Obsah (18)

§ 177§ 262§ 217§ 2681§ 654§ 657§ 376§ 7§ 232§ 2§ 656§ 652§ 267§ 346§ 414§ 171§ 174§ 175

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 30.03.2020, Tallinn Tsiviilasj

) §-le

1. Kuna laenusumma tagastamise tähtaeg vastavalt pooltevahelisele laenulepingule oli 01.01.2015, saavad hagejad viivist nõuda järgmisest päevast. Seadusjärgse viivise suuruseks perioodi 02.01.2015–07.02.2017 eest (st kuni laenu osalise tagastamiseni) laenusummalt 40 240 eurot on 6794.80 eurot. Seadusjärgse viivise suuruseks perioodi 08.02.2017–04.03.2018 (arvestusest kuni 04.03.2018 on lähtutud ka hagis) eest laenusummalt 39 240 eurot on 3354.21 eurot ning perioodi 05.03.2019 kuni otsuse tegemiseni 21.05.2019 eest on viivis 670.84 eurot.
2. Eeltoodut arvestades rahuldas kohus hagi. Kohus ei hinnanud eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise osas.
3. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, jäid menetluskulud kostja kanda. Kohus pidas hagejate menetluskulusid põhjendatuks täies ulatuses, s.o riigilõiv 1100 eurot ja õigusabikulud 520 eurot (8h eest tunnitasuga 65 eurot (käibemaksuta)), seega kokku 1620 eurot, mille kohus kostjalt hagejatele välja mõistis. Hagejad esitasid ka

§ 177lõikele 4 vastava taotluse, mille kohus rahuldas.

Apellatsioonkaebus

1. 18.06.2019 kaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks lahendamiseks.
2. Hagejad ei ole tõendanud laenulepingu alusel raha üleandmist. Hagis väitsid hagejad, et andsid 01.01.2014 kostjale üle 40 240 eurot ning tõendasid nimetatud asjaolu hagile lisatud raha üleandmise aktiga. 13.05.2019 seisukohas aga märkisid, et raha ei antud üle korraga, vaid kostja sai erinevaid summasid erinevatel aegadel ja
3. a lepingus fikseeriti laenu jääk. Kuivõrd hagejad ise kinnitasid, et 01.01.2014 ei toimunud 40 240 euro üleandmist, ei saa raha üleandmise aktiga lugeda tõendatuks laenu andmist 40 240 eurot. Raha üleandmise akt ei kinnita hagejate väiteid varasemate raha üleandmiste kohta. Seega on laenuleping rahatu. Lisaks ei ole eluliselt usutav, et nii suure võlgnevuse 6 olemasolul (sh, et laenati kostjale mitte enda raha, vaid enamuses lähedase sugulase raha) ei pöördunud hagejad kohtusse mitmete aastate jooksul peale maksetähtaja möödumist.
4. Hagejad ei ole tõendanud, et neil oli rahaline võimalus laenata kostjale 40 240 eurot. Kohus on tõendeid valesti hinnanud. Ei saa lugeda tõendatuks, et hagejad andsid laenu HH-lt saadud raha eest. Arvestades, et HH kinnitas tunnistajana, et müüs korteri 2008–
5. a ning andis emale raha osade kaupa, jääb korteri müügi ning laenulepingu sõlmimiseni piisav aeg, mis võimaldas hagejal II kasutada tütrelt saadud raha muudeks tehinguteks. Kostja ei nõustu kohtu poolt tema tõendi kogumise taotluse (hagejate tuludeklaratsioonid) rahuldamata jätmisega põhjusel, et hagejad ei tugine menetluses sellele nagu oleksid nad kostjale laenanud oma sääste. ¼ summast 40 240 eurot on 10 060 eurot, mis on piisavalt suur vaba raha isiku jaoks, kes töötab koristajana. Hageja II tuludeklaratsioonid näitaksid hageja II sissetulekuid, mille arvelt ei oleks tal olnud võimalik kostjale 10 060 eurot laenata. Kostja kohustus on tõendada, et tema ei saanud hagejatelt raha, millise asjaolu tõendamise võimalused on piiratud. Kostja saabki seda tõendada nt asjaoluga, et laenuandjal ei olnud laenamiseks raha. Kohus ei ole piisavalt uurinud, kas hagejal II oli vahendeid kostjale laenu andmiseks lepingu sõlmimise/raha üleandmise ajal.
6. Kostja ei nõustu, et tema poolt HH-le 1000 euro tasumisest saab järeldada laenulepingu tunnustamist, mistõttu aegumine katkes. Hagejate väited ja tunnistaja ütlused on vastuolus. Hagejad väitsid 16.04.2019 menetlusdokumendis, et „kui kostja kokkulepitud ajaks võlga ei tasunud, sattusid hagejad keerulisse majanduslikku olukorda ning tekkisid kohustused HH’i ees, kes mõistab küll, et probleem on kostjas, kes enda rahalisi kohustusi hagejate ees ei täida, ent soovib siiski, et kostja maksaks võlgnetava raha otse tema pangakontole. Kõik osapooled, kaasa arvatud kostja, on olukorda aktsepteerinud – kuna hagejad olid sunnitud laenama raha HH’ilt põhjusel, et kostja raha kokkuleppelisel aja ei tagastanud, maksis 08.02.2017 kostja 1000 eurot otse HH’i pangakontole.“ HH ütlustest 15.05.2019 istungil aga nähtub, et kostja tegi talle 08.02.2017 ülekande 1000 eurot põhjusel, et just tunnistaja vahenditest oli kostjale väidetavalt hagejate poolt antud laen. Kohus rikkus tunnistaja ülekuulamisel

