1-17-10162/404

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-10162 Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. märtsi 2020 määrus Ivailo Siimani tingimisi ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve kohaldamisega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Ivailo Siiman (isikukood 36803134243), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
3. märtsi 2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
4. Tartu Maakohtu 16.07.2018 otsusega karistati Ivailo Siimani KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 järgi 5 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati I. Siimani eelvangistuses viibitud aeg alates 19.05.2017 karistusaja hulka ja 5 aasta 6 kuu vangistuse kandmise alguseks loeti 19.05.
5. Karistuse kandmise aja lõpp 19.11.
7. Tartu Maakohtu 12.03.2020 määrusega jäeti I. Siiman tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. 2.
8. I. Siiman on mõistetud karistusajast poole, kuid mitte vähem kui 4 kuud ära kandnud. Samuti on ta andnud nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks. Maakohtule esitatud materjalidest ilmneb, et I. Siiman plaanib vabanemisjärgselt asuda elama aadressil XXX. Nimetatud aadressil asuv maja kuulub M.K. ule, kes on andnud nõusoleku, et I. Siiman asub sinna elama. Järelikult on kinnipeetaval olemas seaduslik alus kõnealusel aadressil elamiseks. Samal aadressil elavad isikud on andnud nõusoleku sellesse korterisse elektroonilise valveseadme paigaldamiseks. Tehnilise poole pealt (korteri üldine seisukord, elektrienergiaga varustatus, jne) vastab kõnealune korter elektroonilise valve seadme paigaldamise eeltingimustele. Seega on täidetud formaalsed eeldused süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks elektroonilise valve alla. 2.
9. I. Siiman kannab vangistust selle eest, et tema koos oma elukaaslase L.M. ga mitme aasta kestel omandas ja andis omakasu eesmärgil erinevatele isikutele edasi suures koguses narkootilist ainet marihuaanat. Samas ei nähtu maakohtule esitatud materjalist ja ka süüdimõistetu enda poolt kohtus väljendatust, et isik saaks täielikult aru nimetatud teo ohtlikkusest ja taunimisväärsusest. Tõsi, kohtuistungil väljendas I. Siiman toimepandu pärast kahetsust, kuid maakohtu hinnangul oli tema kahetsus tingitud eelkõige sellest, et kuriteo menetlemise ja kohaldatud karistuse tagajärjel jäi ta ilma oma perest ning hüvedest. Ise ta end diileriks ei pea. Samuti omab ta kanepi tarvitamise osas ohtlikult liberaalseid vaateid, kuna ei näe selle tarvitamises probleemi. Ta leiab, et pigem tarvitada kanepit kui ravimeid. I. Siimani sellised ennastõigustavad seisukohad ja vaated ei andnud maakohtule kindlust, et karistuse mõistmine on teda kuigivõrd mõjutanud – isik endiselt ei aktsepteeri ühiskonnas kehtivaid norme ja reegleid ega leia, et oleks midagi valesti teinud. Sellist kindlusetust süvendab I. Siimani käitumine karistuse kandmise ajal. Nimelt on ta ka kinnipidamisasutuses eiranud sealseid reegleid ning omandanud ja hoidnud enda juures tubakat, mis on vanglas keelatud. Teda on selle teo eest distsiplinaarkorras karistatud 2 ööpäeva pikkuse kartseriga, kuna vanglas ette nähtud üldisest suitsetamiskeelust tulenevalt on tegu raske rikkumisega. Rikkumise ja karistamise faktist problemaatilisemaks tuleb aga pidada seda, et ka seda tegu ei ole I. Siiman tunnistanud, vaid on leidnud, et teda karistati ebaõiglaselt. Kui algselt vihjas I. Siiman sellele, et ta lavastati süüdi ametnike poolt, siis kohtuistungil märkis ta, et distsiplinaarkaristus on määratud talle „tänu“ kambrikaaslasele. Seega taaskord ei näe I. Siiman vastutust endal, vaid süüdistab teisi. 2.
