Obsah (7)

§ 635§ 637§ 647§ 644§ 645§ 641§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Alan Biin Otsuse tegemise aeg ja koht 16. märts 2020.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-124414 Tsiviila

) § 101 lg 1 p-de 1, 6 ja § 108 lg 1 alusel. Asjas puudub vaidlus järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude üle:  Kostja viis sõiduauto xxxx registreerimismärgiga xxxx hageja juurde remonti;  Sõiduauto oli hageja juures remondis alates 02.10.2017.a;  Kostja tuvastas hageja sõiduauto mootori sisemised vigastused ja pani mootori kokku nende samade vigaste varuosadega;  Hageja saatis kostjale 05.10.2017.a arve summas 255,60 eurot, mille kostja tasus pea neli kuud hiljem väljastamisest, s.o 05.02.2018.a, kuna hageja ei olnud nõus enne arve tasumist teostama kostja poolt tellitud täiendavaid töid;  02.03.2018.a esitas hageja kostjale teostatud tööde eest 02.03.2018.a arve nr 63 summas 308,40 eurot maksetähtajaga 06.03.2018.a. Kostja on oma 06.03.2018.a elektronkirjas lubanud arve ära tasuda;  05.09.2018.a viis kostja hageja teadmata ja nõusolekuta sõiduki treileriga hageja valdusest ära. 5.

§ 635

lg 1 järgi töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Hageja nõuab kostjalt tasu maksmist.

§ 637lg 3 järgi töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest.

Pooled sõlmisid suulise töövõtulepingu sõiduauto xxxx, registreerimismärgiga nr xxxx, remonditööde tegemiseks. Kostja vastusest kohtule selgub, et auto kuulub xxxx OÜ-le. Samas ei ole kostja väitnud, et ta ei oleks olnud lepingupooleks. Kostja menetlusdokumentidest selgub, et kostja oli selleks isikuks, kes auto hageja juurde remonti on viinud ja tööd tellinud. Seega 4 saab kohtu ette toodud asjaoludest järeldada, et lepingupoolteks olid hageja ja kostja kui füüsiline isik. Hageja avaldatu kohaselt soovis kostja esialgu sõiduauto mootoririkke põhjustanud vea tuvastamist, milleks oli vajalik mootori ülemine osa lahti monteerida. Hageja teostas tellitud tööd, teavitas kostjat tulemustest ning väljastas kostja soovil 05.10.2017.a arve summas 255,60 eurot. Kostja arvet tähtaegselt ei tasunud ja sõidukile järgi ei tulnud. 4 kuud hiljem ilmus kostja välja ja palus, et hageja teostaks sõidukile täiendavad tööd, nimelt paneks tagasi kokku vea tuvastamiseks lahti võetud mootori. Hageja lubas seda teha pärast kostja poolt eelmise arve tasumist. Kostja tasus samal päeval, s.o 05.02.2018.a arve summas 255,60 eurot. Hageja pani kostja tellimuse peale mootori uuesti kokku ja teavitas koheselt ka sellest kostjat. 02.03.2018.a vormistas hageja arve nr 63 summas 308,40 eurot. Kostja palub 06.03.2018.a e-kirjas hagejale saata endale arve ja lubab, et tasub selle ära. Arve on kostjal siiani tasumata. Hageja leiab, et on teostanud temalt tellitud tööd nõuetekohaselt. Kostja väidab, et hageja poolt augustis teostatud hoolduse ajal ei märkinud hageja, et sõidukil esineksid puudused ja oleks vajalik remont. 16.10.2018.a pukseeris kostja treileriga sõiduki uuesti hageja remonditöökotta, kuna pärast augustis teostatud korralist hooldust lakkas mootor töötamast. Kahjud olid suured, kuna sõiduk polnud enam sõidukõlbulik. Kostja teisaldas sõiduki 05.09.2018.a, kuna sõiduki taastamisel edusamme ei olnud. Kostja viis sõiduki uude remonditöökota, kus kinnitati, et antud sõiduki mootor kannatas halva ja ebaprofessionaalse hoolduse pärast. Juhtum on registreeritud ka Tarbijakaitseametis. Kostja oma väiteid millegagi tõendanud ei ole. Kohus leiab, et poolte vahel oli kehtiv suuline töövõtuleping. 6. Käesolevas asjas on tõusetunud järgmised küsimused: kas hageja on töövõtulepingut oluliselt rikkunud (

§ 647

), kas kostja on hagejat töö lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul teavitanud (

