← Eesti

2-15-1063/47

Obsah (5)§ 436§ 232§ 657§ 175§ 171

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-15-1063 Otsuse tegemise aeg ja koht 16. jaanuar 2020, Tallinn Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Vallo Kariler ja Ande

) § 232 lg 1 rikkumine) ja jättis oma järeldused osaliselt põhjendamata, sh põhjendamata ka selle, miks ta ei nõustu kostja poolt esitatud faktiliste asjaolude ja neid kinnitavate tõenditega (

§ 436lg 1, § 442 lg 8 rikkumine).

Maakohus vaatas mööda kostja esitatud seisukohtadest ja tõenditest ning on muid tõendeid hinnanud valikuliselt ning neisse kriitiliselt suhtumata. 30. Kohus jõudis menetlusõigusnorme rikkudes ebaõigele järeldusele, et CC koordineeriv tegevus ei ole asjas tõendatud. Kostja on asjas läbivalt olnud seisukohal, et kogu hageja tegevus (sh kogu CC ettevõtete tegevus) toimus CC valvsa kontrolli ja järelevalve all. Maakohtu järeldus, et eeltoodud kostja seisukoht on paljasõnaline, on väär ja meelevaldne ning kohus on sellisele järeldusele jõudmisel eiranud kõiki kostja esitatud väiteid, mida kinnitavad ka asjas esitatud tõendid. Asjas esitatud kirjalike tõenditega haakuvad ka kostja ja tunnistaja RR antud ütlused. Olukorras, kus nii kostja kui ka RR on andnud kokkulangevaid ütlusi ja üksikasjaliku kirjelduse CC käekirjast äriühingute juhtimisel, ei ole piisav ega põhjendatud kohtu seisukoht, et kostja jäi paljasõnaliseks. Kui kohus võtab tõendite osas üksnes üldsõnalise seisukoha ja ei analüüsi tõendeid ega tee selle tulemusel otsustust, kas lugeda üks või teine asja lahendamiseks tähtsust omav asjaolu tõendatuks või mitte, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega (

§ 232lg 1, 442 lg 8).

Seetõttu vajavad kostja ja RR ütlused apellatsiooniastmes ümber hindamist.

  1. Kohus hindas ebaõigesti vaidlusalust Transcomi
  2. oktoobri
  3. a otsust ja tegi selle pinnalt ekslikud järeldused. Nimetatud otsust hinnates jättis maakohus kõrvale kõik kostja selgitused ja väited, sh ka neid kinnitavad tõendid, ning ei põhjendanud, miks ta nendega ei nõustu.
  4. Kohus jõudis ekslikule järeldusele selles, et kostja on hageja juhatuse liikme kohustusi rikkunud. Maakohus käsitles vaidlusaluseid ülekandeid laenuna ning nõustus kostjaga, et puudub alus asuda seisukohale, et vaidlusaluste ülekannete tegemiseks oli tingimata vajalik asjakohane nõukogu otsus. Kostja ei vaidlusta kohtu järeldust osas, et puudus vajadus nõukogu otsuse järgi. Küll ei nõustu kostja maakohtu järeldusega selles osas, et kostja ei tegutsenud laenu andes hageja jaoks majanduslikult otstarbekalt ja rikkus ÄS § 306 lg 2 kolmandast lausest tulenevat kohustust. Kohus on selle järelduse tegemisel jätnud kõrvale kõik kostja selgitused ja vastuväited. Lisaks sellele, et kostja on menetluses selgitanud ja tõendanud, et kõik rahalised ülekanded olid tehtud lõpliku kasusaaja CC juhiste järgi, on kohus jätnud täies ulatuses tähelepanuta ka selle, et tegelikkuses on hageja ülekantud rahasid kasutatud just CC ja tema erinevate ettevõtete huvides. Seda kinnitab Smarteksi arveldusarve analüüs. 6

(9)
  1. Kohus jõudis ekslikule järeldusele, et kostja tegevuse tulemusena on hagejale kahju tekkinud. Kohus on kahju suuruse tuvastamise sidunud hageja positsiooniga ning leidnud, et hagejale tekkinud kahju suurus seisneb/on võrdsustatud tagastamata jäänud laenusumma ja nõudega kokku summas 35 100 eurot. Esiteks on arusaamatu ja vastuoluline kohtu arutluskäik kahju olemusest. Jääb arusaamatuks, kas kahjuks on tagastamata laenusumma või nõude muutumine väärtusetuks. Teiseks, kui kohus peab aga hageja kahjuna silmas seda, et laen jäi tagastamata, siis seeläbi on kohus asetanud tehingu täitmisega kaasneva riski juhatuse liikmele, mitte äriühingule. Viimasel juhul on kohus kahju olemasolu ja suuruse hindamisel jätnud järjekordselt täies ulatuses tähelepanuta kõik kostja väited (ja neid kinnitavad tõendid) selle kohta, et tegelikkuses ei olnud tegemist nö võõra isikuga, kellele laenu anti, vaid tegemist oli äriühinguga, kes samaaegselt oli hageja lõpliku kasusaaja kontrolli all ja kellele tegid erinevaid makseid lisaks hagejale ka teised CC-ga seotud ettevõtted.
  2. Kohus tuvastas vääralt ka põhjusliku seose olemasolu kostja tegevuse ja hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel. Kohus jõudis asjaolusid vääralt tuvastades ekslikule järeldusele, et kostja vastutab oma kohustuse rikkumise eest. Kohus jättis tähelepanuta kõik kostja poolt esitatud selgitused ja neid kinnitavad tõendid selle kohta, et kostja on järginud igati kohase ärilise kaalutluse reegleid.
  3. Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, tuleb otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Vastustaja seisukoht
  4. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.

