Obsah (6)

§ 88§ 95§ 97§ 105§ 15§ 100

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Narva kohtumaja Kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2018, Narva Tsiviilasja number 2-18-6663 Tsiviilasi V A hagi Eesti

§ 88lg 1 alusel alates 29.03.2018.

Antud hoiatus on ebaseaduslik, kuna sellest ei selgu, mis põhjusel töösuhe lõpetatakse. 29.03.2018 andis Ida-Päästekeskuse Narva-Jõesuu osakona juht hagejale 22.03.2018 Päästetöötaja töölepingu lõpetamise teate ja selgitas, et tööleping on lõpetatud

§ 88lg 1 alusel.

Töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik, kuna töölepingu lõpetamine on põhjendamatu nagu seda näeb ette

§ 95lg 2.

Tööandja pidi töötajat ette teavitama töölepingu ülesütlemsiest 90 päeva, kuna töösuhte kestus oli juba üle 10 aasta. 08.11.2017 oli hoiatus, et tööandja võib töölepingu üles öelda, seega ei ole see dokument

§ 97lg 2 tähenduses.

Päästeameti töötaja peab valdama B1 kategooria tasemel eesti keelt, kuid vaatamata sellele ei rikkunud ta ametijuhendit ega töölepingu tingimusi. Hageja on sooritanud aastatel 2014 - 2016 edukalt teoreetilisi eksameid interneti teel. Töötaja asus õppima keelt enne hoiatuse saamist ning A2 kategooria taseme õpingud kestsid 01.09.2017 - 05.05.2018, millest töötaja ka tööandjat teavitas. Keelenõuded hakkasid kehtima 01.07.2011, kuid kostja ütles töölepingu üles alles 29.03.

