Obsah (12)

§ 4231§ 217§ 200§ 274§ 73§ 121§ 65§ 74§ 316§ 22§ 60§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2019, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-19-2385 Kohtukoosseis Sten Lind, Mee

§ 4231

,

§ 217

lg 1 ja

§ 200

lg 2 p 7 järgi ning Kriminaalasi Fred-Rene Habichti ja Tiit Pendise süüdistuses

§ 200lg 2 p 7 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 7.

oktoobri 2019 otsus Apellandid Fred-Rene Habichti ja Tiit Pendise kaitsjad Prokurör Merike Lugna Fred-Rene Habicht ik: 39208015222; XXX; Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel; töötab XXX; Pärnu Maakohtu 9. juuni 2016 otsusega karistatud

§ 274

lg 1 järgi 6kuulise vangistusega, mis jäeti

§ 73

lg 1 ja 3 alusel üheaastase tähtajaga tingimisi täitmisele pööramata Süüdistatavad, keda puudutavas osas on maakohtu Tiit Pendis otsus vaidlustatud ik 39012064925; elukoht XXX; Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel; töötab XXX; Pärnu Maakohtu 16. mai 2019 otsusega karistatud

§ 121

lg 1, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi, liitkaristus 8 kuud vangistust jäeti

§ 73

lg 1 ja 3 alusel 1 aasta 10 kuu pikkuse tähtajaga tingimisi täitmisele pööramata Kaitsjad Paul Järve ja Ants Nõmmik RESOLUTSIOON 1 1. Tühistada Pärnu Maakohtu 7. oktoobri 2019 otsus Tiit Pendise

§ 200

lg 2 p 7 järgi süüditunnistamise osas ning talle selle teo eest mõistetud karistuse ning

§ 65lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas.

Tunnistada Tiit Pendis süüdi

§ 200lg 2 p 7 - § 22 lg 3 alusel ning mõista talle karistuseks 3 aastat vangistust. Vähendada mõistetud vangistust Kr

MS § 238 lg 2 alusel 2 aastani.

§ 65

lg 1 alusel lugeda nimetatud kaheaastase vangistusega kaetuks Tiit Pendisele Pärnu Maakohtu

1. mai 2019 otsusega mõistetud kaheksa kuud vangistust. Liitkaristus on seega kaks aastat vangistust.
2. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu
3. oktoobri 2019 otsus muutmata.
4. Tiit Pendise kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt, Fred-Rene Habichti kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
5. Tiit Pendisele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Nõmmik makstavaks tasuks määrata 27 eurot, millele lisandub käibemaks 5,4 eurot. Riigi õigusabi kulud jäävad riigi kanda. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni ei saa esitada kannatanu, sest kannatanul on kassatsiooniõigus ainult tsiviilhagi puudutavates küsimustes. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Fred-Rene Habichtile, Raimond Laivale ja Tiit Pendisele on esitatud süüdistus selles, et nad panid
7. novembril 2018 grupis toime röövimise XXX külas asuvast X kohvikust. Süüdistuse järgi toimetas Tiit Pendis oma autoga F.-R. Habichti ja R. Laiva
8. novembri 2019 õhtul enne kella 22.20 X kohviku juurde. F.-R. Habicht ja R. Laiva sisenesid maske kandes kohvikusse, T. Pendis jäi autosse neid ootama. Kohvikus hüppas F.-R. Habicht üle leti ning lõi müüjat KK korduvalt rusikatega näo ja pea piirkonda ning ühel korral jalaga alaselja piirkonda. Sel ajal, kui F.-R. Habicht peksis KK, võttis R. Laiva müügileti pealt ebaseadusliku omastamise eesmärgil sularaha 134 eurot. Pärast seda, kui KK-l oli õnnestunud vajutada häirenuppu ja tõmmata F.-R. Habichtil mask eest, F.R. Habicht ja R. Laiva lahkusid R. Laiva võetud rahaga ning sõitsid koos T. Pendisega minema. Lisaks röövimisele oli Raimond Laivale oli esitatud süüdistus veel

§ 4231

ja

§ 217lg 1 järgi.

2

1. Pärnu Maakohus mõistis
2. oktoobri 2019 otsusega R. Laiva, F.-R. Habichti ja T. Pendise

§ 200lg 2 p 7 järgi süüdi ning mõistis neile kõigile karistuseks 4 aastat vangistust, mida vähendas Kr

MS § 238 lg 2 alusel 2 aasta 8 kuuni. T. Pendisele mõistis kohus kohtuotsuste kogumis

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristuse, lugedes Pärnu Maakohtu 16.

mai 2019 otsusega mõistetud 8kuulise vangistuse uuema karistusega kaetuks. R. Laiva mõistis maakohus süüdi ka

§ 4231

ja

§ 217

lg 1 järgi ning mõistis talle liitkaristused nii kuritegude kui kohtuotsuste kogumis. Kohus rahuldas kannatanute OÜ Q ja KK tsiviilhagid ning mõistis süüdistatavatelt solidaarselt OÜ Q kasuks välja 134 eurot ning KK kasuks varalise kahju hüvitamiseks 552,74 eurot ning mittevaralise kahju hüvitamiseks 1000 eurot. 3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni F.-R. Habichti kaitsja advokaat P. Järve ning T. Pendise kaitsja advokaat A. Nõmmik. 3.1 F.-R. Habichti kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist F.-R. Habichti

§ 200lg 2 p 7 järgi süüditunnistamises ning F.-R.

Habichti õigeks mõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist F.-R. Habichtile mõistetud karistuse osas ning F.-R. Habichti karistamist 3-aastase vangistusega. Seda karistust tuleks omakorda KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendada ning karistus tuleks jätta

§ 74lg 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et F.-R.