  1. Hageja nõuab kostjalt juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kohaldanud õigesti materiaalõigust ning tuvastanud õigesti kostja vastutuse eeldused.
  2. Maakohus on õigesti leidnud, et ÄS § 315 lg 2 kohaselt on juhatuse liikme vastu nõude esitamise eeldused, et juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 315 lg 1, TsÜS § 35), aktsiaseltsile on tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128), rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) ning juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 315 lg 2 teine lause) (vt nt Riigikohtu
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 13).
  5. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab mh seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske (vt Riigikohtu
  6. mai
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 14). Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja rikkus seda kohustust, andes Smarteksile laenu ning omandades tasuliselt nõude Smarteksi vastu. Seejuures ei ole maakohus tuginenud mitte lihtsalt laenu andmise faktile, vaid sellele, et laen anti ühingule, mille majandustegevus puudus ning kostja ei kontrollinud Smarteksi võimet laen või omandatud nõue tagasi maksta. Samuti ei nõudnud kostja Smarteksi kohustuste täitmise tagamiseks tagatist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et äriühingule, mille majandustegevus on seiskunud ja mis ei ole kaks aastat esitanud majandusaasta aruandeid, ilma igasuguse tagatiseta laenu andmine on juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine. Seejuures pole oluline, kas see toimus 7

