← Eesti

2-18-19295/30

Obsah (6)§ 134§ 135§ 116§ 118§ 120§ 152

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-18-19295 Määruse kuupäev Tartu, 29. aprill 2020. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Kalev Saare Kohtuasi S.D-lt hoold

) § 134). Maakohus luges ema, isa ja lapse puudutatud isikuteks ning teavitas menetlusest Tallinna Linnavalitsust Põhja-Tallinna Valituse kaudu (kohalik omavalitsus).

  1. Kohalik omavalitsus ja lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja toetasid isalt hooldusõiguse täielikku äravõtmist.
  2. Maakohus korraldas ärakuulamise ning selgitas, et ei suutnud ärakuulamiseks isale menetlusdokumente kätte toimetada. Ema esitas kohtule talle adresseeritud isa kirja, kus on märgitud isa e-posti aadress. Kirjast nähtub, et isa on teadlik tema suhtes alustatud menetlusest. Ema edastas kohtule ka telefoni numbri, mida isa kasutas.
  3. Harju Maakohus jättis
  4. märtsi
  5. a määrusega asja isa hooldusõiguse äravõtmiseks lapse suhtes läbi vaatamata. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste enda kanda, v.a lapse esindamisega seotud riigi õigusabi kulud, mis jäävad riigi kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb avaldus jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 8 alusel koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 läbi vaatamata, sest ema ei esitanud kohtu nõudest hoolimata andmeid, mis võimaldaksid lapse isale menetlusdokumente kätte toimetada, ning kohus ei ole vaatamata mõistlikele pingutustele suutnud ka ise neid andmeid leida. Maakohus tegi omalt poolt mõistlikud pingutused, et leida isa kontaktandmeid. Ema näidatud e-posti aadressilt ja telefoninumbrilt ei õnnestunud isaga ühendust saada. Isa e-posti aadressile edastatud kohtudokumente ei saanud lugeda kätte toimetatuks TsMS § 3141 alusel, sest selle sätte kohaldamise eeldused ei ole täidetud (isa ei ole avaldanud kohtule adresseeritud avalduses oma kontaktandmeid). Samuti ei saa kohtudokumente kätte toimetada Ametlike Teadaannete kaudu, kuna isal ei ole Eestis kehtivat elukohta. Kohtute infosüsteemi andmetel on isa kriminaalasja tõttu tagaotsitav. Eeltoodu tõttu ei saa isa TsMS § 558 lg 1 kohaselt isiklikult ära kuulata ning kohus ei saa asja sisuliselt lahendada. Isa ära kuulamata jätmise aluseid TsMS § 558 lg-te 2 ja 3 tähenduses ei esine. Isa ära kuulamata jätmist ei õigusta ema soov varjata lapse eest tema bioloogilist isa ja saavutada hooldusõiguse äravõtmise ning lapsendamise abil olukord, kus lapse isana kantakse sünniakti ema abikaasa. Lapse huvid ei ole ohus, kui isalt hooldusõigust ära ei võeta. Emal on ainuhooldusõigus ja ta saab teha last puudutavaid otsuseid (sh otsustada lapse kolimise üle) isa nõusolekuta. Lapse huve ei ohusta ka asjaolu, et last tegelikult kasvatav abikaasa ei saa last lapsendada.
  6. Ema palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja uue määrusega avaldus rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
  7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 2

(7)2-18-19295
  1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  2. jaanuari
  3. a määrusega ema määruskaebuse läbi vaatamata. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse menetlemise kulud ema kanda, v.a lapse esindamisega seotud riigi õigusabi kulud, mis jäävad riigi kanda. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt käsitas maakohus õigesti menetlust alustades ema avaldust teatena hooletusse jäetud lapsest

§ 134

lg 2 tähenduses, mitte hagita menetluse avaldusena, ning alustas sellest tulenevalt õigesti kohtuasjas menetluse omal algatusel, mitte ema avalduse alusel (maakohus luges õigesti ema puudutatud isikuks). Vanemalt vanema õiguste äravõtmine on hagita menetluses lahendatav hagita perekonnaasi (TsMS § 475 lg 1 p 8 ja § 550 lg 1 p 2) ja hagita menetluse alustab kohus TsMS § 476 lg-te 1 ja 2 järgi omal algatusel või huvitatud isiku või asutuse avalduse alusel, kui seaduses ei ole sätestatud, et kohus algatab hagita menetluse üksnes avalduse alusel.