§ 262lõikeid 4 ja 7, esitades suunavaid küsimusi.

Antud asjaolu ning see, et tunnistaja on hagejate lähisugulane, annab alust kahelda ütluste usaldusväärsuses. Lisaks jääb arusaamatuks, kuidas kohus jõudis järeldusele, et koos tunnistaja ütlustega ja arvestades kostja väidete vastuolulisust, kinnitab kostja lubadus maksta 5000 eurot kohtu siseveendumust selles, et kostja oli hagejatelt laenu saanud ning selle tagasimaksmist lubanud. Hagi lisas 4 ei ole näha kuupäeva, eriti sõnumi juures, milles kostja räägib lubadusest maksta 5000 eurot. Seega on arusaamatu, kuidas kohus on saanud sellest järeldada, et hagejate nõue kostja vastu ei ole aegunud. Kostjale jääb ka arusaamatuks, kuidas on kohus saanud tunnistaja ütlustest järeldada, et poolte vahel ei olnud muid kui kõnealusest laenulepingust tulenevaid õiguslikke suhteid. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus vääralt, et nõue ei ole aegunud. 23. Maakohus jättis olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded. Kohus tegi otsuse üllatuslikult kiiresti. Kohus rikkus

§ 217

lõikest 2, § 199 lõikest 7 ja § 201 lõikest 1 tulenevaid kostja õigusi sellega, et ei kutsunud teda isiklikult istungile ütluste andmiseks ning põhjendas seda esindaja olemasoluga. Arvestades käesolevas asjas kirjalike tõendite vähesust ning poolte positsioonide erinevust rikkus kohus

§ 2681jättes kasutamata kohtule antud õigust mõlema poole vande all ülekuulamiseks.

7 Vastustajate seisukoht

1. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt asja lahendamisel olulisi menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis oleks viinud ebaõige lõpplahendi tegemiseni. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lõige 6).

Maakohtu otsus jääb muutmata ja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kolleegium jaotab ning määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulud (

§ 657lõike 1 punkt 1, § 173 lõige 1, § 174 lõige 3).

1. Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kaebaja on seisukohal, et maakohus jättis asja lahendades tähelepanuta, et laenusumma üleandmist 01.01.2014 ei toimunud. Kolleegium sellise väitega ei nõustu. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt ei tuvastanud maakohus laenusumma üleandmist lepingu allkirjastamisel. Maakohus tuvastas, et tegemist oli varasemalt sularahas osade kaupa antud laenude jäägiga, mille kirjalikult fikseerimiseks lepingudokument ja akt koostati ning allkirjastati. Kolleegium nõustub maakohtuga, et VÕS § 396 lõike 2 kohaselt on selliselt laenu tagastamise kohustuse fikseerimine lubatud. Kostja väited laenuraha mittesaamise (lepingu rahatuse) kohta lükkas hagejate tõendite kogum ümber.
2. Tsiviilasja materjalid annavad aluse nõustuda apellandiga, et hagejad muutsid menetluses (osaliselt) väiteid laenu andmise/ osaliselt tagasi saamise eluliste asjaolude kohta. Samas ei olnud tegemist hagi aluse muutmisega

§ 376

lõike 1 mõistes, kuna algusest peale oli hagejate väide, et kostja sai neilt laenuks raha ega ole seda tagastanud. Maakohus ei lähtunud otsuse tegemisel hagejate väidetest, vaid nendest elulistest asjaoludest, millised leidsid kogutud tõenditega tõendamist. Eluliste asjaolude muutmist menetluse kestel saab ette heita ka kostjale endale (vt maakohtu otsuse põhjenduste punkt 17). Seega kokkuvõttes olid pooled kohtu ees ja jaoks võrdses positsioonis nagu näeb ette

§ 7. 28.

Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt tõendite ebaõiget hindamist ega näe alust ümberhindamiseks. Kolleegium on tsiviilasja materjalidega tutvumise, sh tunnistaja ütluste salvestise ärakuulamise, järgselt seisukohal, et maakohus hindas kogutud tõendeid kooskõlas

§ 232lõikega 1.

Nimetatud sätte kohaselt hindab kohus seadusest tulenevalt kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades mh poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Käesolevas asjas sellised kokkulepped puuduvad. Sama sätte lõike 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus hindas kogumis poolte esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kohtuistungil kogutud tunnistaja ütlusi. Maakohtu järeldused on loogilised ja kooskõlas tõendite sisuga. 29. Kolleegium ei tuvastanud olulisi menetlusõiguse rikkumisi tunnistajalt ütluste võtmisel. Asjaolu, et kohus küsis tunnistajalt küsimusi ka selliste eluliste asjaolude kohta, mida hagejad ei olnud tõendi kogumise taotluses selgelt esile toonud, ei anna alust jätta tunnistaja ütlusi siiski selles osas tähelepanuta. Kohtuistungi protokolli salvestise 8 ärakuulamisel tuvastas kolleegium, et maakohus esitas tunnistajale küsimusi, mille kogumi eesmärgiks oli kontrollida tunnistaja ütluste veenvust ja mõista ütluste sisu, mis kokkuvõttes aitas kaasa kohtul vajaliku siseveendumuse kujunemisele. Seega tegutses kohus kooskõlas eesmärgiga lahendada asi õigesti (

§ 2). 30.

Kolleegiumi hinnangul ei anna alust kaebuse rahuldamiseks apellandi etteheide maakohtule täiendavate dokumentaalsete tõenditena hagejate viimase 5 aasta tuludeklaratsioonide kogumata jätmine. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega 15.05.2019 istungil taotluse rahuldamata jätmise kohta. Kolleegium on lisaks seisukohal, et isegi kui tegemist oleks olnud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulise rikkumisega (

§ 656

lõike 1 punkt 5), oleks tegemist rikkumisega, mida ringkonnakohus saaks ise parandada (

§ 652lõiked 3, 4).

Samas kostja ei esitanud kaebuses korduvat tõendite kogumise taotlust. 31.

§ 2681

rakendamine on kohtu diskretsiooniotsustus, millesse menetlusosalised ega kõrgema astme kohtud sekkuda ei saa. Kui kostja leidis, et ta ei suuda asjas tähtsust omavat elulist asjaolu muude tõenditega tõendada, oli tal võimalik

§ 267lõike 1 alusel taotleda vastaspoole ülekuulamist vande all.

Seda menetluslikku õigust kostja ei kasutanud. 32. Kui kostja oleks soovinud isiklikult istungil osaleda, oleks tal tulnud seda kohtule selgelt avaldada ja paluda istung sel põhjusel edasi lükata. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja esitas 09.05.2019 tingimusliku taotluse, pannes istungi edasilükkamise sõltuma kohtu tahtest (t lk 45). Kuna tegemist ei ole tsiviilasjaga, milles pooled peaksid seadusest tulenevalt isiklikult istungil viibima (

§ 346

), oli maakohtul õigus otsustada istungit mitte edasi lükata, seda enam, et kostja oli menetluses esindatud lepingulise esindaja kaudu (

§ 414

lõiked 2, 3).

§ 217

lõike 5 kohaselt on esindajal selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab ja esindaja tehtud menetlustoiming loetakse tehtuks esindatud menetlusosalise poolt. 33. Asja kiire (2,5 kuu jooksul) lahendamisega täitis maakohus

§-s 2 sätestatud ülesannet lahendada tsiviilasi võimalikult väikeste kuludega. Kuna asi on lahendatud seejuures ka õigesti, oli tegemist konkreetse asja jaoks mõistliku lahendamise ajaga ning vastupidised etteheited maakohtule ei ole asjakohased. 34. Menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

35.

§ 174

lõike 3 kohaselt määrab ringkonnakohus rahaliselt kindlaks apellatsioonimenetluses vastustajatele hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruse. Menetluskulude nimekirja kohaselt koosneb vastustajate kulu lepingulise esindaja õigusabi tasust kokku 2h eest tunnitasuga 65 eurot, kokku 130 eurot. Vastustajad kinnitavad, et kulud on seotud käesoleva apellatsioonimenetlusega. Ringkonnakohus on seisukohal, et taotletavad kulud on täies ulatuses

§ 175lõike 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud.

2h kaebusele vastamiseks ja vastuse kohtule esitamiseks vastab tehtud toimingute sisule ja mahule, arvestades, et vastuse koostamisele pidi eelnema kaebusega tutvumine. 9 36.

§ 177

lõike 4 alusel kuulub rahuldamisele vastustajate taotlus kohustada apellanti tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist käesoleva lahendi jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu