← Eesti

2-18-9651/102

Obsah (4)§ 137§ 123§ 143§ 134

Tsiviilasi nr: 2-18-9651 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi 2-18-9651 Määruse tegemise aeg ja koht 19.12.2019, Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Indrek Soots, Ul

§ 137lg 1-3, § 116 lg 2 ja lg 3, § 123 lg 1, § 143 ja Laste

KS §

  2. Kohus leidis, et asjas pole vaidlust selles, et 6-aastase ja järgmisel sügisel koolimineva tüdruku UU vanemad elavad lahus pärast lapse ema etteteatamata lahkumist senisest ühisest kodust koos UU-ga ja CC teise lapse AA-ga (11-aastane). Lisaks on lapse ema peres tema poeg, 17-aastane KK, kes samuti elas enne XX elukohas RRR RRR. U käib RRR lasteaias X rühmas, milline asutus asub isa elukoha lähedal, ema transpordib last Sindi linnast lasteaeda ca 7-8 km kauguselt. Sõltumata sellest, kas ja millised keerulised suhted olid vanemate vahel enne pere lagunemist ja kas ema ning laste lahkumise põhjuseks oli kodune vägivald (selle küsimuse selgitab pooleliolev kriminaalmenetlus), on ilmne, et pingestatud suhted on vanemate vahel senini. Lapse üleandmist ei ole suudetud ka menetluse ajal toimetada ilma kolmandate isikuteta, lapse ema kinnitusel ei soovi ega saa ta lapse isaga suhelda. Eelnevast tulenevalt on kohtu hinnangul vältimatu, et lapse suhtes vanematel kehtiv ühine hooldusõigus vähemalt lapse igakordse viibimiskoha määramise osas tuleb lõpetada ja ühele vanematest üle anda. Lapsel peab olema turvatunne ja kindel teadmine, kus on tema kodu.
  3. Otsustamaks, kumb vanem võiks ja peaks jätkama lapse igapäevase kasvatamisega, s.t saama endale hooldusõiguse lapse igakordse viibimiskoha osas, tuleb arvestada

§ 137lg 3 kriteeriumidega.

Primaarne ja ka nimetatud sätte sõnastusest tulenev on lapse huvidest lähtumine. Nimetatud sättes märgitud kriteeriumide osas – vanemate vaimne ja majanduslik valmisolek, hingeline seotus lapsega, senine pühendumine lapse eest hoolitsemisele, lapse tulevased elamistingimused – märkis kohus järgmist. 28. Kohus ei kahtle kummagi vanema vaimses valmisolekus lapse kasvatamiseks ning CC osas ei veena kohut vastupidises ükski XX esitatud väidetest CC vanemate laste osas. U huvidest lähtuvalt tuleb vaadata lähiperspektiivi ja tegelikku olukorda – asjaolu, et K-l on kahel korral olnud probleeme alkoholi tarvitamisega (haigla ja politseitõendi kohaselt 2015.a ja 2017.a suvel), ei tähenda, et see iseloomustaks CC kui vastutustundetut lapsevanemat. K on tema klassijuhataja sõnul täiesti tavaline noormees ega oma mingeid kalduvusi alkoholismile, ta ei ole kiuslik teiste (mh nooremate) suhtes. Oluline on siinkohal märkida, et K-ga seotud nimetatud 8