§-dest 134 ja 135 ei tulene, et kohus saaks sellise menetluse alustada üksnes avalduse alusel. Isik, kellel on andmeid ohustatud lapse kohta, peab

§ 134

lg 2 järgi lapse heaolu ohustamisest teatama lapse elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele või kohtule. Kohtule teatamise korral saab kohus alustada lapse heaolu ähvardava ohu kõrvaldamiseks hagita menetluse omal algatusel, samas kui lapse elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele teatamise korral otsustab viimane, kas on vaja esitada kohtule avaldus lapse heaolu ähvardava ohu kõrvaldamiseks vajalike abinõude rakendamiseks. Seega saab kohus algatada lapse heaolu ohustamise korral hagita menetluse kas omal algatusel või valla- või linnavalitsuse avalduse alusel, kuid mitte teise vanema avalduse alusel. Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 664 lg 2 alusel läbi vaatamata, sest maakohus võttis menetlusse määruskaebuse määruse peale, mida ema ei saa määruskaebusega vaidlustada. Ema esitas määruskaebuse määruse peale, millega maakohus jättis isa suhtes hooldusõiguse äravõtmiseks kohtu omal algatusel alustatud kohtuasja läbi vaatamata (lõpetas kohtu algatusel alustatud hagita menetluse). Kui kohtu algatusel lapse heaolu ähvardava ohu kõrvaldamiseks (vanemalt hooldusõiguse äravõtmiseks) alustatud hagita menetluses selgub, et lapse heaolu ei ole ohustatud ja lapse heaolu ähvardava ohu kõrvaldamiseks ei ole vaja abinõusid rakendada, võib kohus lõpetada edasiste menetlustoimingute tegemise ega pea lahendama kohtuasja sisuliselt. Kohtupraktikas ega õigusalases kirjanduses ei ole ühtset arusaama selle kohta, kas sellisel juhul peab kohus hagita menetluse lõpetama määrusega või piisab sellest, kui kohus jätab edaspidi menetlustoimingud tegemata ja abinõu kohaldamata. Samas on leitud, et ka määruse tegemise korral on tegemist korraldusliku määrusega, mille peale ei saa määruskaebust esitada. Hoolimata sellest, kas kohus lõpetab sellise hagita asja menetluse määrusega või muul moel, ei ole teisel vanemal õigust esitada maakohtu määruse või tegevuse peale kaebust, sest seaduses ei ole sellist kaebeõigust vanemale selgelt ette nähtud. Samuti ei kitsenda see kuidagi teise vanema õigusi TsMS § 660 lg 3 tähenduses. Seda eriti olukorras, kus kaebuse esitanud vanemal on lapse ainuhooldusõigus. Maakohtu resolutsioon on mõistetav selliselt, et maakohus tegi korraldava määruse selle kohta, et ta ei jätka enam enda algatatud hagita asja menetlemist ega tee asjas sisulist lahendit (lõpetab menetluse). Kuna määruskaebus jääb läbi vaatamata (emal ei ole maakohtu määruse peale õigust kaebust esitada), ei ole vaja kontrollida määruskaebuses esitatud väidete alusel maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Ema palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule või uue määrusega avaldus rahuldada või alternatiivselt tühistada maakohtu määrus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. 3

(7)2-18-19295 Ringkonnakohus leidis valesti, et emal ei olnud õigust esitada määruskaebust maakohtu määruse peale, sest sellist kaebeõigust ei ole teisele vanemale ette nähtud ning see ei kitsenda kuidagi teise vanema õigusi. Ema avaldust ei saanud käsitada teatena lapse heaolu ohustamise kohta. Seadusest ei tulene, et teine lapsevanem ei saa nõuda kohtus hooldusõiguse äravõtmist või et selle avalduse esitamiseks peab lapse heaolu ilmtingimata ohus olema. Emal on õigus esitada määruskaebus, sest ta on TsMS § 198 lg 1 p 2 mõttes menetlusosaline.
  1. Kohalik omavalitsus toetas ema määruskaebust, jäädes menetluses esitatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et nii ringkonna- kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada ja saata asi samale maakohtule ema avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
  3. Määruskaebemenetluses tuleb vastata küsimusele, kas kohus saab algatada hagita menetluse ka vanema avalduse alusel teiselt vanemalt lapse hooldusõiguse äravõtmiseks, või saab kohus sellise menetluse algatada üksnes omal algatusel või valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. Samuti tuleb teha kindlaks, kas sellest tulenevalt on avalduse esitanud vanemal õigus vaidlustada määrust, millega hagita menetlus lõppeb.
  4. Kohtud leidsid, et nad ei saa algatada hagita menetlust vanemalt hooldusõiguse äravõtmiseks teise vanema avalduse alusel, ning lugesid seetõttu vanema avalduse

