Obsah (14)

§ 113§ 418§ 25§ 64§ 199§ 28§ 31§ 118§ 57§ 61§ 74§ 27§ 56§ 60

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. jaanuar 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-10125 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Pavel

§ 113lg 1- § 25 lg 2 ja § 418 lg 2 p 1 järgi Harju Maakohtu 11.

novembri 2019 otsus üldmenetluses Süüdistatav ja kaitsja Prokurör Diana Helila Süüdistatav Tarmo Laasi, ik: 35903290380, varem kriminaalkorras karistamata, viibis eelvangistuses 9 kuud ja 28 päeva Kaitsja Leelo Viil Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus RESOLUTSIOON 1. Jätta Harju Maakohtu 11. novembri 2019 aasta otsus Tarmo Laasi süüditunnistamises ja karistamises

§ 113

lg 1- § 25 lg 2 ja

§ 418lg 1 järgi muutmata.

1. Apellatsioonid jätta rahuldamata.
2. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole seoses vandeadvokaat Leelo Viili poolt Tarmo Laasile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks koos käibemaksuga 454.80 eurot. 1
3. KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista Tarmo Laasilt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 454.80 eurot. Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS
4. Tarmo Laasit süüdistatakse selles, et tema pani toime teise inimese tapmise katse, mis seisnes selles, et 29.08.2018 kella 00.45 ajal, viibides XXX kinnistu lähedal (koordinaadid XXX) tulistas Tarmo Laasi üks kord raketipüstolist YY suunas, kuid lask lendas üle YY pea umbes 10 meetri kõrguselt. Seejärel tulistas Tarmo Laasi kahel korral temal kaasas olevast poolautomaatsest ühetoimelisest tulirelvast Waffenfabrik Mauser A.-G. OBERNDORF A.N 6 mudel 1910 kaliiber 6,35 mm Browning 233385 YY pihta, tabades kannatanut kõhtu ja õlavarte. Lähtuvalt isiku ekspertiisiakt nr 18E-PõI0166 koos lisadega, 02.10.2018, esinesid YY-l kaks peetuslasuvigastust: üks haav paiknes kõhul nabast kõrgemal ja keha keskjoonest vasemal, haavakanali suund eest – paremalt taha – vasakule, kuuli peetumine vasakul küljel nahaaluses rasvkoes; teine haav asus vasaku küünarvarre sirutuspinnal alumises kolmandikus haavakanali suund ülenev, kuuli peetumine vasaku õlavarre pehmetes kudedes. Kannatanul oli vigastatud kõhusirglihas, mis paikneb kõhukelme vahetus läheduses ning mille vigastamise korral oleks tegemist kõhuõõnde ulatuva haava ning eluohtliku tervisekahjustusega. Vasakul ülajäsemel paikneva kuulihaava puhul oli oht vigastada õlavarrearterit, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Seega Tarmo Laasi teise isiku tapmise katsega pani toime

§ 113

lg 1 –

§ 25lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Tarmo Laasit süüdistatakse selles, et tema alates detsembrikuust 2011 kuni 29.08.2018 kella 01.03, mil Tarmo Laasi oli Põhja prefektuuri ametnike poolt kahtlustatavana kinnipeetud sündmuskohal aadressil XXX kinnistu (koordinaadid XXX), kus see leiti ja ära võeti, hoidis ja valdas ebaseaduslikult, s.o omamata relvaseaduse § 32 sätestatud relvasoetamisluba ja § 34 sätestatud relvaluba, mille alusel omandab isik õiguse käidelda relva, poolautomaatset ühetoimelist tulirelva Waffenfabrik Mauser A.-G. OBERNDORF A.N mudel 1910 kaliiber 6,35 mm Browning
2. Lähtuvalt ekspertiisiaktist nr 18E – TB0095, 02.11.2018, ekspertiisiks esitatud ühetoimeline tulirelv Waffenfabrik Mauser A.-G. OBERNDORF A.N mudel 1910 kaliiber 6,35 mm Browning 233385 kuulub tulirelvade hulka ning on laskekõlblik. Samuti tema kohtueelses menetluses tuvastamata ajast alates, kuid mitte hiljem kui 06.09.2018, omandas ebaseaduslikult, s.o omamata relvaseaduse § 32 sätestatud relvasoetamisluba ja § 34 sätestatud relvaluba, kohtueelses menetluses tuvastamata isikult kahetoimelise püstoli ehk tulirelva Norinco mudel 88 modifikatsioon SP kaliiber 9x19 mm nr AO1927 ning hoidis ja valdas seda ebaseaduslikult, s.o omamata relvaseaduse § 32 sätestatud relvasoetamisluba ja § 34 sätestatud relvaluba, mille alusel omandab isik õiguse käidelda relva, enda elukohas aadressil ZZZ kohtueelses menetluses tuvastamata ajast kuni 06.09.2018, kui see oli Põhja prefektuuri ametnike poolt 06.09.2018 toimetatud läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud. 2 Lähtuvalt ekspertiisiaktist nr 18E – TB0095, 02.11.2018, ekspertiisiks esitatud kahetoimeline püstol Norinco mudel 88 modifikatsioon SP kaliiber 9x19 mm nr AO1927 kuulub tulirelvade hulka ning on laskekõlblik ekspertiisiaktis kirjeldatud viisil. Samuti tema kohtueelses menetluses tuvastamata ajal, kuid mitte hiljem kui 29.08.2018, omandas kohtueelses menetluses tuvastamata isikult ebaseaduslikult, s s.o omamata relvaseaduse § 32 sätestatud relvasoetamisluba ja § 34 sätestatud relvaluba, mille alusel omandab isik õiguse käidelda tulirelva laskemoona, tulirelva laskemoonast kokku 1 398 allnimetatud padruneid. Lähtuvalt ekspertiisiaktist nr 18E – TB0095, 02.11.2018, ekspertiisiks esitatud padrunitest on • 151 laskekõlblikku 6, 35 mm Browning kaliibrilist püstolipadrunit; • 3 laskekõlblikku .22LR kaliibrilist paukpadrunit; • 1 laskekõlblik trasseeriva kuuliga 5,45x39 mm kaliibriline vintpüssipadrun; • 1 laskekõlblik 7,62x54R kaliibriline vintpüssipadrun • 1 242 laskekõlblikku 9x19 mm kaliibrilist püstolipadrunit. Eelpool nimetatud tulirelva laskemoona hoidis ja valdas Tarmo Laasi kohtueelses menetluse tuvastamata ajast seni, kuni see oli leitud ja ära võetud 29.08.2018 ja 30.08.2018 Põhja prefektuuri ametnike poolt toimetatud läbiotsimise käigus aadressil aadressidel XXX kinnistu (koordinaadid XXX) ja 06.09.2018 toimetatud läbiotsimise käigus aadressil ZZZ. Seega Tarmo Laasi tulirelva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemisega, mis on toimepandud vähemalt teist korda, pani toime

§ 418lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS 3. Maakohus tunnistas Tarmo Laasi süüdi

§ 113

lg 1 –

§ 25lg 2 järgi ja mõistis karistuseks kuus aastat vangistust.

Tunnistas Tarmo Laasi süüdi

§ 418

lg 1 järgi ja mõistis karistuseks üks aasta vangistust.

§ 64lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega, mõistis liitkaristuseks kuus aastat vangistust. Kr

MS § 68 lg 1 alusel luges kinnipidamise aja 29.08.2018- 26.06.2019 s.o 9 kuud ja 28 päeva karistusaja hulka. Kandmisele kuuluvaks 5 aastat 2 kuud ja 2 päeva vangistust. Karistusaja alguseks luges Tarmo Laasi reaalselt karistuse kandmisele asumise kuupäeva. Tõkendi vahistamine, mis on asendatud elektroonilise järelevalvega tühistas kohtuotsuse jõustumisel. Maakohus kohustas Tarmo Laasit tasuma menetluskulud kogusummas 5590,80 igakuiste maksetena summas 465,90 eurot 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest. Maakohus leidis, et Tarmo Laasi tegevus seotuna tulirelvade Mauser ja Norinco ja laskemoona käitlemisega on hinnatav jätkuva kuriteona, mistõttu kvalifitseeris tema käitumise

§ 418lg 1 järgi.

