Obsah (4)

§ 137§ 123§ 118§ 119

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-16-12885 Määruse tegemise aeg ja koht 02. aprill 2020, Tallinn Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav Kohtuasi CC aval

) § 137 lg 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 137

lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

§ 123

järgi teeb kohus kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Ringkonnakohus selgitab, et kuna ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, sekkub kõrgema astme kohus sellesse vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt nt Riigikohtu 12.02.2016 määrust nr 3-2-1-159-15, p 28). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole antud juhul diskretsiooni piire ületanud ja määruskaebuste väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. Vastuseks määruskaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Maakohus võttis õigesti hooldusõiguse lapse viibimiskoha küsimuses isale üleandmisel arvesse lapse arvamuse. Maakohus ei ole seejuures rikkunud uurimispõhimõtet ega jätnud lapse huve ja soove tuvastamata, nagu väidab ema. Ringkonnakohtu hinnangul on ema väited ka vastuolulised või ei vasta tõele. Ema väidab, et laps ei ole talle kunagi öelnud, et tema soov on minna isa juurde elama. Samas selgitas laps kohtule juba 07.09.2016 ärakuulamisel, et ütles emale kevadel, et tahab isa juurde elama minna, millega ema algul nõustus, kuid hiljem ei tahtnud sellest enam midagi kuulda (kd I tl 94). 08.09.2016 kohtus ärakuulamisel avaldas ema kohtule, et tema hinnangul saaks alles 14-aastane päriselt otsustada, kumma vanema juures ta tahab elada. 02.10.2019 ärakuulamisel, s.o poolteist kuud enne lapse
2. sünnipäeva leidis ema, et lapsel on murdeiga ja ta on väga õrn, selles vanuses kooli ja sõpru vahetada on keeruline ning lapsel puudub võime teha tulevikku suunatud otsuseid (kd III tl 72-73 pöördel). Ema 08.11.2019 seisukoha kohaselt võiks lapse koolivahetus toimuda pärast
3. klassi (2 aasta pärast). Samas menetlusdokumendis tõi ema esile, et laps rääkis talle pärast 02.10.2019 kohtus ärakuulamist, et ta võiks minna isa juurde elama alles pärast
4. klassi lõpetamist, kuid kuna keegi seda ei küsinud, ei osanud ta seda ka ise öelda. Samas ei esitanud laps selliseid seisukohti lastekaitsespetsialistile kaks nädalat hiljem, s.o 17.10.2019 toimunud vestlusel. Asja materjal ei anna alust arvata, et laps ei 11 julgeks täiskasvanutele oma arvamust või selle muutumist avaldada. Elukoha ja kooli muutust on lapsega menetluses korduvalt arutatud ja lapsele on küsimuse sisu olnud arusaadav.
5. Ringkonnakohus märgib, et laps on käesoleva menetluse raames perioodil 04.09.2016 – 17.10.2019 avaldanud teda ära kuulanud isikutele, so kohtunikele, lastekaitse spetsialistidele ja lapsele riigi õigusabi korras määratud esindajale soovi isa juurde elama minna kokku kümnel korral (06.09.2016 riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukoht (kd I tl 54); 06.09.2016 Tallinna Kesklinna valitsuse arvamus (kd I tl 84); 07.09.2016 Kasepää vallavalitsuse arvamus (kd I tl 64); 07.09.2016 kohtus ärakuulamine (kd I tl 94); 21.03.2017 kohtus ärakuulamine (kd II tl 90); 23.11.2018 Mustvee Vallavalitsuse arvamus (kd II tl 143); 28.11.2018 kohtus ärakuulamine (kd II tl 145); 29.11.2018 Tallinna Linnavalitsuse seisukoht (Kd II tl 147); 02.10.2019 kohtus ärakuulamine (kd III tl 72 pöördel); 17.10.2019 Tallinn Linnavalitsuse arvamus (kd III tl 83). Seejuures on eksitav ema määruskaebuse väide, nagu ei oleks lapsega arutatud ema hooldusõiguse piiramise küsimust. Käesoleva vaidluse sisu ja olemust arutati lapsega korduvalt piisaval määral lapsele arusaadavas vormis. Käesoleva asja menetluses ei ole tuvastatud ühegi asjaolu, mis annaks alust kahtlustada, et lapse arvamus oleks mõjutatud, nagu väidab ema. Sellist kahtlust ei ole tekkinud ühelgi korral ka last korduvalt ära kuulanud isikutel.
6. Ema poolt esile toodud asjaolud ei anna seega alust järeldada, et lapse poolt aastaid väljendatud soov ei vasta tema tegelikule tahtele. Arvestades seda, et ema on alates menetluse algusest väitnud, et lapse väljendatud soov ei vasta lapse tegelikule tahtele ja on vastuolus tema huvidega, ei muutnud ka ema 08.11.2019 esitatud samasisuline avaldus menetluslikku olukorda. Seega ei pidanud maakohus last, kes oli kõigest kuu aega varem ära kuulatud, uuesti ära kuulama. Laps oli alles 02.10.2019 kohtule öelnud, et „Ma tahan elada isa juures ja olen selles kindel“. Ringkonnakohus pöörab tähelepanu ka sellele, et juba kolm aastat kestnud lapse hooldusõiguse üle tekkinud vaidluse lahendamise edasilükkamine ema korduvate väidete ja taotluste lahendamiseks ei oleks olnud kooskõlas lapse huvidega. Eeltoodu tõttu ei ole alust last uuesti ära kuulata ka ringkonnakohtul. Ema vastav taotlus jääb rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on laps oma arvamust piisavalt selgelt väljendanud ja põhjendanud ning seda ka korduvalt ja muutumatult üle kinnitanud.
7. Käesoleva asja lahendamisel ei oma tähtsust, et laps ei olnud ärakuulamise ajal veel 14-aastane. TsMS § 5521 kohaselt kuulab kohus last puudutavas asjas ära vähemalt 10-aastase lapse. Lastekaitseseaduse (LasteKS) § 21 lg 2 p 2 kohaselt tuleb lapse huvide väljaselgitamisel võtta lähtuvalt lapse vanusest ja arengutasemest ühe asjaoluna arvesse ka tema arvamus. Sama seaduse § 5 kohaselt on igal lapsel, s.o sõltumata vanusest, õigus iseseisvaks seisukohavõtuks kõigis teda puudutavates küsimustes ning õigus väljendada oma vaateid. Sellise otsuse tegemiseks, mis on selges vastuolus peaaegu 14-aastase lapse sooviga, peavad esinema kaalukad põhjused. Käesoleval juhul ei ole selliseid põhjuseid tuvastatud.
8. Ringkonnakohus ei nõustu ema määruskaebuse väitega, nagu ei oleks maakohus lapse huve välja selgitanud. Maakohus ei lähtunud asja lahendamisel üksnes lapse arvamusest ja ei jätnud hindamata

