Obsah (5)

§ 132§ 217§ 218§ 131§ 8

2-19-9926 KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kristiina Kruusel Kohtujurist Merilin Oldekop Määruse tegemise aeg ja koht 27. september 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-9926 Tsiviilasi O F k

) § 131 lg 2 eesmärk ei ole anda avaldajale võimalust hoida nõude täitmisest teadlikult kõrvale. Ka seadusandja on

§ 132

täiendamisel lg-ga 12 märkinud, et muudatuse eesmärgiks on täitemenetluse efektiivsuse tõstmine.

1. 04.09.2019 esitas puudutatud isik III vastuse avaldaja kaebusele. Puudutatud isik III vaidles esitatud kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Puudutatud isiku III hinnangul ei anna kaebuses ja selle täiendustes avaldatud asjaolud alust kaebuse rahuldamiseks. Puudutatud isik III märkis, et avaldaja on aja jooksul koormanud ennast mitmete kohustustega ning pidi arvestama, et kohustused tuleb täita ka siis kui tema sissetulek väheneb. Puudutatud isiku III nõude täitmiseks on täitemenetlus algatatud juba
2. aastal, kuid senini pole ühtegi laekumist toimunud. Arvestades avaldaja täitmata kohustuste suurust ja asjaolusid, et aastate jooksul ei ole avaldaja sissenõudjate nõudeid absoluutselt rahuldanud ning tema sissetulek laekub kolmanda isiku kontole, on sissenõudja III seisukohal, et tegemist on avaldaja teadliku kohustuste täitmisest kõrvale hoidmisega. Sissenõudjale III ei ole teada, et avaldaja oleks teinud mistahes pingutusi enda majandusliku olukorra parandamiseks ning võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Sissenõudja III nõustus kohtutäituri 19.06.2019 otsuses avaldatuga, et kuivõrd avaldaja sissetulek on
3. aastaga võrreldes suurenenud umbes 60 eurot, see laekub kolmanda isiku kontole ning aastate jooksul ei ole sissenõudjate nõudeid olnud võimalik rahuldada, on põhjendatud avaldaja töövõimetoetuse arestimine 5% ulatuses. Sellisel juhul jääb avaldajale vabaks kasutamiseks summa, mis on oluliselt suurem kui Statistikameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum.
4. Puudutatud isik II ei ole kohtule oma seisukohta esitanud. KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED
5. Kohus leiab, et avaldaja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu arvates on kohtutäitur jätnud 19.06.2019 otsusega avaldaja 31.05.2019 kaebuse õigesti osaliselt rahuldamata.
6. Vastavalt

§ 217

lg-le 1 võib täitemenetluse osaline kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel esitada kohtutäiturile kaebuse 3 2-19-9926 kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt vaatab kohtutäitur kaebuse läbi menetlusosaliste osavõtul 15 päeva jooksul ja teeb läbivaatamisest arvates 10 päeva jooksul otsuse.

§ 218

lg 1 järgi võib menetlusosaline esitada kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub.

§ 218

lg-st 2 tulenevalt vaatab kohus kaebuse kohtutäituri otsuse peale läbi hagita menetluses kaebuse esitamisest alates 15 päeva jooksul. Kohtu tuvastatud asjaoludel on kaebus avaldaja poolt kohtutäituri 19.06.2019 otsuse peale esitatud tähtaegselt. Kohus vaatab esitatud kaebuse kohtutäituri otsuse peale läbi lähtuvalt TsMS § 475 lg 1 p-st 15 hagita menetluses. TsMS § 477 lg 1 järgi vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sama paragrahvi lg 5 sätestab, et kohus ei ole seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti ning lg 7 kohaselt peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. TsMS § 477 lg 2 alusel võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Antud asjas seadus kohtuistungi pidamise kohustust ette ei näe, mistõttu kohus lahendab asja kirjalikus menetluses. Keegi menetlusosalistest enda suulist ärakuulamist ei taotlenud. 8. Kohtutäituri 19.06.2019 otsusest nähtuvalt on kohtutäitur rahuldanud avaldaja 31.05.2019 kaebuse kohtutäituri tegevusele osaliselt ning vähendanud töövõimetoetusest kinnipidamisele kuuluva osa ulatust 5%-le. Avaldaja palub tühistada kohtutäituri 19.06.2019 otsuse ja kohustada kohtutäiturit avaldaja 31.05.2019 kaebused uuesti läbi vaatama. 9.

