← Eesti

2-18-16023/61

Obsah (10)§ 230§ 410§ 422§ 4§ 328§ 232§ 173§ 162§ 174§ 434

2-18-16023 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Ifret Mamedguseinov Otsuse tegemise aeg ja koht Rakvere, 11. märts 2020 kell 16.30 Tsiviilasja number 2-18-16023 Tsiviilasi M T

§ 230

lg 4 alusel esitama kohtule tõendeid oma sissetulekute, varade ja kohustuste kohta

§ 230

lg 5 alusel kohtu poolt vastavate päringute tegemise hoiatusel, siis pärast asja kohtuistungil arutamist tegi kohus päringud kostja varalise seisundi väljaselgitamiseks. Pärast päringutele vastuste saamist võimaldas kohus pooltel esitada päringuvastustega seoses tekkinud võimalikud täiendavad seisukohad.

  2. märtsil 2020 esitatud täiendavas seisukohas kostja teatas, et kohtumenetluse käigus väitsid hagejad, et kostja on xxxx. OÜ juhatuse liige ja saab selle eest tasu. Kostja esitas xxxx OÜ
  3. ja
  4. majandusaasta aruanded, milledega soovib tõendada, et äriühing ei tasu kostjale tasu juhatuse liikme kohustuste täitmise eest. Kostja jätkuvalt väidab, et tema tuluks on 540 eurot kuus ja selle tulu teenib kostja juhuslike tööde tegemise tasuna, mille kasutab kostja oma lapse J Ta, hagejate ning enda ülalpidamiseks võrdsetes osades ehk ühetaoliselt. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  5. Kohus tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega hagile ja poolte seisukohtadega, kuulanud ära hagejate esindaja seletused kohtuistungil ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leidis, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, kuid mitte hagejate poolt nõutud ulatuses.
  6. Kostja ega tema lepinguline esindaja kohtuistungile ei ilmunud. Menetlusosalise kohtuistungilt puudumise tagajärjed on toodud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) 44 peatükis.

§ 410

alusel, kui kostja ei ilmu kohtuistungile, muu hulgas eelistungile, teeb kohus kohale ilmunud hageja taotlusel kas tagaseljaotsuse, lahendab asja sisuliselt või lükkab asja arutamise edasi. Kuna

§ 422

lg 1 sätestatud mõjuvat põhjust istungile ilmumata jäämiseks kostjal ei ole, arvestades, et kostja on menetluses taotlenud asja kirjalikus menetluses lahendamist, siis kohus peab vajalikuks asja sisuliselt arutada ka ilma kostja istungil ärakuulamata. Tsiviilasja raames kogutud dokumentaalsed tõendid ja kosja vastused hagile võimaldavad lahendada asja ilma kostja kohalolekuta sisuliselt. 29. Eelmises punktis väljendatule lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et kostja oli pool, kes ei olnud nõus Viru Maakohtu 24.01.2019 kohtuotsusega ja esitas 25.02.2019 apellatsioonkaebuse, milles muu hulgas heitis maakohtule ette, et kohus ei täitnud

§ 4

lg 4 sätestatud vaidluses kompromissi saavutamise kohustust (vt viidatud menetlusdokumendi punktid 23, 24, I kd, t.lk. 77). Sellest, samuti Tartu Ringkonnakohtu 18.06.2019 kohtuotsuse põhjenduste punktist 14 tulenevalt (I kd, t.lk. 112 pöördel) määraski kohus asjas kohtuistungi. Kostja ega tema esindaja ei pidanud vajalikuks esindajaga eelnevalt kooskõlastatult määratud istungile ilmuda. Seega kostja ja tema lepingulise esindaja tegelik käitumine menetluses on kardinaalselt erineb kostja väidetavast vaidluse kompromissiga lõpetamise soovist. Lisaks välistab tsiviilasjas kompromissi saavutamist ka pärast 07.02.2020 esitatud kostja kompromissiettepanekud, kus ta varasema õigeksvõtu, s.o 135 eurot kummagi hageja kohta kuus (I kd, t.lk. 131-135) elatise maksmise asemel pakub kompromissina elatise maksmist vaid 125 eurot kummalegi hagejale kuus (I kd, t.lk. 165-166, II kd, t.lk. 10, 11). 5