§ 134

lg 2 järgi teateks hooletusse jäetud lapsest, mis on kohtule ajendiks algatada menetlus omal algatusel. Kolleegium selle järeldusega ei nõustu.

  1. Kolleegium selgitab esmalt vaidlusaluse hagita perekonnaasja algatamise aluseid. Hagita menetluse algatamise alused sätestab TsMS §
  2. Viidatud sätte lg 1 järgi algatab hagita menetluse kohus omal algatusel või huvitatud isiku või asutuse avalduse alusel ja lg 2 järgi algatab kohus seadusega ettenähtud juhul hagita menetluse üksnes selleks õigustatud isiku või asutuse avalduse alusel. Seega on hagita menetluses isikul õigus pöörduda TsMS § 3 lg 1 järgi kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks, kuid erinevalt hagimenetlusest on lisaks antud kohtule õigus algatada avalikes huvides seaduses kindlaksmääratud juhtudel menetlus ka omal algatusel. Asja algatamiseks õigustatud isikute ringi täpsustatakse hagita menetluse erisätetes (TsMS 49.–
  3. ptk ja eriseaduste sätted). Osas hagita asjades on avaldust esitama õigustatud isikud ammendavalt loetletud, osas hagita asjades avaldust esitama õigustatud isikute ringi ei piirata.

§ 134

lg 2 järgi teatab lapse heaolu ohustamisest lapse elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele või kohtule riigiasutuse või omavalitsusasutuse ametnik, politseiametnik, tervishoiutöötaja, kohtunik, prokurör, notar, kohtutäitur, õpetaja või muu isik, kellel on andmeid ohustatud lapse kohta.

§ 134

lg 1 järgi rakendab kohus lapsele ohu ärahoidmiseks mh

§ 135

järgi vanema hooldusõiguse täielikku äravõtmist.

§ 135

lg 2 kohaselt võib kohus hooldusõiguse vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Viidatud sätetes ei ole seadusandaja avaldust esitama õigustatud isikute ringi piiranud. Nii on kõnealuste sätete järgi menetluse algatamise üheks ajendiks kohtule esitatud sellekohane informatsioon. Samas ei tulene nendest sätetest järeldust, et kohus ei saa algatada vaidlusalust menetlust ka huvitatud isiku avalduse alusel (vt TsMS § 476 lg 1). Kolleegiumi 4

(7)2-18-19295 hinnangul on hagita menetluses avaldust õigustatud esitama isik, kelle subjektiivseid õigusi järgnev menetlus otseselt mõjutab. 15. Järgmisena vastab kolleegium küsimusele, kas vanem saab olla vaidlusaluses hagita perekonnaasjas avaldust esitama õigustatud isikuks. Lapsevanema õigused ja kohustused lapse õiguste ja heaolu tagamiseks sätestavad mh lastekaitseseadus (LasteKS) ja

. LasteKS § 1 lg-s 2 märgitakse, et lapse õiguste ja heaolu tagamise põhimõtete ja lastekaitsemeetmete kohaldamisel eriseaduse alusel lähtutakse eriseaduses sätestatud nõuetest, järgides LasteKS 2. ptk-s sätestatut, ning eriseaduses reguleerimata juhtumi korral lähtutakse LasteKS-s sätestatust. LasteKS § 7 lg-te 1 ja 2 järgi on esmane vastutus lapse õiguste ja heaolu tagamise eest lapsevanemal või last kasvataval isikul, ning riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste ametiasutustel ja nende ametiisikutel ning avalik-õiguslikel ja eraõiguslikel juriidilistel isikutel on kohustus lapsevanemat või last kasvatavat isikut selles rollis toetada. Vanema hooldusõiguse põhimõtteid sätestava

§ 116

järgi on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti (lg 1), ning vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema hooldusõigus) (lg 2).