§ 131

lg 1 näeb ette võlgniku sissetulekute loetelu, millele ei saa täitemenetluses üldse sissenõuet pöörata (p-d 1-5, 9 ja 11-12, nt riiklik peretoetus, puudega isiku sotsiaaltoetus) või saab sissenõuet pöörata erandjuhul (p-d 6-8, nt töövõimetoetus, vanemahüvitis) või eriseaduses ettenähtud korras (p 10, riiklik pension). Selliselt on

§ 131

eesmärk koostoimes eelkõige

§-dega 130 ja 132-136 tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalsed vajalikud vahendid. Erandjuhul sissetulekule sissenõude pööramise eeldused näeb ette

§ 131lg 2.

Töövõimetoetusele saab vastavalt

§ 131lg 2 sissenõuet pöörata arvestades erisusi.

Seega on töövõimetoetus erandkorras arestitav.

§ 131

lg 2 kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib

§ 131

lg 1 p-des 6-8 nimetatud sissetulekutele pöörata sissenõude sissenõudja avalduse alusel. Riigikohus on selgitanud, et

§ 131

lg 2 esimene lause näeb ette kolm eeldust erandjuhul sissetulekule sissenõude pööramiseks. Esiteks on selleks vaja sissenõudja avaldust, teiseks peab senine täitemenetlus olema ebaõnnestunud või eeldatavasti ebaõnnestumas. Kolmanda eeldusena tuleb kohtutäituril hinnata, kas toimetuleku toetuse arestimine on õiglane. Kohtutäituril tuleb eelkõige võlgniku ja sissenõudja õigustatud huve ja majanduslikku olukorda hinnates otsustada, kas töövõimetoetuse arestimine on õiglane. Võimaluse korral on

§ 131

lg 2 teise lause kohaselt ette nähtud ka võlgniku ärakuulamine (vt Riigikohtu 20.03.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 17). 10. 09.01.2018 hakkas kehtima

§ 132

lg 12, mis sätestab, et kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20 protsenti käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb 4 2-19-9926 alla kehtestatud toimetulekupiiri. Riigikohus on 20.03.2019 tsiviilasjas nr 2-18-4482 tehtud määruse p-s 18.3 selgitanud, et alates 09.01.2018 tuleb töövõimetoetusele sissenõude pööramise lubatavust otsustades kohaldada

§ 131

lg-t 2 koos

132 lg-ga 12. Analüüsida tuleb nii seda, kas sissenõude pööramine on lubatav

131 lg 2 järgi, kui ka seda, millises täpsemas ulatuses võib töövõimetoetusele sissenõude pöörata. 11. Järgnevalt hindab kohus, kas töövõimetoetuse arestimise eeldused olid kohtutäituri poolt täidetud. Kohus leiab, et töövõimetoetuse arestimise esimene eeldus, s.o sissenõudja avaldus, on täidetud. Kohus juhib tähelepanu, et Riigikohus on 20.03.2019 tsiviilasjas nr 2-18-4482 tehtud määruse p-s 17.1 selgitanud, et

§ 131

lg 2 esimene lause ei pea silmas sissenõudja eraldi avaldust, milles taotletakse võlgniku sissetulekute erandjuhul sissenõude pööramist. Selles vaid korratakse

23 lg-s 1 märgitud põhimõtet, mille järgi täitemenetluse algatamiseks on üldjuhul vaja sissenõudja avaldust. Piisav on

23 kohane täitmisavaldus, kui selle järgi taotletakse muu hulgas sissenõude pööramist võlgniku sissetulekutele (sh nõudeõigusele). Seejuures ei ole sissenõudja kohustatud täitmisavalduses eraldi märkima, et asjakohaste eelduste olemasolu korral soovib ta

§ 131lg 2 kohaldamist.

Kohtutäitur saab täitmisavalduse alusel rakendada kõiki õigusaktides ette nähtud sunniabinõusid sissenõudja nõude rahuldamiseks, sh

§ 131lg-t 2, arvestades samal ajal võlgniku seaduses sätestatud huvidega.

Täiteasjas nr 022/2013/3748 võlgnikule 21.05.2019 esitatud sissetuleku arestimise akti kohaselt on täitetoimingu aluseks sissenõudja Swedbank AS-i avaldus (vt tl 6). Täiteasjas nr 022/2004/3967 võlgnikule 21.05.2019 esitatud sissetuleku arestimise akti kohaselt on täitetoimingu aluseks sissenõudja osaühingu Vara ja Hooldus ara avaldus (vt tl 7). 12. Erandi kohaldamise teine eeldus on see, et senine täitemenetlus peab olema ebaõnnestunud või eeldatavasti ebaõnnestumas. Riigikohus on selgitanud, et selle eelduse täitmiseks peab kohtutäitur üldjuhul olema teinud mõistlikud pingutused võlgniku muu vara leidmiseks ja arestimiseks, mh on võimalik võlgnikult nõuda vara kohta teabe ja vara nimekirja esitamist.