APELLATSIOONID

1. Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu
2. novembri
3. a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Ei nõustu Tarmo Laasi süüditunnistamisega

§ 199lg 1 järgi.

Kohus on mitmed süüdistatava väited ja muud olulised asjaolud jätnud tähelepanuta ja ei ole oma järeldusi veenvalt motiveerinud, millega on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. 3 Leiab, et kohtuistungil uuritud tõendite kogum ei kinnita Tarmo Laasi süüd temale inkrimineeritava teise inimese tapmise katse toimepanemises ja ta tuleb õigeks mõista

§ 113

lg 1 –

§ 25lg 2 järgi.

Samuti ei saa nõustuda talle mõistetud karistusega. Kaitsja nõustub maakohtu järeldusega, et Tarmo Laasi pani toime tulirelva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise ja tema tegevus selles süüdistuses tuleb kvalifitseerida jätkuva kuriteona

§ 418

lg 1 järgi, kuivõrd Tarmo Laasi tegevus kahe tulirelva ja süüdistuses loetletud laskemoona valdamisel on kantud ühtsest tulilrevade ja laskemoona hoidmise valdamise tahtlusest. 4.1. Kaitsja avab KrMS § 61 lg 1 ja § 63 lg 1 sisu ja refereerib süüdistatav Tarmo Laasi, kannatanu YY, tunnistaja MM, NN, SS, DD, OO ütlusi. Samuti avab Tarmo Laasi isiku läbivaatuse protokolli ja Häirekeskusesse tehtud kõnede helisalvestuse andmed. Kõigist nimetatud tõenditest nähtub, et Tarmo Laasi helistas 28.08.2018.a kella 22.17 ajal Häirekeskusesse, teatas metsavargusest Kuusalu vallas X külas ning palus saata politseipatrull sündmuskohale. Politseitöötajad saabusid metsa, kuid neil ei õnnestunud kohtuda metsatöid korraldanud isikutega ega kontrollida tööde seaduslikkust. Võimalikku metsavargust kahtlustasid ka politseitöötajad. Tarmo Laasi kuulis, kuidas politseitöötajad helistasid kellelegi ja nõudsid metsa tulemist ning dokumentide esitamist ja andsid korralduse traktor seisma panna. Tarmo Laasi oli veel sündmuskohal, kui politseitöötajatel tekkis telefonikõne ajal verbaalne konflikt, kuid ta läks tagasi suvilasse enne politseitöötajate lahkumist ja ei saanud teada, kuidas olukord lahenes. Umbes 40 min hiljem hakkas traktor uuesti mürisema, kuigi politseitöötajad olid eelnevalt andnud korralduse metsatööd lõpetada. YY, MM ja Tarmo Laasi on andnud omavahel riimuvaid ütlusi selles, et kõigepealt lasi Tarmo Laasi raketipüstolist ühe korra umbes 10 m kõrgusele õhku, metsas oli pime ja autotuled põlesid. Samuti langevad YY, MM ja Tarmo Laasi ütlused kokku selles, et raketi laskmise järel hakkas YY ja seejärel ka MM kiiremini süüdistatava suunas jooksma. MM selgitas kohtus, et tal ei olnud põhjust raketilaskmist karta. Samuti nähtub kõigist tõenditest, et pärast tulistamist peksid YY ja MM Tarmo Laasit intensiivselt erinevatesse kehapiirkondadesse. Tunnistajate SS'i ja DD ütlustest nähtuvalt oli Tarmo Laasi väga koostöövalmis ja kahetses juhtunut, tunnistaja MM ütlustest nähtuvalt vabandas tema ja kannatanu ees, kuigi oli nende käest peksa saanud. Kaitsja leiab, et vaidlustatud juhul võis Tarmo Laasi'l esineda hädakaitseseisund ja hädakaitseõigus õigusvastase ründe tõrjumiseks. Ümber lükatud ei ole süüdistatava väide, et ta laskis kannatanute suunas tulirelvast, kuna kartis nendepoolset kallaletungi. Tarmo Laasi tajus reaalset ohtu oma elule ja tervisele, kuna ta oli üksi pimedas metsas ja tema poole hakkasid ilma arusaadava põhjuseta jooksma mitu meest, kes viibisid metsas kahtlastel põhjustel ja tegutsesid politsei korraldusi eirates. Eriti oluline on seejuures asjaolu, et kuigi Tarmo Laasi tegi raketipüstolist ühe hoiatuslasu õhku, ei peatanud see tema suunas jooksvaid mehi, need hakkasid seepeale veelgi kiiremini liikuma. Üldise sotsiaalse arusaama järgi võib selline tegevus olla hinnatav kallaletungina, ründena. YY ja MM edasine käitumine pärast tulistamist oli agressiivne - Tarmo Laasi't löödi palju kordi ka pärast seda, kui tal relva ei olnud ning tema käitumine ei ohustanud kedagi, seega võisid kannatanu ja tunnistaja olla valmis vägivalla kasutamiseks ka siis, kui nad Tarmo Laasi suunas jooksma hakkasid. Kuivõrd süüdistatav tegutses spontaanselt ja kiiresti, ei ole tegemist hädakaitse ajaliste piiride ületamisega. Leian, et ümber lükatud ei ole Tarmo Laasi väide selle kohta, et tema tegevus oli spontaanne reaktsioon kannatanu eeldatavale ründele. 4 Kaitsja, viidates

§-dele 27, 28 ja Riigikohtu erinevates lahendites sedastatule leiab, et tõendid ei võimalda käesoleval juhul küll kindlaks teha ründe tegelikku kulgu ega hinnata, kas akuutne ründeolukord ja sellest vallandunud hirmuseisund võimaldasid süüdistataval kaaluda, millist kaitsevahendit valida. Tähelepanuta ei saa seejuures jätta asjaolu, et olukord oli Tarmo Laasi jaoks ekstreemne, tema ütlustest nähtuvalt oli ta pimestatud traktori tuledest. Samuti tuleb silmas pidada süüdistatava vanust, väikest kasvu ja tervislikku seisundit (Tarmo Laasi põeb mitut rasket haigust). Arvestades kohta ja aega, kus kogu tegevus aset leidis (öisel ajal metsas), ei olnud Tarmo Laasi'l ilmselt võimalust muid käitumisalternatiive kaaluda, abi kutsuda või ära joosta. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isik ei pea eeldatava ründe tõrjumiseks valima ebakindlaid vahendeid ega üritama põgeneda. Ründe tõrjujal pole Riigikohtu seisukohtade kohaselt kohustust võtta üle ebakindlast kaitsevahendist või -viisist tulenevat riski (vt RKKKo nr 3-1-1-65-15). Leiab, et kohtumenetluses ei ole tuvastatud asjaolusid, mis annaksid aluse pidada Tarmo Laasi tegevust kavatsetult või otsese tahtlusega liigselt kahju tekitavaks. Seega hädakaitsetegevusega tõrjus Tarmo Laasi vahetut, parajasti asetleidvat rünnet, sobiva vahendiga, mistõttu on käesoleval juhul tuvastatav süüdistatava teo õigusvastasust välistava asjaolu esinemine. Maakohtu hinnangul on tõendamist leidnud süüdistatava poolt nii kannatanu kõhtu ja kätte tulistamine kui ka asjaolu, et kannatanule laskude tagajärjena tekitatud tervisekahjustus ei olnud tekitatud kujul eluohtlik. Maakohus märkis, et Riigikohus on lugenud kõhuõõnde ulatuva haava eluohtlikuks vigastuseks (RKKK 3-1-1-40-13 p-d 7 ja 10). Kuna kuul jäi kannatanu õnneks pidama nahaaluses rasvkoes, ei jõudnud kuul kõhuõõnde. Seega ei realiseerunud käesoleval juhul