(20)Tsiviilasi nr: 2-18-9651 intsidentide ajal elati kärgperena koos, s.t XX oli ka ise K-le kasuisa, kes saanuks ja võinuks ise samuti osaleda lapse tegude üle valvamisel. A on tagasihoidlik ja mitte esiletükkiv 11-aastane tüdruk (kohtu vestlus klassijuhatajatega), ja ükski avaldaja esitatud väide U-ga koos elavate vanemate laste kiusamises ei ole kohtus kinnitust leidnud. Ainuüksi U seletus selle kohta avaldaja esitatud helifailil (kuupäevast 05.09.2018) ei ole veenev ega väära kohtul tekkinud siseveendumust U ja A (nii kutsutakse A peresiseselt) headest suhetest – kohtuniku külastusel lasteaeda oli U küll kinnine, kuid perepildile oli ta joonistanud lisaks emale ja K-le enda kõrvale just A kõige suuremana. Samuti kinnitas U, et soovib minna just X Kooli, sest A käib seal.
  1. Vanemate majandusliku valmisoleku ja lapse tulevaste elutingimuste osas on vaekauss XX eelistav, kuivõrd tema regulaarne kuusissetulek on üksi elades konto väljavõtte kohaselt ca 1000 EUR (palk + majanduskulud), väljaminekud oma elamut omades aga ilmselt vähesed. Samas on lapse ema kuusissetulek 4 pereliikme juures veidi alla 1500 EUR. Ka elamistingimused majas on eeldatavasti (mida kinnitab mh lapse esindaja) veidi paremad kui üürikorteris. Samas ei saa siinkohal unustada, et lapse ema on pärast lahkukolimist teinud kõik endast sõltuva sissetuleku teenimiseks (töötab kahel kohal) ning eestkosteasutuse kodukülastusaktide põhjal saab järeldada, et kõik vajalik on lastel kodus olemas. Asjaolu, et lapse ema suhtes on käimas kohustustest vabastamise menetlus, ei ole kohtu hinnangul oluline, kuivõrd lapse ema on esitatud konto väljavõtetega näidanud, et täidab jõudumööda oma kohustusi nimetatud menetluses ning tal on selles asjas vaid üks võlausaldaja – AS Swedbank.
  2. Mis puutub hingelist seotust lapsega ja tema eest hoolitsemisele ülesnäidatud senist pühendumust, siis selles osas on kohus jõudnud erinevate isikute ärakuulamisel veendumusele, et laps on emaga ja seeläbi ka vanema õe ja vennaga rohkem seotud. Lasteaiast kinnitati kohtunikule, et laps on kolmapäeviti lasteaeda tulles pinges ja ei taha emast lahti lasta (samal õhtul on ta kohtu määruse alusel olnud menetluse ajal isaga). Kohtu poolt ülalpool märgitud perepildile ei mahtunud isa, kuigi pildi joonistas U vaid 2 päeva pärast isadepäeva puhul isast pildi joonistamist (vastavalt 12.
  3. ja 14.11.). Isa poolt kohtumenetluses esitatud seisukohad „mina sooviks, et U käiks laulmas“ või „tänase hetkeni ei ole elatist maksnud ja ei hakkagi maksma /…/ Ma ei ole nõus andma ühtegi senti C-le, et maksta tema laste alkoholi tarvitamise eest.“ viitavad kohtu arvates sellele, et lapse isa seab enda huvid ja tahtmised kõrgemale lapse huvidest, mida kohus aga selles menetluses ei tee. Kui laps oleks isaga rohkem lähedane kui ema või õe-vennaga, ei avaldaks ta isale poolehoiu mõttes võõrale inimesele (antud juhul lastekaitsespetsialistile), et isa räägib emast ikka halvasti, kuigi ema isast mitte. XX ähvardavat ja üleolevat kõnepruuki just CC osas (ja seda ka lapse kuuldes) on kinnitanud tunnistajana üle kuulatud VV. Kohtul ei ole alust tunnistaja sõnades kahelda.
  4. Lisaks eelnevale ei saa alahinnata nii lapse esindaja kui eestkosteasutuse poolt väljatoodud lapse ema kui lapse tulevase kasvataja eelistamise külge selles osas, et laps saaks kasvada koos õe ja vennaga. Kohus peab üldteada asjaoluks seda, et teiste laste olemasolu peres rikastab lapse maailmavaadet ja aitab tal areneda kiiremini kui üksikvanemaga kasvades. Kohtul puudub alus arvata, et kui laps kasvaks isaga, saaks ta olulisel määral kokku puutuda oma õe ja vennaga (täpsemalt poolõe ja poolvennaga), kuivõrd XX on püüdnud menetluses igakülgselt väita, et vanemad lapsed kiusavad U.
  5. Kohus asus seisukohale, et lapse huvides on tema edasise elu jätkumine koos ema, õe ja vennaga ning XX avaldus tuleb jätta rahuldamata. CC avaldus tuleb aga rahuldada osaliselt, lõpetades vanemate ühise hooldusõiguse ja andes temale hooldusõiguse üle nii lapse igakordse viibimiskoha küsimuses kui lapse haridust, sh huviharidust, 9
(20)Tsiviilasi nr: 2-18-9651 puudutavates küsimustes. Vanemate vahel on juba menetluses olnud korduvalt lahkarvamusi nii lapse tulevase koolivaliku kui praeguste huvialavalikute osas (nt ei ole kohtule arusaamatutel põhjustel saanud laps tegeleda oma huviala – akrobaatikaga – kui ta viibib isa juures, samuti oli vanematel vaidlus lasteaiavaliku osas), mistõttu võib eeldada, et selles osas ühise hooldusõiguse säilimisel vaidlused jätkuvad. See ei tähenda, et isa arvamust ei tuleks nendes küsimustes üldse kuulata. Tervise küsimustes ei ole vanemate vahel seni vaidlusi tõusetunud ja kohus ei pea vajalikuks selles osas ühist hooldusõigust lõpetada. Kohus peaks ikkagi püüdma ühist hooldusõigust lõpetada nii väheses ulatuses kui võimalik.
  1. Olukorras, kus lapse igakordse viibimiskoha üle saab edaspidi otsustada tema ema, tuleb määrata suhtlemiskord lapsest lahus elava isaga, samuti võimalikud ema ja lapse koosolemised aegadel, mil laps suhtlemiskorra järgi peaks isaga koos viibima. Kohus leiab, et lapse ema esitatud suhtluskorra ettepanek (millele lapse isa ei ole menetluses sisulisi seisukohti menetluslikel kaalutlustel esitada soovinud) on mõistlik, piisavalt põhjalik ja tuleb määrata, arvestades eestkosteasutuse parandusettepanekut suhtlemiskorra p 1 osas. Selle suhtlemiskorra põhipunktid (1-3) lähtuvad juba käesoleva menetluse ajal esialgse õiguskaitse määrustega kehtestatud põhimõtetest – laps on isaga kolmapäeva õhtust neljapäeva hommikuni ja üle nädalavahetuse – ja on seeläbi lapsele mõistetavad ja harjumuspärased. Muuta tuleb võimalust laps ka lasteaiavälisel ajal emale tagastada või isa poolt kooli viia esmaspäeva hommikul, sest selline lahendus annab isale võimaluse ka ise sisuliselt lapsega ühiseid tegevusi teha, koolitöid õppida ja head ning usalduslikku suhet hoida. Määruskaebus
  2. Lapse isa esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus kohtumäärus, millega rahuldada lapse isa avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ning jätta rahuldamata lapse ema vastuavaldus; määruskaebuse rahuldamisel mõista lapse isa poolt asjas kantud menetluskulud välja lapse emalt, vaadata asi läbi kohtuistungil.
  3. Määruskaebuse kohaselt on maakohus kohtumääruse tegemisel kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ja rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.
  4. Maakohus leidis, et eeskätt tuleb arvestada

§-s 137 lg 3 sätestatud kriteeriumide kõrval lapse huvisid. Määruskaebuse esitaja hinnangul tuleb vaidlusaluses sättes nimetatud kriteerium – „lapse huvid“ sisustada vaidlusaluse sätte mõttes sättes eneses loetletud kriteeriumide kaudu – kummagi vanema vaimne ja majanduslik valmisolekut last kasvatada, hingeline seotus lapsega, senine pühendumus, lapse tulevased elamistingimused, jne – mis olemuselt saavadki olla lapse elulised primaarsed huvid ning neist kriteeriumitest lähtuvalt tulebki otsustada – kellele vanematest hooldusõigus mingis küsimuses jätta. Kaevatavas määruses avaldatud kohtu seisukoht, et vanema vaimne või majanduslik valmisolek last kasvatada on teisejärguline, kuna hooldusõiguse jagamise aspektist on primaarsed üksnes „lapse huvid“ – on hinnatav

§-s 137 lg 3 sätestatud materiaalõiguse väära kohaldamisena. Pole võimalik aru saada – millega või mille kaudu on kohus antud juhul määratlenud ja tuvastanud lapse huvid. Määruskaebuse esitaja hinnangul on maakohus

§ 137

lg 3 sätestatud kriteeriumi – „kummagi vanema majanduslik valmisolek last kasvatada“ – osas vaadanud mööda sätte eesmärgist ja sellega hõlmatud õiguslikust sisust, kui on kaevatava määruse kohaselt pidanud võimalikuks lugeda nimetatud kriteerium täidetuks vanema (antud juhul lapse ema) puhul, kellel on kasutada eluruum üksnes lühiajalises üürisuhtes, kellel on ülalpidada teisi alaealisi lapsi, kellel ei ole üheski mõttes kompaktset haridust ja kes alles alustab iseseisvat tööelu ning kellel on 10

(20)Tsiviilasi nr: 2-18-9651 pankrotimenetluses kindlaks määratud massiivsed võlad, kuid ei pea samas seda kriteeriumi täidetuks teise vanema (antud juhul lapse isa) puhul, kellel on tööharjumus, stabiilne töine sissetulek, kes omab kinnisvaralist kodu, kellel puuduvad võlad, kelle pühendumus lapsele on metoodiline (mitte juhuslik), millest tulenevalt on ta võimeline pakkuma lapsele ilmselgelt paremaid, kindlamaid ja jätkusuutlikumaid elutingimusi.

§ 137lg 3 mõttes tuleb lähtuda vaid objektiivsetest asjaoludest e.

sellest – kumb vanem on reaalsuses, s. o eelkõige lähemas tulevikus, võimeline lapse materiaalseid vajadusi mitte ainult talutavalt, vaid ka paremini rahuldama. 37. Maakohus hindas avaldaja seisukohad üldsõnaliselt ebaveenvateks ning jättis samas põhjendamata – miks ei ole arvesse võetavad lapse isa seisukohad ja avaldused lapse ema ebapiisava valmisoleku kohta last hästi kasvatada

§ 137lg 3 tähenduses.

