Obsah (11)

§ 651§ 657§ 457§ 272§ 232§ 654§ 5§ 163§ 171§ 174§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 14. veebruar 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-1

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. 69. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jagas pärandvarana X OÜ ½ suuruse osa selle jätmisega kostjate ühisomandisse ja mõistis kostjatelt hageja kasuks välja hüvitise, samuti osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja alternatiivse nõude X OÜ ½ suuruse osa selle müümiseks avalikul enampakkumisel ja jagada saadud raha poolte vahel vastavalt pärandiosade suurusele, osas, milles kohus tuvastas, et pärandvarasse kuulub nõue Telia Eesti AS vastu (isikliku kasutusõiguse hüvitis suurusega 3182,75 eurot) ja jagas selle, samuti osaliselt kostjatelt hageja kasuks väljamõistetud hüvitise suuruse ja kohtuotsuse täitmise korra määramise 16 osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jagada X OÜ osa hageja alternatiivnõude alusel teisiti ja jätta rahuldamata hageja hagi osas, milles ta palus tuvastada, et pärandvara hulka kuulub nõue Telia Eesti AS vastu ning palus selle jagada. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista ka teistsuguses suuruses hüvitis ja määrata osaliselt teistsugune kohtuotsuse täitmise kord. Samuti tuleb parandada otsuse resolutsiooni p-s 2b ebatäpsus, asendades kompressori ½ väärtuse 50 eurot õige summaga – 25 eurot. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab osaliselt otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, kostjate apellatsioonkaebus rahuldatakse.

1. PKS § 39 kohaselt kui abielu lõpeb ühe abikaasa surmaga, kuulub surnud abikaasa osa ühisvaras tema pärandvara hulka. Abikaasade ühisvara jagamisele pärast ühe abikaasa surma kohaldatakse kaaspärijate kohta pärimisseaduses sätestatut (PärS §-d 152-161). Riigikohus on leidnud, et kohus saab pärandvara koosseisu tuvastades määrata kindlaks, et mõnest abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pärandvara hulka mitte ½ mõttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mõtteline osa. Kohus võib ka pärandvara koosseisu määrates kalduda PKS § 19 lg-s 2 (enne 01.07.2010 kehtinud redaktsioon) märgitud alustel kõrvale abikaasade osade võrdsusest (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-151-09, p-d 14 ja 15).
2. Tsiviilasjas nr 2-13-4990 tehtud Harju Maakohtu 30.08.2013 ja Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.2014 otsusega tuvastati, et 464/1000 suurune mõtteline osa kinnistust asukohaga OOO, Tallinnas, on pärandaja ja kostja II ühisvara. Ühisvara osas kehtib eeldus, et abikaasade osad on võrdsed. Hageja palus käesolevas asjas tuvastada, et pärandvara hulka kuulub 464/2000 suurune mõtteline osa kinnistust OOO, Tallinnas, leides, et kinnistu osa suhtes tuleb kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale.
3. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus lõppjärelduses õigesti, et LL pärandvara hulka kuulub kinnistu OOO, Tallinnas 464/1000 suurusest mõttelisest osast ½, s.o 232/1000 suurune mõtteline osa, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb selles osas osaliselt muuta.
4. Maakohus leidis ebaõigesti, et tsiviilasjas nr 2-13-4990 tehtud kohtuotsustes tuvastatud asjaolud ei vaja

§ 457

lg 1 järgi tõendamist käesolevas tsiviilasjas, viidates seejuures Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-88-96. Maakohus jättis tähelepanuta, et nimetatud Riigikohtu lahendi tegemise ajal kehtis TsKS § 242 lg 1, mille kohaselt ei või pärast otsuse jõustumist pooled ja teised asjast osa võtnud protsessiosalised ega nende õigusjärglased esitada kohtusse samu nõudeid samadel alustel, samuti vaidlustada teises asjas eelmise kohtu otsusega kindlaks tehtud asjaolusid ja õigussuhteid. Kehtiv

sätestab teisiti.

§ 457

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on eelnimetatud sätet tõlgendanud selliselt, et pooltele toob õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-181-15, p 58). 74. Samas on tsiviilasjas nr 2-13-4990 tehtud jõustunud kohtuotsused dokumentaalsed tõendid

§ 272

lg 2 mõttes, mida kohus peab

§ 232

lg 1 järgi hindama koos teiste tõenditega igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.