§ 8

lg 1 järgi on kohtutäitur kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Kolleegium nendib, et ei ole võimalik täpselt ette kindlaks määrata ajalist piiri, millal saab lugeda täitemenetluse võlgniku muu vara suhtes ebaõnnestunuks. Nii võib mõne võlgniku korral olla olemas arvestatav lootus vara tekkimiseks tulevikus, nt pärandina (kui käimas on pärimismenetlus või kohtuvaidlus pärandvara kuuluvuse üle) või muul viisil. Ebaõnnestunuks lugemine sõltub konkreetsest täitemenetlusest. Üldise kriteeriumina ajalise piiri kohta tuleks lähtuda mõistlikust ajast. Ebaõnnestumisele võib nt viidata vahetult enne täitemenetlust mõne teise sissenõudja nõude alusel korraldatud täitemenetluse tagajärjetus vms (vt Riigikohtu 20.03.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 17.2). Kohtutäitur on täiteasjades nr 022/2004/3967 ja 022/2013/3748 19.06.2019 tehtud otsuses märkinud, et kohtutäitur on tuvastanud, et võlgnik ei oma kinnis- ega vallasvara, mille arvelt oleks võimalik nõue rahuldada. Täitemenetlused on võlgniku suhtes algatatud 2004. ja 2013. aastal ning täitemenetluse kestel ei ole laekumisi toimunud (vt tl 11). Kohus on seisukohal, et ka teine eeldus on täidetud. Arvestades täitemenetluse kestust, sissenõudjate nõuete suurust ning ka asjaolu, et täitemenetluste kestel ei ole toimunud ühtegi laekumist, samuti asjaolu, et avaldajal puudub vara, millele saaks sissenõude pöörata, võib öelda, et senine täitemenetlus on ebaõnnestumas. 13. Kolmanda eeldusena tuleb

§ 131

lg-s 2 sätestatud erandi kohaldamiseks arvestada kõiki asjaolusid, mille põhjal saab teha järeldusi selle kohta, kas sissenõude pööramine võlgniku sissetulekule on õiglane. Kohtutäituril tuleb

§ 131

lg 2 eesmärgipärase tõlgendamise kaudu arvestada konkreetse täitemenetluse poolte, eelkõige võlgniku ja sissenõudja õigustatud huve ja majanduslikku olukorda, et teha õiglane otsus (vt Riigikohtu 20.03.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-184482, p 17.3). Täiteasjades nr 022/2004/3967 ja 022/2013/3748 19.06.2019 tehtud otsusest nähtub, 5 2-19-9926 et kohtutäitur palus avaldajal hiljemalt 18.06.2019 esitada avaldaja arveluskonto väljavõte perioodi 01.05.2019 – 13.06.2019 kohta ning väljavõte avaldaja kulutustest (kulutused eluasemele, toidule, ravimitele, transpordile jms). 18.06.2019 edastas avaldaja lepinguline esindaja kohtutäiturile arvelduskonto nr xxx väljavõtte, Eesti Töötukassa töövõimetoetuse määramise otsuse ja 29.04.2018 dateeritud üürilepingu (vt tl 10 ja selle pöördel). Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum on käesoleval ajal 215,44 eurot. Vastavalt Statistikaameti kodulehel avaldatud selgitustele on arvestuslik elatusmiinimum elatusvahendite väikseim kogus, mis katab inimese igapäevased vajadused. Elatusmiinimum koosneb arvestuslikust minimaalsest toidukorvist (v.a alkohol ja tubakas) ja individuaalsetest muudest kulutustest (k.a eluasemekulutused). Kuna avaldaja sissetulek jääb alla alammäära (