1. Seega oleks tööandja pidanud töölepingu üles ütlema juba 2011 aastal. Kostja ei ole järginud mõistliku tähtaega töölepingu ülesütlemisel. Hageja palub tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, kohustada kostjat täitma lepingulisi suhted ning nõuda kostjalt välja saamata jäänud töötasu alates 30.03.2018 kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kostja vastus ja seisukohad Kostja oma vastuses nõuet ei tunnista. Kostja leiab, et hagiavaldus on kohtusse esitatud tähtaja möödudes, mistõttu palub menetluse lõpetada seoses aegumisega. Hageja sai töölepingu lõepetamisest teada 08.11.2017, kuid kohtusse pöördus 27.04.
2. Seaduse kohaselt on kohtusse pöördumise õigus 30 kalendripäeva jooksul, hageja on esitanud hagi hilinenult. Alternatiivselt palub kostja jätta hagi rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja asus tööle 24.09.
3. Vaidlus puudub ka selles, et hagejal on täitmata eesti keele B1 taseme nõue. Päästeteenistuse seaduse § 7 lg 2 sätestab, et päästetöötajana võib teenistusse võtta vähemalt keskharidusega täieliku teovõimega isiku, kes vastab päästeteenistuja kutsesobivuse nõuetele ja valdab eesti keelt seaduses või seaduse alusel sätestatud alusel. Keeleseaduse § 23 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 20.06.2011 määruse nr 84 „Ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded“ § 7 p 4 kohaselt nõutakse päästetöötajatelt eesti keele oskust tasemel B
4. Hageja eesti keele oskus ei vasta kehtestatud nõudele päästja ametikohal töötamiseks. Hagejat ei saa suunata koolitustele ega haridust omandama, sest tal puudub eesti keele oskus. Päästeamet on kohustatud aga kindlustama töötajate vastavust päästetöötajatele esitatud nõuetele, mis omakorda on aluseks kvaliteetse teenuse tagamisele. Keeleinspektsiooni Virumaa järelevalvetalitus kontrollis hageja eesti keele oskust 2014, 2015 ja 2017 aastal. Iga kontrolli tulemusena tehti ettekirjutus ja määrati tähtaeg eesti keele B1-taseme eksami sooritamiseks. 16.01.2017 järelkontrolli aktis nr XXX keeleametniku otsuse kohaselt pikendati ettekirjutuse täitmise tähtaega, kohustades sooritama eesti keele B1-taseme eksam 2 tähtajaks 01.03.
5. Päästeamet ei ole pädev hindama teenistuja keeleoskuse taset tulenevalt keeleseaduse nõuetest. Päästeamet oli kohustatud aktsepteerima Keeleinspektsiooni ettekirjutustes märgitud tähtaegu, mis on kajastatud 08.11.2017 hagejale adresseeritud kirjas. Samas ei ole eluliselt usutav, et hageja oleks olnud võimeline 01.03.2018 esitama tööandjale eesti keele oskuse kohta B1 tasemel kinnitavat dokumenti. Töölepingu ülesütlemisel 08.11.2017 on näidatud ülesütlemise põhjus, õiguslik alus, ülesütlemise aeg, s.o 29.03.2018, järgitud etteteatamise vähemalt 90 kalendripäevast tähtaega ning märgitud teenistussuhte viimane päev. Töölepingu ülesütlemise hoiatuses ei öelda töölepingut üles, vaid hoiatatakse rikkumise kordumise eest. Kirja pealkirjaks võib samas olla kas avaldus, hoiatus, teatis vms. Kostja seisukohalt on Päästeameti 08.11.2017 kirjas toodud kõik töölepingu ülesütlemise avaldusele nõutavad elemendid. Päästeamet on organiseerinud teenistujatele eesti keele omandamiseks tasuta õpet, kuid hageja jättis need võimalused kasutamata. Hageja heidab tööandjale ette, et antud juhul ei saa lugeda mõistlikuks tähtaega, mille jooksul tööandja kasutas oma õigust tööleping üles öelda, kuna tööandja teadis juba 2011 aastal töötajatele esitatavast nõudest vallata eesti keelt B1 kategooria tasemel. Sellist hageja seisukohta on võimalik tõlgendada ainult üheselt – tööandja on süüdi, et päästetöötaja ei ole omandanud eesti keele oskust tasemel B1 seitsme aasta jooksul ja temaga tulnuks juba varem tööleping üles öelda. Kostja seisukohalt otsustab tööandja, millal ja millistel tingimustel ta töölepingu erakorraliselt üles ütleb. Päästeamet tegi omapoolselt oma võimaluste piires kõik võimaliku, et soodustada keeleõpet hageja poolt ja vältida töösuhte lõpetamist, kuid see ei osutunud tulemuslikuks hageja enda poolt hoolsuskohustuse täitmata jätmise tõttu. Keeleseadus § 37 sätestab tööandja vastutuse töötaja suhtes keeleoskusnõuete rakendamata jätmise eest, mistõttu ei olnud mõistlik jääda määramatuks ajaks ootama hageja poolt keeleoskust tõendava tunnistuse esitamist. Hageja nõue tööle ennistamiseks on asjakohatu, kuna kohus saab töötajat tööle ennistada juhul, kui mõlemad pooled sellega nõus on. Poolte nö sundimine töösuhte jätkamiseks ei sobi kokku lepinguvabaduse põhimõttega, millest tulenevalt ei saa pooli nende vaba tahte vastaselt sundida jätkama töösuhet kui kestvussuhet. Kostja seisukohalt olid täidetud kõik seadusest tulenevad eeldused hagejaga töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, järgitud oli ülesütlemise etteteatamise vähemalt 90 kalendripäevast tähtaega, mistõttu töölepingu erakorraline ülesütlemine oli põhjendatud ja õiguspärane. Poolte täiendavad seisukohad Hageja esitas omapoolse arvamuse, milles leidis, et töölepingu ülesütlemise tähtaeg ei hakka kulgema hoiatuse tegemisest. Päästeteenistuse seaduse § 7 lg 2 on käesoleval juhul asjakohatu, kuna see räägib teenistusse võtmise tingimustest, kuid hageja oli juba teenistuses. Keele oskamatus ei ole kuidagi seotud töölepingu ülesütlemise alusena, kuna hageja on oma töökohustustega toime tulnud. Seega mingit tõenduslikku tähendust Keeleisnpektsiooni kontrollaktid hageja töölepingu ülesütlemisel ei oma. 2014 pakkus kostja hagejale keeleõpet Jõhvis ja hageja kinnitas kursustes osavõttu. Kuid tööandja ei võimaldanud transporti Jõhvi sõiduks. Seega ei olnud nõuetekohane keeleõpe kostja poolt tagatud. 08.11.2017 hoiatuses ei ole märgitud, et hageja rikkus ametijuhendi nimetatud punkti. Kostja täiendava vastuse kohaselt puudub vaidlus selles, et hageja töötas päästeteenistuses alates aastast 1995 ja ta ei vastanud keelenõuetele ning vaatamata Keeleinspektsiooni 2014, 2015 ja 2017 aastatel tehtud ettekirjutustele ei viinud ta oma keeleoskust vähemalt B1 tasemele (Päästetöötaja peab keeleseaduse § 23 lg 1 ja lg 4 ning selle alusel antud Vabariigi Valitsuse määruse § 7 p 4 järgi oskama eesti keelt vähemalt B1 tasemel). Kotja leiab, et hageja oli pikka 3 aega teadlik oma puudulikust keeleoskusest, kuid selle parandamiseks midagi ette ei võtnud. Ebapiisav keeleoskus on