§ 232

lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Menetlusosaline võib ka eelmises kohtuasjas esitatud tõendeid esitada iseseisvate tõenditena, kui ta leiab, et neid ei ole piisavalt käsitletud. Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus tegelikult hinnanud varasemas tsiviilasjas tehtud kohtuotsuseid koos käesolevas asjas esitatud muude tõenditega, mistõttu asjakohatu viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-88-96 ei viinud ebaõige otsuse tegemiseni. 17

1. Hageja tuvastusnõue, et pärandvara hulka kuulub 464/1000 suurune mõtteline osa kinnistust, mitte 232/1000 suurune osa, põhineb sellel, et hageja arvates tuleb abikaasade osade võrdsusest kalduda kõrvale seetõttu, et pärandajal oli kinnistu osa omandamisel selliseks kõrvalekaldumiseks tähelepanu vääriv huvi, kostja II ei osalenud oma sissetuleku või tööga kinnisasja mõttelise osa selle omandamisel ja pärandaja omandas selle oma lahusvara arvel. Selliste faktiliste asjaolude esiletoomine ja tõendamine, mis annaks aluse kõrvale kalduda pärandaja ja kostja II osade võrdsusest, on hageja kohustus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja seda teinud.
2. Hageja esitas käesolevas asjas kinnistut puudutavas osas maakohtule tõenditena Harju Maakohtu 30.08.2013 otsuse tsiviilasjas nr 2-13-4990 (I kd lk 46-52) ja lisaks sellele hooneregistri 13.03.2003 tõendi OOO asuvate ehitiste NN-le kuulumise kohta (I kd lk 70), pärandaja ja NN vahel 18.03.2003 sõlmitud maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse loovutamise lepingu, millega pärandaja loovutas nõudeõiguse NN-le (I kd lk 66-68), 28.12.2005 korralduse OOO maa tagastamise kohta NN-le (I kd lk 69), pärandaja 05.04.2007 hagiavalduse NN vastu kinnisasja üleandmiseks kohustamise nõudega tsiviilasjas nr 2-07-4362 (I kd lk 62-65), NN ja pärandaja vahel 17.10.2008 sõlmitud kinnistu osa üleandmise ning valdamise ja kasutamise kokkuleppe, millega NN andis pärandajale üle 464/1000 suuruse mõttelise osa OOO kinnistust (I kd lk 54-61), kinnistusraamatu väljavõtte seisuga 16.01.2013, mille kohaselt olid alates 05.11.2008 OOO kinnistu kaasomanikud NN 536/1000 ja pärandaja 464/1000 mõttelises osas (I kd lk 27). Kostja esitas tõendina Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.2014 otsuse tsiviilasjas nr 2-13-4990 (II kd lk 17-26).
3. Tõendatud on asjaolu, et pärandaja ei omandanud kinnistu mõttelist osa maa tagastamise nõudeõiguse alusel, nagu hageja väidab, vaid NN ja pärandaja vahel 17.10.2008 sõlmitud kinnistu osa üleandmise ning valdamise ja kasutamise kokkuleppe alusel, millega NN andis pärandajale üle 464/1000 suuruse mõttelise osa OOO kinnistust (I kd lk 54-61). Nimetatud notariaalse lepingu p-des 2.1.1 ja 2.3.1 on märgitud, kinnistu suhtes on pärandaja ja NN vahel vaidlus tsiviilasjas nr 2-07-4362 ning lepingu p-s 2.3.2 on märgitud, et pooled soovivad nimetatud vaidluse käesoleva lepinguga lõpetada ja NN annab pärandajale tasuta üle kinnistu 464/1000 mõttelise osa omandiõigusest. Lepingu p-s 2.3.3 on märgitud, et pärast käesoleva lepingu sõlmimist puuduvad pooltel üksteise suhtes tsiviilasja nr 2-074362 raames mistahes rahalised ja mitterahalised nõuded. Seega on vaidlus tsiviilasjas nr 207-4362 ja notariaalne leping omavahel tihedalt seotud ning neid ei saa eraldiseisvalt vaadata.
4. Pärandaja ja kostja II abielu registreeriti 12.12.
5. Eelnimetatud notariaalne leping sõlmiti 17.10.2008 ja kanne kinnistusraamatusse tehti 05.11.2008, s.o abielu ajal. Pärandaja 05.04.2007 hagiavalduse NN vastu kinnisasja üleandmiseks kohustamise nõudega tsiviilasjas nr 2-07-4362 (I kd lk 62-65), eelnimetatud 17.10.2008 lepingu ja kohtuotsustega tsiviilasjas nr 2-13-4990 on tõendatud, et NN ei andnud kinnistu mõttelist osa pärandajale üle vastusoorituseta, s.o varalise hüveta. Tsiviilasjas nr 2-07-4362 pärandaja hagis NN vastu sõlmisid pooled kompromissilepingu, mille alusel ja millega seoses omandas pärandaja vaidlusaluse kinnisasja mõttelise osa. Vastutasuks oli nii maa tagastamise nõudeõiguse kinkelepingust (mille alusel pärandaja loovutas NN-le maa tagastamise nõudeõiguse) taganemise õigusest loobumine kui ka pärandaja poolt krundile rajatud elamu ja juurdeehituse rajamisest tulenevatest rahalistest nõuetest loobumine. Ehitamisest tulenevatest nõuetest loobumist ei ole alust lugeda pärandaja lahusvara arvel tehtud sooritusteks, sest nii tsiviilasjas nr 2-13-4990 kui ka käesolevas asjas ei ole esile toodud asjaolusid ega esitatud tõendeid selle kohta, et hooned ehitati enne pärandaja ja kostja II 18 abielu. Samuti ei ole hageja tõendanud oma väidet, et kostja II ei osalenud mõjuvate põhjusteta oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel.
6. Hageja leidis ka seda, et pärandajal oli kinnistu omandamisel tähelepanuvääriv huvi kalduda abikaasade võrdsusest kõrvale seetõttu, et tegemist oli varem pärandaja vanematele kuulunud maa ja ehitistega. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ainuüksi eeltoodud väidete alusel teha järeldust pärandaja tähelepanuväärse huvi kohta 17.10.2008 lepingu sõlmimisel, mis võimaldaks kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Hageja ei ole välja toonud, milles see eriline huvi konkreetselt seisnes. Nagu juba eelnevalt märgitud, ehitati kinnistule hooned eeldatavalt pärandaja ja kostja II abielu ajal, st abikaasade ühiste vahendite arvel. Vastupidist ei ole hageja tõendanud.
7. Pooled allkirjastasid käesolevas asjas 14.06.2017 kompromissilepingu (IV kd lk 177-180), mille maakohus kinnitas 20.06.2017 määrusega (IV kd lk 185-187). Muu hulgas leppisid pooled kompromissi p-s 2.3 kokku selles, et kinnistu OOO 464/1000 suuruse mõttelise osa väärtus on 258 000 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kompromissileping ja maakohtu kompromissi kinnitav määrus on selle kokkuleppe osas pooltele siduvad. Sellest väärtusest lähtus hagiavalduse tervikteksti p-s 1.7.1 ka hageja (IV kd lk 190 pöördel). Maakohus märkis otsuse põhjendavas osas, et lähtub kinnistu mõttelise osas väärtuse määramisel poolte poolt kompromissilepingus kokku lepitud väärtusest, kuid märkis ekslikult, et vastav väärtus on 282 000 eurot. Seetõttu on ebaõige ka maakohtu järeldus, et hagejale kuuluva pärandiosa ¼ väärtus on 35 250 eurot. Arvestatuna 258 000 eurost oleks õige summa 32 250 eurot. Seega eksis maakohus hagejale makstava hüvitise suuruse kindlakstegemisel hageja kasuks ja kostjate kahjuks. Kuna kostjad ei ole eeltoodud osas maakohtu otsust vaidlustanud, puudub ringkonnakohtul alus selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks.
8. Kinnistu OOO mõttelise osa kasutuseelise ja sõiduki Citroen C3 kasutuseelise pärandvaraks lugemise ning jagamise nõuete osas leidis maakohus õigesti, et pärast pärandaja surma arvestatud kasutuseelise näol ei ole tegemist pärandaja varaga PärS § 2 tähenduses, mis oli olemas pärandi avanemise ajal, milleks on PärS § 3 lg 2 järgi pärandaja surmapäev. Selles osas ei korda ringkonnakohus

§ 654lg 6 alusel maakohtu otsuse põhjendusi.