10. Maakohus leiab, et I. Siiman ei ole vangistuse jooksul piisavalt tegelenud ka kuriteoriskide maandamisega. Individuaalse täitmiskava kohaselt on talle ette nähtud osalemine sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening“, kuid kuna selle läbiviimise ajaks on määratud 2020 I kvartal, siis seda programmi ta läbinud veel ei ole. Individuaalse täitmiskavaga ette nähtud „Viha ja kriitika“ töövihiku on I. Siiman küll täitnud, kuid selle taasühiskonnastavat mõju isikule ei lugenud maakohus väga suureks. See ei toonud endaga kaasa I. Siimani suhtumiste muutumist. Süüdimõistetu leiab endiselt, et tema eluviis ja käitumine olid korrektsed, teda on valesti mõistetud ning alusetult süüdi tunnistatud. Lisaks koorus sealt välja, et üleüldse Eesti seadusandlus ja vanglasüsteem ärritab kinnipeetavat. Kõik eelnev viitab üheselt sellele, et karistuse kohaldamine ei ole seni I. Siimanile avaldanud soovitud eripreventiivset mõju. I. Siimanil ei ole motiveeritud kuritegelikust käitumisest loobuma, kuna ta ei näe, et ta oleks midagi valesti teinud. Tal on välja kujunenud kindlad antisotsiaalsed hoiakud ning järelikult oht, et ta jätkab kuritegude toimepanekut, on väga suur. 2.
11. I. Siimanil puudub vabanedes kindel töökoht. Arvestades tema vähest haridust ning töötegemise ja tööl käimise kogemuse puudumist, samuti kindlaid põhimõtteid sellest, millised tööd on romade kultuuris meestele lubatud ja millised mitte, siis ei ole usutav, et kinnipeetav suudaks tööjõuturul konkureerida ning saada endale äraelamist võimaldav töökoht. Äraelamiseks vajalike vahendite puudus aga tõstab kuritegude toimepanemise riski veelgi, kuna ka oma kuriteo pani I. Siiman toime omakasulisel eesmärgil elatusvahendite teenimiseks. Väidetavalt on lubanud I. Siimanit materiaalselt toetada tema tädi, kuid maakohus ei pea usutavaks, et see toetus on nii suur ja pikaaegne, et välistada süüdimõistetul materiaalsete vahendite kitsikust ning vajadust neid ebaseaduslikult hankida. 2.
12. Eelnevat kogumis hinnanud, samuti prokuröri seisukohta, asus maakohus seisukohale, et I. Siimani katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole praegusel ajal põhjendatud. Maakohtul puudus veendumus, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist, seda 2 vaatamata isegi asjaolule, et talle rakendataks elektroonilist valvet tema elukohas. Nagu prokurörgi märkis, toimuski narkootilise aine käitlemine süüdimõistetu elukohas ja seega ei pruugi elektrooniline valve I. Siimani puhul omada mingitki uute kuritegude toimepanemist ärahoidvat mõju. Karistusest on ära kantud veel liiga lühike osa, et saaks rääkida karistuse positiivsest mõjust. Määruskaebus
13. Tartu Maakohtu 12.03.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu I. Siiman, kes palub tühistada maakohtu määruse ja saata asi maakohtule uueks ümbervaatamiseks. Määruskaebuses leitakse kokkuvõtlikult järgmist. 3.
14. Maakohus on olnud määruses pinnapealne ja vastuoluline ning kõiki asjaolusid ei ole arvestatud kogumis objektiivselt. Maakohus ei ole pidanud võimalikuks, et I. Siiman suudaks elatuda seaduslikest vahenditest. Paljudel inimestel puudub eriala, kuid nad käivad ikka tööl. I. Siiman on välja toonud, et ta ei ole keeldunud vanglas majandustöödel osalemisest, vaid on keeldunud inimväärikust alandavast tööst. Vabanedes lubab süüdimõistetu otsida endale töö ning vangla iseloomustuses on kirjas, et süüdimõistetu on varem olnud autoremondi lukksepp ja tööotsijana kirjas. Süüdimõistetu ei ole rahul, et maakohus ei hinnanud vääriliselt tema sotsiaalprogrammis osalemist. Hariduse omandamine hakkab alles sügisel. 3.