§ 644

) ning kas esineb töö lepingutingimustele mittevastavusele tuginemise erisus (

§ 645

), mis võimaldab kostjal kasutada hageja nõude välistamiseks õiguskaitsevahendeid. Kohtu hinnangul ei ole kostja esitatud tõendid oluliste asjaolude tuvastamiseks piisavad ja vaatamata kohtu ettepanekule ei ole rohkem tõendeid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul esitatud (31.01.2019.a kohtu kiri kostjale). Sellises olukorras tuleb lähtuda tõendamiskohustuse jaotusest, mis tulenevalt TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tähendab üldjuhul seda, et kumbki pool peab tõendama asjaolusid, millele soovib tugineda. Kui pool ei tõenda asjaolu, millele ta soovib tugineda, tuleb asi lahendada tema kahjuks. Kohus on andnud kostjale peale kostja vastust võimaluse esitada täiendav nõuetekohane vastus hagile, milles muuhulgas tuli kostjal esitada kõik oma taotlused ja väited ning lisama neid tõendavad tõendid. 7. Kohus leiab, et käesolevas asjas puudub vaidlus, et kostja poolt hageja juurde remonti toodud sõiduauto mootor ei saanud hageja poolt remonditud. Asjas, tulenevalt poolte kohtu ette toodud asjaoludest ja seletustest, on kohtu hinnangul leidnud tuvastamist, et kostja pidas mootori remonti liiga kalliks ja seetõttu tellis hagejalt mootori kokkupaneku vigasena. Kohus leiab, et kostja ei ole vastupidist tõestanud.

§ 647

lg 1 järgi töövõtja loetakse töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Kuigi tegemist on tarbijatöövõtuga, siis ka sellisel juhul on tarbija poolt õiguskaitsevahendite kasutamine piiritletud. Hageja leiab, et kostja ei ole teavitanud hagejat töö lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele 5 mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijatöövõtu puhul peab tarbija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale kahe kuu jooksul (

§ 644lg 1).

Lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale teavitamine ei ole seotud arve esitamisega. Kohtule poolte poolt avaldatust on selgunud tõsiasi, et kostja valduses oli auto alates 05.09.2018.a, mil kostja viis sõiduki treileril hageja valdusest ära ehk siis 6 kuud hiljem päevast, mil hageja teavitas kostjat, et hageja on talt tellitud tööd teostanud ning kostja võib peale tööde eest tasumist sõidukile järgi tulla. Kostja on esitanud tööde suhtes vastuväite aga alles käesoleva menetluse käigus oma 30.01.2019.a menetlusdokumendis. Varasemas kirjavahetuses hagejaga on kostja lubanud arve tasuda ja kirjades ei sisaldu ühtegi pretensiooni hageja poolt teostatud töödele. Sellest saab järeldada, et hageja teostas tööd vastavalt kostja juhistele. Seega esineb antud juhul

§ 644

lg 3 sätestatud olukord, kus tellija ei teatanud töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt, mistõttu ei või tellija mittevastavusele tugineda. 8. Kohtu hinnangul ei esine

§ 645

sätestatud erisust, mis annaks kostjale õiguse lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kohtu hinnangul on tõendatud, et töövõtuleping ei hõlmanud mootori remonti. Nimetatud asjaolu on tõendatud hageja poolt hagiavalduse väljendatuga, mis on eluliselt usutav. Kohus leiab, et kostja poolt avaldatu seda väidet ümber ei lükka. Kohus märkis eelpool, et hageja poolt kohtule esitatud poolte kirjavahetuses ei esitanud kostja hagejale tööde suhtes pretensioone ja lubas arve tasuda. Kostja on seletanud, et viis hageja teadmata sõiduki treileril minema, kuna sõiduki taastamisel ei olnud edusamme ja sõiduk ei käivitunud. Kohus nõustub siinkohal hagejaga, et pool aastat seisnud (eriti vanema) sõiduki käivitamine suure tõenäosusega ei õnnestu (nt aku tühi jmt). Kohus ei ole tuvastanud töövõtja tahtlust või rasket hooletust lepingutingimustele mittevastavuse tekitamises. Kostja väited nagu hageja poolt samale autole augustis tehtud hooldus oleks ebakvaliteetselt teostatud, mis omakorda tingis mootoririkke on kohtu arvates otsitud iseloomuga ja paljasõnaline. 9. Lisaks sellele leiab kohus, et tulenevalt

§ 641lg-st 3 ei vastuta hageja selle eest, et sõiduauto mootor ei saanud korda.