  1. Maakohus jättis andmata hinnangu lapse isa avaldustele CC alaealise poja K, alkoholi tarvitamiste, jm uimastavate ainete (kummiliim, jm keemiliste ainete) inhaleerimise ning sellega seotud tervisekahjustamiste kohta, mida sai võimaldada üksnes lapse ema poolt igasuguse vanemliku kontrolli (võimekuse ja huvi) puudumine laste üle; millega on ühtlasi jäetud hindamata CC kasvatusvõime.
  2. Maakohus jättis põhjendamata – miks ei ole tõenduslikult arvesse võetav lapse isa poolt esitatud helisalvestis, millest järeldub selgelt äratuntav U kehaline väärkohtlemine CC tütre, s.o U alaealise poolõe A poolt ning märkimata on jäänud Ule antud joonistamisülesande sisu (kas ülesandeks oli joonistada „perepilt“ või pilt neist idiviididest, kellega laps igapäevaselt koos elab).
  3. Maakohus leidis ilma põhjendusi esitamata, et lapse ema on võimeline pakkuma lapsele samasugust majanduslikku tuge kui lapse isa, kuigi asjas kogutud tõendite kohaselt on lapse isa netosissetulek igakuiste väga väikeste jooksevkulude juures ca 1000 eurot/kuus, samas kui – lapse ema, olles pankrotistunud ja võlgadest vabastamata peab ca 1500 euro suuruse praeguse kuusissetuleku juures suutma pidada ülal ennast, avaldajate ühist tütart U ning eelnevast kooselust sündinud tütart A ja poeg K; kanda võõra eluruumi teadmata tähtajaga kasutamisega seotud igakuised üüri- ja kommunaalkulud; tasuda pankrotimenetluses kindlaksmääratud kohustustest mittevabastamise korral võlausaldajale – Swedbank AS-le mitukümmend tuhat eurot.
  4. Maakohus leidis ilma kaevatavas kohtumääruses põhjendusi esitamata, et lapse hingeline seotus isaga on väiksem. Maakohus on tõlgendanud ja rakendanud asjas otseselt ebaõigesti hingelise seotuse kriteeriumi. Maakohus on käsitlenud „hingelist seotust“ ilmselt vales suhtes – kui

§-s 137 lg 3 on peetud otsustuskriteeriumina silmas vanema hingelist seotust lapsega, siis kohus on pööranud vanema ja lapse suhte ümber vastassuunalisse perspektiivi ja käsitlenud ilma sellekohaseid põhjendusi esitamata vanema asemel lapse hingelist seotust ühe või teise vanemaga, mis on ka oluline, kuid see ei ole seaduse mõttes hooldusõiguse üle otsustamisel õiguslikuks kriteeriumiks, sest lapse väidetav hingeliselt suurem seotus ühe vanemaga ei tarvitse sugugi alati vastata lapse huvidele. Määruskaebuse esitaja arvates pidanuks kohus nii kaugele minevaid hüpoteese hingelise seotuse osas, nagu on esitatud kohtumääruses, vähemalt püüdma faktiliselt ja õiguslikult põhjendada, kasutades selleks kas või elementaarseid psühholoogiateaduslikke argumente.

  1. Maakohus jättis põhjendamata – miks ja kuidas saab psühholoogiliselt ning loogiliselt järeldada lapse poolt väidetavalt lastekaitseametnikule lapse poolt avaldatust – isa räägib emast ikka halvasti, ning tunnistaja VV poolt kohtuistungil antud ütlustest lapse isa taunitava käitumise kohta, mis ei puudutanud last, et laps on lähedasem ema ning poolõe ja -vennaga, võrreldes isaga.
  2. Maakohus jättis põhjendamata – kuidas saab tuletada lapse isa hetkearvamusest lapsele sobiva või mittesobiva huvitegevuse kohta või tema tahtmatusest maksta lapse 11

(20)Tsiviilasi nr: 2-18-9651 emale U ülalpidamiseks elatist, et lapse isa on seadnud või seab sellega oma isiklikud huvid ettepoole lapse huvidest.
  1. Maakohus jättis motiveerimata lapse väljavaated oodatavale arengu- ja kasvukeskkonnale tulevikus võrdlevalt ema ja isa juures.
  2. Maakohus jättis põhjendamata – miks ja mille põhjal saab või tuleb kasvatusteaduslikult järeldada, et U kooselamine poolõe ja -vennaga rikastaks tema maailmavaadet ja aitaks tal areneda kiiremini kui üksikvanemaga, s.o isaga kasvades, ning seda olukorras – kus asjas kogutud tõendite pinnalt on kohtule nähtav ja arusaadav, et CC vanemad lapsed on kõik ühes või teises mõttes olnud traumeeritud asotsiaalsete aktsidentide kaudu.
  3. Maakohus jättis kõrvaldamata sisulise vastuolu määruse resolutiivosa ja põhjendava osa vahel – otsustades vastavalt määruse resolutsioonile anda hooldusõiguse lapse elukoha- ja haridusküsimustes üle lapse emale, on maakohus sedastanud vastuoluliselt, et vanemate majandusliku ja vaimse valmisoleku ning lapse tulevaste elutingimuste osas on vaekauss lapse isa eelistav.
  4. Maakohus rahuldas ainult osaliselt lapse isa taotluse kogumaks tõendeid politseist, haiglast ja perearstilt CC lapse kasvatamisvõime uurimiseks ja hindamiseks üksnes poeg KK osas ja muudest allikatest tütar A osas ning jättis samaliigilise tõendusteabe kogumata CC vanemate laste CC, VV ja AA võimalike tervisehäirete, -kahjustuste ja õiguserikkumiste, mille tõttu on tekkinud asjas oluline menetluslik puudujääk. Kogumata retrospektiivseid andmeid CC kõigi 5 vanema lapse kasvatamise edukuse või ebaedukuse kohta ei ole võimalik otsustada – kas lapse emal on olnud ja on käesolevalt laste kasvatamiseks vajalikku võimet ja valmisolekut.
  5. Maakohus jättis hindamata lapse ema väidetavad kavatsused mitme töökohaga töötamiseks ja samaaegselt hariduse täiendamiseks ning neist kavatsustest tuleneva füüsilise ja ajalise võimaluse tegeleda seal juures U kasvatamisega, nagu pole ka asjas tuvastatud CC konkreetne üldharidusaste, mis üldse võimaldaks mõnd konkreetset uut eriala temal omandada. Menetluse edasine käik
  6. Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas menetlusosalistele arvamuse saamiseks.
  7. Eestkosteasutus leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on lahendi teinud eelkõige lapse huvidest lähtuvalt ja teinud parima võimaliku lahendi. Kohus on kõiki

§ 137lg 3 kriteeriume analüüsinud. Uue infona on laekunud teave, et 10.01.2019 alustati Kar

S § 121 (kehaline väärkohtlemine) alusel kriminaalasjas selles, et 01.01.2019 Pärnu maakonnas, KKK maja ees haaras XX kinni KK-st, tekitades alaealisele füüsilist valu ja pindmised vigastused rinnakupiirkonnas. Antud intsidendi juures viibis ka alaealine laps. Määruses märgitud suhtluskorra alusel pidi XX sel kuupäeval andma lapse emale üle lapse ja ema elukohas.