§-s 118 lg 1 p 1 ettenähtud tagajärg - raske tervisekahjustus ja hädakaitse piiride ületamise kontekstis ei ole kohane käsitada Tarmo Laasi poolt toimepandut raske tervisekahjustuse tekitamise katsena. Kohtu hinnangul pani Tarmo Laasi seega tapmise katse toime kaudse tahtlusega. Käesoleval juhul tuleks silmas pidada, et kui objektiivselt ületatakse küll hädakaitse piire, kuid subjektiivselt teeb kaitsja seda kaudse tahtlusega või ettevaatamatusest, ei ole tegemist hädakaitsepiiride ületamisega

§ 28

lg 2 mõttes ning tegu on

§ 28lg 1 järgi õiguspärane.

4.2. Kaitsja möönab, et YY ja MM kavatsusi ja võimalikku käitumist Tarmo Laasi suhtes on käesoleval juhul raske tõendada ja seetõttu ei saa ka kindlalt väita, et Tarmo Laasi tõrjus vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet. Samas nähtub tõenditest ümberlükkamatult, et Tarmo Laasi tajus reaalset ohtu oma elule ja tervisele. Süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et tegutses enesekaitseks ja sellest tulenevalt palus kaitsja kohtul kaaluda

§ 31kohaldamist.

Isiku käitumine võib olla hinnatav vastavalt

§-s 31 sätestatud eksimuse eeskirjadele ka hädakaitse piiride ületamisel. Kohus ei ole sellele süüdistatava ja kaitsja väitele hinnangut andnud ja Tarmo Laasi võimalikku eksimuses olemist kaalunud. Kui isik arvab ekslikult, et tegutseb õigustava asjaolu tingimustes, siis on tegemist lubatavuseksimusega. Tarmo Laasi arvas ekslikult, et viibib hädakaitseseisundis (näilik hädakaitse) ning pidas selles olukorras oma tegu lubatavaks. Käesolevas kriminaalasjas on ümberlükkamatult tuvastatud, et Tarmo Laasi oli veendunud selles, et metsas tegutsevad isikud käituvad õigusvastaselt ning võivad olla ohtlikud. Nimetatud asjaolu nähtub nii temapoolsest politsei väljakutsest kui tunnistaja OO ütlustest. Tunnistajate SS ega DD ütlused sellist järeldust ümber ei lükka. Tarmo Laasi nägi, et metsas oleval isikul ei olnud esitada raieluba ega muid asjakohaseid dokumente ning sai aru, et politseitöötajad suhtlesid telefoni teel metsatöödega seotud isikutega ning selle käigus tekkis konflikt. Samuti veendus Tarmo Laasi selles, et politseitöötajate saabudes pandi traktor seisma ning tal oli alust arvata, et see toimus politsei 5 korraldusel, kuivõrd tööde teostaja ei suutnud tõendada oma metsaraieõigust. Tarmo Laasi lahkus sündmuskohalt enne politseitöötajaid, seega ei saanud tal tekkida arusaamist sellest, kas metsas tegutseti seaduslikult või mitte, kuivõrd sellist arusaamist ei tekkinud koheselt sündmuskohal ka politseitöötajatel (asjaolusid sai selgitada päevasel ajal). Kuivõrd traktor seisis politseitöötajate kohaloleku ajal ja nende lahkudes käivitus traktor uuesti, oli Tarmo Laasil alust kahtlustada, et metsatöid asuti uuesti tegema politsei korraldusi eirates. Tarmo Laasi'l oli põhjust arvata, et metsas ebaseaduslikult tegutsevad isikud võivad olla vägivaldsed. Süüdistatav ei saanud aru, miks mitu isikut äkki tema suunas jooksma hakkasid, kuid kuna tegemist oli öise ajaga ja kahtlastel põhjustel metsas olevate isikutega, võis ta arusaadavalt neid karta. Tarmo Laasi ütlustest nähtuvalt soovis ta tema poole jooksvad isikud peatada, mistõttu lasi raketipüstolist õhku. MM selgitas kohtus, et signaalpüstolist laskmist ta ei kartnud, kuna sünnipäevadel lastakse rakette, see ei ole keelatud. Kuna Tarmo Laasi arvates teda rünnata võivad isikud jätkasid ja isegi kiirendasid tema poole jooksmist, ei näinud ta enesekaitseks muud võimalust kui relvast tulistada. Käesolevas asjas tuleb silmas pidada ka seda, et Tarmo Laasi tunneb küll relvi ja oskab neid käsitseda, kuid ühtki relva ega relvataolist eset ta nö igaks juhuks endaga kaasas ei kandnud ning vägivaldne pole ta kunagi olnud. Samuti ei ole tema puhul tavapärane politseisse võimaliku õigusrikkumise kohta teate tegemine. Seega oli ilmselt tegemist tema jaoks ekstreemse olukorraga. Võimaliku eksimuse tõenäosust hinnates ei saa tähelepanuta jätta ka Tarmo Laasi psüühilist seisundit ja varasemaid psüühikahäireid. Maakohus tuvastas asjaolu, et kannatanule laskude tagajärjena tekitatud tervisekahjustus ei olnud tekitatud kujul eluohtlik. Maakohus märkis, et Riigikohus on lugenud kõhuõõnde ulatuva haava eluohtlikuks vigastuseks (RKKK 3-1-1-40-13 p-d 7 ja 10). Kuna kuul jäi kannatanu õnneks pidama nahaaluses rasvkoes, ei jõudnud kuul kõhuõõnde. Seega ei realiseerunud käesoleval juhul

§-s 118 lg 1 p 1 ettenähtud tagajärg - raske tervisekahjustus.

eriosas ei sisaldu ettevaatamatusest toimepandud süüteo koosseisu, millele Tarmo Laasi tegu võiks vastata.

§-s 121 ettenähtud kehalise väärkohtlemise puhul on nõutav tahtlus ning ettevaatamatusest toimepandud kehaline väärkohtlemine ei ole kuritegu. Samuti ei saa Tarmo Laasi vastutada raske tervisekahjustuse tekitamise (

§ 118) katse eest, sest ettevaatamatusdelikti katset karistusõiguses ei tunta.

Eeltoodu alusel tuleks Tarmo Laasi

§

§ 113

lg 1 –

§ 25lg 2 järgi õigeks mõista.