Habicht ei pane 2 aasta 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab kontrollnõudeid. Veel taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus mõistis F.-R. Habichtilt solidaarselt koos R. Laiva ja T. Pendisega kannatanu KK kasuks välja 1000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise. Kaitsja taotluse kohaselt tuleks mittevaralise kahju hüvitist vähendada 100 euroni. Lisaks taotleb kaitsja süüdistatavate menetluskulude riigi kanda jätmist. 3.1.1 Kaitsja märgib, et kuigi F.-R. Habicht tunnistas ennast grupilises röövimises süüdi, ei või kohus isikut karistada teo eest, mis ei ole kuritegu. Seetõttu ei oma tähtsust see, et süüdistatav tunnistas talle etteheidetava süüteo toimepanemist. Kaitsjale on süüdistatav kinnitanud, et ta ei ole midagi sellist, mida prokuratuur talle ette heidab, tegelikult toime pannud. Apellatsiooni esitanud kaitsjale kinnitas süüdistatav, et ei ole müüjat löönud. Ta püüdis hoida müüjat kinni, talle vigastusi ja valu tekitamata. Müüja lõi aga talle ühe korra jalaga näkku, rebis talt mütsi peast ja viskas eemale. Süüdistatava väitel polnud ta enne kriminaalasja kohtulikku arutamist näinud kriminaalasja materjale ega tea täpselt, mis tema ütlustes kirjas oli. Ülekuulamisel ei lugenud ta ütlusi üle, sest usaldas uurijat. Nii ei teadnudki ta, et kannatanu ütlused ei vastanud tegelikkusele. Tegelikkusele mittevastava asjaoluna nimetab kaitsja seda, et kannatanu sõnul oli F.-R. Habichtil peas mask, aga tegelikult oli suusamüts. Veel märgib kaitsja, et F.-R. Habicht eitab ühise teoplaani olemasolu X kohviku röövimiseks. 3 Kaitsja väitel näitab F.-R. Habichti kaitsjale räägitu „tema ülimat naiivsust sündmusest arusaamisel, edastamisel, ja juhtunust järelduste tegemisel“. Kaitsja leiab, et eeltoodu tõttu ei ole võimalik teha asjas kogutud tõendite põhjal „menetlusõiguslikult aktsepteeritavat“ järeldust, et 29. novembril 2018 leidsid X kohvikus sündmused aset just süüdistuses kirjeldatud viisil ja et F.-R. Habicht pani toime süüdistuses kirjeldatud teo. Kaitsja hinnangul ei ole „menetlusõiguslikult järgitavalt“ tuvastamist leidnud prokuratuuri versioon sellest, et süüdistatav oleks temale etteheidetava teo (müüja suhtes vägivalla kasutamise) toimepanemise ajal tegutsenud ühise, eelnevalt väljatöötatud teoplaani alusel. Maakohus on jätnud tähelepanuta vastuolud T. Pendise ütlustes ning lugenud põhjendamatult tema ning süüdistatava ütlused ühise teoplaani osas usaldusväärseks. Maakohus on jätnud tähelepanuta ka R. Laiva ütlustes esinevad vastuolud ning tuginenud lubamatult EE ütlustele. T. Pendis on kaitsja hinnangul andnud menetluse erinevates etappides andnud risti vastupidiseid ütlusi: 17.01.2019 väitis ta, et oli röövimise plaanist teadlik, samas 09.01.2019 väitis ta vastupidist. T. Pendis ei ole kohtule põhjendanud, miks ta vastukäivaid ütlusi andis, mistõttu pidanuks maakohus T. Pendise ütlused selles osas tõendikogumist välja jätma. Vastupidiselt toimides rikkus maakohus menetlusõigust. Kaitsja hinnangul rikkus maakohus menetlusõigust ka F.-R. Habichti enda ütluste usaldusväärseks tunnistamise osas, kuna maakohtu sellekohased põhjendused on ebaveenvad. Esiteks ei saa kaitsja arvates ütluse usaldusväärsust tõsta see, kui ütlus haakub teise, kuid ebausaldusväärse tõendiga (T. Pendise ütlusega). Teiseks ei saa ütlused olla usaldusväärsed põhjusel, et need on „väga detailsed“ ning „tunnistavad kogu sündmuste käigu ja kuriteo üles“. Isik võib fantaseerida ja tunnistada üles ükskõik mistahes motiividel ükskõik mida. Kaitsja hinnangul rikkus maakohus menetlusõigust ka R. Laiva ütlustele tuginemisel. Nimelt on R. Laiva väitnud, et tema tolle õhtu sündmusi ei mäleta, kuna tarvitas alkoholi ning alkoholi mõju all tekivad tema mälus lüngad. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab ütluste usaldusväärseks lugemine, et isik on olnud võimeline kõnesolevat sündmust tajuma, seda tajumise ja ütluste andmise ajavahemiku vältel mälus talletama, samuti suutlikkust seda tõepäraselt taasesitada ja meenutatavaid detaile selliselt väljendada, et see oleks teistele inimestele mõistetav. Kuna R. Laiva enda ütluste kohaselt ei olnud ta võimeline „tol õhtul“ asetleidnud sündmusi alkoholi tarvitamise tõttu tajuma ja talletama (nn „mälulünkade“ tekkimise tõttu), ei oleks maakohus mingil juhul tohtinud grupilise röövimise teoplaani kujunemise osas R. Laiva ütlustele tugineda. Menetlusõigust otseselt rikkuvaks peab kaitsja kohtu tuginemist tunnistaja EE ütlustele, mille kohaselt oli T. Pendis talle röövimisest ja selle kujunemise plaanist rääkinud. Kaitsja leiab, et neile ütlustele ei tohi tugineda, kuna täidetud ei ole KrMS § 66 lg-s 21 nimetatud eeldused. Ka ei oleks maakohus tohtinud EE ütlustele tuginedes hinnata T. Pendise ütluste usaldusväärsust, sest T. Pendise ütlused olid üheselt vastuolulised ja seega lubamatud. Neile argumentidele tuginedes leiab kaitsja, et ühise teoplaani olemasolu ei ole tõendatud. Kaitsja arvates seavad teoplaani olemasolu kahtluse alla veel mitmed sündmuskohal ilmnenud asjaolud. Nii ei olnud reaalselt üldse vara raha hõivamiseks vägivalda kasutada, sest raha oli leti peal. Arusaamatu on kohviku kassa nn lõhkumine, sest näha oli, et selles ei ole raha ja et 4 see ei ole kasutuses (kaitsja hinnangul annab see alust kahtluseks, et keegi lavastas kassaaparaadi lõhkumise). Kaitsja esitab küsimuse, miks pidi F.-R.Habicht kassapidajat lööma, kui raha kättesaamine oli lihtne, sest selle sai leti pealt ära võtta. Kaitsja leiab, et need vastuolud on kohtus jäänud kõrvaldamata. Kaitsja leiab, et tõendatud ei ole, et F.-R. Habicht kasutas müüja suhtes vägivalda. Kaitsja hinnangul on maakohus tuginenud selle tuvastamisel kannatanu räägitut edasi andvatel tõenditel, millele ei oleks KrMS § 66 lg 21 alusel tohtinud tugineda. Kohus tugines ka kaassüüdistatavate ütlustele, mida kaitsja pidas ebausaldusväärseteks. F.-R. Habichti kannatanule äratundmiseks esitamisel rikuti ettenähtud korda: süüdistatavaga koos esitatud isikud ei sarnane temaga ja isikuid ei ole esitatud äratundmiseks külgvaates, nagu kannatanu tema ründajat nägi. Lisaks juhib kaitsja tähelepanu, et kannatanu oli F.-R. Habichti äratundmisel ebalev. Kannatanu väited seab kahtluse alla seegi, et tema kirjelduse kohaselt löödi teda palju kordi, kuid ekspertiis seda ei kinnitanud. Kaitsja leiab, et kui ringkonnakohtu hinnangul on maakohus lugenud õigesti tõendatuks, et F.-R. Habicht kasutas kannatanu suhtes vägivalda ning see toimus ühise teoplaani alusel, tuleks tegu ümber kvalifitseerida röövimise katseks. Kaitsja viitab kannatanu ütlustele, et pärast meeste lahkumist märkas ta, et kassaaparaadi seest oli välja võetud rahasahtel, aga selles sahtlis ta raha ei hoidnud. Kaitsja järeldab sellest, et raha hõivamiseks ei kasutatud reaalset vägivalda. Kuna kassaaparaadi sahtlist raha ei saadud, siis oli tegemist röövimise katsega. 3.1.2 Kaitsja on veel seisukohal, et isegi maakohtu otsusega tuvastatud asjaolude valguses ei ole põhjendatud F.-R. Habichti karistamine reaalse vangistusega. Oma seisukohta põhjendab kaitsja sellega, et röövi idee tekkis süüdistatavatel alkoholi tarbimise käigus ning nad ei mõelnud nende tegude tagajärgede üle. F.-R. Habicht ei ole varem sarnaseid kuritegusid toime pannud. Sellest tulenevalt oli toimepandud kuritegu kaitsja arvates pigem rumal juhus ning preventiivsed eesmärgid on saavutatavad tunduvalt kergema karistusega. Veel toob kaitsja välja, et F.-R. Habichtil on perekond, ning leiab, et F.-R. Habichti laps ja naine vajavad F.-R. Habichti abi. Sellest tulenevalt oleks olnud põhjendatud vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine, mida taotles maakohtus F.-R. Habichti toonane kaitsja. 3.1.3 Kaitsja ei pea põhjendatuks ka KK kasuks välja mõistetud 1000 euro suurust mittevaralise kahju hüvitist. Kaitsja märgib, et kohtupraktikas mõistetakse 1 000-eurone kahjuhüvitis moraalse kahju eest üldjuhul välja raskemate kuritegude korral. Nt asjas, kus kannatanut löödi korduvalt noaga näkku, lõiguti erinevaid kehapiirkondi, pidas ringkonnakohus mõistlikus 500-eurost kahjuhüvitist (TalRnKo 1-15-8551, p 8). Kaitsja leiab, et mõistlik hüvitis tekitatud mittevaralise kahju eest oleks kuni 100 eurot. 3.2 T. Pendise kaitsja taotleb Maakohtu otsuse tühistamist T. Pendisele

§ 200

lg 2 p 7 järgi mõistetud karistuse ning

§ 65lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas,T.

Pendisele nii üksik- kui liitkaristusena minimaalse karistuse mõistmist ning lisaks liitkaristuse täitmisele pööramata jätmist käitumiskontrolli kohaldamisega maksimaalses seadusega lubatud määras. 5 Kaitsja märgib, et Tiit Pendis on nii kohtueelses menetluses kui kohtus enda süüd tunnistanud ning avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust. Samuti on ta avaldanud valmisolekut kaassüüdistatavate poolt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju vabatahtlikuks hüvitamiseks. Seega esinevad karistusseadustikus sätestatud karistust kergendavad asjaolud. Vaidlus puudub selles, et T. Pendis erinevalt kaassüüdistatavatest ei osalenud vahetult röövimises. Ta ei viibinud röövi toimumise kohas. Pärnu maakohtu seisukoht, et T. Pendis hoidis kaassüüdistatavate toimepandavat tegu ja plaani lõplikku realiseerimist enda kontrolli all. Seetõttu on T. Pendise karistamine 2 aasta 8 kuu pikkuse reaalse vangistusega ilmselgelt põhjendamatu ega põhine T. Pendise süü suurusel. T. Pendisel on püsiv töökoht ja legaalne sissetulek. Tal on kindel elukoht, kus ta oma perega elab. Tema vangistus hävitaks pereelu ja teeks võimatuks edasise töötamise praeguses töökohas.