§ 88

lg 1 p 2 mõttes ebapiisav tööoskus ning töötaja ei ole seda parandanud pika aja jooksul. Kuivõrd päästja täidab aga olulist avalikku ülesannet ja päästja keeleoskuse ulatus on seaduses reguleeritud, on tegu lepingu mittekohase täitmisega. Kostja seisukohalt on V A

§ 88

lg 1 järgi töölepingu ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused täidetud: - hageja keeleoskus ei vastanud nõuetele ja vaatamata Keeleinspektsiooni korduvatele kontrollidele, ei viinud ta oma keeleoskust nõutavale tasemele. Kuivõrd päästja täidab olulist avalikku ülesannet ja päästja keeleoskuse ulatus on seaduses reguleeritud, on tegemist lepingu mittekohase täitmisega; - täidetud on töötaja hoiatamise nõue ja seda on suuliselt tehtud korduvalt; - hageja oli teadlik, et tema keeleoskus seadusenõuetele ei vasta ja ta pidi ka mõistlikult eeldama, et ebapiisava keeleoskuse tõttu võidakse tööleping lõpetada; - töölepingu ülesütlemine on põhjendatud ja kostja kirjast on üheselt mõistetav tema tahe öelda tööleping üles 29.03.2018; - lepingu lõpetamist ei muuda tühiseks ka see, et lepingut ei lõpetatud kohe rikkumisest teada saades, kuna keeleoskus on parendatav ja seepärast ei ole mõistlik lõpetada lepingut kiirustades; -töölepingu ülesütlemisest teatati hagejale ette