  1. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtukulud määruskaebuse esitaja kanda. Maakohus on teinud igati õiglase otsuse eeskätt lapse huve arvestades. Lapse huvides on põhjendatud, et laps peab elama ema juures, kus lapsele on tagatud hügieeniline ja turvaline keskkond. Lapse ema on tegutsenud igati lapse suhtes hoolivalt ja kohusetundliku lapsevanemana, seades esmatähtsaks lapse huvid.
  2. Lapse ema vaidles määruskaebusele vastu. Meelevaldne on määruskaebuse esitaja arvamus, et käesoleval juhul hooldusõiguse küsimuse lahendamisel ei tule eelkõige arvesse võtta lapse huve. Puudub sisuline vaidlus selles, et lapse emal on lapsega usalduslik suhe ja hingeline seotus ning tema kui lapse ema nii vaimne kui ka 12

(20)Tsiviilasi nr: 2-18-9651 majanduslik võimekus on sellisel tasemel, millised võimaldavad tal U kasvatada. Lapse ema suudab pakkuda U-le armastava, turvalise kasvukeskkonna. Lapse ema on lapse jaoks alati olemas, kui laps ema vajab ning lapse ema oskab eristada lapse ning enda vajadusi. On tõendamist leidnud, et lapse ema on tänaseni suutnud ja suudab ka tulevikus tagada U-le lapse huvidele vastavad elamistingimused. Lapse isa ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks fakt, et lapse ema valmisolek last hästi kasvatada on ebapiisav. Arusaamatu on, miks lapse isa ei informeeri esitatud kaebuses enda nn korduvaid vägitegusid, sh koduvägivalla osas. Pärnu Maakohtu menetlusse jõuab üldmenetluses nüüd juba järgmine XX süüasi KarS § 121 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemises. Lapse isa käitumine takistab lapse igapäevast kasvatamist. Tegelikkuses ei suuda lapse isa tugineda U huvidele. Lapse isa mitmetest e-kirjadest tuleb lapsega seotud teemadel vastuseks ainult ähvarduste jada ning sõim. Lapse ema on soovinud ja suutnud pakkuda lapse jaoks vajalikku majanduslikku tuge, sh lapse annetele ja soovidele vastavat huviharidust (ringides osalemine). Peavari, toit, riided jne on lapse kasvatamiseks rahuldatud igapäevaselt. Määruskaebuse esitaja ei ole suutnud esitada kohtule tõendeid, milledest nähtuks tema igakuise reaalse sissetuleku suurus. Tuleb arvestada lapse seotust rohkem emaga kui teise vanemaga ainuüksi seetõttu, et U on tüdruklaps, kes vajab kasvamiseks igapäevaselt ema tuge. Lapse ema on tegelenud U kasvatamisega juba sündimisest saadik aktiivsemalt kui lapse isa. Enamikel kordadel naaseb laps isa juurest negatiivsete emotsioonidega. Lapse isa käitub ainult oma õigustest lähtuvalt ning ei suuda tagada olukordi kontrollivat käitumist ning laps ei tunne seetõttu ennast isaga turvaliselt. Lapse isa ei täida hoolduskohustust (ilma kohtumääruseta), püüdes maakohtus antud ütlusi muutma hakata justkui sooviks ta igakuist elatist maksta. Lapse isa püüab lõhkuda U sidemeid tema õdede ning vennaga, väites pidevalt U-le, et tema õed ja vend pole talle keegi. Kindlasti ei saa ühe lapsevanema (ema) soov ennast täiendada ning seeläbi enese majanduslikku võimekust parandada, muutuda takistuseks lapse kasvatamisel. Arusaamatu on lapse isa väide, et töötamine mitmel töökohal tooks kuidagi kaasa kahju, sest ema on sotsiaalselt aktiivne ja soovib oma perekonna ja lapse heaolusse panustada. 53. Lapse isa seisukoht lapse ema vastusele oli, et lapse huvides on see, et tal oleksid sobivad elamistingimused vähemalt täisealiseks saamiseni. Isa juures on lapsel olemas isiklik tuba, mida ema üürikorteris võimaldada ei saa. Laps magab emaga samas voodis, mis takistab lapse iseseisvumist. Lapse ema juures jagab laps tuba koos oma peatselt teismeealise õega. Lapse emal on rohkem ülalpeetavaid võrreldes isaga ning ta ei ole vaimselt ega majanduslikult võimeline panustama lapse kasvatusse samaväärselt lapse isaga. Lapse isa tööaeg, sissetulek, kodu jm võimaldavad tal täielikult keskenduda oma lapse vajadustele. Avaldaja on oma sissetulekut tõendanud. Avaldaja suhtes ei ole ühtki süüdimõistvat otsust jõustunud. Avaldaja panustab nii majanduslikult kui vaimselt lapse heaolusse. Laps on hingeliselt seotud mõlema vanemaga. Kui laps sündis, oli kodus rollide jaotus selline, et isa oli see, kes peret majanduslikult kõige rohkem toetab. Lapse emal on märkimisväärsed võlad ning puudub majanduslik valmidus lapse tulevaste elutingimuste osas. Avaldaja ei ole vastu, et laps suhtleks oma lähedastega, avaldaja peamine eesmärk on lapse heaolu. 54. Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lgle 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 55. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 09.07.2019 määrusega lapse isa taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks osaliselt ning määras lapse ja lapse isa suhtluskorra kohtumenetluse ajaks. 13
(20)Tsiviilasi nr: 2-18-9651
  1. Lapse isa esitas ringkonnakohtule taotluse lepitusmenetluse läbiviimiseks ning teatas, et lapse ema ei täida ringkonnakohtu poolt tehtud määrust. Lapse isa taotluse osas leidsid nii eestkosteasutus, lapse ema kui lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja, et see tuleb jätta rahuldamata, kuna ei ole lapse huvides ega oleks tekkinud olukorda arvestades ka tulemuslik. Lapse isa kordab taotlust lepitusmenetluse läbiviimiseks. Ringkonnakohtu määruse põhjendused
  2. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Pärnu Maakohtu määruse resolutsiooni muutmiseks alust ei ole, kuid TsMS §-le 659 ja § 657 lg 1 p 1 ja p 2¹ alusel tuleb täiendada kohtumääruse põhjendusi (p 61, 67). Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg 5 ja 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Lapse isa määruskaebus jääb rahuldamata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  3. Määruskaebuse esitaja heidab maakohtule ette nii materiaalõiguse väära kohaldamist kui menetlusõiguse rikkumist, sh põhjendamiskohustuse täitmata, tõendite hindamata ja kogumata jätmist. Ringkonnakohtu seisukohad seonduvalt eelnimetatud etteheidetega on järgnevad.