1. Prokurör on esitanud kaitsjate apellatsioonidele kirjalikud vastused. 4.1 F.-R. Habichti kaitsja apellatsioonile esitatud vastuses leiab prokurör, et apellatsioon tuleks jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Prokurör peab põhjendamatuks kaitsja seisukohta, et tõendatud ei ole ühise teoplaani olemasolu. Ta märgib, et maakohus on lugenud teoplaani olemasolu tõendatuks. F.-R. Habichti ütlustega on tõendatud, et röövimise plaan tekkis koos R. Laivaga T. Pendise juures alkoholi tarvitades. T. Pendis eitas küll esimesel ülekuulamisel teadlikkust röövimise plaanist, kuid tunnistas, et viis F.-R. Habichti ja R. Laiva X putka juurde. Teisel ülekuulamisel tunnistas ta, et oli siiski röövimise plaanist teadlik. Teadlikkust kinnitab ka fakt, et ta ei jätnud autot seisma kohviku ette parklasse, vaid kohvikust eemale. F.-R. Habichti tegevus kohvikus näitab ilmselgelt kavatsetud tegevust. Ühist teoplaani näitab seegi, et nii F.-R. Habichtil kui R. Laival olid nägu katvad mütsid. Prokuröri hinnangul oli igal süüdistatava teopanus oluline: T. Pendis toimetas isikud autoga sündmuskohta ning ootas, F.-R. Habicht ennetas kannatanupoolset vastuhakku vägivalla kasutamisega ning R. Laiva haaras raha. Seetõttu saab rääkida kooskõlastatud tegevusest ja ühtsest teoplaanist. Prokurör peab alusetuks ka kaitsja väidet, et F.-R. Habicht ei löönud KK. Prokurör märgib, et F.-R. Habicht on kohtueelses uurimises üle kuulatud, kusjuures on protokolli lõpus omakäeliselt märkinud: “ Protokoll on koostatud minu sõnade järgi, on läbi loetud ja on õige“. Kohtus ülekuulamist ta ei taotlenud. Viimases sõnas avaldas ta: „Ei ole midagi öelda. Kõik on selge“. Kohus avaldas kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamise protokolli. Ülekuulamise käigus on F.-R. Habicht andnud ütlusi, et panid Raimondiga plaani paika, et tema surub müüja maha ja Raimond võtab raha. Tema tõmbas endale mütsi silmini, Raimond maski. Tema hüppas üle leti, hakkas müüjat eemale lükkama, et too ei saaks häirenuppu vajutada. Ta püüdis müüjat maha suruda, müüja lõi teda jalaga ühel korral lõua piirkonda ja tõmbas tal mütsi peast. Prokurör leiab, et seega on F.-R. Habicht jaatanud vägivalla kasutamist müüja suhtes ja ka seda, et müüjal oli võimalik teda näha. 6 Kaitsja etteheiteid, et äratundmiseks esitamine ei toimunud nõuetekohaselt, peab prokurör põhjendamatuteks. Äratundmiseks esitamisel kasutatud fotodel olid kõik kolm isikut fotot habemetega ja sarnaste nägudega. Arvestada tuleb, et kannatanu oli süüdistatavaga lähikontaktis, mistõttu oli reaalne, et tema ära tunneb. Kannatanu on kirjeldanud ülekuulamisel, et vägivallatseja näol olid sügavad aknearmid, seega jõudis ta ründajat piisava põhjalikkusega näha. Lisaks ei ole F.-R. Habicht ise eitanud, et just tema oli see, kes kannatanut ründas. F.-R. Habichti kaitsja on seadnud kannatanu ütlused kahtluse alla väitega, et ekspertiisi materjalid ei kinnita kannatanu väidet, et teda löödi palju kordi. Prokuröri hinnangul Pärnu Haigla teatises kirjeldatud vigastused kinnitavad kannatanu väiteid. Ka ei anna kannatanu ütlustes kahelda see, et ta tajus F.-R. Habichtil ees olnud mütsi maskina. Kannatanu jaoks oli tegemist ootamatu ja šokeeriva olukorraga, kus korraga kaks kaetud nägudega meest tulevad kohvikusse ja koheselt üks hüppab baarileti taha ning lükkab ja lööb teda. F.-R. Habichti kaitsja väidet, et röövimise koosseis ei ole täidetud, kuna F.-R. Habicht ei pidanud raha saamiseks vägivalda kasutama, peab prokurör arusaamatuks. F.-R. Habichtile mõistetud karistuse osas nõustub prokurör maakohtu seisukohtadega. Samuti peab prokurör mõistlikuks kannatanu KK kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurust, märkides, et tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega. 4.2 Ka T. Pendise kaitsja apellatsioonile esitatud vastuses leiab prokurör, et apellatsiooni rahuldamiseks ei ole alust ja maakohtu otsus tuleks jätta muutmata. Maakohus on T. Pendise süüditunnistamist piisavalt põhistanud. See, et kaitsja kohtu põhjendustega ei nõustu, ei tähenda, et need oleks valed. Kohus on leidnud, et T. Pendis on oma süüd pisendanud. Tunnistaja EE ütluste kohaselt oli T. Pendis röövimise plaanist teadlik. T. Pendis tunnistas ka ise, et teadis, et R. Laiva ja F.-R. Habicht tahavad X kohvikut röövida. Ta oli teadlik, et nad lähevad röövima maskidega. Auto jättis ta seisma mitte kohviku ette parklasse, vaid kohvikust eemale, mis oli vajalik, et kiiresti lahkuda. Sellega hoidis T. Pendis tegu ja plaani realiseerimist täiesti oma kontrolli all. Kohtupraktika kohaselt on röövimise kaastäideviijaks nii isik, kes kasutab vägivalda, isik, kes võtab ära asja, kui ka isik, kes vastavalt kokkuleppele ootab autos. T. Pendis andis oma tegevusega olulise panuse röövimise täideviimisse, sest ta andis kaasosalistele kindlustunde, et vajadusel saab kiiresti sündmuskohalt lahkuda. Ilma tema osavõtuta ei oleks ilmselt F.-R. Habicht ja R. Laiva X kohvikusse röövima läinud, sest auto oli T. Pendise oma. Ta küll ei kasutanud ise vahetult vägivalda ega võtnud raha ära, kuid oli teadlik, et vägivalda kasutatakse. Prokurör leiab, et seetõttu ei saa pidada T. Pendise süüd kuidagi teiste kaastäideviijate omast väiksemaks. Prokurör leiab, et maakohus on kohaldanud õiglast karistust. Kohus on arvestanud kergendavat asjaolu ja mõistnud T. Pendisele karistuse sanktsiooni alammääras. Toimepandud kuriteo puhul ei saa rääkida muidu õiguskuuleka isiku üksikust kuriteost. T. Pendis on Pärnu Maakohtu
2. mai 2019 otsusega mõistetud süüdi

§ 121lg 1, § 344 lg 1 7 ja § 345 lg 1 järgi.

Seetõttu ei pea prokurör T. Pendise karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist ja tema käitumiskontrollile allutamist võimalikuks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT I