15. Süüdimõistetu leiab, et maakohus on väärtalt tõlgendanud tema seisukohta, et ta on teo toime pannud ning oma vitsad saanud. Maakohtu rõhuasetus selles käsitluses on vale. I. Siiman selgitab kuriteo toimepanemise asjaolusid. Süüdimõistetu kahetses teo toimepanemist juba vahi alla võtmisest, vangistuses aga on teatud mõttes piinamine, kuna ta on oma tobedast teost aru saanud. Süüdimõistetu toob välja, et teda ei ole varem karistatud narkootikumide pärast ning ta ei ole varem vabanenud elektroonilise valve alla. Süüdimõistetule tundub uskumatu maakohtu seisukoht seoses süüdimõistetu poolt kanepi tarvitamisega, sest kogu Euroopa liigub kanepi (looduliku) legaliseerimise suunas ning selle kasutamine ravi eesmärgil ei ole tabu. I. Siiman leiab, et tema on justkui see loll, kes selles eest istuma peab. Süüdimõistetu annab ülevaate ka talle määratud distsiplinaarkaristuse osas. Kinnipeetavatel on õigus õiglasele kohtumenetlusele ning vangla on pidanud võimalikuks süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist. I. Siiman soovib võimalust ennast tõestada ja vabaneda elektroonilise valve alla. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
17. Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ja süüdimõistetu ennetähtaegseks vangistusest vabastamiseks, sest määruskaebuses ei ole välja toodud asjaolusid, mis annaksid aluse maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale asumiseks. Samuti juhib ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et maakohtu määruse põhistustega mittenõustumine ei ole käsitletav põhistuste puudumisena või saaks tulenevalt sellest asuda seisukohale, et maakohus on toonud üksnes formaalseid põhjendusi. Maakohus on lähtunud konkreetsest süüdimõistetust ning sidunud vabastamata jätmist just konkreetse isikuga ning seadusest tulenevate alustega. Analüüsitud on nii vabastamise formaalseid kui ka materiaalseid eeldusi. Tutvudes maakohtu määrusega ei ole võimalik asuda seisukohale, et maakohtu järeldused oleksid kallutatud, sisaldaksid vastuolusid või ei oleks objektiivsed. Süüdimõistetu määruskaebus koosneb suuresti pahameelest, et kohus ei mõtle temaga ühte moodi. Kohus ei saa oma arvamuses tugineda üksnes subjektiivsetele seisukohtadele, vaid peab oma arvamuse rajama KarS § 76 lg-st 4 tulenevatele asjaoludele, lähtudes I. Siimanit iseloomustavatest faktilistest asjaoludest. 3
18. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Ringkonnakohtu hinnangul üritatakse läbivalt määruskaebuses väita, et maakohus ei ole objektiivne, on arvestanud lubamatuid asjaolusid ning pööranud süüdimõistetut negatiivsetel kinnitavatele asjaoludele liigset tähelepanu. Kohus käesolevalt kaalutlusviga ei tuvastanud. See, et kaebuses ei nõustuta maakohtu põhistustega, ei tähenda, et tulenevalt sellest saaks asuda seisukohale, et oleks tehtud kaalutlusviga. Samuti ei saa maakohtule ette heita positiivsete asjaoludega mittearvestamist. See, et maakohus ei teinud asjaoludest süüdimõistetu jaoks soovitud järeldusi, ei tähenda, et neid asjaolusid ei oleks arvestatud.
