lg 1; § 49 lg 1; § 169 lg 4 p 4, 5; § 169 lg 5; § 169 lg 7 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Margus Pihl karistas Tiit Piibur’it väärteoasjas nr. 2302,19,015416 22.10.2019.a. koostatud otsusega, juhindudes KarS § 56 lg-st 1 ja § 63 lg-st 3,
lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses summas 200 eurot;
lg 1 alusel rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses summas 300 eurot,
lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses summas 200 eurot.
lg 2 alusel kohaldati lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 6-ks kuuks,
Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja kaitsja tühistada kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetada menetlus seoses avaliku menetlushuvi puudumisega. Alternatiivselt taotleb tühistada otsuse kaebuse esitajale määratud lisakaristuse osas ja määrata väljamõistetud rahatrahv tasumisele ositi 12 kuu jooksu. Kaebuse kohaselt on kaebuse esitajale määratud range karistus, mis ei ole kooskõlas otsuses märgitud asjaoludega. Lisakaristuse osas märgitakse kaebuses, et selle kohaldamiseks vajadus puudub ning kaebuse esitaja vajab juhtimisõigust nii enda, kui ka oma kõrges eas isa pärast. Ka on kaebuse kohaselt kaebuse esitajal diagnoosimata liikumispuue, mis tähendab, et oma tervisliku seisukorra tõttu ei saa ta pikemaid vahemaid jalgsi läbida. 2 Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Ta selgitas, et kui ta hakkas tagurdama, siis ta riivas naabri autot, aga kuna ta ei teadnud, kellele auto kuulub ning kuna väljas oli hämar, plaanis ta järgmisel päeval sõiduki omaniku üles otsida. Ka lisas kaebuse esitaja, et kõikidel autodel on parkimiskaart ning valges oleks ta näinud parkimiskaardi järgi, millisele naabrile sõiduk kuulus. Kaebuse esitaja sõnul oli väljas pime ning armatuuril olevalt parkimiskaardilt ei olnud midagi välja lugeda, sest väljas oli pime, klaas oli udune. Vastuseks kaitsjale selgitas kaebuse esitaja, et ta käib tööl Sauel, kuhu ta peaks saama ka läbi Balti jaama bussiga. Seonduvalt väidetava puudega märkis kaebuse esitaja, et tal puude dokumenti ei ole, on ainult perearsti tõend. Kaitsja selgitas, et nad paluvad otsuse tühistada seetõttu, et formaalselt on toime pandud rikkumine, kuid väärtegu ei oleks pidanud üldse menetlema ning avarii oleks saanud pooled hea tahtmise korral omavahel lahendada, ilma politseid välja kutsumata, politsei väljakutsumiseks põhjust polnud. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist märkis kaitsja, et kaebuse esitaja perearst on väljastanud tõendi, millest nähtub, et T. Piibur ei suuda korraga üle 500 m käia, kaebuse esitaja vajab juhtimisõigust tööl käimiseks, taastusravil käimiseks ja igapäeva toiminguteks, ka on T. Piibur’il 93 aastane isa, keda peab T. Piibur protseduuridele sõidutama oma isikliku autoga. Ka märkis kaitsja, et liikumispuudega isikult ei saa juhtimisõigust ära võtta ning karistusseadustik ei räägi liikumispuude puhul, et see peaks olema kuidagi dokumenteeritud, ehk piisab perearsti tõendist. Ka on kaitsja esitanud alternatiivse taotluse ajatada rahatrahv 12 kuu peale ning juhtimisõigus alles jätta. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kaebus rahuldamisele ei kuulu. Isik on toime pannud 3 rikkumist. Kohtuväline menetleja selgitas, et kaebuse esitajat ei ole varem väärteokorras karistatud, kuid sellise ohtliku käitumise puhul tuleb ka varem karistamata isiku puhul rakendada juhtimisõiguse äravõtmist. Kohtuvälise menetleja hinnangul asjaolu, et isik on väidetavalt invaliid, siis see peab olema tuvastatud konkreetsete toimingutega, seda antud asjas tehtud ei ole, perearsti arvamus on ebaoluline. Kohus kohtuistungil uuris järgmisi tõendeid: Kohtuistungil kuulati üle kaebuse esitaja T. Piibur, kelle seiskohad on leidnud kajastamist eelpool. Kirjalikest tõenditest ja iseloomustavast materjalist uuriti: - väärteokaebust /kohtutoimik tl 10-13/; - kohtuvälise menetleja 22.10.2019.a. otsust väärteoasjas 2302,19,015416 /kohtutoimik tl 3-4; väärteotoimik lk 22-24/; - U. Piibur’i suhtes koostatud Sotsiaalkindlustusameti otsust /kohtutoimik tl 22/; - tõendi edastamise dokumenti, OÜ x tõendit /kohtutoimik tl 39, 41-42/; - sündmuskoha vaatlusprotokolli, skeemi /väärteotoimik lk 1, 3, 4/; - fototabelid /väärteotoimik lk 5-10/; -asitõendi vaatlusprotokolli /väärteotoimik lk 11/; - indikaatorvahendi kasutamise protokolli, joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli, väljatrükki, õiguste ja kohustuste allkirjalehte /väärteotoimik lk 15-16pö, 17/; -õiguste ja kohustuste allkirjaleht väärteomenetlus /väärteotoimik lk 19/; - väärteoprotokolli, lisalehte /väärteotoimik lk 20-21/; - karistusregistri väljavõtet / väärteotoimik lk 25/. Kõigi nimetatud tõendite avaldamist pidasid pooled lubatavaks. 3 Kohtuistungil vaadeldi vahetult väärteoasjas kogutud tõendina asitõendi vaatlusprotokolli lisaks olevaid videosalvestisi. Kohtu järeldused: Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et esitatud kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kaebuse esitaja seisukohtade põhjal puudub alus väärteootsusega ettenähtud karistuse täies ulatuses tühistamiseks. Kohus märgib esmalt, et väärteokaebuse lahendamisel peab kohus lähtuma VTMS §-st 133 ning vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja on põhjustanud liiklusõnnetuse ning tarvitanud alkoholi peale liiklusõnnetust. Kaebuse esitaja seda ka ise ei eita ning kinnitas kohtus avariijärgselt alkoholi tarvitamist. Kaebuse esitaja kaitsja selgituste kohaselt videopilt ja kaebuse esitaja selgitused ei kinnita väidet, et kaebuse esitaja oleks üritanud sündmuskohalt lahkuda. Kohus sellega ei nõustu. Kohus ei pea usaldusväärseteks kaebuse esitaja poolt kohtus antud ütlusi selles osas, milles ta on väitnud, et peale liiklusõnnetust ta proovis kindlaks teha teise sõiduki omanikku, kuid kuna see ei õnnestunud plaanis ta sõiduki omanikku tuvastada järgmisel päeval. Isiku ütlused on vastuolus teiste asjas kogutud ja kohtus uuritud ning usaldusväärsete tõenditega, mida kohus järgnevalt ka käsitleb. Kohus vaatles asitõendi vaatlusprotokolli lisaks olevat videosalvestist kohtuistungil vahetult, mis kajastas täpselt menetlusaluse isiku tegevust ja sellest nähtus, et isik otsa tagurdamise järgselt lahkus majja ning ei jätnud teise sõiduki akna vahele teatist enda kontaktandmetega, ka nähtub salvestiselt, et väljas ei olnud pime ning seega ei ole paikapidav tema väide, et pimeduse tõttu ta ei näinud teise auto armatuurlaual oleval parkimiskaardil omaniku nime. Videost nähtuvalt ei ole ta kummardanud teise auto akna juurde ega üritanud seda vaadatagi. Ka läks ta enda korterisse ja asus alkoholi tarbima, mitte aga ei püüdnud majas ühistu kaudu või muul moel kindlaks teha kannatada saanud sõiduki omanikku. Seega on tema tegevus õigesti kvalifitseeritud ka liiklusõnnetusest mitteteavitamisena. Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditega, milliseid kohus uuris, kinnitust leidnud kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud kõikide väärtegude toimepanemine T. Piibur’i poolt. T. Piiburi’i poolt liiklusõnnetuse põhjustamine on tõendamist leidnud sündmuskoha vaatlusprotokolli, skeemi, fototabelitega (lk 1, 3, 4, 5-10), millest nähtuvad avariis osalenud sõidukite ja sündmuskoha andmed. Vaatlusprotokollile lisatud fototabelitest (lk 5-10) nähtuvalt on sõiduki Honda reg nr. x parempoolne tagumine külg ja taganurk kahjustatud. Fototabelitest nähtuvalt on sõiduki Dacia reg nr. xxx kahjustatud parem taganurk. Ka kinnitab T. Piibur’i poolt liiklusõnnetuse põhjustamist ja sündmuskohalt lahkumist politseid liiklusõnnetusest teavitamata kohtuistungil vahetult vaadeldud asitõendi vaatlusprotokolli lisaks olevad videosalvestised, millest nähtuvalt heledamat värvi sõiduk tagurdab vastu pargitud tumedamat värvi sõidukit, pargitud sõiduk kõigub, tagurdanud sõiduk liigub tagasi ettepoole, sõidab otsa maha pandud teetõketele ning seejärel tagurdab parkimiskohale. Seejärel tagurdanud sõiduki juht väljub autost, hakkab liikuma maja poole, pöörab ümber ja liigub tagasi auto poole, läheb kahe sõiduki vahele vaid 4 korraks, edasi lahkub uuesti maja poole (maja trepikoja ukse juurde). Liiklusõnnetuses osalenud juhina alkoholi tarvitamine vahetult pärast liiklusõnnetust enne asjaolude välja selgitamist sündmuskohal on tõendamist leidnud indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolliga (lk 16-16pö), milledest nähtuvalt 22.09.2019.a. kella 21:41 ajal, aadressil xxx, oli T. Piibur’i poolt indikaatorvahendisse puhumise tulemuseks 1,34 mg/l, s.o tegu oli positiivse tulemusega; indikaatorvahendi kasutamise protokolli lisaks oleva väljatrükiga (lk 15), millest nähtuvalt tuvastati T. Piibur’il 22.09.2019.a kella 21:49-21:53 ajal õhus alkoholisisaldus 1,35 mg/l, laiendmääramatuse 0,12 mg/l juures oli lõplikuks mõõtetulemuseks 1,23 mg/l. Kaebuse esitaja tegevus on fikseeritud ka 25.09.2019.a koostatud väärteoprotokollis, lisalehel (tema poolt mootorsõiduki Dacia Duster reg nr xxx juhtimine, mitte hoidumine kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimest, vara või keskkonda, juhina mitte veendumine, et tagurdades ei ohusta ega takista teist liiklejat, tagurdades sõitmine otsa pargitud sõidukile, varalise kahju tekitamine X X’le, sündmuskohalt lahkumine politseid teavitamata, kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik, liiklusõnnetuses osalenud juhina alkoholi tarvitamine vahetult pärast liiklusõnnetust enne asjaolusse väljaselgitamist sündmuskohal) (lk 20-21). T. Piibur’i poolt väärtegude toimepanemine on tõendamist leidnud kõigi eelrefereeritud tõenditega. Kohus on seisukohal, et tõendamist on leidnud T. Piibur’i poolt väärteootsuses märgitud liiklusseaduse nõuete rikkumised, rikutud on
lg 1; § 49 lg 1; § 169 lg 4 p 4, 5; § 169 lg 5; § 169 lg 7 kohustusi.
lg 1 kohaselt peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda.