1. F.-R. Habichti kaitsja apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust F.-R. Habichti õigeksmõistmiseks, talle mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmiseks ega kannatanu KK kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks.
2. Kaitsja on apellatsioonis esmalt käsitlenud seda, kuidas on F.-R. Habicht talle X kohvikus toimunut kirjeldanud. Selline süüdistatava kaitsjale esitatud versioonile viitamine on asjakohatu, kuna vastavalt KrMS § 60 lg-le 1 ja §-le 62 tugineb kohus kriminaalasja lahendades tõenditele. Praegusel juhul ei ole kaitsja osutanud ühelegi tõendile, isegi mitte F.-R. Habichti enda kahtlustatavana antud ütlustele, milles on viimane samuti väitnud, et püüdis esmalt müüjat üksnes häirenupust eemale lükata ning hiljem müüjat maas kinni hoida (kd III; tl. 149). Selle asemel on kaitsja hoopis esitanud väite, et ülekuulamisel ei lugenud F.-R. Habicht ütlusi üle, sest usaldas uurijat. Seega taotleb kaitsja sisuliselt F.-R. Habichti kahtlustatavana antud ütluste ebausaldusväärsetena kõrvale jätmist. Kohtukolleegiumi hinnangul ei anna esitatud argument kuidagi alust F.-R. Habichti ütluste tervikuna kõrvale jätmiseks. Kuigi esitatud väide viitaks justkui sellele, et ülekuulamise protokollis kirja pandu ei vasta F.-R. Habichti tegelikult räägitule (vastasel juhul ei oma väide, et F.-R. Habicht kinnitas ütluste õigsust kirjapanduga tegelikult tutvumata, tähtsust), ei selgu apellatsioonist, milliste asjaolude osas protokollis kirja pandu tegelikult antud ütlustele ei vasta. Kui lähtuda sellest, mida F.-R. Habicht apellatsiooni kohaselt kaitsjale rääkis, siis ses osas ringkonnakohus vastuolu ülekuulamisprotokolliga ei näe. Apellatsiooni kohaselt kinnitas F.-R. Habicht kaitsjale, et ei ole KK kordagi löönud, kuid ka ülekuulamise protokollist ei nähtu, et kahtlustatavana antud ütlustes oleks F.-R. Habicht tunnistanud KK löömist. Lisaks puudub apellatsioonis igasugune selgitus, millist õiguslikku tähendust see apellatsioonis esitatud väide kaitsja hinnangul omab. Samuti juhib ringkonnakohus tähelepanu, et väide, nagu poleks F.-R. Habicht protokolli enne selles kajastatud ütluse õigsuse kinnitamist läbi lugenud (mistõttu ei vasta protokollis kirjas olev tegelikult antud ütlustele), on tõendamata. Nimelt eeldavad ka menetlust puudutavad faktiväited tõendamist (vt KrMS § 63 lg 3). Seejuures võib vastavalt Riigikohtu seisukohtadele esitada apellatsioonimenetluses menetluslike asjaolude tõendamiseks uusi tõendeid isegi juhul, kui maakohus arutas kriminaalasja lühimenetluses (Riigikohtu
3. veebruari 2008 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07, p 7). Apellatsiooni kohaselt tugineb kaitsja süüdistatava talle esitatud väidetele (et ta ei tutvunud ülekuulamise protokolli kirja panduga); ühelegi toimikus olevale tõendile, mis tema väidet kinnitaks, kaitsja ei viita, ega ole taotlenud ringkonnakohtult ühegi uue tõendi uurimist. Samamoodi tõendamata on kaitsja väide, et süüdistatav tutvus kriminaalasja materjalidega alles pärast kohtuistungit, mistõttu ta ei teadnud, et kannatanu ütlused ei vastanud tegelikkusele. 8 Maakohtu istungi protokoll näitab hoopis selgelt, et süüdistatav oli kannatanu ütluste sisust teadlik juba enne nende uurimist maakohtu istungil: istungiprotokollist nähtuvalt on F.-R. Habicht deklareerinud: „Ma sooviks küll see löömine on üleliia, ma hoidsin teda kinni. See jääb inimese enda südametunnistusele.“ (kd IV; tl. 72 prd). Taas tuleb konstateerida, et kaitsja on piirdunud vaid väite esitamisega ilma selgitamata, mida ta selle väite esitamisega taotleb, ning ilma seda menetluslikku asjaolu menetluse regulatsiooniga seostamata. Teisisõnu ei nähtu apellatsioonist, mis oli kaitsja hinnangul selle õiguslik tähendus, et süüdistatav tutvus toimikuga alles pärast kohtuistungit, ja millise menetlusliku tagajärje see oleks tema arvates pidanud kaasa tooma. Argumendile, et maakohus oleks kriminaalasja arutamisel oluliselt menetlusõigust rikkunud, kaitsja tuginenud ega sellest tulenevaid taotlusi esitanud pole.
4. Kaitsja leiab, et F.-R. Habichti ei esitatud KK-le äratundmiseks menetlusseadustiku nõudeid järgides ning muid tõendeid KK vastu vägivalda kasutanud isiku kohta „esitatud ega kogutud ei ole“. Ringkonnakohus leiab, et äratundmiseks esitamise protokoll tuleb tõepoolest tõendina kõrvale jätta. Selle põhjuseks ei ole siiski kaitsja väide, et teistel fotodel olnud isikud ei sarnanenud üldse F.-R. Habichtiga. Protokollist (kd III; tl. 108–110) nähtuvalt on tegemist sama vanade (1992 sündinud) meesterahvastega, kellel on F.-R. Habichtiga sarnane silmade värv, sarnase pikkusega ning sarnast tooni habe ning juuksed. Kindlasti ei saa pidada F.-R. Habichti ülejäänud kahest isikust selgelt erinevaks. Nõuet, et kõik isikud oleks pidanud olema äratundmiseks esitamisel kasutatud fotodel profiilis, menetlusseadustikust ei tulene. Tähelepanu väärib aga kaitsja väide, et kannatanu ei olnud isiku äratundmisel kindel, öeldes, et talle tundub, et teda rünnanud meesterahvas on fotol nr
5. Sellega haakub tõsiasi, et protokollist ei nähtu tunnuseid, mille alusel kannatanu fotol 3 olevat isikut teda rünnanud isikuks pidas. Kannatanu selgitus piirdub lausega: „Tunnen meesterahva ära näo järgi.“ (kd III; tl 108). Selline selgitus ei vasta KrMS § 81 lg-st 6 ja § 82 lg 1 p-st 5 tulenevale nõudele, et äratundja peab kirjeldama tunnuseid, millel tema järeldus põhineb. Seega seisneb isiku äratundmiseks esitamine kui menetlustoiming mitte lihtsalt selle kindlaks tegemises, kas äratundja kellelegi osutab, vaid välja tuleb selgitada ka see, miks ta arvab just selle isiku ära tundvat. Seejuures peab see arvamus olema kontrollitav – äratundja peab viitama konkreetsetele tunnustele. Ilma selliste tunnuste nimetamiseta ei anna äratundmiseks esitamine järelikult piisavalt tõenduslikku teavet ning äratundmiseks esitamise protokoll ei ole tõendina kasutatav. Kannatanu ühtegi tunnust, mille alusel ta pidas fotodel olnud isikuist just F.-R. Habichti teda rünnanud meheks, äratundmiseks esitamisel nimetanud ei ole. Kuna äratundmiseks esitamisel on oluline ka selgitus, mille järgi isik kellegi ära tundis, on sellekohase sisulise selgituse puudumine puudus, mille tõttu ei ole äratundmiseks esitamise protokoll tõendina kasutatav. Eelnev ei tähenda aga, et puuduksid tõendid selle kohta, et KK ründas just F.-R. Habicht. KK on oma ütlustes ründajat kirjeldades nimetanud mitut tunnust, millele F.-R. Habicht vastab. Esiteks on ta nimetanud, et meesterahval olid jalas punast värvi spordi- või vabaajajalatsid. F.-R. Habichti ülekuulamise protokollile lisatud fotodelt on näha, et
6. jaanuaril 2019 olid 9 F.-R. Habichtil jalas silmatorkavad punased sportlikud jalatsid (kd III; tl. 151, 153). F.-R. Habicht ise tunnistas, et samad jalatsid olid tal jalas X kohvikus toimepandud röövi ajal (kd III; tl. 148). Ka T. Pendis on
7. jaanuaril 2019 antud ütlustes maininud, et F.-R. Habichtil olid jalas punased jalanõud. KK mainis veel, et teda rünnanud meesterahva põsel olid sügavad aknearmid. Eespool nimetatud fototabeli piltidel on sellised armid nähtavad F.-R. Habichtil. Ka T. Pendis
8. jaanuaril 2019 antud ütlustes maininud, et F.-R. Habichtil on akne ja sellest tingitud armid (kd III; tl. 141). Märkimist väärib, et häire peale X kohviku juurde sõitnud G4S turvatöötaja OO tunnistajana antud ütluste kohaselt oli müüja vahetult pärast juhtunut rääkinud, et ühel kohvikut röövinud meestest olid punased jalatsid ja armiline või vistrikuline nägu (kd III; tl. 113) OO ütlus KK-lt kuuldu kohta on KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel tõendina kasutatav, sest KK rääkis juhtunust vahetult pärast selle lõppu ning oli juhtunu mõju all (OO kirjelduse kohaselt oli müüja šokis). Veel on KK väitnud, et teda rünnanud meesterahval olid umbes paari cm pikkused kartulikoore tooni juuksed, mis samuti peab F.-R. Habichti puhul paika. Lisaks eelnevale on seda, et ta ründas KK, tunnistanud F.-R. Habicht kahtlustatavana antud ütlustes ise (kd III; tl. 149) ning seda on kinnitanud oma ütlustes ka T. Pendis (kd III; tl. 142).
9. F.-R. Habichti kaitsja on apellatsioonis leidnud, et nii F.-R. Habichti kui T. Pendise ütlused tuleks jätta ebausaldusväärsetena kõrvale. F.-R. Habichti ütluste puhul leiab kaitsja, et maakohtu põhjendused nende ütluste usaldusväärsuse kohta on ebaveenvad. Kohus pidas oluliseks, et F.-R. Habichti ütlused on väga detailsed ning haakuvad T. Pendise ütlustega. Kaitsja leidis apellatsioonis, et detailsus ei näita ütluste usaldusväärsust, sest inimene võib välja mõelda ükskõik millise loo. T. Pendise ütlused ei saa F.-R. Habichti ütluste õigsust kinnitada aga seetõttu, et T. Pendise enda ütlused on ebausaldusväärsed. Kohtukolleegium peab maakohtu tuginemist argumendile, et F.-R. Habichti ütlused olid detailsed, asjakohaseks. Kohtu kogemus näitab, et väljamõeldud lood on pigem on pigem üldised, mis on põhjendatav ütluste andja hirmuga vigade ja vastuolude ees. Eriti raske on sellise detailse väljamõeldud loo kokku seadmine, mis ei läheks vastuollu kellegi teise ütlustega. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaitsja väitega, et T. Pendise ütlused ei ole usaldusväärsed. Apellatsiooni kohaselt ei tohi T. Pendise ütlustele tugineda, kuna ta on andnud erinevatel ülekuulamistel vastuolulisi ütlusi ning lisaks põhinevad tema ütlused X kohvikus toimunu kohta teistelt kuuldul. Kumbki esitatud argumentidest ei anna alust T. Pendise ütluste täies ulatuses kõrvalejätmiseks. T. Pendise erinevatel ülekuulamistel antud ütlused on omavahel vastuolus ainult küsimuses, kas ta oli eelnevalt teadlik plaanist X kohvikut röövida. Seetõttu tekib küsimus ütluste usaldusväärsuses ka üksnes seda asjaolu puudutavas osas. Nii F.-R. Habichti kui T. Pendise ütluste kohaselt piirdus T. Pendise roll F.-R. Habichti ja R. Laiva X kohviku juurde ja sealt ära sõidutamisega. X kohvikus T. Pendis koos teistega sees ei käinud ning sealt toimunu kohta oskas ütlusi anda üksnes teistelt kuulud põhjal. Vastavalt KrMS § 66 lg-le 21 on isiku ütlused teiselt kuuldu kohta tõendina kasutatavad üksnes samas 10 sättes loetletud juhtudel. Erinevalt kaitsjast on ringkonnakohus seisukohal, et T. Pendise ütluste tõendina kasutamist lubav alus on olemas. Kohtukolleegiumi hinnangul võimaldavad T. Pendise ütlusi X kohvikus toimunu kohta tõendina kasutada KrMS § 66 lg 21 p-d 2 ja
10. KrMS § 66 lg 21 p 2 lubab tõendina kasutada ütlusi teiselt isikult kuuldu kohta, kui ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. T. Pendis andis ütlusi selle kohta, mida F.-R. Habicht ja R. Laiva rääkisid talle vahetult pärast X kohvikust lahkumist. Ei ole mingit alust arvata, et nad oleks T. Pendisele, kes oli autojuhina teo toimepanemisse kaasatud, juhtunust rääkides tõde moonutanud. T. Pendisele X kohvikus toimunu kirjeldamine vastab ringkonnakohtu hinnangul ka KrMS § 66 lg 21 p-le 3, mis lubab tõendina kasutada ütlusi, mille sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega.
11. F.-R. Habichti kaitsja vaidlustab apellatsioonis maakohtu järeldust, et F.-R. Habicht lõi KK. Kaitsja väitel püüdis F.-R. Habicht üksnes KK kinni hoida, talle haiget tegemata või tervisekahjustusi tekitamata. F.-R. Habicht ise ei ole kahtlustatavana antud ütlustes müüja löömisest rääkinud. Tema sõnul hüppas üle müügileti ja hakkas toolil istunud müüjat letist eemale lükata, et ta ei saaks häirenuppu vajutada. Selle tulemusel kukkus müüja tooliga vahekoridori maha. Seejärel püüdiski F.-R Habicht enda väitel pikali maas olevat müüjat maha suruda. Maas selili olnud müüja tõukas teda jalgadega rindu ning lõi teda jalaga lõua piirkonda. Lisaks õnnestus müüjal tal müts peast ära tõmmata. Kui F.-R. Habicht läks mütsi üles võtma, vajutas müüja häirenuppu. Selle peale F.-R. Habicht ja R. Laiva lahkusid (kd III; tl. 149). T. Pendis ei ole KK suhtes tarvitatud vägivalda osanud täpselt kirjeldada. Tema sõnul oli F.-R. Habicht müüjat „tõuganud või löönud“ (kd III; tl. 142). KK väitel lõi F.-R. Habicht teda korduvalt. Üle baarileti hüpanud meesterahvas lõi kohe rusikaga tema näo suunas, kuid kuna tal õnnestus käed ette panna, tabas löök pähe, lauba või oimu piirkonda. Selle löögi tulemusel kukkus ta tooliga ümber. Järgmiseks lõi meesterahvas teda jalaga alaselja piirkonda. Veel lõi meesterahvas teda vähemalt kolm korda rusikatega pea piirkonda. Sel ajal, kui mees teda lõi, õnnestus tal mehelt mask peast ära tõmmata ja eemale visata. Just see sundis teda rünnanud meesterahvast lahkuma (kd III; tl. 74–75). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult lähtunud kannatanu versioonist. Apellatsiooni argumendid ei anna põhjust kannatanu ütluste usaldusväärsuses kahelda. Kaitsja on seadnud kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla väitega, et kannatanu ütluse kohaselt oli F.-R. Habichtil peas mask, kuid tegelikult oli tal peas tavaline suusamüts. Ringkonnakohus nendib, et tegelikult ei ole kannatanu eksinud, väites, et kohvikut röövinud mehed kandsid maske. Nimelt nähtub F.-R. Habichti enda ütlustest, et ta kasutas mütsi näo varjamiseks, s.t maskina. Selleks oli ta tõmmanud mütsi alla, nii et see kattis ka poolt nägu (kd III; tl. 149, 152). Kannatanu väiteid tema suhtes kasutatud vägivalla kohta toetavad ka teised tõendid. Tunnistajana on üle kuulatud häire peale X kohviku juurde saabunud G4S töötaja OO. Tema ütluste kohaselt oli müüjal muhk otsaees ja suunurga juures oli natuke verine (kd III; tl. 113). 11 Müüja oli öelnud, et X kohvikut oli röövinud kaks maskides meest, neist ühel olid olnud punased jalanõud. See punaste jalanõudega mees oli hüpanud üle leti ja hakanud teda peksma (nagu eespool märgitud, on OO ütlused KK-lt kuuldu kohta KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel tõendina kasutatavad). OO ütluse kohaselt saabus tema sealoleku ajal kohale kiirabi, kes toimetas müüja Pärnu Haiglasse. Pärnu Haigla
12. novembril 2018 kinnitatud ambulatoorse epikriisi kohaselt toimetati KK
13. novembril 2018 kiirabiga erakorralisse vastuvõttu koljusisese vigastuse kahtlusega. Sellist tervisekahjustust ei tuvastatud, kuid epikriisis on fikseeritud patsiendil olnud hematoomid otsmikul ja pealae piirkonnas. Samuti on märgitud, et patsient kaebab valu kukla piirkonnas (kd III; tl. 82). Haigla teatise kohaselt tuvastati KK-l otsmikul hematoom ja turse, suu piirkonna marrastus, valulikkus õlavarres, peas muhk, valulikkus kaelas (III kd, tl. 79). KK laubal olev hematoom on näha ka esimesel kannatanu ülekuulamise protokollile lisatud fotodest (kd III; tl. 76). Fotol nr 3 on näha suur hematoom KK alaseljal (kd III; tl. 78), mis on seostatav KK väitega, et teda rünnanud mees lõi teda jalaga alaselja piirkonda. Seega on haiglas fikseeritud KK-l mitmete tervisekahjustuste olemasolu, mis toetab kannatanu väiteid, et teda löödi mitmeid kordi. Apellatsioonis on märgitud, et kannatanu väiteid, et teda löödi mitmeid kordi, ei kinnita „ekspertiisi materjalid“. Kaitsja ei ole täpsustanud, mis ekspertiisi materjale ta mõtleb. Kohtule esitatud tõendite hulgas ei ole sellise ekspertiisi akti, mille eesmärgiks oleks olnud selle tuvastamine, kas ja kui palju kordi kannatanut löödi. Ainus kohtule esitatud ekspertiisiakt on DNA-ekspertiis, mille raames analüüsiti KK küünte alt võetud proove. Selle ekspertiisiga oli võimalik tuvastada seda, kas ennast ründaja eest kaitsnud KK sõrmeküünte alla võis jääda ründaja bioloogilist materjali. See ekspertiis ei näita aga seda, kas ja millist vägivalda KK vastu kasutas. See, et võetud proovidest ei tuvastatud F.-R. Habichti bioloogilist materjali, näitab üksnes, et seda kannatanu küünte alla ei sattunud, ega välista, et F.-R. Habicht KK ründas ja teda lõi.
14. Ringkonnakohus peab põhjendamatuks kaitsja seisukohta, mille kohaselt pole tõendatud, et F.-R. Habicht tegutses ühise teoplaani kohaselt. Ühise teoplaani olemasolu näitab juba kannatanu ütlustest ja seda tõendit toetavatest teistest tõenditest, eelkõige sündmuskoha vaatlusprotokollist, nähtuv väline teopilt. Ilmselgelt panid kohvikusse sisenenud mehed – F.-R. Habicht ja R. Laiva – röövimise toime ühiselt ja ühise plaani järgi: nad sisenesid ja lahkusid koos, mõlemad varjasid oma nägu ning neil oli ka ilmne tööjaotus – vägivalda tarvitas müüja suhtes ainult üks meesterahvas, teine aga otsis raha ning võttis ära leitud raha. Seega nemad kahepeale täitsid röövimise koosseisu. Ühise teoplaani olemasolu ning selle detaile on oma ütlustes kokkulangevalt kirjeldanud ka süüdistatavad F.-R. Habicht ja T. Pendis. F.-R. Habicht on öelnud konkreetselt: „Sõites X putka poole, panime Raimondiga plaani paika, et mina surun putka müüja maha ning et Raimond võtab raha“ (kd III; tl. 149). Kuivõrd F.-R. Habichti väitel pidi tema plaani kohaselt suruma müüja maha, tekib küll küsimus, kas tema tegelikult KK vastu kasutatud vägivald oli teoplaanist hõlmatud. Ringkonnakohus leiab, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Tehtud plaan eeldas müüja suhtes jõu kasutamist tema võimaliku vastupanu allasurumiseks, mis tähendab, et 12 teo toimepanijad möönsid ka võimalust, et müüjale tekitatakse valu või tervisekahjustusi. Ka aktsepteeris F.-R. Habichtiga koos olnud R. Laiva seda vägivalda, mida F.-R. Habicht müüja vastu kasutas, mida näitas see, et samal ajal täitis tema oma osa teoplaanist. Lisaks on F.-R. Habicht kirjeldanud, kuidas T. Pendis parkis auto putkast eemale (mis sobib KK ütlustega, et ta ei märganud ühtegi autot), kuidas R. Laiva võttis autolt T. Pendise nõusolekul numbrimärgid maha ning kuidas nad R. Laivaga näod ära varjasid. T. Pendis on andnud ütlusi selle kohta, et sõidutas R. Laiva ja F.-R. Habichti X kohviku juurde, olles teadlik nende plaanist kohvikut röövida. T. Pendise ütlusi toetavad EE ütlused, milles ta rääkis muu hulgas sellest, mida oli T. Pendiselt röövi kohta kuulnud. Ringkonnakohus ei nõustu F.-R. Habichti kaitsja väitega, et EE ütlus ei ole tõendina kasutatav. Kohtukolleegiumi hinnangul võimaldab EE ütlusi T. Pendiselt kuuldu kohta tõendina kasutada KrMS § 66 lg 21 p 3, sest T. Pendis tunnistas EEle räägitus röövimise toimepanemises osalemist. Kaitsja märgib apellatsioonis, et maakohus ei oleks tohtinud R. Laiva ütlustele tugineda, sest R. Laiva on ülekuulamisel väitnud, et ei mäleta
15. novembri 2018 sündmusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei olegi maakohus kasutanud R. Laiva ütlusi mõne faktilise asjaolu tõendatuks lugemisel. Kohus on refereerinud R. Laiva ütlusi selle kohta, et ta tolle õhtu sündmusi ei mäleta, ning märkinud, et F.-R. Habichti ning T. Pendise ütlustega on tõendatud, et ka tema kuriteo toimepanemisel osales.
16. Põhjendamata on F.-R. Habichti kaitsja väide, et kuna raha, mis röövi tulemusel saada õnnestus, oli leti peal, ei olnud selle hõivamiseks üldse vaja vägivalda kasutada. Kaitsja ei selgita, miks ta leiab, et leti juures olnud müüja suhtes kasutatud vägivald ei olnud vajalik letil olnud raha äravõtmiseks. Ringkonnakohus osutab, et nõutav ei ole vägivalla ja vara äravõtmise vahelise kausaalsuse tuvastamine, vaid piisab finaalsest seosest, st oluline on, kas teo toimepanija pidas vägivalda vara äravõtmiseks vajalikuks (J. Sootak: § 200, komm. 9.
17. –