Töövõtja ei vastuta töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes tellija juhistest, tellija poolt muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui töövõtja juhiseid, materjali või eeltöid piisavalt kontrollis. Kohtu ette toodud asjaolude pinnalt on selgunud, et mootori remonti (s.o kordategemist) kostja hagejalt ei tellinud. Hageja omalt poolt teavitas kostjat mootoriseiskumise põhjustanud veast, kuid kostja saades teada mootori kordategemiseks mineva summa, loobus sellest, kuna pidas seda liiga kalliks. Vastupidine ei ole käesoleva menetluse käigus leidnud tõendamist.

1. Kostja on esitanud vastuväite hageja poolt nõutud tasule, väites, et auto ei saanud korda (ei käivitunud). Kohtu hinnangul on hageja tasunõue tõendatud. Hageja kostjale esitatud arvest nähtuvalt on selge, millest tasu koosneb ning ajakulu ja varuosad on vajalikud ja põhjendatud sellise töö tegemiseks. Samuti oli kostja remonditööde teostamise ulatusest teadlik, sest hageja oli kostjaga pidevas kontaktis ja teostas töid vastavalt kostja juhistele, nagu kohus eelnevalt ka tuvastas.
2. Kohus leiab, et hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks (

§ 637lg 3).

Hageja teavitas kostjat koheselt peale mootori kokkupanekut, et kostja võib peale arve tasumist auto kätte saada ning kostjal oli igati võimalus asi üle vaadata. Kohus leiab, et antud juhul ei oma tähtsust asjaolu, et arve nr 63 on esitatud xxxx OÜ nimele mitte kostja nimele. Hageja poolt esitatud seletus, miks arve on xxxx OÜ nimele vormistatud on igati usutav ja peale selle oli äriregistri andmetel L K xxxx OÜ juhatuse liige perioodil 29.06.2015.a – 02.10.2018.a, s.t ajal, mil kostja palus hagejal arve ringi teha. Kohus nõustub 6 siinkohal hagejaga selles, et maksja isik ja teenuse tellija ei ole samastatavad, s.t et lepingulise kohustusega on seotud isik, kes teenuse tellib, mitte isik, kes teenuse eest hiljem maksab või maksta soovib. 12. Hageja seadusjärgne viivisenõue on õiguslikult põhjendatud

§ 101lg 1 p 6, § 113 lg 1, Ts

MS § 367 alusel ja kuulub rahuldamisele. Kohus märgib, et hageja on arvestanud ekslikult viivist alates arve väljastamisele järgnevast kuupäevast, aga arvel on märgitud maksetähtajaks 06.03.2018.a, seega kuulub viivis väljamõistmisele alates 07.03.2018.a. Seisuga 16.03.2019.a on sissenõutavaks muutunud viivis 741 päeva eest 50,07 eurot.

1. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulud
2. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud jäävad kostja kanda.
3. Tulenevalt menetluskulude jaotusest hindab kohus hageja menetluskulude suurust. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 100 eurot ja lepingulise esindaja kulud 845 eurot. Tegemist on menetluskuludega TsMS § 138 lg 1 ja § 144 p 1 alusel. Menetluskulud on käibemaksuta, sest hageja on käibemaksukohustuslane.
4. Kohus peab põhjendatuks riigilõivu summas 100 eurot kostjalt hageja kasuks väljamõistmist.
5. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on õigusabikulu summas 845 eurot põhjendamatu. Riigikohus on leidnud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu (õigusabikulude) suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Riigikohtu hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Samas ei tähenda eelöeldu seda, et lepingulise esindaja kulu oleks ilma pikemata alati vajalik ja põhjendatud tsiviilasja hinna ulatuses. Lepingulise esindaja kulu võib konkreetse tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades olla vajalik ja põhjendatud ka väiksemas ulatuses kui tsiviilasja hind, seda eriti suurema tsiviilasja hinnaga asjades (vt nt Riigikohtu 06.05.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Kohtule esitatud menetluskulude nimekirja spetsifikatsioonist nähtub, et kokku on hagejale osutatud õigusabi 7 tunni ulatuses juristi poolt tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvestades esindaja kvalifikatsiooni peab kohus põhjendatud tunnihinnaks 100 eurot (käibemaksuta). Arvestades esindaja eeldatavat tegelikku töö mahtu, asja keerukust ja tsiviilasja hinda, on kohtu arvates põhjendatud ja vajalikuks lepingulise esindaja kuluks 350 eurot (käibemaksuta), mis vastab 3,5–le töötunnile ning mis tuleb kostjalt välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb menetluskuludelt tasuda viivist (TsMS § 177 lg 4).
6. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude 7 suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Alan Biin kohtunik 8