Kuna maakohus leidis õigesti, et tegemist ei ole pärandaja varaga, on asjakohatu maakohtu otsuses antud hinnang nii kinnistu mõttelise osa kui ka sõiduki kasutuseelise võimalikule suurusele, mistõttu tuleb vastavad põhjendused jätta maakohtu otsusest välja. 82. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et maakohus oleks pidanud kasutuseeliste nõuded lahendama käesolevas menetluses olenemata sellest, kas tegemist on pärandvaraga või mitte.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§-s 439 sätestatu kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Käesolevas asjas menetles kohus nõudeid pärandvara koosseisu tuvastamiseks ja pärandvara jagamiseks. Hageja ei esitanud raha maksmisele suunatud hagi ja kohus ei võinud seadusest tulenevalt teha selle kohta otsust.

1. Maakohus tuvastas õigesti, et pärandaja pärandvarasse ei kuulu ½ nõudest CKE Inkasso OÜ (edaspidi CKE) vastu suurusega 223 690,77 eurot. Hageja ei ole asjas esitatud ühtegi tõendit, mis sellise nõude olemasolu kinnitaks. Samas on tõendatud asjaolu, et CKE-l oli nõue pärandaja vastu, mis tulenes 11.01.2012 vahekohtu otsusest ja mille ta esitas pärandaja pärimismenetluses (I kd lk 195). 30.11.2012 sõlmisid kostja II ja CKE nõude loovutamise lepingu ja kokkuleppe, millega kostja II loovutas CKE-le oma nõude suurusega 223 690,77 eurot ja millega kokkuleppe pooled lugesid CKE nõude pärandaja pärimismenetluses täidetuks tasaarvestuse korras (V kd lk 62, I kd lk 195). Tallinna Ringkonnakohtu 19 31.03.2014 määrusega eelnimetatud vahekohtu otsus tühistati ning CKE ja pärandaja vaidlus saadeti tagasi vahekohtusse. Eelnimetatud määruse p-s 2 sisaldub CKE kinnitus, et tal ei ole pärast vaidlusaluse nõude tasaarvestamist nõuet ja ta ei pea asja edasist menetlemist otstarbekaks ega vajalikuks.
2. Kostja II nõue, mille ta CKE-le loovutas, tulenes BB poolt 12.01.1998 välja antud võlatunnistusest, milles ta kinnitas, et võlatunnistus tugineb 01.10.1992 sõlmitud lepingule, mille alusel ta võlgneb kostjale II 3 500 000 Eesti krooni (V kd lk-d 60, 61). Maakohus leidis õigesti, et kostja II nõue BB vastu oli pärit kostja II ja pärandaja abielueelsest ajast ning see oli kostja II lahusvara. Pärandaja või kostja II nõuet CKE vastu ei olnud asja materjali järgi üldse olemas. Hageja ei ole ka apellatsioonimenetluses välja toonud, milles väidetav pärandaja nõue CKE vastu konkreetselt seisnes.
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et antud juhul puudub alus jätta tõenditena kõrvale 30.11.2012 kostja II ja CKE vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingut ning BB võlatunnistust. Maakohus hindas eelnimetatud tõendeid kogumis teiste tõenditega. Kui maakohus oleks jätnud need tõendid otsuse tegemisel kõrvale hageja väidete alusel, et need on ebausaldusväärsed ja võivad olla võltsitud, oleks tekkinud olukord, kus maakohus oleks pidanud tegema järeldused, et kostja II ei ole kehtivalt oma nõuet BB vastu CKE-le loovutanud ning kostja II ja CKE ei ole pärimismenetluses CKE esitatud nõuet tasaarvestanud. Sellisel juhul oleks tulnud CKE nõue kui kohustus pärijate vahel jagada ja igaühel temale langevas osas täita. Ringkonnakohus ei korda ka selles osas

§ 654lg 6 alusel maakohtu otsuse põhjendusi.

1. Maakohtu otsus jääb muutmata ka osas, milles maakohus leidis, et kalmistuplatsi kasutusõigus ei ole pärandvara, mida saaks pärijate vahel jagada. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ning neid ei korda.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud kostjate apellatsioonkaebus osas, milles on vaidlustatud X OÜ osa jagamise viis. Hageja palus jätta äriühingu osa kostjate ühisomandisse hüvitise maksmisega hagejale või alternatiivselt müüa see enampakkumisel ja jagada saadud raha pärijate vahel vastavalt pärandiosade suurustele, kostjad palusid jagada osa selliselt, et hagejale jääb 12,5%, kostjale II 62,5% ja kostjale I 25% suurune osa. Maakohus otsustas jätta pärandvarasse kuuluva ½ mõttelise osa äriühingu osast kostjate ühisomandisse, pannes kostjatele kohustuse maksta hagejale omandi kaotamise eest 19 455 eurot.
3. Ühisomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab ühisomanikke kõige vähem. Ühisomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus antud juhul ületanud X OÜ osa jagamisel diskretsiooni piire, sest ei ole piisava põhjalikkusega poolte huve kaalunud. Ringkonnakohus tühistab selles osas maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse.
4. Maakohus tuvastas, et hageja ei soovi omandit äriühingu osale, mistõttu oli õige jätta selles osas pärandvara jagamata kostjate pakutud viisil. Samas on Riigikohus korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et põhimõtteliselt ei ole õige jätta ühis- või kaasomandis olevat asja ühisvõi kaasomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui viimane on valmis ja võimeline maksma (vt nt Riigikohtu lahendeid nr 2-14-18828, p 14.2, nr 3-2-1-14-17, p-d 23, 25).
5. Kostjad avaldasid kohtule korduvalt, et äriühingu osa eest kostjate poolt hagejale hüvitise maksmine on neile liigselt koormav, kuna nad peavad niigi maksma hageja suure hüvitise 20 kinnistu osa eest (IV kd lk 139 pöördel, lk 212 pöördel). Seega on põhjendatud ka kostjate apellatsioonkaebuse väide, et kohus ei tohi sundida kostjatest ühisomanikke omandit vastu võtma, kui neil puudub majanduslik võimekus maksta hagejale hüvitist. Seda ei õigusta maakohtu põhjendused, et tegemist on toimiva ettevõttega, mida kostja II on edukalt juhtinud ja et tema majandusliku huvi sfääri tuleb kaitsta. Kuna antud juhul oli hageja esitanud alternatiivse nõude pärandvaraks oleva äriühingu osa müümiseks avalikul enampakkumisel ja sellise ühisomandi lõpetamise viisiga nõustusid alternatiivselt ka kostjad apellatsioonkaebuses, tuleb X OÜ osa müüa avalikul enampakkumisel. Arvestades poolte seisukohti ja huve on see ringkonnakohtu hinnangul kõige õiglasem viis eeltoodud osas ühisomandi lõpetamiseks. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka osas, milles maakohus määras kohtuotsuse täitmise korra selliselt, et hagejal ei ole kohustust anda kostjatele tahteavaldust äriühingu ½ suuruse osa üleandmiseks kostjatele enne, kui kostjad on tasunud hagejale 19 455 eurot.
6. Ringkonnakohus nõustub ka kostjate apellatsioonkaebusega osas, milles nad vaidlustasid maakohtu seisukoha, et nõue Telia Eesti AS vastu isikliku kasutusõiguse eest hüvitise saamiseks perioodil 25.03.2013-09.10.2017 suurusega 3182,75 eurot on pärandvara ja mille kohus jagas pärijate vahel selliselt, et jättis selle kostjate ühisomandisse, kohustades kostjaid maksma hagejale selle eest 795,69 eurot.
7. Hageja tugines selles osas nõuet esitades pärandaja, kostja II ja AS EMT (Telia Eesti AS õiguseelneja) vahel 09.03.2011 sõlmitud kinnistu isikliku kasutusõigusega koormamise lepingule ja asjaõiguslepingule (IV kd lk 242-245), millega seati Harjumaal, Padise vallas, X külas asuvale X kinnistule AS EMT kasuks isiklik kasutusõigus tähtajaga 25 aastat alates isikliku kasutusõiguse kandmisest kinnistusraamatusse. Lepingu p 4.1 järgi oli tasu suuruseks 1800 eurot aastas, mida võis lepingu p 4.2 järgi suurendada kinnisasja omaniku algatusel tarbijahinna indeksi muutumise võrra, kuid mitte varem kui 5 aasta möödumisel, esitades vastava nõudmise 6 kuud enne isikliku kasutusõiguse tasu maksmise tähtaega. Lepingu p-de 4.3 ja 4.4 järgi tuli tasu maksta aastatasuna järgneva perioodi eest ette omaniku teatise alusel.
8. Telia Eesti AS 18.10.2017 kirja ja sellele lisatud konto väljavõttega on tõendatud, et pärandajale maksti tasu tema esitatud teatiste alusel kahel korral, s.o 07.04.2011 ja 06.02.2012, kokku 1422 eurot (IV kd lk 247, 248), mille osas hageja nõuet esitanud ei ole. Rohkem ei ole Telia Eesti AS-le väljamaksete tegemiseks teatisi, sh pärijate kui ühisomandike poolt, esitatud ja kellelegi ei ole väljamakseid tehtud.
9. Ringkonnakohus leiab, et kasutamata nõudeõiguse näol ei ole tegemist pärandvaraga. Pärandiks on pärandajale tema surma hetkel kuulunud vara. Võimalik tulevikus välja makstav hüvitis ei ole pärandaja pärandvara ja seda ei saa pärijate vahel jagada. Maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada ja teha uus otsus, millega jätta rahuldamata hageja hagi eelmärgitud isikliku kasutusõiguse hüvitise nõude pärandvaraks tunnistamiseks ja selle pärijate vahel jagamiseks, sh kostjatelt hageja kasuks 795,69 euro suuruse hüvitise väljamõistmise osas.
10. Eeltoodust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse väidete alusel maakohtu arvutuste õigsust üksnes vallasvara maksumuse osas.
11. Kohtuotsuse lk-l 58 on kohus tõendite alusel tuvastanud kompressori väärtuse 50 eurot ja selle, et pärandvarasse kuulub pool kompressorist väärtusega 25 eurot. Samas märkis maakohus otsuse lk-l 61 vallasasjade nimekirjas ekslikult kompressori ½ mõttelise osa väärtuseks 50 eurot, mis on tegelikult terve kompressori väärtus. Ka hageja võttis oma arvutustes aluseks otsuse lk 61 oleva eksliku numbriga nimekirja. Otsuse põhjendavas osas on kohus tuvastanud vallasasjade osas hageja osa väärtuse järgmiselt: 28,13 + 43,75 + 0,63 21 + 1,75 + 3,13 + 218,75 + 21,88 + 15 + 25 + 437,5 + 28 + 312,5 + 18,13 + 13,75 + 24,88 = 1192,78 eurot (lk-d 53-59), mille maakohus kostjatelt hageja kasuks ka resolutsiooni III osas välja mõistis. Kuna maakohus on ekslikult märkinud ka resolutsiooni p-s 2b kompressori ½ väärtuseks 50 eurot, tuleb see asendada õige väärtusega 25 eurot. Vallasasjade eest kostjatelt väljamõistetava hüvitise suurust see ei muuda.
12. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ka menetluskulude jaotuse osas. Maakohus arvestas menetluskulude jaotamisel kuludega, mis olid põhjustatud kostjate tegevusest ja jättis need nende kanda, sh ekspertiisikulud. Hagi ja vastuhagi osalise rahuldamise tõttu jättis maakohus põhjendatult muud kulud

§ 163lg 1 alusel poolte endi kanda.

Asjaolud, mis oleks andnud maakohtule aluse jätta menetluskulud tervikuna või veel suuremas ulatuses kostjate või ainult kostja II kanda, ringkonnakohtu hinnangul puuduvad. 98. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise ja kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

99. Kuna maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus. Seega kohaldub

§ 174

lg 4 ja menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm Vahur-Peeter Liin Ande Tänav 22