§ 97

lg 2 p 4 sätestatud etteteatamistähtaega järgides; - töölepingu ülesütlemine oli vormistatud 08.11.2017 kirjalikult taasesitatavas vormis; - ülesütlemisavaldus anti hagejale kätte allkirja vastu 27.11.2017 ja see muutus sellest kuupäevast kehtivaks; - kostja ei nõustu V A töösuhet jätkama juhul, kui kohus peaks lahendama vaidluse tema kasuks, ning taotleb hageja tööle ennistamise nõude rahuldamata jätmist; - hageja on määratlenud tsiviilasjas nr 2-18-6663 kostjana Päästeameti Ida Päästekeskuse, mis on Päästeameti struktuuriüksus. Kuivõrd hagi ei ole esitatud õige kostja vastu, siis esitatud hagi puhul on tegemist õigusliku perspektiivitusega TsMS § 371 lg 2 p 2 mõttes ja maakohtul tuleb hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt jätta läbi vaatamata. Kostja palub lõpetada kohtumäärusega tsiviilasja nr 2-18-6663 menetlus seoses aegumisega. Alternatiivselt jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, kuna hagi ei ole esitatud õige kostja vastu. Alternatiivselt - kui kohus mistahes põhjusel ei pea võimalikuks asja menetlust lõpetada aegumisega või jätab Eesti Vabariigi (Päästeameti kaudu) kostjana määratlemata, siis jätta hagiavaldus sisuliselt täies ulatuses rahuldamata. Võtta tsiviilasja nr 2-18-6663 juurde tõenditena Ida Päästekeskuse juhi A H 17.10.2018 kiri nr 2-5/17187-1 ja kuvatõmmis A H veebipõhisest elektroonilisest kalendrist Microsoft Outlook. Tunnistada Päästeameti 08.11.2017 kiri nr 3.1-12/32-1 „Töölepingu erakorralise ülesütlemise hoiatus“ töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduseks. Tunnistada Päästeameti 08.11.2017 kiri nr 3.1-12/32-1 töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena õiguspäraseks ja kehtivaks. Jätta V A i nõue tööle ennistamiseks rahuldamata. Lugeda V A töösuhe Päästeametiga lõppenuks 29.03.2018 (töösuhte viimane päev). Jätta menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Esmalt annab kohus hinnangu hagi aegumise suhtes. Hageja on hagiavadluse kohtusse esitanud 27.04.2018.

§ 105

lg 1 kohaselt kohtule peab hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Kostja väidab, et hageja sai 4 töölepingu ülesütlemsie kätte 27.11.2017, mis on vormistatud 08.11.

1. Kohtule esitatud tõendite kohaselt on 08.11.2017 vormistatud töölepingu erakorralise ülesütlemise hoiatus, milles selgitatakse hagejale, et tema keeleoskus ei vasta nõuetele ning antakse tähtaeg see seadusega kooskõlla viimiseks kuni 01.03.
2. Tööandja hoaiatab, kui selleks ajaks ei vasta keeleoskus nõuetele, siis tööleping lõpetatakse 29.03.
3. Kohus selgitab kostjale, et nimetatud dokumenti saab lugeda seaduse kohaselt hoiatuseks, mitte töölepingu ülesütlemise avalduseks. Ainuüksi pealkiri ei tähenda, et see on töölepingu ülesütlemise avaldus. Samuti on seaduseandja näinud ette, et töölepingu ülesütlemine ei saa olla tingimuslik, kuid nimetatud dokument on tingimuslik. Kostja on 08.11.2017 andnud hagejale tähtaja keeleoskuse vastavusse viimiseks, kuid sel hetkel ei saanud kostja olla veendnud, et hageja ei vii keeleoskust tähtajaks B1 tasemele, mistõttu ei saanud ka töölepingut sel hetkel üles öelda. Kostja on hagejaga töölepingu üles öelnud 22.03.2018 alates 29.03.2018, mille hageja on kätte saanud 29.03.
4. Aegumine hakkas kulgema alates 30.03.
5. Hageja on kohtusse hagiavalduse esitanud 27.04.
6. Seega loeb kohus, et hagi on esitatud tähtaegselt ning hagiavaldus ei ole aegunud. Järgnevalt annab kohus hinnangu, kas hagi on esitatud õige kostja vastu. Kohtule esitaud nõue on suunatud Päästeameti Ida Päästekeskuse vastu. Kohtule esitatud töölepingu kohaselt on tööleping sõlmitud hageja ja Päästeameti vahel. Vabariigi Valitsuse seaduse paragrahvi 441 lõige 1 sätestab, et riigi seaduslik esindaja kohtus tsiviilasjades ja kriminaalasjades kannatanu ja tsiviilkostjana on ministeeriumi valitsemisala piires minister. Minister võib riigi esindamiseks kohtus anda üld- ja erivolitusi. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt üldvolitus on õiguste kogum, mille alusel volitatu esindab kestvalt riiki kohtus oma pädevuse piires toimuvates kohtuasjades ja annab volitusi riigi esindamiseks kohtus. Erivolitus on õiguste kogum, mille alusel volitatu esindab riiki kohtus konkreetses asjas. Vabariigi Valitsuse seaduse § 66 lõikes 2 loetletakse siseministeeriumi valitsemisalas olevad ametid ja inspektsioonid, mille punktis 5 on nimetatud üheks siseministeeriumi valitsemisala asutuseks Päästeamet. Kohus on võtnud menetlusse V A hagi Eesti Vabariigi Sissemininsteeriumi kaudu ning määratlenud kostjaks vastavalt seadusele Eesti Vabariigi Sisemininsteeriumi kaudu (Päästeameti Ida Päästekeskuse kaudu). Kostja ise on määratlenud kostjaks Eesti Vabariigi Päästeameti kaudu. Kohus on menetlenud hagiavalduse õige kostja suhtes, seega antud juhul ei ole alust hagiavalduse läbi vaatamata jätmiseks. Alljärgnevalt annab kohus hinnangu töölepingu ülesütlemise seaduslikkuse suhtes. Poolte vahel vaidlus puudub, et V A ja Päästeameti vahel on sõlmitud tööleping 24.09.1995 ning hageja asus tööle päästjana. Puudub vaidlus ka, et tööleping lõpetati 29.03.2018