§ 118

lg-test 1 ja 2 tulenevalt teostavad vanemad lapse suhtes hooldusõigust ühiselt ning kui vanematel ei ole see võimalik, rakendab kohus lapse huvides asjakohaseid abinõusid.

§ 120

lg 1 järgi on hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja, ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ühine esindusõigus ning hooldusõiguslikud vanemad võivad kokku leppida ühise esindusõiguse teostamise korraldamises. Viidatud sätetest tuleneb, et esmane vastutus lapse õiguste ja heaolu tagamise eest on lapse vanematel ning vanemate õiguste ja kohustuste maht lapse õiguste ja heaolu tagamisel on võrdne. Seega on vanematel vastastikune ootus, et lapse õiguste ja heaolu kaitsmise eesmärgil täidavad oma õigusi ja kohustusi võrdselt mõlemad pooled. Kui üks vanem oma kohustusi lapse õiguste ja heaolu tagamisel nõuetekohaselt ei täida, on teisel vanemal õigus pöörduda kohtu poole lapse huvides vajalike abinõude rakendamiseks. Ka vanemalt hooldusõiguse täielik äravõtmine seostub selle vanema kohustuste rikkumisega lapse heaolu tagamisel (

§ 135lg 2).

Kolleegium leiab eeltoodut arvestades, et vanem on vaidlusaluses asjas avaldust esitama õigustatud isikuks.

  1. Ülaltoodut arvestades (käesoleva määruse p-d 14 ja 15) leidsid kohtud põhjendamatult, et kohus ei saa ema avalduse alusel isalt hooldusõiguse äravõtmiseks hagita menetlust algatada. Maakohus on vaidlusaluses asjas menetluse algatamise määruses märkinud, et kohus käsitab ema avaldust teatena võimalikust hooletusse jäetud lapsest ja algatab hagita menetluse kohtu algatusel, viidates seejuures Riigikohtu
  2. detsembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-132-11 tehtud määruse p-s 18 esitatud seisukohale. Kolleegium selgitab, et viidatud lahendist ei tulene järeldust, et hooldusõiguslik vanem kui lapse esindaja ei saaks esitada avaldust teiselt vanemalt hooldusõiguse äravõtmiseks ning et vanema selline avaldus tuleks lugeda teateks võimalikust hooletusse jäetud lapsest. Kõnealuses asjas anti hinnang olukorrale, kus avalduse vanemalt hooldusõiguse äravõtmiseks esitas last kasvatav isik, teatades, et temaga sõlmitud hooldusõiguse lepingu lõppedes võivad lapse huvid olla ohustatud. Riigikohus nõustus kohtutega, et avaldajal ei olnud kõnealuse avalduse esitamise õigust (lapse esindusõigus oli lapse emal), kuid selgitas, et eeltoodu ei olnud aluseks jätta avaldus läbi vaatamata, vaid kohtul tuli kaaluda, kas algatada asja menetlus omal algatusel.
  3. Ringkonnakohus jättis ema määruskaebuse maakohtu määruse peale läbi vaatamata, leides, et maakohus on võtnud ebaõigesti menetlusse määruskaebuse, mida emal ei olnud õigust esitada. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. 5

