Obsah (10)

§ 69§ 149§ 108§ 127§ 70§ 152§ 145§ 68§ 82§ 6

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Vallo Kariler ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 24.01.2020, Tallinn Tsivii

) § 70 lõike 2 kohane pikendatud aegumistähtaeg. Esimese astme kohtu otsus

1. 27.05.2019 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist.
2. Kohus tuvastas, et kostja sõlmis kaaskäendajana DD ja hageja kõrval 22.06.2012 käenduslepingu OÜ PePe ja TOMIF EHITUS OÜ samal päeval sõlmitud tellingute kasutuslepingu käendamiseks 130 000 euro ulatuses. 30.05.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-55908 mõisteti hagejalt 22.06.2012 tellingute kasutuslepingust tulenev võlgnevus OÜ PePe kasuks välja 25 738 euro ulatuses. Kohus tuvastas kohtutäituri otsusega, et 30.05.2017 seisuga oli hageja kohtuotsuse täitnud.
3. Hageja kui kohustuse täitnud käendaja nõuab kostjalt võlgnevuse täitmist

§ 69lõike 2 alusel.

Kohus viitas

§ 149lõikele 1. Kostja on esitanud võlausaldaja nõudele vastuväited, seades kahtluse alla OÜ Pe

Pe kohustuste täitmise ja nõude sissenõutavaks muutumise asjaolud. 13. Põhinõude osas on õiguslikuks aluseks

§ 108lõige 1 ja § 271.

Tasunõude eelduseks on lepingu sõlmimine, üüriasja üleandmine (kogus, periood), tasunõude esitamine. Kohus leidis, et hageja ei ole välja toonud tasunõude eeldusi ega esitanud tasunõude eelduste kohta tõendeid. Kostja on tasunõude eelduste olemasolu vaidlustanud.

1. Kohus selgitas hagejale vajadust välja tuua tasunõude eelduseks olevad asjaolud 05.02.2019 – hagejal tuli esitada tõendid lepingu sõlmimise, tellingute üleandmise koguse ja perioodi kohta ning tasunõude esitamise kohta. Kohus selgitas, et üksnes arvete olemasolu nõuet moodusta, ei tõenda ega kohustust ei tekita. Hageja esitas 05.02.2019 seisukoha, mille osas kohus selgitas hagejale 14.02.2019, et esitatud faktiväited ei täida nõudenormi koosseisu ning jagas täiendavaid selgitusi, kuidas haginõuet esitada. 20.02.2019 seisukohas selgitas hageja, et kuivõrd tema ei olnud rendilepingu osapooleks, ei ole tal võimalik esitada tõendeid tellingute üleandmise koguse ega perioodi kohta ning tasunõude esitamise kohta, need asjaolud on läbi vaieldud tsiviilasjas nr 2-14-
2. Kohus asus seisukohale, et hagis, 05.02.2019 ega 20.02.2019 seisukohtades esitatud faktiväited ei täida nõudenormi koosseisu. Kohus jäi korduvalt väljendatud seisukoha juurde, et arvete esitamine kohustust ei tekita. 4 Tasunõude eelduseks on lepingu sõlmimine, üüriasja üleandmine (kogus, periood), tasunõude esitamine. Hagejal tulnuks esiletuua ja esitada tõendid lepingu sõlmimise, tellingute üleandmise koguse ja perioodi kohta ning tasunõude esitamise kohta. Hageja on asjaoludena sisuliselt esitanud üksnes hinnakokkuleppe ja tasunõude esitamisega seotud asjaolud. Esitamata on tellingute rendi periood (kogus on tinglikult esitatud) ning montaažitööde hulk. Seejuures tellingute üleandmise viisi (kas fikseeriti jne) kohta ei ole ühtegi väidet.
3. Riigikohus selgitas lahendi nr 3-2-1-141-13 punktis 18, et pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb (vt ka lahend 3-2-1-109-04, punkt 25).
4. Seoses põhinõudega on hageja esitanud 30.05.2016 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-1455908, millega mõisteti hagejalt 22.06.2012 tellingute kasutuslepingust tulenev võlgnevus OÜ PePe kasuks välja 25 738 euro ulatuses. Vastavalt eelnevalt selgitatule ei oleks TsMS-i kohane kohtupidamine selline, kus kohus asuks ise esitatud otsusest asjaolusid välja lugema ja neid hagi alusena käsitama. Seejuures ei nähtu kohtuotsusest, kuidas kohus vaidluse all mitteolevad asjaolud tuvastas. Samuti ei ole otsus antud asjas siduv tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 järgi. Kostja ei osalenud tsiviilasjas nr 2-14-55908 ja temale lahendil siduvat jõudu ei ole. Eelneva alusel oli kohus seisukohal, et hageja ei ole välja toonud tasunõude eeldusi ega esitanud tasunõude eelduste kohta tõendeid.
5. Lisaks põhinõudele on hageja esitanud kahjunõude, mille vältimatuks eelduseks