§ 137lg 3 alusel kaalumisele kuuluvaid asjaolusid, nagu väidab ema.

Maakohtu määrusest nähtub, et kohus hindas ka lapse ja vanemate senist hingelist seotust ning suhet, panust lapse kasvatamisse, vanemate elamistingimusi ja elukorraldust, vanemate majanduslikku seisu, vanemate vaimset valmisolekut last kasvatada, samuti ema etteheiteid seoses isa kiiruseületamistega ja lapse töötamisega isa juures ning ema väiteid, mis seonduvad nooremast vennast, täisealisest õest ja Tallinna sõpradest eraldi elama asumise mõjuga lapsele. Samuti võttis kohus arvesse lapse korduvalt avaldatud soovi. Õige ei ole ka ema määruskaebuse väide, nagu ei oleks maakohus arvestanud ema poolt tõendina 12 esitatud psühholoogi arvamust. Asjaolust, et ema ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, ei saa teha järeldust, et kohus oleks jätnud tõendid arvestamata.

1. Ringkonnakohus ei nõustu ka sellega, nagu oleks lapse Tallinnast Tartusse kolimise ja koolivahetuse näol tegemist kardinaalse elumuudatusega, mis mõjub lapsele psühholoogiliselt halvasti ja millega kaasnevaid elukorralduslikke muudatusi ei saanud laps mõista. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et lapsel ja isal on ka praegu tihe kontakt, isa veedab lapsega aega Tallinnas ja laps külastab isa Tartus või Kasepääl, sh veedab temaga pikki perioode koolivaheaegadel. Lapsel on isa juures ka omaealised sõbrad. Riigisisene kolimine ja koolivahetus iseenesest ei ole erakorralised asjaolud, mis vajaks normaalse arengutasemega lapse puhul erilist tähelepanu ja ettevaatust. Ema ei ole ka ise esile toonud, et lapse arengutase või tema psüühiline seisund on sellised, mille tõttu ta ei talu elukorralduse muudatusi või mis raskendaks nendega toimetulekut. Ema ei ole ka selgitanud, millised on need isa juurde, s.o temale tuttavasse keskkonda oma teise vanema juurde elama asumisega kaasnevad elukorralduslikud muudatused, mida ema on lapsega arutanud ja mida laps ei mõista, kuid mis on samas sellised, mis annavad aluse seada kahtluse alla lapse toimetulek ja heaolu isa juures.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas on lapsel kaks temast hoolivat vanemat, kellel on mõlemal lapsega hea ja usalduslik suhe ning kes on mõlemad võimelised last kasvatama. Seega on lapsel olemas usaldusisikud, kes on võimelised last ka elumuutustega toimetulekus toetama. 67.

