikkus ZV Eeskirja § 15 lg-s 7 sätestatud keeldu kasutada sõidukil, mille kohta pole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnuseid matkivat tunnust, mistõttu on ka tema karistamine ÜTS § 542 lg 1 järgi õiguspärane. Kuna ZV enda ütlustest ja objektiivest käitumisest nähtub, et ta kasutas sõidukit, millel olid kontrollimise hetkel taksotunnust matkiv tunnus - plafoon ning kehtivat sõidukikaarti taksoveoks tal ei olnud, siis seega pani ZV väärteo toime kergemeelsusest. Ühistranspordiseaduse § 542 lg 1 kohaselt karistatakse autojuhi poolt taksoveo nõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Kaebajat on karistatud rahatrahviga sanktsiooni keskmises määras. Kohtu hinnangul on ZVle kohtuvälise menetleja poolt määratud 100 trahviühiku suurune rahatrahv sanktsiooni keskmises määras liiga suur ja seda järgmistel põhjustel. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja põhjendusega, et ZV pidi teadma, et sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, on keelatud kasutada taksotunnuseid või seda matkivat tunnust. Millele tuginedes menetleja nimetatud seisukohale on jõudnud, väärteoasja materjalidest ei selgu. Seega kohus, võttesse arvesse, et karistust raskendavad asjaolud KarS § 58 järgi menetlusaluse isiku käitumises puuduvad, karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus, et isikut ei ole varem ÜTS rikkumise eest karistatud, leiab, et on põhjendatud vähendada ZVle määratud rahalist karistust 50 trahviühikuni. Kohus lähtub trahvi arvestamisel faktist, et teo toimepanemise ajal vastas rahatrahv 3000 krooni 191.73 eurole. Aulike Salo Kohtunik 4