(9)2-18-16023
  1. Perekonnaseaduse (PKS) § 82 kohaselt vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad laste põlvnemisest, mis on kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras. Eesti perekonnaseisuasutuses registreeritud sünni tõendite koopiate kohaselt hagejate M T’i ja A T’i vanemateks on P T (kostja) ja K Ta ((I kd, t.lk. 8, 10). Hagiavalduse kohaselt hagejate vanemate suhted lõppesid 2018.a juunikuus ja sellest ajast alates hagejad elavad oma ema juures. Kostjal ei ole vaidlust selle üle, et hagejad elavad oma ema juures ja et nad on ema ülalpidamisel.
  2. Hagejate nõudeks on elatise väljamõistmine. Kostja vaidleb hagile vastu põhjusel, et ta ei ole võimeline hagejate ülalpidamiseks seadusega ettenähtud minimaalmääras elatist maksma. PKS § 96 esimese lause kohaselt ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (edaspidi ülalpidamiskohustuslased). PKS § 116 lg 2 järgi on vanemal õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Kuna hagejad põlvnevad kostjast, siis on hagejatel õigus nõuda kostjalt elatise väljamõistmist.
  3. PKS § 97 p 1 tulenevalt ülalpidamist on õigustatud saama alaealine laps. PKS § 101 lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määruse nr 189 (Töötasu alammäära kehtestamine) § 1 kohaselt töötasu alammääraks on alates
  4. jaanuarist 2018.a 500 eurot kuus, millest pool moodustab 250 eurot. Vabariigi Valitsuse 13.12.2018 määruse nr 117 § 1 kohaselt töötasu alammääraks on alates
  5. jaanuarist 2019.a 540 eurot kuus, millest pool moodustab 270 eurot. Vabariigi Valitsuse 09.12.2019 määruse nr 115 § 1 kohaselt töötasu alammääraks on alates
  6. jaanuarist 2020.a 584 eurot kuus, millest pool moodustab 292 eurot.
  7. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07 p 13 ja 3-2-1-33-11 p 19). Üldjuhul peab vanem andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05 tehtud otsuse punktis 20 leidnud, et perekonnaseadusega sätestatud minimaalne elatis on lapse minimaalsete vajaduste osas ligilähedane tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus.
  8. PKS § 101 lg 1 toodud miinimummääras elatise nõudmisel ei pea hagejad oma vajaduste suurust tõendama. Seega käesoleva vaidluse lahendamisel analüüsib kohus, kas kostja kui kohustatud isiku varaline seisund võimaldab maksta kahe hageja ülalpidamiseks elatist seaduses sätestatud miinimumulatuses ning kas esinevad alused elatise määra vähendamiseks.
  9. Hagiavalduse kohaselt kostja maksis 2018.a juuli ja augusti kuudes hagejate ülalpidamiseks elatist summas 500 eurot kuus ja 2018.a septembrikuus 400 eurot. Kohtuistungil on hagejate seaduslik esindaja kinnitanud, et pärast 06.11.2019 on kostja igakuiselt tasunud elatist hagejate ülalpidamiseks summades 260 kuni 270 eurot, s.h viimati jaanuaris 2020 summas 280 eurot. Hagejad leiavad, et kostja ei täida nende ülalpidamiskohustust nõutaval viisil. Kostja vastuse juurde lisatud maksekorralduste kohaselt on kostja üle kandnud hagejate seadusliku esindaja K Ta arvelduskontole selgitusega „P T alimendid“ 17.12.1998 245 eurot, 18.04.2019 270 eurot, 15.05.2019 270 eurot, 14.06.2019 270 eurot, 15.07.2019 270 eurot, 15.08.2019 270 eurot, 27.09.2019 195 eurot ja 15.10.2019 270 eurot (I kd, t.lk. 6
(9)2-18-16023 137, 140-146). Lisaks P E on üle kandnud sama selgitusega K T 15.02.2019 250 eurot ja 18.03.2019 270 eurot (I kd, t.lk. 138-139).
  1. 19.11.2018 esitatud vastuses on kostja väitnud, et tema sissetulekuks on töövõimetuspension 252.19 eurot (I kd, t.lk. 38-40), millest ei ole tal võimalik maksta elatist seadusega sätestatud minimaalmääras. Kostja vastuse juurde lisatud Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 03.11.2016 otsuse nr 1403123 kohaselt üldhaigestumise tõttu esines kostjal keskmisele puude raskusastmele vastav muu funktsiooni (süda) suur kõrvalekalle, millest tingituna oli kostja kuni 30.09.2018 osaliselt töövõimetu, töövõime kaotusega 70% (I kd, t. lk. 43-47). Edasises menetluses ei ole kostja enam töövõimetusele tuginenud.
  2. Vaidluse olemuse ja tsiviilasjas esineva avaliku huvi tõttu tegi kohus