§-st 137 ei tulene, et vanemate hooldusõiguses muudatuste tegemine eeldaks, et last seni kasvatav vanem ei saa tema eest hoolitsemisega hakkama. Seetõttu ei oma tähtsust ka määruskaebuses esile toodu, et laps ei ole väitnud, et ta ei ole oma senise elukorraldusega rahul või et tal oleks mõni mure. See, et lapsel ei ole etteheiteid senisele elukorraldusele, ei välista samal ajal tema soovi asuda elama isa juurde. 68. Ringkonnakohus möönab, et maakohus leidis ekslikult, et laps käib praegu 9. klassis, kuigi ta käib tegelikult alles 7. klassis, kuid see eksimus ei anna iseenesest alust maakohtu määruse muutmiseks. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et

§ 137

lg 1 kohaselt otsustab kohus selle, kummale vanemale tuleb anda üle hooldusõigus lapse viibimiskoha küsimustes. Kohus ei määra lapsele elukohta, lapse elukoha vahetamist ega selle toimumise aega. Selle otsustab hooldusõiguslik vanem, kellel on kohustus pidada hooldusõiguse teostamisel silmas lapse igakülgset heaolu (

§ 118lg 1).

1. Ringkonnakohus ei nõustu ema määruskaebusega ka selles, nagu oleks maakohus jätnud ebaõigesti menetlusse võtmata tema avalduse lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Ema esitas sellise avalduse 08.11.2019, s.o pärast asjas toimunud viimast kohtuistungit menetluses lõplike seisukohtade esitamise tähtajaks. Ringkonnakohus leiab, et arvestades tsiviilasja menetlusstaadiumit, oleks täiesti uue avalduse käesoleva asja juurde liitmine põhiasja lahendamist põhjendamatult venitanud. Ringkonnakohus märkis juba eelnevalt, et menetluse jätkamine veel määramata aja jooksul ei oleks ilmselt olnud alaealise lapse huvides. Õige on ka maakohtu seisukoht, et ema ei ole veel lahuselav vanem ja ennatlik on eeldada probleemide tekkimist lapse ja ema suhtlemise korraldamisel. Asjaolusid, mis annaksid aluse leida, et isa hakkab lapse ja ema suhtlemist takistama, ei ole ema ka ise kohtu ette toonud.
2. Vastuseks isa määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus hindas õigesti hooldusõiguse küsimust hariduse valdkonnas eraldi ja jättis isa avalduse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks selles osas põhjendatult rahuldamata (vt ka Riigikohtu määrust nr 2-16-5794, p 22.2). Isa määruskaebuse väide, nagu oleks vanemate vahel lapsele kooli valimise küsimustes oluline erimeelsus, on eksitav. Tegelikult ei ole vanemate vahel lapsele 13 kooli valiku üle sisulist vaidlust olnud. Kuigi õige on isa poolt esiletoodu, et ema on väitnud, et laps võiks kooli vahetada kõige varem pärast
3. klassi lõpetamist ja isa arvates võiks see toimuda pärast
4. klassi lõpetamist, ei ole erimeelsus seisnenud sisuliselt mitte koolivalikus, vaid lapse elukoha muutmises Tallinnast Tartusse. Ema oli lapse elukoha muutmisele vastu mh põhjusel, et lapse kool asub Tallinnas. Ema kinnitas ringkonnakohtule määruskaebemenetluses ka ise, et mõistab, et kui laps asub isa juurde elama, peab ta hakkama käima Tartus koolis. Isa hirm, et laps peaks Tartus elades jääma õppima Tallinna kooli, on ilmselt alusetu. Kuna käesolevas asjas ei ole lapse koolivaliku üle sisulist vaidlust olnud, ei ole võimalik järeldada, et vanemad ei jõua lapse koolivaliku küsimuses kokkuleppele. Seega ei ole põhjust piirata ema õigusi selles küsimuses kaasa rääkida. Eelduslikult on vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ka rohkem kooskõlas lapse huvidega. Kui lapse Tartusse õppima asumisel peaks siiski tekkima ootamatuid takistusi, on isal võimalik vastavalt asjaoludele esitada

§ 119

alusel avaldus selles küsimuses otsustusõiguse või § 137 lg 1 alusel hooldusõiguse saamiseks.

1. Kuna maakohus on asjas esitatud seisukohtadele ja tõenditele hinnangu andnud ja oma järeldusi piisavalt põhjendanud ning määruskaebuste väited ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu diskretsiooniotsuse muutmiseks, jäävad nii isa kui ka ema määruskaebused rahuldamata.
2. TsMS § 667 lg 3 alusel vaatas ringkonnakohus määruskaebused läbi kirjalikus menetluses. Menetluskulud
3. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 alusel mõlema kaebuse rahuldamata jätmise tõttu menetlusosaliste enda kanda, va riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav 14