(7)2-18-19295 Esmalt on ringkonnakohtu eeltoodud järeldus ekslik seetõttu, et ringkonnakohus põhjendas ema kaebeõiguse puudumist argumendiga, et maakohus on lõpetanud kohtu omal algatusel alustatud hagita menetluse. Iseenesest põhjendatud on ringkonnakohtu järeldus, et seadusest tulenevalt ei ole menetlusosalisel kohtu omal algatusel alustatud hagita menetluses asja menetlust lõpetava määruse vaidlustamise õigust. Kolleegium on selgitanud, et kui kohus otsustab asja lahendada omal algatusel hagita menetluses, siis erinevalt hagi- või üksnes avalduse alusel toimuvast hagita menetlusest ei saa menetlusosalised sellise menetluse eset TsMS § 4 lg-te 2 ja 3 tähenduses käsutada (vt Riigikohtu
  1. oktoobri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-15, p 16). Praeguses asjas asus kolleegium seisukohale, et kohus saab hagita menetluse vanemalt hooldusõiguse äravõtmiseks algatada ka teise vanema avalduse alusel, mistõttu ei ole ringkonnakohtu eeltoodud põhjendused asjakohased. Samuti ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et ema kaebeõigus on välistatud ka põhjusel, et maakohtu määrusega ei ole ema õigusi TsMS § 660 lg 3 alusel kitsendatud. Hagita menetluses üldist kaebeõigust sätestava TsMS § 660 lg 3 esimese lause järgi võib maakohtu menetlust lõpetava määruse peale hagita menetluses esitada määruskaebuse isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Asjas tehtud maakohtu määrus on vaidlusaluse menetluse kohta tehtud lahend, millega see hagita menetlus lõpeb (vt menetlust lõpetava määruse mõiste kohta Riigikohtu
  3. oktoobri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p 10). Samuti mõjutab vaidlusaluse asja menetlus kolleegiumi põhjendustel otseselt ema õigusi (vt käesoleva määruse p 15 viimane lõik), mistõttu on asjas tehtav lahend ühtlasi TsMS § 660 lg 3 järgi ema õigusi kitsendav. Ülaltoodut silmas pidades oli emal õigus esitada TsMS § 660 lg 3 järgi ringkonnakohtule määruskaebus asjas tehtud maakohtu määruse peale. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult ema määruskaebuse läbi vaatamata.
  5. Eespool esitatud põhjustel tuleb alama astme kohtute lahendid tühistada ning asi tuleb saata samale maakohtule ema avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Kolleegium märgib vanema hooldusõiguse äravõtmise asjade kohta lisaks järgmist. Maakohus on vaidlusaluses asjas tehtud määruses õigesti märkinud, et kuivõrd menetlus puudutab isa õigusi lapse suhtes ning otsustatakse temalt hooldusõiguse äravõtmise üle, siis on kohtul kohustus isa isiklikult ära kuulata (vt TsMS § 558 lg 1). Maakohus leidis ka, et isa ära kuulamata jätmise aluseid TsMS § 558 lg-te 2 ja 3 tähenduses ei esine. Riigikohus on selgitanud hooldusõiguse äravõtmise asjas vanemate ärakuulamist TsMS § 558 järgi, märkides, et viidatud sättest tulenevalt peab kohus vanema temalt hooldusõiguse äravõtmise või tema hooldusõiguse peatamise otsustamisel üldjuhul isiklikult ära kuulama (vt Riigikohtu
  6. novembri
  7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 21). TsMS §-st 558 ei tulene järeldust, et vanema isikliku ärakuulamise võimatuse korral on temalt hooldusõiguse äravõtmine igal juhul välistatud. Kolleegium märgib, et TsMS § 5 lg-s 3 ning § 477 lg-tes 5 ja 7 sätestatud hagita menetluse uurimispõhimõtet arvestades on kohtul hagita asjades asjaolude selgitamise ja tõendite kogumise kohustus, seega ei ole kohus seotud ainult ema avalduses väljatoodud asjaoludega. Maakohus järeldas ema avalduse alusel, et isa tuleb ära kuulata, sest sellest tekkiva viivitusega ei kaasne ilmselt ohtu lapse huvidele (TsMS § 558 lg 3). Selline maakohtu järeldus, mis rajaneb vaid ema avalduses märgitud asjaoludel, on eeltoodut arvestades ennatlik. Lapsendamisega seoses osutab kolleegium ka

§ 152lg-le 5. Viidatud sätte järgi ei ole vanema nõusolekut lapse lapsendamiseks vaja, kui ta on kestvalt võimetu avaldust esitama või kui tema 6

(7)2-18-19295 viibimiskoht on kestvalt teadmata või kui vanemalt on hooldusõigus

§ 135alusel täielikult ära võetud. 19. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine jääb Ts

MS § 173 lg 3 ja TsMS § 174 lg 6 alusel maakohtu otsustada. 20. Määruskaebuse rahuldamise kassatsioonikautsjon tagastada. tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel (allkirjastatud digitaalselt) Ants Kull, Henn Jõks, Kalev Saare 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.