lg 1 kohustab juhti tagurdades mitte ohustama ega takistama teist liiklejat, vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi. Käesoleval juhul ei olnud menetlusalune isik piisavalt hoolikas, et hoiduda sõidukiga tagurdamisel kõigest, mis võiks kahjustada vara (teist sõidukit). Samuti on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik ei täitnud
lg 5 kohustust, s.o kui varalise kahju saaja ei ole teada, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele. Sellega seonduvalt ei olnud täidetud ka
lg 4 p 4, 5 nõuded, mis on liiklusõnnetusest mitteteatamise lubatavuse eelduseks. Ka on tõendamist leidnud, et isik ei täitnud
lg 7 kohustust, s.o liiklusõnnetuses osalenud juht ei tohi tarvitada alkoholi ja muud narkootilist ega psühhotroopset joovet tekitavat ainet, kuni politsei on selgitanud sündmuskohal välja liiklusõnnetuse asjaolud, välja arvatud narkootilist või psühhotroopset ainet sisaldavat ravimit sündmuskohal abi osutava kiirabibrigaadi või muu tervishoiutöötaja korraldusel vältimatu abi korras. Kohus juba eelnevalt tuvastas, et menetlusalune isik tagurdas oma sõidukiga vastu teist sõidukit, mille tagajärjel põhjustati vigastused teisele sõidukile ja varaline kahju selle sõiduki omanikule. Kohus leiab, et antud juhul esineb põhjuslik seos menetlusaluse isiku poolt liiklusõnnetuse põhjustamise ja sellest teatamata jätmise kohustuse rikkumise vahel. Kõike eeltoodut arvestades leiab kohus, et liiklusõnnetus toimus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditest nähtuval ja väärteoprotokollis ning -otsuses sedastatud viisil. Kuivõrd isikule on väljastatud kehtiv juhiluba, pidanuks ta liiklusteooria kohustusliku õppeprogrammi läbinuna olema teadlik ka sellest, kuidas liiklusõnnetuse korral käituda, sh sellest, et olukorras, kus kahju saaja ei olnud talle teada, tuleb koheselt teavitada politseid ning liiklusõnnetuses osalenud juht ei tohi tarvitada alkoholi, kuni politsei on selgitanud sündmuskohal välja liiklusõnnetuse asjaolud. Seoses kaitsja selgitusega, et käesoleval juhul poleks pidanud politseid välja kutsuma märgib kohus järgmist:
lg 4 p-de 1-5 kohaselt ei ole vaja politseile liiklusõnnetusest teatada, kui on täidetud järgmised tingimused: inimesed liiklusõnnetuses vigastada ei saanud või liiklusõnnetuses osalenud inimesed ei nõua ise oma tervise kontrolli; liiklusõnnetuses osalenud 5 juhid või juht ja varalise kahju saajad on juhtumi põhjusi hinnates varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses ühel meelel; hilisemat identifitseerimist võimaldaval viisil on loetletud kõikide liiklusõnnetuses osalenud inimeste andmed; nimetatud on varalise kahju tekitamise eest vastutav isik; liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on punktides 2–4 loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud. Kuivõrd käesoleval juhul ei olnud täidetud eelnimetatud liiklusseaduse tingimused, oli vajalik politseid liiklusõnnetusest teavitada. Liiklusseaduse rikkumised on kohtu hinnangul väärteoprotokollis õigesti märgitud ning kvalifitseeritud
lg 1,
lg 1,
lg 1 järgi, s.o vastavalt mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumisena, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju; liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumisena, kui teatamine oli kohustuslik ning alkoholi tarvitamine liiklusõnnetuses osalenud juhi poolt vahetult pärast liiklusõnnetust. Kohus asub seisukohale, et T. Tiibur’i poolt
lg 1,
lg 1,
lg 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. Kohtus ei leidnud tõendamist rikkumised väärteoasja menetlemisel. Kohtul puudub ka igasugune alus kahelda selles, et esineks menetluslikke rikkumisi. Samuti ei leidnud kohtuliku menetluse käigus tuvastamist see, et asjas esineks õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. Kohus leiab, et menetlusalune isik on
lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega, kuivõrd ta pidi võimalikuks pidama süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist (varalise kahju tekitamist ja liiklusõnnetuse toimumist) ja seda ka möönma.