§ 127järgi on kohustuse rikkumine.

Hageja ei ole välja toonud tasunõude eeldusi ega esitanud nende kohta tõendeid. Seega ei ole hageja esile toonud ka kahjunõude eelduseks olevat kohustuse rikkumist. Et hageja ei ole kohustuse rikkumist kui ühte eeldust esile toonud, ei analüüsinud kohus teisi kahjunõude eeldusi, vaid jättis hagi rahuldamata ka kahjunõude osas. Eelnevast tulenevalt jäi hagi täielikult rahuldamata.

1. TsMS § 162 lõike 1 järgi jättis kohus menetluskulud hageja kanda ning juhindudes TsMS § 174 lõigetest 2 ja 4 märkis, et määrab kulude rahalise suuruse kindlaks peale otsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus
2. 27.06.2019 esitatud kaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi uueks lahendamiseks maakohtule.
3. Kohus on põhjendamatult nõudnud hagejalt tõendeid lepingu sõlmimise, tellingute üleandmise koguse ja perioodi ning tasunõude esitamise kohta. Sellise dokumentatsiooni väljanõudmine hagejalt on õigustamatu, kuivõrd see ei ole ega pidanudki kunagi olema hageja valduses.
4. Maakohtu otsus jääb arusaamatuks olukorras, kus ühe kaaskäendaja, s.o hageja, suhtes on jõustunud kohtuotsus, milles kohus leidis, et hagi oli tõendatud. Viidatud otsuses tuvastas kohus, et põhinõue oli muutunud sissenõutavaks ning kaaskäendajatel oli kohustus seda nõuet rahuldada. Vaidlustatud otsus loob ebaõiglase pretsedendi, kus 5 võlausaldajal on võimalik oma nõue täielikult rahuldada ühe kaaskäendaja vastu, samal ajal välistades viimasel võimaluse oma käendusest tulenevat nõuet kaaskäendajate vastu maksma panna, kuivõrd kõik põhinõuet puudutav dokumentatsioon on esialgse võlausaldaja valduses. Seejuures puudub esialgsel võlausaldajal kohustus seda dokumentatsiooni hiljem kellelegi väljastada, mh ei takista teda miski seda kõrvaldamast või hävitamast. Vastustaja seisukoht
5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, jäädes mh maakohtus esitataud aegumise vastuväite juurde. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
6. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära apellandi seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt TsMS § 657 lõike 1 punktile 21 tuleb Harju Maakohtu 27.05.2019 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta tuleb lahendi õiguslikku põhjendust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega hagi rahuldamata jätmise kohta, kuid leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetluse kulud.
7. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus põhjendamatult vaidlustatud otsuses seisukoha võtmata kostja aegumise vastuväite osas. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja juba esimeses hagivastuses 26.01.2018 viidanud aegumisele, täiendades seisukohta 20.12.2018 ja esitades 16.03.2019 ka vastuväite kohtu tegevusele mh seoses vaheotsuse ja aegumise kohaldamise taotluse lahendamata jätmisega. 16.01.2019 kohtukirjaga (t lk 42 pöördel) kostja aegumise kohaldamise taotluse osas seisukoha avaldamist ei saa pidada taotluse lahendamiseks TsMS § 442 lõike 5 mõistes. Seega tulnuks maakohtul otsuses võtta seisukoht aegumise vastuväite osas. Selle rikkumise saab ringkonnakohus käesoleva otsusega kõrvaldada.
8. Riigikohus on leidnud, et nõude aegumise tuvastamiseks tuleb kohtul esmalt nõue kvalifitseerida (vt lahend nr 3-2-1-54-13, punkt 11), nõude kvalifikatsioonist sõltub ka see, millise tähtaja jooksul hageja nõue aegub (samas, punkt 12). Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid põhivõlgnik TOMIF EHITUS OÜ (kustutatud) ja võlausaldaja OÜ PePe tellingute kasutuslepingu, millest tulenevaid põhivõlgniku kohustusi käendasid kaaskäendajatena hageja, kostja ja DD. Hageja on tsiviilasjas nr 2-14-55908, milles põhivõlgnik esitas hageja kui ühe käendaja vastu hagi, tehtud Tartu Maakohtu 30.05.2016 otsuse alusel võlgnevuse täies ulatuses tasunud ning nõuab kostjale langeva osa tasumist koos viidatud tsiviilasjaga seotud menetluskulude ja viivisega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitnud kaaskäendaja tagasinõue teise kaaskäendaja vastu tuleb kvalifitseerida

§ 69lõike 2 järgi.

Viidatud sätte kohaselt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Tsiviilasjaga nr 2-14-55908 seonduvate menetluskulude hüvitamise nõude puhul on tegemist

§ 69

lõikes 5 märgitud solidaarvõlgniku poolt kohustuse täitmisel tehtud mõistlike kulutuste hüvitamise nõudega, mida kohustuse täitnud solidaarvõlgnik võib teistelt solidaarvõlgnikelt vastavalt neile langevatele osadele nõuda. 26. Kostja tugines aegumise vastuväites

§-s 70 sätestatud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumise regulatsioonile. Kostja tõi esile, et kõik asjakohased tehingud ja sündmused 6 pärinevad 2012.a, seega aegusid nii põhikohustus kui ka käendussuhtest tulenev nõue TsÜS § 146 lõike 1 alusel 31.12.2015. Samuti märkis kostja, et hagist nähtuvalt tegi kaaskäendaja nõude rahuldamiseks viimase makse 05.05.2017, seega on hagi esitamiseks möödunud ka

§ 70lõike 2 kohane pikendatud aegumistähtaeg.

27. Kolleegium nõustub kostjaga, et praegusel juhul kohaldub aegumise osas

§ 152

lõike 1 kolmandast lausest tulenevalt

§ 70regulatsioon (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-54-13, punkt 12).

Viidatud lahendis leidis Riigikohus, et solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb

§ 70

lõike 1 järgi ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Seega läheb solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgnikule võlausaldaja nõue seaduse jõul üle koos nõude aegumistähtajaga, et tagada teistele solidaarvõlgnikele üldjuhul sama aegumistähtaeg sõltumata sellest, kas tema vastu esitab nõude võlausaldaja või võlausaldajale kohustuse täitnud solidaarvõlgnik. Kohustuse täitnud solidaarvõlgniku kaitseks ei aegu aga tagasinõue

§ 70

lõike 2 järgi enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või võlausaldaja esitas tema vastu hagi kohustuse täitmiseks, v.a juhul, kui solidaarvõlgnik täitis kohustuse pärast seda, kui nõue tema või teise solidaarvõlgniku vastu oli aegunud (

§ 70

lõige 3).

§ 70

lõike 4 järgi aegub koos tagasinõudega ka § 69 lõikes 5 sätestatud mõistlike kulutuste hüvitamise nõue. 28. Eeltoodu kohaselt tuleb solidaarvõlgniku tagasinõude aegumise üle otsustades esmalt tuvastada, millal aegunuks võlausaldaja nõue selle solidaarvõlgniku vastu, kelle vastu tagasinõue esitati (s.o praegusel juhul kostja vastu).

§ 145

lõikest 1 tulenevalt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, seejuures vastutavad

§-st 150 tulenevalt solidaarselt ka kaaskäendajad. Võlausaldaja nõue hakkab kõigi solidaarvõlgnike vastu aeguma ühel ajal, kuid arvestada tuleb, et

§ 68

lõikest 3 järeldub, et pärast aegumistähtaja kulgema hakkamist mõjuvad võimalikud aegumise peatumise ja katkemise alused üksnes selle solidaarvõlgniku suhtes, kelle isikuga need seonduvad, st aegumistähtaeg ei pruugi kõigi solidaarvõlgnike suhtes mööduda ühel ajal. 29. Hageja 05.02.2019 seisukohast nähtub, et põhivõlgnikule esitatud arved, mille alusel hagejalt tsiviilasjas nr 2-14-55908 põhivõlgniku võlg sisse nõuti, muutusid