§ 88lg 1 alusel.

Pooled ei vaidle ka, et hageja keeleoskus ei vastanud B1 tasemele. Poolte vahel on vaidlus hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjendatuse ja seaduslikkuse kohta. Vastavalt

§ 95

lg-le 1 töölepingu võib üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas 5 vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt tööandja peab ülesütlemist põhjendama. Töötaja peab põhjendama erakorralist ülesütlemist. Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis; lg 3 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohustuse rikkumine ei mõjuta ülesütlemise kehtivust, kuid kohustust rikkunud pool peab hüvitama teisele poolele sellest tekkinud kahju. Riigikohus on oma 09.04.2014 lahendis nr 3-2-1-21-14 selgitanud, et ”Töölepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest (Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11711, p 17). Töölepingu ülesütlemise avalduse tõlgendamisel tuleb lähtuda tahteavalduse tõlgendamise reeglitest (TsÜS § 75 lg 1) (p 11).” Kohtu poolt on tuvastatud, et 08.11.2017 vormistatud töölepingu erakorralise ülesütlemise hoiatus ei ole töölepingu ülesütlemise avaldus seaduse mõttes, vaid hoiatus. Seega on kostja poolt hagejat hoiatatud ning antud tähtaeg keeleoskus viia nõutud tasemele
3. märtsiks
4. Kohtule on esitatud töölepingu lõpetamine, mis on vormistatud 22.03.2018 ning mille kohaselt öeldakse tööleping üles

§ 88lg 1 alusel alates 29.03.2018.

Kohus selgitab, et seaduseandja on ette näinud, et tööleping tuleb üles öelda kirjalikult ehk kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Antud juhul on kostja öelnud töölepingu üles kirjalikult, seega nimetatud seadusest tulenev nõue on täidetud. Seega ei ole töölepingu ülesütlemine tühine vorminõuet rikkudes. Seaduseandja on näinud ette, et üleütlemisavaldus peab olema põhjendatud, mida antud töölepingu ülesütlemine/ lõpetamine ei ole. Samas seaduseandja ei näe ette, et sel põhjusel oleks töölepingu ülesütlemine tühine. Kohus selgitab, et

§ 95

lg 3 kohaselt ei mõjuta põhjendamiskohustuse rikkumine ülesütlemise kehtivust, kohustust rikkunud pool peab hüvitama teisele poolele tekkinud kahju. Kuna töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on töösuhet lõpetava kujundusõigusega, piisab lepingu lõppemiseks tahte väljendamisest, mis muutub kehtivaks kättesaamisega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimene lause). Töölepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest (Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17). Antud juhul nähtub töölepingu lõpetamise avaldusest, et kostja soovib hagejaga töölepingulisi suhteid lõpetada, mis on ka hagejale kätte toimetatud. Seega leiab kohus, et olenemata asjaolust, et töölepingu lõpetamise teates puudub põhjendus, ei too see kaasa ülesütlemise tühisust. Põhjendamata jätmine annab töötajale õiguse nõuda hüvitist, mida antud juhul hageja teinud ei ole (

§ 95lg 3).

Hageja väidab, et kostja ei ole ametijuhendist tulenevat rikkumist märkinud. Poolte vahel on tööleping üles öeldud, kuna hageja keeleoskus ei vastanud B1 tasemele. Hageja leiab, et kuna kostja oli nimetatud asjaolust teadlik juba 2011 aastal, siis üleütlemiseks mõistlik aeg on möödunud. Kostja ise ei ole keeleõpet pakkunud. Samuti ei ole hageja ametijuhendit rikkunud. 6 Kohus selgitab hagejale, et

§ 88

toodud ülesütlemise põhjused on lahtine (ehk näitlik) loetelu mõjuvatest põhjustest, mis tulenevad töötaja isikust. Antud juhul ei saa hageja väita, et ta ei teadnud põhjust töölepingu ülesütlemise kohta. Hagejale on tehtud hoiatus, et tema keeleoskus ei vasta seaduses toodud nõuetele. Alates 01.07.2011 kehtiva Keeleseaduse § 23 lg 4 sätestab, et ametniku, töötaja ja füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Määruses reguleeritakse käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud isikute eesti keele oskuse ja kasutamise nõudeid, lähtudes töö iseloomust ja töö- või ametikoha keelekasutusolukorrast. 20.06.2014 määruse nr 84 § 7 sätestab, et vähemalt B1-tasemel eesti keele oskust nõutakse päästetöötajatelt. Keeleseaduse § 39 lg 2 kohaselt, enne

1. aasta
2. juulit välja antud tööalase keeleoskuse kategooria tunnistust arvestatakse keeleoskusnõude täitmist tõendava dokumendina isiku puhul, kelle keeleoskus on tööandja hinnangul piisav vastaval töö- või ametikohal töötamiseks. Tööandjal on kahtluse korral õigus pöörduda inspektsiooni poole hinnangu saamiseks isiku keeleoskuse piisavuse kohta. Hageja kui töötaja eesti keele oskust on kontrollitud Keeleinspektsiooni poolt ja 25.02.2014 on koostatud järelkontrolli akt nr 07525, millega on tuvastatud, et kontrollitaval isikul, s.o V A, on ettekirjutus täitmata ning B1 taseme eksam sooritamata. Tähtaega on pikendatud kuni 01.02.2015 ning tehtud trahv summas 15 eurot. Hageja enda selgitus on, et ta on valmis võtma vastutust. Kontrollakti on allkirjastanud nii hageja, kostja esindaja kui ka keeleametnikud. Antud aktiga on tõestatud, et hageja teadis oma kohustusest viia oma eesti keele oskus B1-tasemele, seda enam, et keeleoskuse kontroll oli teostatud veel ka 13.04.2015 ning 16.01.
3. Mõlemal juhul on Keeleinspektsioon tuvastanud, et ettekirjutus on täitmata ning määranud sunniraha 120 eurot ning 150 eurot. Kõikidele aktidele on ka allkirja annud hageja, seega hageja väide, et ta ei teadnud põhjust - ei ole usutav. Hageja väidab, et seaduse kohaselt kohustus hageja viima keeletaseme B1 nõuetele 2011 aastal, mida teadis ka kostja. Kostja sel ajal töösuhet ei lõpetanud, seega 2018 aastal oli möödunud juba mõistlik tähtaeg. Kohus selgitab hagejale, et 01.07.2011 hakkas kehtima Keeleseaduse § 23 lg 4, mis kehtestas hageja keeletaseme nõude B
4. Töötajate suhtes, kelle keeletase ei vastanud nõuetele, tuligi anda aega, keeleoskuse vastavusse viimiseks. Seega ongi kostja käitunud hageja suhtes mõistlikult ning andnud tähtaegu keeleoskuse vastavusse viimiseks. Kuna tööandjal endal puudub seaduslik alus keeleoskuse hindamiseks, saigi seda teha Keeleisinspektsioon, viies läbi vastavasisulised kontrollid. Kohus jubib tähelepanu asjaolule, et keeleoskus on parendatav ning ebaproportsionaalne võib olla selle pärast töölepingu lõpetamine kiirustades. Seega kostja on hagejaga töölepingu üles öelnud mõistliku aja jooksul lähtuvalt