4.3. Käesolevas asjas maakohus ei ole põhjendanud, miks on mõistetud vangistus ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Karistuse mõistmisel pole maakohus järginud otsuste põhistamise nõuet, mis on käsitatav KrMS § 339 lg 2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Maakohus on käesoleval juhul andnud ebaõige hinnangu Tarmo Laasi süü suurusele ja jätnud arvestamata tõenditest nähtuvad ja Tarmo Laasi poolt esiletoodud asjaolud, mis on olulised süüdistatavale karistuse mõistmisel. Maakohus leidis põhjendatult, et käesoleval juhul esineb Tarmo Laasi karistust kergendav asjaolu - puhtsüdamlik kahetsus

§ 57

lg 1 p 3 mõttes, kuivõrd ta on avaldanud kahetsust toimepandu osas kohtueelses menetluses ja kohtus, samuti on ta andnud põhjalikke ütlusi, näidanud ette peidetud relvad ning aidanud kaasa menetlusele. Tunnistajate DD ja SS ütlustest nähtuvalt oli süüdistatav algusest peale väga koostöövalmis, sõbralik, kahetses juhtunut, nuttis. Tunnistaja MM selgituste kohaselt ütles Tarmo Laasi kohe pärast laskmist, et andke andeks Eesti mehed või andke andeks Eesti poisid, seega vabandas kannatanute ees. 6 Käesoleval juhul on karistuse mõistmisel eriti oluline Tarmo Laasi isik, samuti eripreventiivsed kaaltulused. Tarmo Laasi ei ole kriminaalkorras karistatud. Ta on töötanud mitmetel vastutust nõudvatel ametikohtadel, sh ka politseis, ja aktiivselt osalenud ühiskondlikus elus. Tarmo Laasi on oma tegevusega kaasa aidanud politseiameti reformide läbiviimisele ning Eesti kaitsevõime tugevdamisele. Tunnistajad AA ja OO iseloomustasid Tarmo Laasit äärmiselt positiivselt kui väga hea lastetoaga, laia silmaringiga ning suurte ajalooalaste teadmistega isikut, kes ei ole kunagi olnud vägivaldne. Tarmo Laasi põeb mitmeid raskeid haigusi, kohtule on esitatud sellekohased meditsiinidokumendid ja neid on kohtuistungitel uuritud. Käesoleval ajal on Tarmo Laasi tervislik seisund halvenenud. Sellegipoolest on Tarmo Laasi ilmunud õigeaegselt kohtusse ja püüdnud ka istungipäevade lõpuni vastu pidada. Elektroonilise valve nõudeid ei ole ta rikkunud, mida kinnitab apellatsioonile lisatud iseloomustus. Maakohus on Tarmo Laasi süüdi tunnistanud teise inimese tapmise katses, kuid ei ole seejuures silmas pidanud, et

§ 25

lg 6 kohaselt süüteokatse puhul võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut. Tunnistades Tarmo Laasi süüdi kuriteokatses

§ 25

lg 2 – 113 lg 1 järgi pidi kohus kaaluma

§ 25lg 6 kohaldamist, s.o ka võimalust mõista karistus alla sanktsiooni alammäära.

Samuti ei saa käesolevas kriminaalasjas tähelepanuta jätta, et

§ 61

lg 1 kohaselt erandlikke asjaolusid arvestades võib kohus kohaldada karistust alla seaduses sätestatud alammäära. Erandlikuks asjaoluks võib olla olukord, kus isegi karistuse alammääras mõistmine ei vastaks isiku süü suurusele ega aitaks saavutada karistuse eesmärke. Kohtupraktikas on erandlikuks loetud mitme karistust kergendava asjaolu olemasolu, aga ka raskendavate asjaolude puudumist, samuti süüdlase alaealisust (RKKKo nr 3-1-1-29-01; 3-1-1-29-04). Käesoleval juhul on süüteo asjaolud ning süüdistatava motiivid kahtlemata erandlikud ja Tarmo Laasi süüditunnistamisel oleks maakohus pidanud tema karistuse kergendamise võimalusi kaaluma. Eeltoodud isikulisi asjaolusid – süüdistatava senist elukäiku, tervist, vanust ning karistusandmeid arvestades ei ole ilmselt karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks vajalik kohaldada ranget karistust. Leian, et tulevikuprognoosi süüdistatava käitumise kohta ei saa tuletada ainult toimepandud kuriteo raskusest ega süü suurusest lähtuvalt. Kaitsja on seisukohal, et kergem karistus

§ 74

ja 75 kohaldamisega on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. 4.

1. Kaitsja ei nõustu kohtu järeldusega, et kriminaalasjas ei ole süüdistatav ega kaitsja taotlenud menetluskulude riigi kanda jätmist põhjusel, et süüdistatav ei suuda neid tasuda. Kaitsja märkis, et käesolevas asjas on võimalik KrMS 180 lg 3 alusel (Tarmo Laasi osalisel õigeksmõistmisel ka KrMS § 181 alusel) kaaluda menetluskulude osalist riigi kanda jätmist. Tarmo Laasi'l puudub vara ja piisav sissetulek toimetulekuks ning tema tervislikku seisundit arvestades ei ole ka alust eeldada sissetulekute suurenemist. 4.
2. Vastavalt KrMS § 305¹ lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 kohaselt on igaühel õigus õiglasele asja arutamisele kohtus. 7 Eeltoodu alusel leian, et Harju Maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust, tunnistades Tarmo Laasi süüdi

§ 113

lg 1 –

§ 25lg 2 järgi.

Maakohus ei ole sellekohaste järelduste tegemisel kõiki asjaolusid arvestanud ja andnud süüteole ebaõige õigusliku hinnangu. Leiab, et kohtu järeldused käesolevas kriminaalasjas ei vasta olemasolevatele tõenditele ja tuvastatud asjaoludele. Leiab, et käesolevas asjas kohtus uuritud tõendid ja nende pinnalt tehtavad järeldused ei võimalda Tarmo Laasi süüdimõistmist

§ 113

lg 1 –

§ 25lg 2 järgi.

Maakohus on seega ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Maakohtu otsuse põhjendused Tarmo Laasi süüditunnistamise osas ei ole veenvad. Põhjenduste ja analüüsi puudumine kohtuotsustes on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Samuti ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, Tarmo Laasi suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk üksnes reaalse vangistusega. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistus vastav Tarmo Laasi süü suurusele ning tema isikule ning ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. KrMS § 338 p 4 kohaselt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. 4.6. Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 1, 2 ja 4; 340 lg 2 p 2; 180 lg 3; 185 lg 1 kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 11. novembri 2019.a otsus Tarmo Laasi süüditunnistamise osas

§ 113

lg 1 –

§ 25lg 2 järgi; teha uus otsus, millega mõista Tarmo Laasi järgi õigeks.

Mõista Tarmo Laasi'le

§ 418lg 1 järgi kergem karistus.

Jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda ja apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.

1. Süüdistatav enda apellatsioonis märgib, et sündmuste käigus sai ta tõsiselt väärkoheldud enne seda kui saadi aru, et keegi on relvast pihta saanud. Süüdistatav esitab sündmuste käigu. Taotleb politseipoolse uurimise taasalustamist ja esitab oma seisukohad uurimise vigadest, esitades uuesti oma väited toimunu osas. Märgib, et signaalraketi tulistas ohutult vertikaalset üles. Tegemist oli hoiatamisega. Läks vaatama miks uuesti traktor käivitati, kuigi politsei oli traktori töötamise ära keelanud. Läks vaatama kas naaber on kodus. Tunnistab, et käitus ettevaatamatult ja rumalalt, kuid kartis oma elu ja tervise pärast. Taotleb täiendavate tõendite vastuvõtmist. Taotleb karistuse osas elektroonilise valve kohaldamist. On nõus kohtukulusid tasuma. Tal puudus motiiv tundmatu isiku pihta tulistamiseks. Tegemist on õnnetusega. Palub maakohtu otsuse tühistamist süüdimõistmise ja karistamise osas või mõista kergem karistus asendades vanglakaristuse elektroonilise valvega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. Kaitsja toetas istungil nii enda kui ka süüdistatava poolt esitatud apellatsiooni. Märkis, et apellatsioonis tehtud viide

§ 199lg-le 1 on ekslik.

8 Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ja apellatsioonides esitatud otsuse muutmise ja tühistamise taotluste rahuldamiseks alused puuduvad. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED

1. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, kohtuotsusega ja apellatsioonidega ning ära kuulanud menetlusosalised, leiab alljärgnevat.
2. Apellatsioonides ei vaidlustata Tarmo Laasi süüdi tunnistamist

§ 418lg 1 järgi.

Kolleegium ei tuvastanud nimetatud süüdistuse osas apellatsioonide piiridest väljumise seaduslikke aluseid, mistõttu eeltoodud kuriteos süüdi tunnistamise kohta kolleegium otsuses põhjendusi ei esita. 9.

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 kvalifitseeritud kuriteo osas puudub vaidlus maakohtu poolt tuvastatus, et süüdistatav tulistas esmalt süüdistuses nimetatud ajal ja kohas üks kord raketipüstolist üle YY, MM ja NN pea umbes 10 meetri kõrguselt. Seejärel tulistas süüdistatav kahel korral kaasas olnud poolautomaatsest tulirelvast YY pihta, tabades kannatanut kõhtu ja vasaku küünarvarre sirutuspinna alumisse kolmandikku. Vaidlus puudub ka selles, et süüdistatava ja kannatanu ning tunnistaja MM vahel tekkis rüselus pärast seda kui süüdistatav Tarmo Laasi oli YY tulistanud ja vigastanud. Seega eelnevad, maakohtu poolt tõendatuks loetud ja apellatsioonides vaidlustamata asjaolud pole apellatsioonimenetluse esemeks, mistõttu nendel otsuses ei peatuta.

1. Kaitsja on apellatsiooni p-s 2 leidnud, et maakohus on hinnanud tõendeid vääralt. Seejuures on kaitsja analoogselt maakohtu otsuses kajastatuga refereerinud nii süüdistatava, kannatanu, tunnistajate ütlusi ning Häirekeskusesse tehtud kõnede helisalvestust. Selline refereering kolleegiumi arvates aga maakohtu poolt tõenditele antud hinnangu ebaõigsust ei näita, tõendite hindamisel tehtud vigadele kaitsja ei viita ega anna seetõttu ka vähimatki alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt.
2. Apellandid leiavad, et Tarmo Laasil esines hädakaitseseisund. Analoogse seisukoha on kaitsja esitanud ka maakohtus ning kohus on otsuse lk. 7 -8 vaaginud Tarmo Laasi viibimist hädakaitseseisundis ning on jõudnud järeldusele, et selline seisund pole tuvastatav. Kolleegium leiab, et maakohtu järeldus on kooskõlas usaldusväärsete tõendite kogumiga, on seaduslik ja kolleegium sellega nõustub, mistõttu ei pea vajalikuks täiel määral uuesti juba maakohtu poolt piisava selgusega otsuses kajastatud põhjendusi korrata ning märgib apellatsioonide alusel vaid järgmist. 11.
3. Nii süüdistatav kui kaitsja on apellatsiooni põhjendustes märkinud, et Tarmo Laasi tajus reaalset ohtu oma elule ja tervisele, kuna ta oli üksi pimedas metsas ja tema poole hakkasid jooksma mitu meest. Toonitatakse, et süüdistatav tegi raketipüstolist hoiatuslasu õhku, kuid see tema suunas jooksvaid mehi ei peatanud vaid need hakkasid veelgi kiiremini liikuma. Eelneva väite osas kolleegium osutab, et kannatanu YY, tunnistajad MM ja NN on andnud ütlusi, et kuna traktoristil tekkis probleem politseiga, siis läksid nad metsa, kus seisis metsa väljaveotraktor. Politseid enam kohapeal ei olnud. Traktorijuht läks uue koorma järgi aga nemad jäid politseid ootama. Nägid, et mööda teed tuleb taskulambiga isik. Arvasid, et võibolla on politsei. YY läks vaatama, kuid lähedale jõudmata lendas üle nende pea rakett. 9 Kannatanu YY on kinnitanud, et raketi üle nende peade laskmisest tekkis tal hirm nii enda kui ka vanemate elu pärast, kartis pihta saamist. Liikus kiiremini laskja poole, et raketipüstol ära võtta. Kahtleb kas see just jooksmine oli ( 2 kd. t.lk. 211-213 pöördel). MM on oma ütlustes kinnitanud, et tema ei rünnanud kannatanut ega kiirendanud raketi laskmise peale sammugi. Lastud rakett temas ohutunnet ei tekitanud. Poeg, kes kõndis temast eespool kiirendas pärast raketi lasku sammu, pikemad jalad, saab kiiremini edasi ( 2 kd. t.lk. 213 pöördel-215 pöördel). Tunnistaja NN ütluste kohaselt, arvas ta , et taskulambiga läheneb politsei, suunduti tema poole. Y ja M olid eespool, tema jäi nendest maha, lonkis sabas kui lasti rakett. See ei lennanud kõrgelt. Tema kartis, et maandub auto peale, mistõttu vaatas kuhu rakett kukub. Kui uuesti tagasi vaatas kuulis kahte lasku. Seepeale kiirendas ta sammu, et jõuda teisteni ( 2 kd. t.lk. 215 pöördel-217). Maakohus on kannatanu ja tunnistajate ütlustele tuginenud, seega hinnanud need usaldusväärseteks ning apellatsioonide argumendid kohtu järeldust ei kummuta, seda enam, et ka kaitsja on apellatsioonis ise tuginenud tunnistaja MM ütlustele. Seega pole riimuvate ja usaldusväärsete kannatanu ja tunnistajate ütlustega tõendamist leidnud, et keegi neist oleks üldse enne süüdistatava poolt raketi laskmist jooksnud süüdistatava poole, ning ka raketi laskmise järgselt kiirendas sammu vaid kannatanu YY. Seetõttu on alus hinnata apellatsioonide väiteid ekslikeks ja vastuolus olevateks usaldusväärseks tunnistatud kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Sellisele ekslikule argumendile tuginevalt pole alust jaatada süüdistatava poolt reaalse ohu olemasolu ega ka temal hädakaitseseisundi teket. 11.
4. Kaitsja on apellatsiooni p-s 3 avanud

§ 27

, § 28 lg 1 sisu ja esitanud neid sätteid puudutavaid Riigikohtu lahendeid, kuid järgnevates põhjendustes hädakaitse ja hädakaitsepiiride piiride ületamisest on lähtunud ekslikust arusaamast süüdistataval hädakaitseseisundi olemasolust. Kolleegium osutab, et maakohus on tõendite kogumile tuginevalt ning tuvastatud tehiolude alusel välistanud süüdistataval hädakaitseseisundi, kannatanu ja tunnistajate poolt vahetu või vahetult eesseisva õigusvastase ründe, mistõttu on seaduslik maakohtu seisukoht, et puudub alus rääkida hädakaitsest ja selle piiride ületamisest ( vt ka RKKKo nr 3-1-1-107-12). Eelnimetatud põhjusel pole õigeksmõistva otsuse tegemise aluseks kaitsja poolt viidatud asjaolu, et maakohus on leidnud, et süüdistatav pani inkrimineeritud kuriteo toime kaudse tahtlusega. 11.3. Kaitsja on apellatsiooni p-s 4 möönnud, et tõendite kohaselt pole alust kindlalt väita, et Tarmo Laasi tõrjus vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet. Kaitsja leiab, et kuna Tarmo Laasi on kinnitanud, et tajus ohtu, mistõttu esitas kaitsja maakohtus väite

§ 31

kohaldumisest, kuid maakohus Tarmo Laasi võimalikku eksimuses olemist ei kaalunud. Kolleegium sellise etteheitega nõustuda ei saa. Kuigi maakohus pole