. Kommenteeritud väljaanne.

1. trk. Tallinn
2. lk 531; põhjalikum käsitlus nt J. Sootak. Varavastased süüteod. Tallinn
3. lk 89, 90). KK ründamisega tõmbes F.-R. Habicht kannatanu tähelepanu endale; mistõttu ei olnud KK-l mahti jälgida R. Laiva tegevust ega takistada raha ära võtmist. Kaitsja väide, et letil olnud raha kättesaamiseks poleks vägivald olnud vajalik, on põhjendamatu ka seetõttu, et ühestki tõendist ei tulene, et F.-R. Habicht ja R. Laiva oleks läinud X kohvikusse plaaniga võtta just letil olev raha. F.-R. Habichti ütluste kohaselt oli R. Laiva ülesanne võtta raha. Seda, et R. Laiva oleks pidanud võtma mingi kindla raha, F.-R. Habicht väitnud ei ole. Seda, et neil oli üldine plaan röövida raha, mis neil X kohvikust leida õnnestub, näitab ka sündmuskoha vaatlusprotokoll, millest nähtuvalt oli kassast välja tõmmatud rahasahtel. See näitab, et R. Laiva, kelle ülesanne oli raha võtta, lootis raha leida ka sealt. Ringkonnakohus ei näe mingist alust kaitsja avaldatud kahtluseks, et kassaaparaadi lõhkumine oli lavastatud. See kahtlus põhineb kaitsja paljasõnalisel väitel, et kassa lõhkumiseks ei olnud põhjust, sest oli näha, et see ei ole kasutuses ja selles raha ei ole. Kaitsja ei ole viidanud ühelegi tõendile, millest nähtuks, et kassas raha puudumine oleks pidanud ilma kassa sahtlit avamata olema ilmne. 13 Kaitsja leiab veel, et kuna kassas raha ei olnud, ei või F.-R. Habichti tegu kvalifitseerida lõpuleviidud röövimisena, vaid tegemist on röövimise katsega. Seegi seisukoht on alusetu. Süüteokatsega on tegemist senikaua, kui mõni süüteokoosseisu element ei ole täidetud. Kui toimepandud tegu vastab mõne süüteokoosseisu kõigile tunnustele, on tegemist lõpuleviidud süüteoga. F.-R. Habicht ja R. Laiva täitsid kõik röövimise koosseisutunnused. Kassaaparaadi sahtlist küll raha saada ei õnnestunud, kuid letil olnud raha kaasavõtmisega realiseeris R. Laiva röövimise koosseisus nõutava võõra asja äravõtmise.
4. Alternatiivselt F.-R. Habichti õigeksmõistmisega taotles kaitsja F.-R. Habichti vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist tema käitumiskontrollile allutamisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei näita kaitsja argumendid F.-R. Habichti soodsas valguses ega kummuta maakohtu põhjendusi, miks ei ole karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine põhjendatud. Kaitsja leiab, et toimepandud kuritegu oli juhuslik, kuna selle toimepanemise mõte tuli alkoholi tarbimise käigus ning süüdistatavad ei mõelnud oma tegude tagajärgede peale. Kohtukolleegium ei pea seda, et kuriteo toimepanemise plaan tuli alkoholi tarvitamise käigus, sugugi F.-R. Habichti kasuks rääkivaks asjaoluks. Ei ole mingit alust kohelda isikut leebemalt seetõttu, et tema kuritegu soodustas seisund, millesse ta ise end viinud oli. Tõsiasi, et alkoholi tarvitamise käigus tekkis plaan panna toime kuritegu, tähendab, et ka edaspidi võib alkoholi tarvitamine viia uute kuritegude toimepanemiseni. Kõnealust ohtu võib pidada seda suuremaks, et toimikus oleva Pärnu Maakohtu
5. juuni 2016 otsuse väljatrüki (kd III; tl. 178–189) kohaselt oli F.-R. Habicht alkoholijoobes ka selle kuriteo toimepanemise ajal, milles ta viidatud otsusega süüdi tunnistati. Seejuures ei saa täielikult nõustuda kaitsja väitega, et F.-R. Habicht ei ole varem pannud toime praegusega samalaadseid kuritegusid. Pärnu Maakohus mõistis F.-R. Habichti
6. juuni 2016 otsusega süüdi selles, et ta lõi ametikohustusi täitnud patrullpolitseinikku rusikaga näkku. Seega on praeguse menetluse esemeks oleva kuriteo ja Pärnu Maakohtu
7. juuni 2016 otsuse esemeks oleva kuriteo puhul selged ühisjooned: mõlemal juhul seisnes F.-R. Habichti tegu kannatanu löömises ning mõlemal juhul soodustas kuriteo toimepanemist alkoholi tarvitamine. Mis puutub kaitsja väitesse, et F.-R. Habichtil on pere, kes teda vajab, siis selle kohta peab ringkonnakohus nentima sarnaselt maakohtuga, et pere oli F.-R. Habichtil ka kuriteo toimepanemise ajal, mis ei takistanud aga F.-R. Habichtil kuritegu toime panna. Väidet, et F.-R. Habichti pere vajab teda, ei pea ringkonnakohus selliseks asjaoluks, mis annaks põhjust jätta esimese astme kuriteo eest mõistetud vangistus täitmisele pööramata. Mingeid erandlikke asjaolusid, mis näitaks naise ja/või lapse erilist sõltuvust F.-R. Habichti abist, mille puudumisel satuks ta raskesse olukorda, apellatsioonist ei nähtu.
8. Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks ka kaitsja taotlust tühistada maakohtu otsus KK kasuks välja mõistetud 1000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise osas ning mõista hüvitiseks kuni 100 eurot. Kaitsja tugineb kriminaalasjas nr 1-15-8551 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsusele, milles ringkonnakohus pidas mõistlikuks 500-eurost kahjuhüvitist kannatanule, keda oli löödud korduvalt noaga näkku ja keda oli noaga erinevatest kehapiirkondadest lõigutud. 14 Kohtukolleegium leiab, et mõistliku mittevaralise kahju hüvitise suurust ei saa tuletada ühes, aastate eest (
9. novembril 2016) tehtud kohtuotsuses võetud seisukohast. Arvestades neid kannatanule põhjustatud kannatusi (hirmu, valu ja tervisekahjustusi), mille maakohus on tuvastanud, peab ringkonnakohus 1000-eurost ehk keskmisest kuupalgastki tunduvalt väiksemat kahjuhüvitist igati põhjendatuks.
10. Eelnevast tulenevalt jätab Ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse F.-R. Habichti süüdimõistmisse, talle mõistetud karistusse ning talt kaassüüdistatavatega solidaarselt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitisse puutuvas osas muutmata. Seoses kaitsja taotlusega hüvitada süüdistatavale tema apellatsioonimenetluse kulud nendib ringkonnakohus, et kohtule ei ole tõendeid mingite kulude kohta esitatud. Ka ei oleks selle taotluse rahuldamiseks alust, sest F.-R. Habichti puutuvas osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, st lähtuda tuleb KrMS § 185 lg-st
11. II
12. Kohtukolleegium peab põhjendatuks T. Pendise kaitsja apellatsiooni. T. Pendise kaitsja leiab, et T. Pendisele mõistetud karistus on põhjendamatult raske ega arvesta, et erinevalt kaassüüdistatavatest ei pannud T. Pendis vahetult röövimist toime. Kaitsja peab ekslikuks maakohtu seisukohta, et T. Pendis hoidis sarnaselt kaassüüdistatavatega ühist tegu oma kontrolli all. Kuigi kaitsja ei ole selgesõnaliselt T. Pendise kuriteo ümberkvalifitseerimist taotlenud, on kaitsja seega pidanud vääraks maakohtu järeldust, mille kohaselt oli ka T. Pendis grupis toime pandud röövimise kaastäideviija. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga. Maakohus on lugenud tõendatuks, et T. Pendise roll oli F.-R. Habichti ja R. Laiva autoga X kohviku juurde ja sealt ära toimetamine. Kohus leidis, et T. Pendise teopanus oli väga oluline. Kellelgi teisel ei olnud autot ning kui T. Pendis oleks öelnud, et ta ei sõida, poleks teised kohvikut röövima saanud minna. See, et ta ootas teisi autos, võimaldas neil sündmuskohalt kiiresti lahkuda. Selliselt kohvikut röövides pidid süüdistatavad arvestama, et kannatanu võib pärast nende lahkumist kutsuda politsei. Sellega, et põgenemisauto ootas ja oli stardivalmis, hoidis T. Pendis tegu ja plaani lõplikku realiseerimist täielikult enda kontrolli all. Maakohus lisas, et Riigikohus on juba
13. aastal kriminaalasjas nr 3-1-1-116-98 tehtud lahendis leidnud, et röövimise toimepanemisel grupis saab sõiduki juht olla kaastäideviija, mitte vaid kaasaaitaja. Erinevalt maakohtust ei pea kohtukolleegium viidatud Riigikohtu otsuses käsitletud kuriteo asjaolusid praeguse juhtumiga sarnaseks. Riigikohtu otsuses käsitletud röövimise puhul oli autojuhi roll selgelt olulisem kui praegusel juhul. Riigikohtu otsus käsitles tanklas toime pandud röövi. Selle röövi toimepanemisel oli autot juhtinud AA roll tanklatöötaja tanklahoonest välja meelitamine (selleks sõitis ta pärast auto tankimist tankimispüstolit tankimisavast välja võtmata minema), mis andis võimaluse tanklatöötajat rünnata. Lisaks tuleb nentida, et viidatud Riigikohtu otsuses ei ole üheselt öeldud, et autojuhti tuleb pidada kaastäideviijaks, ega esitatud sellekohast õiguslikku argumentatsiooni, millele oleks võimalik praeguses asjas tugineda. Riigikohus on heitnud ringkonnakohtule ette, et viimane kvalifitseeris mitmete süüdistatavate teod röövimisele kaasaaitamisena, seda piisavalt põhjendamata. Sellest tulenevalt saatis Riigikohus kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. 15 Ringkonnakohtu hinnangul on praeguse juhtumi asjaolud sarnased pigem kriminaalasja nr 1-18-4372 asjaoludele. Selles kriminaalasjas oli esitatud GG-le süüdistus

§ 316lg 1 § 22 lg-te 1 ja 3 järgi asitõendi kõrvaldamisele kaasaitamises.

Süüdistuse kohaselt seisnes GG tegu selles, et ta toimetas oma autoga Pärnus asuva Politsei- ja Piirivalveameti kasutuses oleva parkla juurde isiku, kes tungis parklasse ja hõivas seal kriminaalasjas asitõendina hoiustatud sõiduauto Audi A6, millega lahkus Läti Vabariiki. GG järgnes oma autoga Audile. Seega sarnaselt praegusele juhtumile seisnes GG tegu vahetult süüteokoosseisu täitnud isiku toimetamises sündmuskohale. Erinevalt praegusest juhtumist kvalifitseeriti GG tegu kaasaaitamisena. Seda, et taoline õiguslik hinnang oleks olnud väär, ei leidnud oma

1. novembril 2019 tehtud otsuses ka Riigikohus, kes käsitles küsimust, kas GG-le esitatud süüdistuses on kajastatud kõik kaasaaitamisteo seisukohalt olulised asjaolud. Ringkonnakohus on seisukohal, et sarnaselt kirjeldatud kaasusega tuleb ka käesoleval juhul vahetult süüteokoosseisu tunnustele vastava teo toimepannud isikud sündmuskohale toimetanud T. Pendise tegu käsitada kaasaaitamisena. See, et T. Pendis ootas F.-R. Habichti ja R. Laivat autos ja toimetas nad sealt ka minema, ei muuda T. Pendise teopanust niivõrd oluliseks, et teda kaastäideviijaks pidada. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu ja prokuröri seisukohaga, et T. Pendis valitses tegu tänu sellele, et kui ta ei oleks teisi kohale toimetanud, ei oleks nad saanud kuritegu toime panna. See, et isiku panus on kuriteo toimepanemiseks vajalik, ei välista, et tegemist on kaasaaitamisega. Vastupidi: kaasaaitamine tähendabki kuriteo toimepanemiseks soodusolukorra loomist. Soodustustegu peab olema põhiteoga põhjuslikus seoses. Põhjuslik seos on olemas, kui soodustusteo äramõtlemisel jääks ära või raskeneks põhitegu. Niisiis see, et ilma T. Pendise abita ei oleks teised ilmselt X kohviku juurde saanud, ei ole kriteerium, mis teeks T. Pendisest kaastäideviija. Maakohus pidas T. Pendise rolli oluliseks veel seetõttu, et ta hoidis teiste jaoks põgenemisauto stardivalmis, sest röövi toimepanijad pidid arvestama võimalusega, et kannatanu kutsub politsei. Ringkonnakohus nendib, et kui teoplaan on üles ehitatud teo kiirusele ja võimalusele vajadusel kiiresti põgeneda, on teisi stardivalmis autoga ootava juhi roll piisavalt oluline, et pidada teda kaastäideviijaks (vt nt J. Sootak. Täideviimine ja osavõtt. Tallinn
2. lk 59, näide K. 15.). Praegusel juhul ei nähtu aga tuvastatud asjaoludest, et teoplaan oleks hõlmanud kiiret põgenemist ja T. Pendis oleks pidanud teisi oodates olema valmis autoga iga hetk minema söösta. Nii F.-R. Habichti kui T. Pendise ütluste kohaselt parkis T. Pendis auto X kohvikust eemale. Kumbki süüdistatavatest pole maininud seda, et T. Pendisele oleks antud ülesanne olla vajadusel valmis põgenema. Ka ei nähtu nende ütlustest, et T. Pendis oleks olnud autoga mingis erilises stardivalmiduses. Seega ei olnud nende plaani põhirõhk võimalusel kiiresti põgeneda ning T. Pendise roll ei olnud mitte põgenemisvõimaluse andmine, vaid lihtsalt F.-R. Habichti ja R. Laiva transport. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb tühistada T. Pendise

§ 200lg 2 p 7 järgi süüditunnistamise osas ning T.

Pendis tuleb tunnistada süüdi

§ 200lg 2 p 7 - § 22 lg 3 järgi.

16 16.

§ 22

lg 4 kohaselt mõistetakse osavõtjale karistus seaduse sama sätte järgi, mille järgi vastutab täideviija. Sama paragrahvi viienda lõike kohaselt kohus võib (kuid ei pea) osavõtjale mõistetavat karistust kergendada

§ 60sätestatud korras.

Seega ei pea teo kvalifitseerimine kaastäideviimise asemel kaasaitamisena tooma kaasa isiku karistuse kergendamist. Praegusel juhul peab ringkonnakohus siiski põhjendatud T. Pendise karistuse kergendamist. Maakohus on T. Pendisele mõistetud karistust põhjendades toonud välja järgmisi toimepandud kuritegu iseloomustavaid asjaolusid: „T. Pendise süü suuruse juures arvestab kohus, et ta pani teo toime kavatsetult. Kohus arvestab kannatanule tekitatud vigastuste ulatust ning iseloomu. Arvestades kannatanu läbielamisi ja vigastusi on tegemist tõsise kuriteoga. Kannatanu oli häirekeskuse kõnet kuulates selgelt šokis ning see on ka eluliselt usutav, kui maskides mehed tulevad hilisõhtusel ajal üksikusse, linnast eemal, metsa ääres asuvasse kohvikusse, kus kannatanu oli üksi.“ Selliselt on maakohus lähtunud T. Pendisele karistuse mõistmisel sisuliselt üksnes F.-R. Habichti tegevust iseloomustavatest asjaoludest. T. Pendise enda rolli ei ole kohus üldse arvesse võtnud, mida näitab ka see, et kohus on mõistnud F.-R. Habichtile ja T. Pendisele võrdsed karistused. Ringkonnakohtu hinnangul poleks selline teguviis põhjendatud isegi siis, kui pidada T. Pendist kaastäideviijaks. Kaastäideviimine tähendab küll seda, et iga kaastäideviija vastutab teo kui terviku eest, kuid see ei tähenda, et kõigi kaastäideviijate karistused peavad olema võrdsed. Kuna

§ 56

lg 1 esimese lause kohaselt on karistuse aluseks isiku süü, tuleb kaastäideviijatele mõistetavate karistuste puhul arvestada ka nende teopanuse iseloomu ja suurust (vt ka Riigikohtu 14. juuni 2006 otsus kriminaalasjas nr 3-1-143-06, p 9). Ringkonnakohus leiab, et süüteo vahetult toime pannud isikute toimetamine sündmuskohale ja sealt ära ei ole samaväärne röövimise vahetult toime pannud isikute tegevusega. Sellest tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaitsja taotluse tühistada maakohtu otsus T. Pendisele mõistetud karistuse osas ning mõista T. Pendisele

§ 200lg 2 alammäärale vastav karistus 3 aastat vangistust. Seda karistust vähendab ringkonnakohus Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, st 2 aastani. T. Pendisele mõistetud uue karistuse tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka talle

§ 65lg 1 järgi mõistetud liitkaristuse osas ning mõista uus liitkaristus.

Ringkonnakohus mõistab T. Pendisele

§ 65lg 1 alusel liitkaristuseks 2 aastat vangistust, lugedes Pärnu Maakohtu 16.

mai 2019 otsusega mõistetud liitkaristuse 8 kuud vangistust praeguse otsusega mõistetud karistusega kaetuks. Kohtukolleegium peab kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemist põhjendatuks, kuna praegune karistus on Pärnu Maakohtu 16. mai 2019 otsusega mõistetud karistusest oluliselt suurem. Kaitsja taotluse jätta T. Pendisele mõistetud liitkaristus

§ 73lg-le 4 täitmisele pööramata jätab ringkonnakohus rahuldamata. Esiteks juhib ringkonnakohus tähelepanu, et Kr

MS § 73 lg-le 4 kohaselt võib kohus juhul, kui uus kuritegu pandi toime tahtlikult, kohaldada uuesti liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga üksnes koos süüdlase allutamisele elektroonilisele valvele KrMS § 75 lõike 2 punktis 9 või 10 sätestatud korras. T. Pendise allutamist elektroonilisele valvele kaitsja taotlenud ei ole, tema elukoha sobivust 17 elektrooniliseks valveks ei ole kontrollitud ning T. Pendis ei ole andnud nõusolekut tema allutamiseks elektroonilisele valvele. Ringkonnakohus ei pea siiski põhjendatuks menetluse uuendamist nende asjaolude väljaselgitamiseks. Kohtukolleegium on seisukohal, et kuna praeguse ning eelmise kohtuotsuse esemeks olevad kuriteod on pandud toime lühikese ajavahemiku jooksul, ei ole põhjendatud

§ 65lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse täitmisele pööramata jätmine.

1. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus T. Pendise kaitsja apellatsiooni osaliselt ja tühistab KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 alusel T. Pendise röövimises süüdimõistmise ning selle eest mõistetud karistuse ja kohtuotsuste kogumis mõistetud liitkaristuse osas. Ringkonnakohus teeb KrMS § 340 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel uue otsuse, tunnistades T. Pendise süüdi grupis toime pandud röövimisele kaasaaitamises ning mõistes talle selle teo eest kergema karistuse. Samuti mõistab ringkonnakohus T. Pendisele kergema liitkaristuse.
2. T. Pendise kaitsja on esitanud taotluse T. Pendisele osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruse kindlaks määramiseks. Taotluse kohaselt oli õigusabi osutamise ajakulu 90 minutit ning sellest tulenevalt taotleb kaitsja, et tasu suuruseks määrataks 81 eurot, millele lisandub käibemaks 16, 2 eurot. Ringkonnakohus rahuldab taotluse osaliselt. Kaitsja apellatsioon on napp, selles esitatud seisukohad üldsõnalised ning kaitsja on esitanud apellatsioonis taotluse, mille eeldused ei olnud täidetud. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks 30 minutit ning sellele vastavaks tasuks 27 eurot, millele lisandub käibemaks 5,4 eurot. Kuna ringkonnakohus tühistab T. Pendisesse puutuvas osas maakohtu otsuse osaliselt, jääb õigusabikulu vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riigi kanda. Allkirjastatud digitaalselt 18