lg 1 ja
Antud juhul pidi T. Piibur kohustusliku liiklusteooriaõppe läbinud isikuna mõistma, et põhjustas liiklusõnnetuse ning kuna varalise kahju saaja ei olnud teada, nimetatud ei olnud kahju tekitamise eest vastutav isik, pidi ta olema teadlik kohustusest teavitada politseid liiklusõnnetuse toimumisest ning seda ka möönma, ka pidi olema teadlik kohustusest mitte tarvitada alkoholi, kuni politsei on selgitanud sündmuskohal välja liiklusõnnetuse asjaolud ja seda ka möönma.
lg 1, § 49 lg 1; § 169 lg 4 p 4, 5, § 169 lg 5; § 169 lg 7 rikkumised on väärteootsuses õigesti kvalifitseeritud
lg 1;
lg 1 ning
Seoses kaitsja poolt esitatud taotlusega lõpetada väärteomenetlus seoses avaliku menetlushuvi puudumisega märgib kohus esmalt järgmist – kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisude olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud
lg-s 1,
lg-s 1,
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et kaebuse esitajale süüks arvatavad teod on aset leidnud (§ 133 p 2) ning need on toime pannud kaebuse esitaja (§ 133 p 3). Kuna kaebuse esitaja rikkus
lg 1; § 49 lg 1; § 169 lg 4 p 4, 5; § 169 lg 5; § 169 lg 7 sätestatud nõudeid, siis on tegemist väärtegudega vastavalt
lg 1; § 236 lg 1; § 226 lg 1 mõttes ja need süüteod on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Riigikohtu praktika kohaselt väärteomenetluses võib menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume tuletada KrMS §st 202, mis on VTMS § 2 kohaselt kohaldatav ka väärteomenetluses. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.1). Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa pidada isiku süüd väikeseks ning seda põhjusel, et käesoleva väärteootsuse kohaselt pani kaebuse esitaja toime 3 liiklusrikkumist. Eelpool nimetatud põhjustel puudub kohtul igasugune põhjendus väärteomenetluse lõpetamiseks ka otstarbekuse kaalutlusel. Karistamisel on lähtutud KarS § 56 sätetest. Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Karistusmäärasid puudutavalt märgib kohus, et õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt on kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest põhjendatud üksnes 6 siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-11). Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega T. Piibur’ile määratud karistus, rahatrahvid 50 trahviühiku, 75 trahviühiku ja 50 trahviühiku ulatuses, vastavalt summas 200 eurot, 300 eurot ja 200 eurot, on põhjendatud.
lg 1 näeb sanktsioonina ette põhikaristusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Seega tuleb järeldada, et põhikaristusena kohaldatud rahatrahv on menetlusaluse isiku tegevusvabadust kõige vähem riivav karistuse liik ja seda on kohaldatud sanktsiooni keskmisest madalamas määras.
lg 1 näeb sanktsioonina ette karistamise rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Ka antud karistus, rahatrahv, on menetlusaluse isiku tegevusvabadust kõige vähem riivav karistuse liik ja seda on kohaldatud sanktsiooni keskmisest madalamas määras.
lg 1 näeb sanktsioonina ette karistamise rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Ka antud karistus, rahatrahv, on menetlusaluse isiku tegevusvabadust kõige vähem riivav karistuse liik ja seda on kohaldatud sanktsiooni keskmisest madalamas määras. Praegusel juhul, kuigi karistust kergendavaid asjaolusid ei esine, on isikule määratud karistused keskmisest madalamas määras, leiab kohus, et isikule mõistetud rahatrahvide suurus on põhjendatud, kohtus ei ilmnenud ühtegi täiendavat asjaolu, mis tingiksid karistuse kergendamise. Küll aga peab kohus kohtuistungil ilmnenud asjaolusid arvestades (isiku sissetulek ei võimalda määratud rahatrahvi kogusummas 700 eurot korraga tasuda) võimalikuks võimaldada isikul tasuda rahatrahv ositi ja määrab, et kohaldatud rahatrahv kogusummas 700 eurot kuulub 12 kuu jooksul, tasudes iga kuu 15. kuupäevaks (alates 15.03.2020.a kuni 15.02.2021.a.) vähemalt 58,34 eurot, sellisel juhul on viimase osamakse suurus 58,26 eurot.