§ 88lg 4 ning VÕS § 196 lg 3.

Hagejale on antud piisavalt aega oma keeleoskuse parandamiseks. Hageja väidab, et kostja ei võimaldanud keeleõpet, kuna ei võimaldanud tööandjapoolset transporti. Kostja poolt kohtule esitatud kursustel osalejate nimekirjast (10.01.2013) nähtub selgelt, et kostja on teinud koostööd keeleõppe läbiviimiseks Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutusega. Kohus selgitab hagejale, et ebapiisava tööoskuse, antud juhul ebapiisava keeleoskuse, parandamiseks tuleb töötajal osaleda koolitusel. Sama nõude kehtestab ka

§ 15lg 2 p 4.

7 Tööandja kohustus on korraldada koolitusi, juhul kui, muudatused toimuvad tööandja poolt. Antud juhul on muutunud seadus, mistõttu saab lugeda, et muudatused on tööandjapoolsed. Samas on tööandja korraldanud koolituse ja võimaldanud töötajal võtta koolitustest osa. Väide, et kostja ei võimaldanud transporti ei ole asjakohane.

§ 88

lg 3 sätestab, et tööandja võib töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Kostja, saades 25.20.2014, 13.04.2015 ja 16.01.2017 teada töötaja mittevastavusest seadusega nõutud keeletasemele, on teinud hagejale hoiatuse 08.11.2017, milles annabki tähtaja keeleoskuse nõuetekohasele tasemele viimiseks kuni 01.03.2018. Samuti on kostja IPK komisjoni istungil 14.09.2017 otsustatud, et tööandja peab oma töötajate keeletaseme viima vastavusse seadusega ning on kooskõlastatud abimeetmed. Seega on kostja peale Keeleinspektsiooni korduvaid kontrolle pööranud rõhku probleemile ning vastu võtnud ka toetusmeetmete otsuseid. Kohus juhib hageja tähelepanu, et keelt õpib inimene ning kui isik ise ei tee endast kõike sõltuvat keeleõppes osalemiseks, siis kostja poolt vastu võetud abinõudest kasu ei ole. Hageja on esitanud kohtule hulgaliselt tunnistusi, tänukirju, diplomeid, mis tõendavad tema sobivust töötada päästjana. Kohus ei vaidlusta nimetatud tõendite olulisust, kuid samas ei ole hageja esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit selle kohta, et ta on üritanud sooritada temale tööks vajaliku B1 taseme eest keele eksamit, sest just nimetatud keeleoskus ja sealhulgas ka vajaliku tasemetunnistuse puudumine oli peamiseks aluseks hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemisel. Hageja esitas tõendi selle kohta, et ta on 2017 aastal registreerinud ennast keeleõppe A2 tasemele, kuid nimetatud tase ei ole siiski vastav B1 tasemele. Hageja, teades, et talle on kolmel korral tehtud ettekirjutus seoses eesti keele mittevaldamisega, oleks pidanud hoolsamalt suhtuma eesti keele õpingutesse ja teadma, et eesti keele omandamine oli tema jaoks kohustuslik, hoolimata sellest, kas tööandja korraldab või ei korralda eesti keele koolitusi/ kursustele saatmisi. Antud juhul hageja, lootes ainult sellele, et kostjat kohustatakse saatma teda eesti keele kursustele, suhtus hooletult enda seadusest tulenevate kohustuste täitmisesse. Koolituste korraldamine ja/ või koolitustele saatmine kostja poolt oli kostja vastutulek töötajatele, mitte kohustus. Kohus leiab, et pigem faktilised asjaolud viitavad hageja tahte puudumisele eesti keelt õppida. Tööandja on korduvalt juhtinud tähelepanu hageja keeleoskuse puudulikkusele (keeleinspektsioonide ettekirjutised) ning võimaldanud ka keeleoskust parandada läbi kursuste. Kohus selgitab, et töölepingu ülesütlemist ei muuda kehtetuks ka asjaolu, et kostjal ei olnud hagejale teist tööd pakkuda, mida hageja oma seisukohtades on eeldanud. Hageja leiab, et tööandja oleks pidanud teda töölepingu ülesütlemisest ette teatama vähemalt 90 kalendripäeva