19. Maakohus on arvestanud KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolusid. Maakohus on arvestanud nii süüdimõisutetut positiivselt iseloomustavaid asjaolusid kui ka negatiivseid asjaolusid. Väär on süüdimõistetu seisukoht justkui teda negatiivselt iseloomustavaid asjaolusid ei tohi arvestada, ning kohtu ainus eesmärk on süüdimõistetut negatiivses valguses näidata. Emotsionaalsed väljendused arvestamisele ei kuulu. Väiteks, et süüdimõistetu ei suuda vabaduses seaduslikest vahenditest elatuda, on alust andnud süüdimõistetu ise. Arvestades süüdimõistetu suhtes esinevaid asjaolusid – puudulik haridus, eriala puudumine, ametliku töötamise kogemuse puudumine ning elatumine kuriteost saadud vahendite arvel – on võimalik järeldada, et süüdimõistetu vabaduses legaalsetest vahenditest elatumine on raskendatud. Ka määruskaebusest nähtub, et süüdimõistetu on töö suhtes valiv. Ei ole eluliselt usutav, et vanglas pakutakse inimväärikust alandavat tööd. Lisaks tuleb arvestada, et tegemist on vanglaga – piiratud alal karistusasutusega – kus süüdimõistetu soove arvestatakse siis, kui selleks on võimalus. See tuleneb ka otseselt seadusest. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt vanglateenistus kindlustab võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Süüdimõistetu lubadused vabaduses tööd otsida, arvestades süüdimõistetu varasemat elukäiku, ei ole kohtu hinnangul veenvad. Isegi vaatamata sellele, et vangla iseloomustusest tuleneb, et I. Siiman väidab, et on töötanud garaažis, parandanud autosid. Ka ei leia ringkonnakohus, et maakohus poleks asjakohaselt või põhjalikult hinnanud süüdimõistetule individuaalses täitmiskavas ettenähtu läbimist. Süüdimõistetu määruskaebuski näitab, et individuaalse täitmiskava läbimine on pooleli ning sotsiaalprogrammi läbimine on süüdimõistetu jaoks vajalik. Vangla iseloomustusest tuleneb, et läbida on süüdimõistetul sotsiaalprogramm Eluviisitreening, mis arvestades süüdimõistetu suhtumist on vajalik. Süüdimõistetu mõtteavaldused seoses kanepi legaliseerimise vajadusega jätab kohus tähelepanuta. Käesoleval ajal on Eesti Vabariigis, mille seaduste täitmine on kohustuslik, 4 kanepi tarvitamine ilma arsti ettekirjutuseta keelatud ning karistatav. Kohtule ei nähtu, et süüdimõistetul oleks sellekohane arstipoolne lubav ettekirjutus väljastatud. Vangistus ei ole piinamine. See on karistus toimepandud teo eest, millega tuleb arvestada, kui paned toime kuriteo. Kuriteo osas õigustused ei ole asjakohased, kuna sellekohased seisukohad tuli esitada kohtumenetluses. Käesoleval ajal kannab I. Siiman karistust jõustunud kohtuotsuse alusel, mis on täitmiseks kohustuslik. Lisaks kui süüdimõistetu ei nõustunud talle määratud distsiplinaarkaristusega, oleks see tulnud vastavalt seaduses sätestatud korrale vaidlustada. Kohtud arvestavad ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamisel vangla välja toodud faktilisi asjaolusid, kuid ei ole seotud subjektiivse seisukohaga, kas süüdimõistetu vabastada või mitte. Seega maakohus ei ole alusetult keeldunud süüdimõistetu vabastamisest, vaid on analüüsides KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolusid kogumis, leidnud, et süüdimõistetu vabastamine ei ole põhjendatud. Käesoleval ajal ei ole võimalik asuda seisukohale, et süüdimõistetule ei oleks tagatud õiglane kohtumenetlus. Ringkonnakohtul sarnaselt maakohtuga puudub veendumus, et süüdimõistetu suhtes oleks uue kuriteo risk maandatud minimaalseni või et I. Siimani puhul saaks maandada uue kuriteo toimepanemise riski käesoleval ajal kriminaalhoolduse ja elektroonilise valvega. Ennetähtaegne vabastamine, sh elektroonilise valvega, oleks põhjendatud isikute suhtes, kes on näidanud oma käitumisega vangistuses, et nad on aru saanud mõistetud karistusest ning on võimelised oma käitumist muutma. I. Siimani suhtes kohtu hinnangul seda järeldada ei saa. Süüdimõistetu taotleb asja tagasisaatmist maakohtule uueks arutamiseks. Nimetatud asjaolusid käesolevalt ei esine.
20. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu
21. märtsi 2020 määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Mati Kartau Aarne Sarjas 5