§ 82

lõike 7 alusel sissenõutavaks alates 01.07.2012 kuni 05.10.2012 (st arvete tasumise tähtajad olid vahemikus 30.06.2012 kuni 04.10.2012). TsÜS § 147 lõike 3 alusel hakkas kõigi arvete kui tehingust tulenevate tasunõuete osas nõude aegumistähtaeg kulgema 2012.a lõpust, seega aegunuks nõue üldreegli kohaselt nii põhivõlgniku kui kõigi käendajate osas TsÜS § 146 lõike 1 järgi 31.12.2015 kell 24.

2. Hageja tõi ringkonnakohtu 08.01.2020 istungil esile, et kostja osas oli nõude aegumine katkenud seonduvalt tsiviilasja nr 2-14-55908 menetlusega. Hageja leidis, et aegumine katkes 2015.a seoses nimetatud tsiviilasjas nr 2-14-55908 hagi esitamisega, millest kostja oli teadlik, ning et aegumise katkemine lõppes käesolevas asjas kostjale menetlusdokumentide kättetoimetamisega. Seega tugineb hageja TsÜS §-le 160, millest tulenevalt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks (lõige 1) ning nõude aegumise peatumine lõpeb peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega (lõige 3). Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja esiletoodu näol tegemist TsÜS § 160 mõistes aegumise peatumisega, kuivõrd tsiviilasjas nr 2-14-55908 ei olnud kostja menetlusosaline ning tähendust ei oma, kas kostja oli nimetatud tsiviilasja menetlusest teadlik või mitte. 7
3. Eeltoodust tulenevalt oleks

§ 70lõike 1 järgi hageja tagasinõue kostja vastu aegunud 31.12.2015.

Praegusel juhul tuleb aga kontrollida ka

§ 70

lõikest 2 tulenevat pikenenud aegumistähtaega, kuivõrd hageja on hagis esile toonud, et tegi kohtutäiturile viimase makse võlausaldaja nõude tasumiseks 05.05.

1. Seega tuleb aegumistähtaega viidatud sätte kohaselt arvestada 6 kuu möödumisest päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse. 6 kuud viimase osamakse tegemisest möödus 06.11.
2. Arvestades, et hageja esitas hagi 18.12.2017, on hageja tagasinõue kostja vastu ka

§ 70lõikest 2 tulenevalt aegunud.

32. Hageja vastuväidetest saab järeldada, et tema hinnangul on kostja poolt aegumisele tuginemine ka vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 lõige 1,

§ 6

lõige 2).

§ 6

lõike 1 kohaselt peavad võlgnik ja võlausaldaja teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama sätte lõike 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. TsÜS § 138 lõike 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Sama sätte lõike 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hageja leidis, et aegumise tingis kostja pahatahtlik käitumine, mh ei võtnud kostja tsiviilasjas nr 2-14-55908 vastu kohtukutset tunnistajana istungile ilmumiseks. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Aegumisele tuginemist saab pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks üksnes erandlikel asjaoludel (vt Riigikohtu lahendid nr 32-1-169-15, punkt 11; nr 3-2-1-135-14, punkt 14). Kolleegiumi hinnangul ei saa hageja esiletoodust selliseid erandlikke asjaolusid järeldada. Asjaolu, et kostja ei ole poolte kui nüüdseks registrist kustutatud põhivõlgnikust äriühinguga seotud isikute omavahelises kohtuvälises suhtluses nõustunud võlausaldajale ja/või hagejale osa võlgnevusest tasuma, ei saanud takistada hagejal kostja vastu tagasinõude kohtusse esitamist seaduses ettenähtud 6 kuu jooksul võlgnevuse tasumisest. 33. Eeltoodust tulenevalt jääb hagi rahuldamata aegumise tõttu ja vajalik ei ole vastata menetlusosaliste muudele väidetele/vastuväidetele. 34. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lõike 1 esimese lause kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates. 35. TsMS § 174 lõike 4 ja § 177 lõike 2 alusel määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva otsuse jõustumist. Vallo Kariler /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/