  4. Määruskaebuse esitaja väitel on asjas tekkinud oluline menetluslik puudujääk, kuna maakohus jättis kogumata retrospektiivsed andmed lapse ema 3 vanema lapse võimalike tervisehäirete, -kahjustuste ja õigusrikkumiste kohta. Ringkonnakohus eeltoodud väitega ei nõustu. Lapse isa on oma taotlust nimetatud tõendite kogumiseks põhjendanud vajadusega hinnata lapse ema võimekust olla lapse kasvataja. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus taotlust lahendades asunud õigele seisukohale, et lapse ema võimet lapse kasvatamiseks tuleb küll uurida, kuid seda lapse seisukohalt ehk selles osas, millises keskkonnas laps elab või igapäevaselt elama hakkab, rahuldades taotluse üksnes KK kokkupuudete osas politsei ja haiglaga ning AA osas kohtu omal algatusel tõendite kogumisega (II kd, tlk 112-113). Kuivõrd asjas ei ole ka hiljem esitatud andmeid, et laps ja tema emaga elaksid koos CC, VV ja AAga, puudus vajadus avaldaja soovitud tõendite kogumiseks. Maakohus on vaidlustatud määruses õigesti märkinud, et lapse huvidest lähtuvalt tuleb vaadata lähiperspektiivi ja tegelikku olukorda. Eelnevast tulenevalt tõendite kogumata jätmine maakohtule ette heidetav ei ole.
  5. Maakohtule ei ole ette heidetav hinnangu andmata jätmine lapse ema kasvatusvõimele seoses alaealise poja KK alkoholi tarvitamisega. Vaidlustatud määrusest nähtuvalt on kohus asunud seisukohale, et lapse ema ei saa K-l 2 korral esinenud probleemidele alkoholi tarvitamisega vastutustundetuks lapsevanemaks pidada, kuna klassijuhatajaga vesteldes on selgitanud, et tegemist on tavalise noormehega, kes ei oma kalduvusi alkoholismile või kiuslikkusele teiste suhtes. Ka ringkonnakohtul ei ole alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohtule on siiski etteheidetav osaline tõendite hindamata jätmine. Kuivõrd maakohtu eksimused ei ole sedavõrd kaalukad, et asi tuleks tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks saata, kõrvaldab ringkonnakohus maakohtu rikkumise ise ja täiendab maakohtu määruse põhjendusi alljärgnevalt (vt p 61).
  6. PPA-lt laekunud info kohaselt on K-l olnud 3 kokkupuudet politseiga, millest kaks esimest seoses väärteomenetluse alustamisega tema suhtes seoses alkoholi tarvitamisega 20.06.2015 ja 01.05.2017 ning 05.05.2018 on ta olnud tunnistajaks TTT eramus aset leidnud sündmusel, mil XX tekitas CC-le füüsilist valu ja tervisekahjustused (II, tlk 132). Pärnu Haigla on KK-l esinenud alkoholi tarbimisega seotud mürgistust kinnitanud 20.06.2015 sündmuse puhul (II kd, tlk 149-2). Perearstilt 14
(20)Tsiviilasi nr: 2-18-9651 saadud info kohaselt on KK tema nimistus alates 01.05.2016 ning seni pole enesevigastusi, joobeid ega medikamentide väärkasutust olnud, psühhiaatrilist ravi digiretseptuuri andmetel pole saanud, on kukkudes käe vigastanud ja olnud liiklusõnnetuses 18.10.2017 (II kd, tlk 141-149). Võttes arvesse eeltoodut ning klassijuhataja selgitusi, puuduvad kohtu hinnangul tõendid selle kohta, et lapse heaolu on oma ema ja poolvennaga elades ohus või ei oleks lapse ema suuteline seda tagama.
  1. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et määruses puuduvad põhjendused, miks ei olnud lapse isa esitatud helisalvestis tõenduslikult arvesse võetav. Määruse põhjendustest on arusaadav, et helisalvestist lapse seletusega löömise kohta ei pidanud maakohus veenvaks tõendiks väidetava lapse kiusamise kohta, kuna kohus veendus lapse ärakuulamise käigus isiklikult, et tema ja poolõe AA omavahelised suhted on head. Lapsele määratud esindaja arvamuse kohaselt peaks laps jääma elama oma ema, poolõe ja –vennaga (I kd, tlk 179). Võttes arvesse, et lapse rohkem löömise üle kurtnud ei ole, kodukülastuse aktist nähtuvalt saavad lapsed omavahel hästi läbi ning meelega üksteisele liiga ei tehta, kuigi vahepeal kakeldakse ka asjade pärast (I kd, tlk 188) ning muid tõendeid poolõe poolt lapse kiusamise või muul viisil väärkohtlemise ja laps võimaliku ohus oleku kohta esitatud ei ole, puudub ringkonnakohtul alus maakohtust vastupidisele seisukohale asuda. Avaldaja väited lapse kiusamisest vanemate laste poolt ei ole tõendamist leidnud.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga selles, et maakohtul tuli määrust kasvatusteadlikult põhjendada. Tuleb rõhutada, et käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud lapse isa väited lapse poolõe ja –venna võimalikust ohtlikkusest lapsele. Lapse isa ei ole ka märkinud, millisest õigusnormist kohtule eelnimetatud põhjendamiskohustus tuleneb. Ringkonnakohus selgitab, et PS § 15 tulenevalt mõistab kohus õigust, kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. TsMS § 477 lg 7 tulenev uurimisprintsiip ning kohtupraktika ei näe kohtule otsustuse kasvatusteaduslikku põhjendamiskohustust ette. Maakohtu märgitu selle kohta, et üldteadaolevalt rikastab teiste laste olemasolu peres lapse maailmavaadet ning aitab tal areneda kiiremini kui üksikvanemaga kasvades, ei ole iseenesest väär ka ringkonnakohtu hinnangul. Õdedevendade olemasolu ning vanuse erinevus võimaldab lapsel perekonnas mudelõppimist ja sotsiaalsete oskuste kiiremini omandamist, mille tõttu paraneb ka toimetulekuvõimekus eakaaslaste hulgas (allikas: prof. Liisa Keltikangas-Järvineni teos „Väikelapse sotsiaalsus“).
  3. Maakohtule ei ole etteheidetav hingelise seotuse vales suhtes käsitlemine. Maakohus ei ole eksinud, hinnates ka lapse enda hingelist sidet vanematega, kuna

§ 123

tulenevalt teeb kohus kõiki lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Eelnimetatud sätte mõttes võib ja saab kohus hooldusõiguse asjades arvesse võtta ka seda asjaolu, kumma vanemaga lapsel endal lähedasem hingeline seotus on. 65. Maakohtule ei ole etteheidetav ka määruse põhjendamata jätmine seoses lapse poolt lastekaitseametnikule avaldatu ning tunnistaja VV ütlusega ja selle kohta, et lapse hingeline seotus isaga on väiksem. Põhjendustest nähtuvalt on kohus arvesse võtnud, et laps on kolmapäeviti lasteaeda tulles pinges ega taha emast lahti lasta (samal õhtul on ta kohtumääruse alusel olnud isaga), lapse isa ei mahtunud lapse poolt joonistatud perepildile, ka ei avaldaks laps enda jaoks võõrale isikule, et isa räägib emast halvasti. Viitega tunnistaja ütlustele ei ole maakohus teinud järeldust lapse suurema seotuse kohta ema, poolõe ja –vennaga, vaid sellega on lapse avaldatu, et isa räägib emast halvasti, kinnitust leidnud. Ka ei ole maakohtule etteheidetav joonistamisülesande sisu märkimata jätmine, kuivõrd üheselt arusaadav on, et lapse ülesandeks oli perepildi joonistamine. 15

(20)Tsiviilasi nr: 2-18-9651 66. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtule ette heidetav

§ 137

lg 3 sätestatud hingelise seotuse ja senise pühendumuse lapse eest hoolitsemisele ebaõige tõlgendamine. Nõustuda saab siiski selle väitega, et maakohtu poolne isa väljaütlemistest tehtud järeldus selle kohta, et lapse isa seab enda huvid ja tahtmised kõrgemale lapse huvidest, on põhjendamata. Ringkonnakohus täiendab maakohtu määrust järgnevalt (p 67).

  1. Mõiste hingeline seotus lapsega tähendab kohtu hinnangul seda, kas ja kui, siis millisel määral hoolimist on vanem võimeline lapse suhtes üles näitama. Hoolimine tähendab võimet lapse huve, vajadusi ja õigusi mõista ning nendega arvestada. Kohtu hinnangul ei ole lapse isal lapse huvidest, õigustest ja vajadustest avalduse rahuldamiseks vajalikku arusaama, kuna lapse isa väljendatu tähendab sisuliselt seda, et isa ei hooli lapse heaolust ega õigustest. Lapse isa ei ole mõistnud, et lapsel on seaduse alusel õigus saada vanemalt ülalpidamist. Lapse ema poolset hoolimist lapsest ja tema heaolust näitab, et lapse ema on tekkinud olukorras teinud kõik endast võimaliku lapse ülalpidamiseks, sh leidnud ka teise töökoha (II kd, tlk 55-60) ning võimaldanud lapsel huviringides osalemise (I kd, tlk 188).
  2. Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu järeldust lapse ema ja lapse tugevast hingelisest seotusest muuta. Määruskaebusmenetluses lapse emalt laekunud info kohaselt on lapsele vajalikku majanduslikku tuge suutnud pakkuda ainult tema (III kd, tlk 54). Lapse isa on selle väite kummutamiseks esitanud tõendi, millest nähtuvalt on lapse ema olnud sunnitud toiduabi küsima (III kd, tlk 109 pöördel). Kuigi lapse isa on asunud hilisemas määruskaebusmenetluses väitma, et on nõus elatist maksma (III kd, tlk 102 pöördel), ei saa ringkonnakohtu hinnangul seda tõsiseltvõetavaks pidada, kuna tõendeid lapse igapäeva toimetulekust hoolimise kohta lapse isa esitanud ei ole ning asjas puudub ka info, et lapse isa oleks lapsele pärast toiduabi vajaduse tekkimisest teadasaamist abi pakkunud.
  3. Ringkonnakohus kohaldas 09.07.2019 määrusega asjas esialgset õiguskaitset ning määras lapse ja isa suhtluskorra kohtumenetluse ajaks. Ringkonnakohus tegi määruse lootuses, et lapse isa korrigeerib oma käitumist. Seetõttu märkis kohus ka põhjendustes, et lapse isal on edasise suhtluse korral võimalik ringkonnakohut veenda, et tal on lapsega hea suhe, laps ei koge omavahelises suhtlemises ärevus-, hirmu- ja segadustunnet ega ole sunnitud vanemate vahel valima. Kohus hoiatas, et võtab vanemate võimet lähtuda lapse huvidest ning arvestada tema õigustega arvesse asjas lõpplahendi tegemisel. Kohus selgitas, et

§ 143lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga.

Eelnev tähendab, et lapsel puudub vanemaga suhtlemiseks kohustus, kui laps seda ei soovi.

  1. Vaatamata eeltoodule on selgunud, et lapse isa lapse õiguse olemust vanemaga suhtlemiseks mõista ei suuda. Lapse isa poolt esitatud 16.07.2019 telefonikõne salvestuselt kuuldub lapse korduv soovimatus ja selge tahe sel päeval isaga mitte kohtuda, mida isa ei mõista, vastates lapse igale keeldumisele nõudmisega, et laps peab tulema. Tõendist ei ole tuvastatav väidetav lapse mõjutamine, kuna esmalt kuuldub lindilt lapse ja isa omavaheline suhtlus ning alles seejärel kui laps isa korduvatele nõudmisele lõpuks vaikimisega reageerib, sekkub lapsega viibinud isik selgitades isale, et mõista tuleks lapse hirmu ja soovi mitte tulla, kuna isa hoidis last üle nädala kinni ja on ähvardanud tema emale haiget teha.
  2. Edasises määruskaebusmenetluses eestkosteasutuselt laekunud info kohaselt on laps esialgse õiguskaitse määruse järgselt isaga suhelnud 2 korral, sh olnud tema juures ühel nädalavahetusel ning suhelnud telefoni teel. Laps ei soovi isa juurde minna, kuna lapsel tekitavad isa väljaütlemised halbu tundeid ja hirmu, isa on kuri, lisaks lubanud lapsele kingitusi, mida tegelikult ei olnudki ja pidanud lapse poolt näidatud 16

(20)Tsiviilasi nr: 2-18-9651 võimlemisharjutusi koledaks (III kd, tlk 116). Lapse esindaja teatel on lapse isa last lolliks nimetanud (III kd, tlk 113). Lapse ema esitatu kohaselt on laps käinud 10 korda psühholoogi vastuvõtul, kes avaldas arvamust, et isa käitumine nullib lapse suhtes ära kõik psühholoogi poolt saavutatu. Lapse isa on lapsele öelnud, et kool, kus laps õpib, on hälvikute kool. Laps on emale öelnud, et ei soovi isa juurde minna, kuna seal on pidevalt võõrad inimesed, kes teda üle kuulavad, soovides teada, mis toimub ema juures, samuti kuulab lapse isa teda üle, lindistab vestlusi, mistõttu on lapsel tekkinud täielik vastuseis viibimiseks isaga. Lapse ema on pakkunud lapse isale ka kokkusaamist lapsega lastekaitsespetsialistide juuresolekul, millega isa nõustunud ei ole (III kd, tlk 118 pöördel). Lapse isa ühelegi eeltoodud väitele vastuväiteid esitanud ei ole. Kujunenud olukord ja tõendite puudumine lapse võimaliku mõjutamise kohta võimaldavad teha järelduse, et lapse isa hingeline side lapsega ei ole tugev sel määral nagu isa väidab. Ringkonnakohus ei välista, lapse vastuseis isaga suhtlemisele võib suhtluse edasist perspektiivi hinnates viia olukorrani, kus kohtul tuleb hakata kaaluma lapse ja isa suhtluse korraldamist isaga

§ 143lg 3¹ alusel sobiva kolmanda isiku juuresolekul.

72. Maakohtule ei ole ette heidetav ka

§ 137

lg 3 sätestatud lapse kasvatamise majandusliku kriteeriumi väär sisustamine ega määruse põhjendamata jätmine osas, mille maakohus leidis, et lapse ema on võimeline lapsele majanduslikku tuge pakkuma.

  1. Maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldades hinnanud mõlema vanema puhul eraldi tema majanduslikku võimekust lapse ülalpidamiseks, põhjendades sealjuures, et ema on pärast lahku kolimist teinud kõik endast oleneva sissetuleku teenimiseks, töötab kahel kohal ning kodukülastusakti põhjal on lapsel kõik eluks vajalik kodus olemas. Maakohus on esitatud tõenditest õigesti järeldanud, et vaatamata käimasolevale kohustustest vabastamise menetlusele ja kohustuse jõudumööda täitmisele võlausaldaja ees, on lapse ema suutnud lapsele pakkuda ülalpidamist. Ekslikud on lapse isa arusaamad, et maakohtu hinnangul on lapse ema isaga võrreldes võimeline pakkuma samasugust majanduslikku tuge ja lapse isa suhtes ei ole maakohus lugenud majandusliku valmisoleku kriteeriumit täidetuks, kuna selliseid järeldusi vaidlustatud määrus teha ei võimalda. Maakohtu hinnangul on mõlemad vanemad seda kriteeriumit võimelised täitma, kumbki oma võimaluste kohaselt.
  2. Ringkonnakohus märgib, et seoses hinnanguga lapse ema majanduslikule valmisolekule last kasvatada maakohtust erinevale seisukohale asumiseks alust ei ole. Ka määruskaebusmenetluses laekunud infost ja tõenditest saab järeldada, et kuigi aritmeetiliselt võttes nähtub lapse isa ja lapse ema sissetulekuid tõendavaid dokumente võrreldes tõepoolest, et lapse isa majanduslik võimekus on lapse ema vastavast võimekusest ilmselt suurem, on lapse ema terve menetluse jooksul last üksinda üleval pidades näidanud, et tal on majanduslikuks hakkamasaamiseks vajalikud isikuomadused olemas ja ta suudab last ülal pidada. Eeltooduga on ühtlasi ümber lükatud lapse isa väited selle kohta, et ema ei ole last võimeline majanduslikult üleval pidama ei praegu ega tulevikus. Lapse isa valmisolek last majanduslikult toetada ja ülalpidada näib olevat seotud tingimusega, et lapse elukoht peab olema tema juures. Lapse isa tegelikku valmisolekut last reaalselt majanduslikult toetada ilmestab eriliselt fakt, et isegi peale toiduabi kasutamisest teadasaamist ei ole lapse isa pidanud vajalikuks last majanduslikult toetama hakata, mis on arusaamatu, võttes arvesse isa korduvaid väiteid tugevast hingelisest sidemest lapsega ja lapse emast oluliselt paremast majanduslikust võimekusest. Ringkonnakohtu arvates ei ole lapse emale kuidagi ette heidetav toiduabi koduv vastuvõtmine. Ka ei tõenda see tema kehva majanduslikku seisundit, vaid pigem hoopis seda, et lapse ema teeb lapse nimel kõik 17

(20)Tsiviilasi nr: 2-18-9651 võimaliku ja vajaliku selleks, et lapse põhivajadused oleksid kaetud. Seda olukorras, kus lapse isa on teadlikult keeldunud lapse toetamisest elatisega, jätnud ülalpidamiskohustuse ainuüksi ema kanda ning tinginud lapse vajaduse elatisehagiga kohtusse pöördumiseks. 75. Nõustuda ei saa selle määruskaebuse väitega, et maakohtu määruse resolutsioon on vastuolus määruse põhjendustega. Maakohus on

§ 137

lg 3 nimetatud kriteeriume kaaludes ja lapse huve arvestades arusaadavalt ja jälgitavalt põhjendanud, miks tuleb vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha ja haridusküsimuste osas lõpetada ning lapse emale üle anda. Maakohtule ei ole ette heidetav ka materiaalõiguse väär kohaldamine. 76.

§ 137

lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Viidatud normi sõnastusest tuleneb selgelt, et eeskätt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lapse huvidest, arvestades muu hulgas ka sättes nimetatud kriteeriumitega. Ka Riigikohus on korduvalt selgitanud, et hooldusõiguse asi tuleb esmajoones lahendada lapse huvidest lähtuvalt (vt näiteks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.04.2018 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-17-507/51, p 16 või Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.11.2017 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-165794/104, p 22.2.) 77. Määruskaebuse esitaja arusaam

§ 137

lg 3 mõttest on ekslik ning nõustuda ei ole võimalik, et maakohus oleks pidanud piirduma vaid sättes nimetatud kriteeriumitele hinnangu andmisega. Seadusandja mõte lähtuda lapsesse puutuvates asjades esmajoones lapse huvidest, avaldub ka

§-s 123 ja LasteKS §-s 21, millele maakohus vaidlustatud määruses õigesti tuginenud on. 78. Ringkonnakohtu hinnangul on ka see, milles seisneb lapse huvi, määrusest välja loetav. Maakohus on

§ 137

lg 3 nimetatud kriteeriume hinnanud koosmõjus lapse hingelise sidemega, leides õigesti, et asja materjalide põhjal saab järeldada, et hingeline side on lapsel oma ema, poolõe ja –vennaga suurem kui lapse isaga. Ringkonnakohtul ei ole ka selles osas võimalik maakohtust teistsugusele seisukohale asuda. Asja materjalidest nähtuvalt on laps juba 26.09.2018 lastekaitsespetsialistile avaldanud, et soovib elada koos emaga (I kd, tlk 190).