§ 31

viidanud ega eraldi lõikes sellekohast põhjendust esitanud, on siiski otsusest ( lk 7-10) aru saadav, et kohus on arvestanud, et alkoholijoobes süüdistatav läks ise võõrale maale, võttes kaasa laetud raketipüstoli ja tulirelva. Et süüdistatav oli isikuks, kes ilma igasuguse põhjuseta lasi üle teiste isikute peade raketi, millega põhjustas kannatanu YY-le, kes oli süüdistatavale kõige lähemal, reaalse hirmu nii enda kui oma lähedaste inimeste elu ja tervise pärast. Et süüdistataval, kes nägi ja sai aru, et läheneval kannatanul ei ole midagi käes, kannatanu ja tunnistajad ei teinud tema suhtes midagi õigusvastast, puudus alus arvamuseks, et kannatanu ja eemal viibivad tunnistajad oleksid talle ohuks, kuid ta lasi ilma hoiatamata, temast mõne meetri kaugusel viibivat kannatanut kahel korral tulirelvast, tabades kõhtu ja kätte. 10 Kolleegium leiab, et eeltoodud maakohtu põhjendusest on võimalik järeldada, et maakohus ei nõustunud kaitseväitega, et süüdistatav eksis õigusvastasust välistavas asjaolus. 12. Apellatsioonis on kaitsja uuesti leidnud, et Tarmo Laasi arvas ekslikult, et viibib hädakaitseseisundis. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-108-13 sedastanud, et

§ 31

lg 1 esimene lause määrab, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul, kui isik hindab vääralt asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil. Õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine on hädakaitse puhul äratuntav situatsioonis, kus isikul on enne enda kaitsmist ajaliselt ja ruumiliselt võimalik veenduda, kas rünnet ikkagi on põhjust oodata või mitte. Kolleegium, nõustudes maakohtu põhjenduste ja järeldusega, leiab samuti, et tuvastatud sündmuste käik nii kannatanu, tunnistajate kui ka tuvastatud süüdistatava käitumine ei anna alust jaatada eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus. 12.

1. Apellatsioonides on leitud, et süüdistatav oli veendunud, et metsas tegutsevad isikud käituvad õigusvastaselt ning võivad olla ohtlikud ja süüdistatava jaoks vägivaldsed. Kolleegium leiab, et selline kaitseversioon on täielikult meelevaldne ja tegelikult vastuolus ka apellatsioonis kaitsja poolt tehtud järeldusega, et Tarmo Laasi lahkus sündmuskohalt enne politseitöötajaid, seega ei saanud tal tekkida arusaamist sellest, kas metsas tegutseti seaduslikult või mitte, kuivõrd sellist arusaamist ei tekkinud sündmuskohal ka politseitöötajatel. Ka sündmustele eelneva käitumise osas süüdistatava ütluste kohaselt ei olnud tegemist tema maal toimuvaga ja tal puudus üldse teave kas võõral maal töötamine on kooskõlastatud metsaomanikuga. Ta kustus välja politsei, kes ka kohale saabus. Politsei võttis ühendust metsatööga seotud isikuga. Tema lahkus, politsei jäi koos traktoristiga metsa. Alguses traktor edasi enam ei töötanud, kuid hiljem, olles juba kodus, kuulis, et see pandi uuesti tööle ( 2 kd. t.lk. 230-236). Kolleegium leiab, et nii tuvastatud sündmuste käik kui süüdistatava ütlused ei anna alust järelduseks, et tal oli alust arvata, et tööks tegelikult luba puudub, et tegemist oli õigusvastase käitumisega. Seda enam polnud tal alust arvata, et tööd tegev isik või töödega seotud isikud võivad olla ohtlikud ja vägivaldsed. Kolleegiumi veendumuse kohaselt oli ta politsei kohale kutsunud ning puudus igasugune alus arvamuseks, et politsei toimunu seaduslikkust ei kontrolli. Asjaolu, et metsas töötaval isikul pole kaasas dokumente, mis lubavad metsast palke puidu kogumisplatsile vedada, iseenesest selliseks arvamuseks alust ei anna. Politseil oli võimalik tema juuresolekul tööde teostamist korraldava isikuga suhelda ning ka tema lahkumise järgselt toiminguid teha, mistõttu puudus süüdistataval igasugune vajadus ja alus edasiseks sekkumiseks ning arvamuseks et edasine töö jätkamine on õigusvastane. Enamgi veel, süüdistatava ütluste kohaselt tema juuresolekul politsei käskis telefoni teel isikutel koos dokumentidega metsa tulla. Seega kui süüdistatav ka veendus, et hiljem majast mööda sõitva autoga ei toodud koju naabrimeest, siis politseiametniku juttu kuulnuna oli alust arvamuseks, et metsa tuleb isik, kes metsatööde teostamist korraldab, nii nagu politsei telefoni teel käskis viimasel teha. Eluliselt pole usutav, et politsei kutse peale, teades, et politsei teda seal ootab, saabub isik, kes teostab ebaseaduslikku metsaraiet. Puudus igasugune alus arvamuseks, et politsei kutse peale metsa tulnud isik on metsas liikuvate isikute suhtes vägivaldne ja ohtlik. 12.
2. Kaitsja on apellatsioonis süüdistatava eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus põhistanud ka sellega, et mitu isikut jooksid süüdistatavale arusaamatult tema suunas ning soovides neid jooksvaid mitut isikut peatada lasi raketipüstolist õhku. 11 Kohtukolleegium on juba otsuse p-s 10 esitanud oma põhjendused selliste sündmuste käiku iseloomustavate väidete meelevaldsusest ja vastuolust usaldusväärseks tunnistatud tõenditega, mistõttu nendele toetuvalt ei ole alust süüdistatava eksimust jaatada. 12.
3. Kolleegium osutab, et süüdistatav oli esmalt tulistanud raketipüstolist kannatanu ja tunnistajate suunas, üle nende peade, mis tekitas kannatanu seisukohalt nende jaoks ohtliku olukorra, millise hinnanguga ringkonnakohus ka nõustub. Selline süüdistatava käitumine tingis kannatanu poolt süüdistatava poole kiire liikumise, jooksmise, mis kolleegiumi seisukohalt, analoogselt maakohtu järeldusega ei anna alust süüdistatavale arvamuseks, et kannatanu ründab tema elu või tervist. Süüdistatav nägi, et kannatanul ei ole midagi käes. Tema, haarates tulirelva, koheselt tulistas juba lähedale jõudnud kannatanut kahel korral. Süüdistataval oli võimalik selgitada miks ta on metsa tulnud ja kes ta on, samuti verbaalselt hoiatada kannatanut relva olemasolust. Tal oli võimalik teha hoiatuslask õhku. Kolleegium leiab, et süüdistataval oli enne kannatanu tulistamist ajaliselt ja ruumiliselt võimalik veenduda, kas rünnet ikkagi on põhjust oodata või mitte. Süüdistatav midagi sellist ei teinud ning igasugune alus arvamuseks, et arvatavasti politsei poolt metsa kutsutud täiesti õiguspäraselt käitunud isikud teda õigusvastaselt ründavad, süüdistataval puudus. Siinkohal kolleegium ka leiab, et raketipüstolist isikute poole, üle isikute peade lasknud isikult püstoli äravõtmise sooviga tema suunas liikumist pole alust hinnata õigusvastase käitumisena nagu ka pärast süüdistatava poolt kannatanu tulistamist temalt püstoli äravõtmisega seotud rüselemist. Selline käitumine on hinnatav lubatud kaitsetegevusena. Kolleegium leiab, et apellatsioonide väited ei anna alust jõuda maakohtust erinevale järeldusele sellest, et

§ 31

ettenähtud eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus pole vaidlustatud juhul tuvastatav, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks anda hinnangut kaitsja argumentidele

§ 118ja § 121 koosseisude realiseerumise osas.

13. Kaitsja on apellatsiooni p-s 5 leidnud, et maakohus pole põhjendanud miks on mõistetud vangistus ainuvõimalik karistus. Kaitsja leiab, et tegemist on KrMS § 339 lg 2 ettenähtud rikkumisega. Kolleegium selles osas osutab, et

§ 113

sanktsioon näeb ette karistusliigina vaid vangistuse mistõttu süüdistatava karistamisel puudus kohtul võimalus ja seaduslik alus nimetatud kuriteo toimepanemise eest Tarmo Laasile teiseliigilist karistust kaaluda.