§ 97

lg 2 p 4 alusel.

§ 97

lg 3 kohaselt, käesoleva seaduse § 88 lõikes 1 nimetatud alusel võib tööandja töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kohus nõustub hagejaga, et töölepingu ülesütlemisest tulnuks hagejale ette teatada vähemalt 90 päeva, kuna hageja on töötanud üle 10 aasta (

§ 97lg 2 p 4).

Kohtu hinnangul ei olnud alust 8 töölepingut üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kuna hageja ebapiisav keeleoskus oli teada pikka aega ning tegu ei olnud ootamatult tekkinud uue olukorraga. Kohus pöörab tähelepanu asjaolule, et etteteatamisetähtaja järgmine ei ole mõeldud ülesütlemise põhjuse kõrvaldamiseks, vaid selleks, et töötajal oleks aega uue töökoha otsimiseks.

§ 97

lõikes 2 ettenähtud etteteatamistähtaegade järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu ülesütlemise tühisust, vaid töötaja

§ 100

lõikes 5 sätestatud õiguse saada tööandjalt hüvitist (vt ka RKTKo 3-2-1-7016, p 15). Sellist nõuet ei ole aga hageja esitanud. Kuna hageja ei esitanud hüvitise nõuet alusel, et tal on õigust saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel, ei saa kohus

§ 100lõikes 5 sätestatud hüvitist ise välja mõista.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja poolt ülesöeldud tööleping ei ole tühine. Hageja oli pikka aega teadlik, et tema keelenõue ei vasta ettenähtud tasemele, kuid vaatamata sellele ei ole ta aastate jooksul näidanud üles tahet oma keeleoskuste parandamiseks. Kohus leiab ka, et töölepingu ülesütlemise põhjandamata jätmine ning etteteatamistähtaja järgimata jätmine ei too kaasa üleüstlemise tühisust, kuna seaduseandja on ette näinud sellistel juhtudel hüvitise. Kohus leiab, et hagi on seega põhjendamatu ning rahuldamisele ei kuulu. Kuna kohus jätab rahuldamata töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude, jäetakse rahuldamata ka töölepingu viivitamata täitmise ning töölt eemal oldud aja eest töötasu nõue. Kohus jätab tähelepanuta kostja tõendid, mis on esitatud koos viimase seisukohaga 22.10.2018. Menetluskulud Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (TsMS § 174 lg 1). TsMS § 162 lg 4 järgi kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus leiab, et antud juhul oleks äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud hageja kanda. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik 9