§ 230lg 5 alusel päringud kostja varalise seisundi väljaselgitamiseks.

Kinnistusraamatu elektroonilise väljavõtte kohaselt ei ole kostja nimele kinnisasju registreeritud (I kd, t.lk. 172). Töötamise registri elektroonilisest andmebaasist saadud informatsiooni kohaselt ei ole kostjat töötamise registrisse kui registreeritud töötajat kantud (I kd, t.lk. 174). Eesti Töötukassa 15.02.2020 vastuse kohaselt kostja on 23.10.2018 ja 17.01.2018 esitanud taotlused töövõime hindamise ja töövõimetustoetuse määramiseks. 15.11.2018 ja 12.02.2019 otsustega on tuvastatud, et isiku töövõime ei ole vähenenud ja töövõimetustoetust ei ole määratud (I kd, t.lk. 199). Maanteeameti liiklusregistris kostja nimele sõidukeid registreeritud ei ole (I kd, t.lk. 175). Sotsiaalkindlustusameti 13.02.2020 vastuse kohaselt ei ole kostjale perioodil 25.10.2018 kuni vastuse esitamise ajani pensioni või toetusi makstud (I kd, t.lk. 188). Maksu- ja Tolliameti 14.02.2020 vastuse kohaselt ei ole kostjale perioodil 01.10.2018 kuni 31.01.2020 väljamakseid tehtud (I kd, t.lk. 191). AS-i Swedbank 14.02.2020 vastuse kohaselt omab kostja arvelduskontot nr xxxx, mille jääk on 0.32 eurot, konto on blokeeritud ja kontolt ei ole tehtud küsitud perioodil (alates 25.10.2018) toiminguid (I kd, t.lk. 194). Kostja on juhatuse liige OÜ-s xxxx (I kd, t.lk.60).

  1. Kostja vaidleb hagile vastu põhjendustel, et saab mitteametlikult töötades töötasu vaid 540 eurot, milles peab ülal pidama ennast, kostja kolmandat last J Ta’t ja hagejaid. Väiksema tulu teenimist on kostja põhjendanud temal oleva põhihariduse ja tööturul konkureerimiseks vajaliku kvalifikatsiooni puudumisega (I kd, t.lk 31). Rahvastikuregistri elektroonilisest andmevaasist saadud informatsiooni kohaselt kostja on omandanud kutsekeskhariduse või kutseõppe keskhariduse baasil (I kd, t.lk. 31). Seega ei vasta kostja väited hariduse puudumise ja selle tõttu töökoha leidmise võimatuse kohta tõele.
  2. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi lg 2 alusel vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kuna kostjal on lisaks hagejatele ka kolmanda lapse ülalpidamiskohustus, siis seda asjaolu loeb kohus mõjuvaks põhjuseks elatise määra vähendamiseks, kuid mitte kostja poolt nõutud ulatuseni. 7

(9)2-18-16023 40. Tartu Ringkonnakohus on 18.06.2019 otsuse punktis 10 leidnud, et Sotsiaalkindlustusameti 09.04.2019 vaideotsuse nr 8-3/6170-2 ja Sotsiaalkaitseministri määruse „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ § 6 lg 3 tulenevalt võib kostjal esineda tervisest tulenev piirang töö otsingutel ja töö tegemisel (I kd, t.lk. 117). Samas käesolevas menetluses ei ole maakohtul võimalik kostjal töö otsingute ja töö tegemise piirangute esinemist hinnata, sest kostja ei ole ennast töötuna arvele võtnud või arvele võtmisest keeldumist tõendanud. Selle tegemisel oleks kostja saanud ka esitada Eesti Töötukassa tõendit töö otsingutel ja töö tegemisel piirangute esinemise kohta. Kostja ise väidab, et töötab mitteametlikult. Seejuures ei ole kostja nimetanud, millist tööd ta mitteametlikult teeb ning kuidas kostja tervis Sotsiaalkindlustusameti 09.04.2019 vaideotsuses nr 8-3/6170-2 toodule vaatamata (I kd, t.lk. 105-108) võimaldab kostjal töötada ja alammääras töötasu teenida.

§ 328

lg 1 kohaselt menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed. Kohtul ei ole võimalik kostja väidatu järgi lugeda kostja sissetulekuks tema väidetud töötasu alammäära, põhjusel, et hagejad ei ole sellega nõus ja väidavad, et kostja tegelikult teenib raha vähemalt 1 000 eurot ulatuses kuus. Olukorras, kus kostja seadusega kehtestatud korras ennast töötuna ei registreeri, ei ole oluliselt usutavad kostja väited tema sissetulekute kohta.

§ 232

lg 1 alusel kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Kostja ei ole suutnud maakohut veenda, et tema sissetulek on tema poolt nimetatud 540 eurot. Kostja oleks saanud sellist veendumist kohtul tekitada kas või kohtuistungile ilmudes ja kohtu küsimustele vastates. Kuna seda ei olnud võimalik teha, leiab kohus, et menetluses ei ole tõendanud, et kostja saab sissetuleku summas 540 eurot.

  1. Kostja on hagi summas 135 eurot kuus õigeks võtnud. Eeltoodud põhjendustel peab kohus põhjendatuks hagi rahuldada summas 170 eurot kuus kummagi hageja ülalpidamiseks. Hagi selles ulatuses rahuldamisel peab kostja leidma rahalisi vahendeid enda, hagejate ja kostja kolmanda lapse ülalpidamiseks igakuiselt summas 680 eurot (170 x 4). Hagi sellises ulatuses rahuldamisel lähtub kohus ka sellest, et hagejate esindaja selgituste kohaselt vähemalt sellises summas maksab kostja elatist oma kolmanda lapse J Ta ülalpidamiseks.
  2. Menetluse kestel kostja on tasunud hagejate ülalpidamiseks elatist, mis tuleb arvestada kohtuotsuse täitmisel. Kohtul ei ole võimalik seda otsuse tegemisel arvestada põhjusel, et täpset summat, mida kostja on tasunud ei suutnud hagejate esindaja nimetada. Menetluskulud 43.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

44.

§ 174

lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 2 kohaselt ei võeta riigilõivu mh ka elatise nõudmise hagi läbivaatamise eest. Et hagejatel on tekkinud menetluskulud, ei ole kohtule teada. Kostja on palunud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kuna hagi rahuldatakse, siis tulevikus menetluskulude üle vaidluse tekkimise vältimiseks jätab kohus kõik menetluskulud kostja kanda. 8

(9)2-18-16023 45. Kohtuotsus on tehtud ülaltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel

§ 434, § 436, § 438, § 442, § 453 lg 1, lg 2, § 632 lg 1 sätete kohaselt. /digitaalselt allkirjastatud/ Ifret Mamedguseinov Kohtunik 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.