§ 418

lg 1 sanktsioon näeb tõesti ette ka rahalise karistuse mõistmise võimalust, kuid antud juhul on maakohus

§ 56

ettenähtu alusel leidnud, et süüdistatavat tuleb ka selle kuriteo eest karistada vangistusega ja seda alla sanktsiooni keskmist määra. Lisaks kolleegium osutab, et

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel on maakohus kohaldanud kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise põhimõtet, milline on leebeim liitkaristuse kohaldamise printsiip. Rahalise karistuse mõistmisel oleks kohus olnud kohustatud lähtuma

§ 64lg 2 sätestatust ning rahaline karistus kuulunuks iseseisvale täitmisele.

Seega oleks sisuliselt tegemist süüdistatava jaoks liitkaristuse näol raskema karistusega võrreldes maakohtu poolt mõistetust, mistõttu pole kaitsja poolt maakohtule esitatud etteheited kaitsealuse huvides ega seega asjakohased. Kaitsja on esitanud apellatsioonis Riigikohtu lahendeid ja avanud

§ 56

sisu, leides, et maakohus pole kõiki süüdistatava poolt esitatud asjaolusid arvestanud ega ka süüdistatava isikut. Selles osas kolleegium peab aga vajalikuks märkida, et arvestades just

§ 56

ettenähtut, nii süü suurust, tuvastatud karistust kergendavat asjaolu ja raskendavate asjaolude 12 puudumist ning ka süüdlase isikut ongi maakohus karistanud süüdistatavat

§ 113lg 1 - § 25 lg 2 alusel sanktsioonis ettenähtud vangistuse alammääras.

Seega on etteheide ainetu. 14. Kaitsja on kohtule ette heitnud, et kohus pole kaalunud võimalust

§ 25

lg-s 6 ettenähtud

§ 60sätestatu kohaldamist.

Samas on aga kaitsja esitanud peamiselt

§ 61ettenähtud asjaolud ja sellekohased Riigikohtu lahendid.

Apellatsiooni lõpposas pole tapmiskatse toimepanemise eest mõistetud karistuse kergendamist kaitsja taotlenud vaid on esitanud taotluse mõista

§ 418lg 1 järgi kergem karistus.

Viimati nimetatud kuritegu on aga lõpule viidud, mistõttu

§ 60kohaldamiseks alused puuduvad.

14.1. Apellatsioonist tulenevalt kolleegium osutab, et

§ 25

lg-s 6 on ette nähtud, et süüteokatse puhul võib kohus kohaldada

§ 60sätestatut.

Seega ei ole süüteokatse toimepanemises süüdimõistmisel ja karistamisel kohtul kohustust

§ 60sätteid kohaldada.

Ka Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-70-16 sedastanud, et süüteo jäämine katsestaadiumisse ei too kaasa

§ 25

lg 6 kohaselt automaatselt karistuse kergendamist võrreldes lõpuleviidud süüteoga. Samas lahendis on Riigikohus ka märkinud, et on oluline see, kas ja millises ulatuses rünnatud õigushüve kahjustatud sai ehk teisisõnu toimepanija poolt silmas peetud ja soovitud tagajärje saavutamise lähedus. Määravad on ka konkreetse süüteo tehiolud. Kaalukad on ka konkreetsed põhjused, miks ei päädinud katsestaadiumisse jõudnud tegu toimepanija poolt soovitud tagajärjega. 14.2. Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendanud miks tuleb Tarmo Laasi karistada 6 aastase ehk siis

§ 113lg 1 sanktsioonis ettenähtud minimaalses tähtajas vangistusega.

Esitatud apellatsioonide väited maakohtu põhjendusi ega järeldusi ei kummuta. Kolleegiumi veendumuse kohaselt on Tarmo Laasi poolt toimepandud lõpetatud kuriteokatse sellise intensiivsusega, lähedal oleva isiku pihta kaks korda tulistamine, mis ei anna alust

§ 60kohaldamiseks. Samuti tuleb arvestada antud juhul isiku ekspertiisiaktis nr 18E-Põ

I0166 ( 1 kd. t.lk. 95-96) märgituga, et kõhtu lastud kuuliga oli vigastatud kõhusirglihas, mille vahetus läheduses asub kõhukelme ning selle vigastamise korral, oleks tegemist kõhuõõnde ulatuva haava ja eluohtliku tervisekahjustusega. Kõhuõõnde ulatuva haava korral on tõsine oht vigastada kõhuõõne organeid ja tõuseb tüsistuste nt infektsiooni lisandumise risk. Vasaku küünarvarre sirutuspinnal alumisse ossa, haavakanali suund ülenev, lastud kuul leiti kannatanul 02. septembril 2018 vasakust õlavarrest. Eksperdi arvamuse kohaselt vasakul ülajäsemel paikneva kuulihaava puhul oli oht vigastada õlavarrearterit, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Kolleegium leiab, et eelnimetatu näitab, et süüdistatava poolt toimepanduga oli tagajärjena eluohtlikud vigastused väga lähedal. Eelnevad asjaolud annavad aluse jõuda järeldusele, et

§ 60kohaldamiseks alused puuduvad.

14.3. Samuti kolleegium leiab, et puuduvad ka sellised erandlikud asjaolud, mis annaks aluse põhikaristuste mõistmisel

§ 61kohaldamiseks.

Kuritegude toimepanemise asjaolude osas pole kolleegiumi arvates tuvastatavad sellised erandlikud asjaolud, mis annaksid aluse

§ 61kohaldamiseks.

Tapmiskatse puhul puudus Tarmo Laasil igasugune vajadus ja alus alkoholijoobe seisundis minna võõrale kinnistule ja seal õiguspäraselt, politsei poolt kutsutuna, viibinud isikute suunas, üle nende peade esmalt raketist lasta ja seejärel ilma igasuguse hoiatuseta ja asjaolude väljaselgitamiseta tulirelvast lasta ja veel kahel korral lähedale jõudnud kannatanut. 13 Tulirelvade ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise asjaoludes puudub samuti erandlikkus. Tarmo Laasi oli teadlik et tal puudub seaduses ettenähtud relva soetamisluba ja relvaluba sealhulgas tulirelva laskemoona käitlemiseks. Asjaolu, et ta tunneb kõrgendatud huvi relvade vastu pole erandlikuks asjaoluks ega anna alust

§ 61kohaldamiseks.

14.4. Kaitsja on viidanud karistuse kergendamise põhjendustes ka Tarmo Laasi senisele elukäigule, tervisele, vanusele, karistusandmetele. Kohtukolleegium leiab, et asjaolud, et tegemist on 60 aastase isikuga, kes pole varem kriminaalkorras karistatud, pole käsitatavad erandlikena ega anna alust

§ 61kohaldamiseks.