lg 2 näeb ette, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist
lg 1 sätestatud süüteo eest kolmest kuust kuni üheksa kuuni ning
236 lg 2 näeb ette, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist
Kohus peab vajalikuks rõhutada, et väärteootsusega on T. Piibur’ilt juhtimisõigus ära võetud
lg 2 ja
Seega on kohtuväline menetleja antud juhul, leides, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud, kohaldanud seda
lg 2;
Lisakaristust puudutavalt nõustub kohus täielikult kohtuvälise menetleja otsuses toodud põhjendustega selle kohta, et liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumine ja alkoholi tarvitamine peale liiklusõnnetust (enne asjaolude selgitamist) on tahtlikult toime pandud tegu ilmse eesmärgiga varjata eelnevalt toime pandud süülist tegu. Ka nõustub kohus kohtuvälise menetleja toodud põhjendustega selle kohta, et liiklusõnnetuse põhjustamine on ühiskonnaohtlik tegu millega seatakse ohtu teiste isikute vara ja kaasinimeste elu ning tervis ja nagu kohtuväline menetleja õigesti viitab, on riik sellele ka vastavalt reageerinud ja näinud
lg-tes 1 ja 2 ning
lg-tes 1 ja 2 ette ranged karistusmäärad, sh nii põhi, kui ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise võimaluse. Ka nõustub kohus kohtuvälise menetleja istungil avaldatud seisukohaga, et kuigi T. Piibur on varem karistamata isik, siis sellise ohtliku käitumise puhul tuleb ka varem karistamata isiku puhul rakendada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus märgib, et KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu (RKKKo 3-1-1-26-10, p 7.3). Kaitsja märkis, et kuivõrd karistusseadustik ei räägi liikumispuude puhul, et see peaks olema kuidagi dokumenteeritud, piisab käesoleval juhul perearsti tõendist (tl 41), millest nähtuvalt ei suuda T. Piibur korraga üle 500 m käia. Kohus juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (edaspidi PISTS) § 2 lg 1 kohaselt on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise ja psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega 7 võrdsetel alustel ning kohtul tuleb välja selgitada, kas isikul on tuvastatud liikumispuue kooskõlas PISTS’ega ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega. PISTS § 23 lg 1 kohaselt tuvastab puude raskusastme ja lisakulud Sotsiaalkindlustusamet, kaasates vajaduse korral arstiõppe läbinuid isikuid. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole T. Piibur’il tuvastatud liikumispuuet kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusega ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega ning on üksnes väljastatud arstitõend (tl 41), millest nähtuvalt on T. Piibur’il käimisega raskusi, ei ole T. Piibur’il tuvastatud liikumispuuet KarS § 50 lg 2 mõttes ning seega KarS § 50 lg-st 2 tulenevat juhtimisõiguse äravõtmiseks välistavat asjaolu ei esine. Ka ei ole kohane kaitsja väide, et T. Piibur’il on juhtimisõigus vajalik, et transportida oma 93 aastast isa, kuivõrd isal on tuvastatud raske puue (tl 22). Kohus siinkohal märgib, et Tallinna linn pakub puudega inimestele sotsiaaltransporditeenust (vt nt. https://www.tallinn.ee/Teenus-Sotsiaaltransporditeenus). Käesolevas väärteoasjas on materjalide juures DVD-plaat salvestisega, mis on dokumentaalne asitõend KrMS § 126 lg 3 p 1 mõttes ning see tuleb jätta väärteoasja materjalide juurde. Kohus juhindub VTMS §2, 38 lg 1, § 109-111, § 132 p 2, § 133-135, § 155-156; KrMS § 126. Merle Parts Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.