  1. Maakohtule ei ole ette heidetav lapse ema üldharidustaseme ning mitme töö ja hariduse täiendamise soovi kõrval lapse kasvatamise võimekuse hindamata jätmine, kuna arusaadav ei ole, et selle üle vaidlust olnud oleks. Asja materjalidest nähtuvalt on lapse ema, kellel on enda sõnul jäänud pooleli gümnaasiumi 11 klass (II kd, tlk 149-5) kogu menetluse vältel näidanud, et tuleb lapse kasvatamisega kahe töökoha kõrvalt oma võimete ja võimaluste kohaselt toime. Arvestades lapse ülalpidamiskohustuse olemasolu ning seda, et eelduslikult kaasneb kooli lõpetamisega võimalus teenida suuremad sissetulekuid, ei oleks lapse ema poolne koolis käik 2 korda nädalas (I kd, tlk 188 pöördel) ringkonnakohtu hinnangul ka lapse huve kahjustav.
  2. Maakohtule ei ole ette heidetav ka lapse väljavaadete motiveerimata jätmine oodatavale arengu- ja kasvukeskkonnale kummagi vanema juures. Vaidlustatud määrusest nähtub, et maakohus on asja materjalide pinnalt lapse huvides paremaks pidanud kasvamist koos oma ema, poolõe ja –vennaga, leides, et kasvades koos teiste lastega rikastab lapse maailmavaadet ning aitab tal areneda kiiremini kui isaga kasvades. Lisades siia juurde lapse isa suhtumise lapse toetamisse ja lapse õigustesse nähtub selgelt, et lapse ema suudab lapsele tagada stabiilsema, turvalisema ja lapse õigusi, vajadusi ning huve oluliselt paremini arvestavama kasvukeskkonna. 18

(20)Tsiviilasi nr: 2-18-9651 81. Etteheidetav ei ole määruse põhjendamata jätmine ka osas, miks ei ole arvesse võetavad lapse isa seisukohad lapse ema ebapiisava valmisoleku kohta last

§ 137lg 3 mõttes hästi kasvatada.

Vaidlustatud määrusest nähtuvalt on kohus tuginenud esitatud ja kogutud tõenditele ning märkinud nendest tehtud järeldused. Vanema õiguste määramine, sh ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine, on kohtu kaalutlusotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.02.2016 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 28). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu diskretsiooni sekkumiseks käesoleval juhul alust ei ole. Lapse isa ei ole ka määruskaebusmenetluses kohtu ette toonud selliseid asjaolusid ega neid põhistatud, mis võimaldaksid tema poolt esitatud avalduse rahuldada ja ühise hooldusõiguse lõpetada lapse isa poolt soovitud viisil ning lapse ema esitatud vastuavalduse rahuldamata jätmist. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus määruskaebuse rahuldamiseks. Taotluste lahendamine

  1. Lapse isa esitas määruskaebuses taotluse kaebuse läbivaatamiseks istungil. Ringkonnakohus on seisukohal, et taotlus tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 667 lg 3 esimese lause kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole istungi korraldamine vajalik, kuna lõpplahend on võimalik teha asja materjalide põhjal ilma ärakuulamiseta.
  2. Lapse isa on esitanud ka taotlused lepitusmenetluse algatamiseks TsMS § 563 lg 1 alusel ja selle ebaõnnestumisel lapse ema suhtes sunnivahendite kohaldamiseks TsMS § 563 lg 7 p 1 alusel. Ringkonnakohus jätab ka need taotlused rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab, et kuna 09.07.2019 esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus on täitedokument, ei toimu selle alusel lepitusmenetlust. TsMS § 563 lg-s 1 ja lg-s 7 p-s 1 sätestatud lepitusmenetluse algatamise ning sunnivahendite kohaldamise võimalus puudutab neid lapsega suhtlemist korraldavaid kohtumäärusi, mis ei ole sundtäidetavad. Eelnevat on käsitlenud ka Riigikohus, sedastades, et TsMS § 563 lg 6 p-s 1 sätestatud sunnivahendite kasutamise võimalus tähendab, et TsMS § 563 lg 6 p 1 järgi tehtavas määruses võib kohus vanemat hoiatada, et kui vanem seda määrust ei täida, võib teine vanem kohtutäituri poole pöörduda, et kohtutäitur alustaks sama määruse kui täitedokumendi (TMS § 2 lg 1 p 1) alusel täitemenetlust ning teeks täitetoiminguid lapsega suhtlemise võimaldamiseks TMS § 179 järgi või teeks TMS § 183 lg 1 järgi kohtule ettepaneku võlgnikku trahvida (vt näiteks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25.11.2009 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-09, p 13). Ringkonnakohus küsis siiski taotluse osas arvamust lapse emalt, kes leidis, et kujunenud olukorda arvestades ei ole lepitusmenetlus lapse huvides ega oleks tulemuslik. Samal põhjusel ei toetanud lepitusmenetluse läbiviimist eestkosteasutus ja lapsele määratud esindaja. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et TsMS § 561 lg 1 teises lausest ei tulene kohtule kohustust suunata lapse vanemaid perenõustaja juurde, kui üks või mõlemad vanemad selleks valmis ei ole ning ka

§ 134

lg 3 ei anna kohtule õigust vanemale ettekirjutuse tegemiseks kohustuslikus korras lepitusmenetluse läbimiseks, puudub seaduslik alus lepitusmenetluse algatamiseks. 84. Lapse isa on määruskaebusmenetluses esitanud 13.07.2019 ja 22.11.2019 taotlused uute tõendite juurdevõtmiseks. Ringkonnakohus rahuldab esitatud taotlused ja võtab TsMS § 238 lg 1 alusel tõenditena vastu 16.07.2019 telefonikõne salvestuse ja tsiviilasjas nr 2-19-5632 esitatud menetlusdokumendi. 19

(20)Tsiviilasi nr: 2-18-9651 Selgitused seoses suhtluskorraga
  1. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et vaidlustatud maakohtu määrus ei ole suhtluskorra osas täitedokumendiks, kuna vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise kohta on seaduses sätestatud erikord, mille kohaselt tuleb enne suhtlemist reguleeriva kohtulahendi sundtäitmist alustada kohtulahendi rikkumise korral kohtulikku lepitusmenetlust TsMS § 563 alusel. Kui lepitusmenetlus ebaõnnestub, saab kohus TsMS § 563 lg 7 p 1 alusel mh määrata, milliseid sunnivahendeid tuleb suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamiseks rakendada. Täitemenetlust saab TsMS § 563 lg 8 järgi alustada üksnes sellise kohtumääruse alusel, millega kohus on lepitusmenetluse ebaõnnestumise järel määranud, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada (vt näiteks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.10.2014 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-14, p 20 ja Riigikohtu üldkogu 12.12.2013 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 61).
  2. Vanematel on alati õigus kohtu poolt määratud suhtluskorda kokkuleppel muuta (

§ 143lg 2¹ esimene lause) ning see kehtib ka kohtu poolt määratud suhtluskorra kohta.

87. Kui kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta

§ 143

lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda.

§ 123

lg 2 kohaselt on üksnes kohus pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab

§ 123lg 1 mõttes lapse huvidele. Menetluskulude jaotus 88. Ts

MS § 172 lg 3 alusel jätab ringkonnakohus lapsele ja lapse emale riigi õigusabi korras määratud esindajate kulud Eesti Vabariigi kanda. Muud määruskaebusmenetluses kantud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 1 alusel kanda määruskaebuse esitaja kanda, kuna see on vaidluse asjaolusid arvestades õiglane. Edasikaebeõigus 89. Määrus ei ole edasikaevatav resolutsiooni punktide 3-5 osas. Muus osas võib määrusele tulenevalt TsMS § 178 lg 1 esimesest lausest ja § 696 lg 3 esimesest lausest määruskaebuse esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm kohtunik 20

(20)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.