Kohtule esitatud meditsiinilise dokumentatsiooni ja nimelt Tallinna Keskhaigla epikriisi ja dr. SA Perearstipraksis OÜ andmete kohaselt põeb Tarmo Laasi XXX ja

1. novembril 2019 diagnoositi tal XXX episood. 17.detsembril 2019 aastal on diagnoositud XXX ning soovitatud edasiseks diagnostikaks ja raviks XXX kabinetti. Avalikult kõikidele kättesaadavate interneti andmete alusel on XXX krooniline haigus, mida saab kontrolli all hoida regulaarselt ravimeid tarbides. XXX, mis võib olla seotud XXX, kuid on ravitav. Mõnikord taastub XXX iseeneslikult. Kolleegiumi veendumuse kohaselt pole kohtule esitatud meditsiiniliste dokumentide alusel nimetatud haigused aluseks hinnata süüdistatava tervislikku olukorda sedavõrd erandlikuks, mis kaaluks üles toimepandu raskuse ja annaks aluse sanktsioonis ettenähtud karistusraamidest väljumiseks. Kriminaalasja menetlemise käigus on Tarmo Laasi suhtes läbi viidud ka ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis ( 1 kd. t.lk. 156-160), mida on käsitanud oma otsuses ka maakohus. Muuhulgas on eksperdi käsutuses olevatest andmetest selgunud, et 1987 ja 2011 aastal on süüdistatav vajanud lühiajalist XXX ravi. On kahtlustatud alkoholi liigtarbimist ja on diagnoositud XXX. Kestvalt esinevad emotsionaalseid ja käitumuslikke kõrvalekaldeid, mis ei piira olulisel määral tema võimet ümbritseva adekvaatseks mõistmiseks ning käitumise juhtimiseks. Oma arvamuses on ekspert muuhulgas leidnud, et Tarmo Laasil ei esine mõistega raske psüühikahäire hõlmatavat terviseriket. Ta ei põe vaimuhaigust, ei ole nõrgamõistuslik ega nõdrameelne ning tal ei esine muud rasket psüühikahäiret. Kuriteo toimepanemise ajal ei esinenud terviseseisundit, mis oleks mõjutanud olulisel määral tema teadvust ja käitumist ning oleks takistanud tal adekvaatselt oma tegudest aru saada ja käitumist juhtida. Ta on oma vaimse seisundi poolest võimeline esinema kohtus ja kandma karistust. 14.
2. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et Tarmo Laasi terviseandmed ei anna alust hinnata käeoleval ajal tema tervislikku seisundit selliseks, mis annaks aluse temale mõistetud karistusmäära kergendamiseks või alla sanktsiooni alammäära karistuse mõistmiseks.
3. Kaitsja on leidnud, et

§ 74

ja § 75 kohaldamisega on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ja kaitsta õiguskorda. Sisuliselt on ka süüdistatav oma apellatsioonis esitanud karistuse osas analoogse taotluse. Selles osas kolleegium leiab, et

§ 74

ettenähtud karistusest tingimisi vabastamine koos allutamisega käitumiskontrollile, kohaldamiseks seaduslikud alused puuduvad. Kolleegium märgib, et kujunenud kohtupraktika järgi ei ole

§ 113

lg-s 1 ettenähtud karistusvahemikku jäävat karistust võimalik tingimisi täitmisele pööramata jätta, kuna

§ 74

lg-s 3 ettenähtud 5 aastane maksimaalne katseaeg on ringkonnakohtu seisukohalt 14 seaduslikult mõistetud karistusest, 6 aastasest vangistusest, lühem ( vt ka RKKKo 3-1-1-9611). Samuti peab kolleegium vajalikuks ka lisada, et kuigi

§-i 74 esimeses lõikes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, siis on selline vabastamine põhjendatav vaid juhul, kui esinevad koos, nii kuriteo toimepanemise asjaoludes kui ka süüdlase isikut iseloomustavates andmetes erandlikud asjaolud. Kolleegiumi arvates teo tehioludes ja süüdistatava isikut iseloomustavates andmetes erandlikke asjaolusid ei esine.

1. Kaitsja on märkinud, et juba maakohtus oli tema väiteks, et asjas on võimalik KrMS § 180 lg 3 alusel kaaluda menetluskulude osalist riigi kanda jätmist. Sellise argumendiga saab toimiku materjalide juurde lisatud kaitsja kohtukõne teeside alusel nõustuda, kuid nimetatu ei kummuta maakohtu järeldust, et menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks peavad esinema mõjuvad põhjused, milliste tõendamine lasub isikul, kes sellekohase taotluse esitab. Kaitsja teesides puuduvad selles osas igasugused põhjendused. Tarmo Laasi oma kõnes samuti mõjuvatele põhjustele ei viita. Maakohus on ka märkinud, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse järeldada, et Tarmo Laasil esineksid takistused menetluskulude hüvitamiseks või et need käiksid tal üle jõu. Seega ei tuvastanud maakohus KrMS § 180 lg 3 kohaldamise aluseid. Apellatsioonis on kaitsja leidnud, et Tarmo Laasil puudub vara ja piisav sissetulek toimetulekuks ja tervislik seisund ei eelda sissetuleku suurenemist. Kolleegium märgib, et Tarmo Laasil igasuguse vara ja piisava sissetuleku puudumise osas pole kaitsja tõendeid kohtule esitanud. Maakohtu istungi protokolli kohaselt ( 2 kd. t.lk. 210) on süüdistatav kinnitanud, et ta töötab OÜ-s K. Seega on tal olemas igakuine sissetulek ning asjaolu, et sissetulek pole piisav igakuiste maksetena menetluskulu tasumiseks, pole kaitsja tõendanud. Maakohtu istungil pole süüdistatav menetluskulu väljamõistmist puudutavaid taotlusi esitanud. Apellatsioonis on süüdistatav märkinud, et teeb müügitööd. On nõus menetluskulud ka koheselt tasuma, kui peetakse võimalikuks karistuse asendamine elektroonilise valvega. Toob ära temale kuuluva vara loetelu ja kinnitab, et ta töötab, on võimeline ennast ise üleval pidama. Kolleegium leiab, et eelnimetatu ei anna alust jõuda maakohtust erinevale seisukohale süüdistatava poolt menetluskulude tasumise võimalikkuse osas, mistõttu ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega KrMS § 180 lg 3 kohaldamiseks aluste puudumise kohta.
2. Süüdistatav enda apellatsioonis taotleb kriminaalasjas täiendava uurimise teostamist kuna uurimine on läbi viidud puudulikult. Selles osas kolleegium märgib, et kehtiv menetlusõigus ei näe ette võimalust ringkonnakohtu poolt kriminaalasja saatmist kohtueelsele menetlejale uue kohtueelse uurimise läbiviimiseks. Ringkonnakohtu pädevus kohtulahendi tegemisel on sätestatud KrMS §-s 337, kus eeltoodud võimalust pole ette nähtud. Ringkonnakohtul on KrMS § 337 lg 2 p 2 kohaselt küll pädevus maakohtu otsuse tühistamiseks ja asja saatmiseks uuesti arutamiseks esimese astme kohtule, kuid seaduslikke aluseid sellise lahendi tegemiseks pole apellatsioonides esitatud ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus.
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
4. novembri 2019 otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. 15
5. RÕS korras määratud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamist kogusummas koos käibemaksuga 454,80 eurot. Koos apellatsiooniga esitatud taotluses on menetlustoimingutena näidatud kohtuotsuse analüüs 45 minutit, süüdistatava nõustamine 45 minutit, päringute teostamine 25 minutit, apellatsiooni koostamine 240 minutit. Kogusummana on taotletud 325.00 euro (ilma käibemaksuta) hüvitamist. Kolleegium leiab, et määratud kaitsja poolt ära näidatud menetlustoimingud on hinnatavad vajalikena ning nendele kulutatud aega saab pidada mõistlikuks. Seega on kaitsja poolt esitatud taotlus kooskõlas KrMS § 175 lg 1 p-ga 4 ja põhjendatud ning kuulub seetõttu rahuldamisele koguulatuses. Kohtuistungil osalemise eest on kaitsja taotlenud tasu hüvitamist 60 minuti eest, summas (ilma käibemaksuta) 54.00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele kuna on kooskõlas kohtuistungi protokollis äranäidatud ajaga ja kooskõlas ka Korra § 6 lg-ga
6. Seega kuulub kaitsjale hüvitamisele koos käibemaksuga kokku 454,80 eurot. KrMS § 185 lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse kohtuotsus muutmata, jäävad menetluskulud isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kaitsja on esitanud apellatsiooni süüdistatava huvides, mistõttu jääb õigusabi osutamisega seotud kulu, summas 454,80 eurot, Tarmo Laasi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 16