1. aastal 540 eurot), arestitakse sissetulek tingimusel, et sissetulekust arvutatakse maha arvestuslik elatusmiinimum 215,44 eurot ja järelejäänud summast peetakse kinni maksimaalselt 20%. See tähendab, et võlgnikule tagatakse nii arvestuslik elatusmiinimum, mis tagab võlgnikule elatusvahendite väikseima koguse kui 80% seda ületavast osast, 20% peetakse kinni nõude katteks. Käesoleval juhul on kohtutäitur mõlemas täitemenetluses töövõimetoetuse kinnipidamisele kuuluvaks osaks määranud 5%. Kohtutäitur on 19.06.2019 otsuses tuvastanud, et Eesti Töötukassa elektroonilise infosüsteemi kohaselt võlgniku töövõimetoetuse suuruseks 247,49 eurot. Kohtutäitur on selgitanud, et käesoleval juhul on põhjendatud võlgniku töövõimetoetuse arestimine 5% ulatuses, s.o 21,37 eurot kuus. Sellisel juhul jääb võlgnikule vabaks kasutamiseks vähemalt 406,12 eurot, mis on oluliselt suurem, kui Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum. Võlgnikule alles jääva rahasumma arvelt saab võlgnik tasuda üüri summas 250 eurot ja teised vältimatud püsikulud (vt tl 10 pöördel ja 11). Võttes arvesse eelpool toodut on kohus seisukohal, et täidetud on ka kolmas eeldus, st kohtutäitur on erandi kohaldamisel arvestanud kõiki asjaolusid ja jõudnud järeldusele, et sissenõude pööramine võlgniku sissetulekule on õiglane.
2. Kohus peab vajalikuks märkida, et nii kohtutäitur kui ka kohus on palunud avaldajal esitada selgitused ja tõendid oma igakuiste püsikulutuste kohta. Kohtutäiturile on avaldaja esitanud kõigest üürilepingu. Kohtule on avaldaja esitanud sama üürilepingu kehtivusega kuni 30.04.2019 (vt tl 3233) ning kommunaalkulude arve nr 6/42 kuupäevaga 30.06.2019, millise kohaselt on
3. aasta juunikuu eest kommunaalkulud 48,94 eurot (vt tl 34). Avaldaja on selgitanud, et tema väljaminekud on võrdsed sissetulekute suurustega. Avaldajal ei ole pangakaarti, tema teeb makseid sularahas ja seega ei saa ta esitada tõendina väljavõtet pangakontost tehtud kulutuste kohta. Kohus leiab, et asjaolu, et avaldajal puudub pangakonto ja ta ei saa esitada kulude tõendamiseks arvelduskonto väljavõtet, ei tähenda, et avaldaja ei peaks oma igakuiseid püsikulutusi tõendama. Avaldaja ei ole isegi summaliselt välja toonud oma kuluartikleid. Avaldaja väide, et tema väljaminekud on võrdsed sissetuleku suurusega, on paljasõnaline ja tõendamata. Kohus peab vajalikuks selgitada, et üürilepingu ja ühe kuu kommunaalkulude arve esitamine ei tõenda kulude reaalset kandmist. Kohtule ei ole esitatud andmeid nimetatud kulude kandmise kohta. Isegi kui arvestada avaldaja täiendavat tõendit kommunaalkulude kohta summas 48,94 eurot, siis sellise summa kandmine on võimalik ka pärast töövõimetoetuse arestimist 5% ulatuses, kuivõrd avaldajale jääb vabaks kasutamiseks vähemalt 406,12 eurot.
4. Kohtutäituri otsuse tühistamiseks ei anna alust ka asjaolu, et kohtutäitur on teises täiteasjas teinud 19.12.2017 samasuguse arestimise akti, mille kohtutäitur on pärast avaldaja poolse kaebuse esitamist tühistanud. Kohtutäitur on 19.06.2019 otsuses selgitanud, et 22.01.2018 otsusega rahuldas kohtutäitur võlgniku kaebuse töövõimetoetuse arestimise osas, kuid võlgniku sissetuleku (töövõimetoetuse) suurus on võrreldes
5. aastaga tõusnud umbes 60 eurot. Seejuures ei ole avaldaja kohtutäiturile ega ka kohtule tõendanud, et tema kulutused on oluliselt
6. aastaga võrreldes suurenenud. Veelgi enam avaldaja on kinnitanud, et avaldaja majanduslik olukord ei ole võrreldes
7. aastaga muutunud. Seega ei ole ka avaldaja kulutused suurenenud. 6 2-19-9926
8. Eeltoodust lähtuvalt jätab kohus avaldaja kaebuse kohtutäituri 16.09.2019 otsusele täiteasjades nr 022/2004/3967 ja 022/2013/3748 rahuldamata.
9. Menetluskulud jätab kohus TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 alusel avaldaja kanda. Toimikust nähtuvalt puudutatud isikutel menetluskulud puuduvad, mistõttu jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramata.
10. TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
11. Tulenevalt

§ 218

lg-st 3 võivad täitemenetluse osalised ja kohtutäitur esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik 7