(9)Smarteksi tausta kontrollimata jätmise tõttu või sõlmis kostja teadlikult kahjuliku tehingu, teades, et raha tagasisaamine on vähetõenäoline.
  1. Sisuliselt ainus majanduslik põhjendus, mida kostja on menetluses tehtud ülekannete selgituseks välja toonud, on see, et laen anti Smarteksile seoses kavaga alustada Smarteksis biodiisli tootmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et see ei saa vastata tõele. Nimelt on asjas esitatud küll tõendeid selle kohta, et aastatel 2009-2010 olid plaanid hakata Smarteksis biodiislit tootma ning Smarteks kuulus hagejaga ühte kontserni, kuid ükski tõend ei kinnita, et aastal 2012, kui kostja vaidlusalused tehingud tegi, olnuks see äriplaan jätkuvalt aktuaalne. Vastupidi, Smarteksi osalus oli
  2. oktoobril 2011 võõrandatud EEVANOREX INVEST OÜ-le (Eevanorex), kes ei kuulunud enam hagejaga samasse kontserni. Ka kostja ise on välja toonud, et Eevanorex tegeles äriühingute likvideerimisega. Samuti ei nähtu Smarteksi pangakonto väljavõttest, et talle ülekannete tegemise ajal oleks Smarteksil olnud mingi reaalne majandustegevus.
  3. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele CC juhtiva ja kontrolliva tegutsemise kohta märgib ringkonnakohus, et ainuüksi asjaolu, et CC endaga seotud äriühingute juhtimises aktiivselt osales, ei välista kostja kohustuste rikkumist. Kostja ei ole tõendanud, et konkreetsed tehingud oleks tehtud CC korraldusel. Ainus tõend, mis sellele viitab, on kostja enda vande all antud seletus. Samas on selle tõendamisväärtus madal, arvestades asjaolu, et see on muudes küsimustes vastuolus teiste tõenditega (nt kostja seletuse kohaselt oli Smarteks aastal 2012 tegutsev ettevõte, mis on vastuolus nii asjas esitatud kirjalike tõendite kui ka RR tunnistajana antud ütlustega) ning kostja on isiklikult huvitatud asja lahendusest. Samuti nähtub RR tunnistajana antud ütlustest, et ülekandeid tehti nii CC kui ka kostja korraldusel, mis lükkab otseselt ümber kostja vande all väidetu, et kõik ülekanded tehti ainult CC korraldusel.
  4. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostja tehtud tehinguid õigustada ka kontsernihuvi järgimine. Riigikohus on küll leidnud, et juhatuse liikme hoolsusstandardi sisustamisel tuleb arvestada ka kontsernisuhteid, kuid sellest lähtudes juhatuse liikme vastutuse välistamine eeldab, et tegu on selgelt tuvastatava kontsernisuhtega ja tegevus, mille hoolsusstandardile vastavust hinnatakse, on äratuntavalt kontserni kui terviku huvides (st ei piisa, kui see on ühe ühingu, nt ainult emaühingu huvides). Lisaks peab niisuguses olukorras tehtud tehing olema tehtud vastusooritusega (vt Riigikohtu
  5. novembri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 17). Praeguses asjas ei ole ükski neist eeldustest täidetud. Esiteks ei kuulunud Smarteks tehingute tegemise ajal enam hagejaga ühte kontserni. Ainuüksi see, et Smarteksi uue emafirma Eevanorexi osanik oli seotud mitmete CC-ga seotud äriühingute likvideerimisega, ei tähenda veel seda, et Eevanorex oleks olnud CC kontrolli all või kuulunud hagejaga samasse kontserni. Teiseks ei ole kostja toonud ühtegi adekvaatset põhjendust, miks tehingud olid kontserni huvides (nagu eelnevalt toodud, siis on ilmselgelt vale kostja väide, et tegu oli investeeringutega biodiisli tootmiseks). Täpne ei ole ka apellatsioonkaebuse väide, et Smarteksi kontole kantud raha kasutati teiste kontserni kuulunud äriühingute kasuks. CC kontrolli all olnud äriühingutele tehti küll üksikuid ülekandeid, kuid suurema osa võttis sularahas välja BB, kelle seotust CC-ga ei ole kostja välja toonud ega tõendanud. Kolmandaks ei saanud hageja Smarteksilt vastusooritust.
  7. Põhjendamatu on ka apellatsioonkaebuse väide, et hagejale ei ole kahju tekkinud. Vaidlusaluste tehingute tulemusena laenas hageja Smarteksile 25 100 eurot ja omandas Smarteksi vastu 10 000 euro suuruse nõude, tasudes selle eest 10 000 eurot. Seega läks hageja vara hulgast välja 35 100 eurot. Hagejal tekkis iseenesest küll nõudeõigus Smarteksi vastu, kuid arvestades asjaolu, et Smarteks kustutati äriregistrist
  8. juulil 2013, on see nõue ilmselgelt väärtusetu. Seega on kostja tegevuse tõttu hageja jäänud ilma 35 100 eurost, mis on käsitatav hageja kahjuna. Nõustuda ei saa ka 8
(9)apellatsioonkaebuse väitega, et maksete tegemise ajal ei olnud nõue väärtusetu, kuna Smarteksi pangakontol tehti
  1. a-l ca 100 000 euro ulatuses tehinguid. Nimelt nähtub pangakonto väljavõttest, et kontole laekunud summad (sh hagejalt laekunud) kanti sisuliselt kohe edasi või võeti sularahas välja.
  2. Tekkinud kahju on ka põhjuslikus seoses kostja rikkumisega, sest juhul, kui kostja oleks rakendanud juhatuse liikmelt nõutavat hoolsust, ei oleks ta ilmselgelt Smarteksile kas üldse või vähemalt mitte ilma tagatiseta laenu andnud ega omandanud nominaalväärtuses nõuet Smarteksi vastu. Ringkonnakohus märgib, et sellises olukorras ei olnud laenu tagastamata jätmine pelgalt majandustegevuses tavapärase riski realiseerumine, nagu väidab kostja apellatsioonkaebuses, vaid kostja hoolsuskohustuse rikkumise tagajärg.
  3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et kostja ei ole tõendanud, et ta oleks vaidlusaluste tehingute tegemisel tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Ringkonnakohus leidis juba eelnevalt, et tehinguid ei saa õigustada kontsernihuviga. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et ta oleks enne tehingute tegemist rakendanud korralikule ettevõtjale kohast hoolsust, mh pole ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks kuidagi kontrollinud Smarteksi võimet oma kohustusi täita.
  4. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse ka menetluskulude kindlaksmääramise osas. Kostja on esitanud konkreetsed vastuväited maakohtu põhjendatuks peetud esindaja tunnitasu suurusele.

§ 175

lg 1 esimese lause kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-182-16, p 14). Maakohus pidas kostja esindajate tunnitasu põhjendatud suuruseks 120 eurot. See on ringkonnakohtu kogemusest lähtudes ligikaudu keskmine advokaadi tunnitasu, mistõttu maakohtule ei saa ette heita diskretsioonipiiride ületamist. Seega jääb apellatsioonkaebus ka selles osas rahuldamata.
  3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

49. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus esindajakulu 1847,5 eurot. Esindaja ajakulu oli 14 tundi 40 minutit ja tunnitasu osaliselt 120 eurot ja osaliselt 155 eurot. Sellele lisandub kulu ringkonnakohtu istungil osalemise eest tunnihinnaga 155 eurot. Ringkonnakohtu istung kestis 42 minutit, seega esindajakulu istungil osalemise eest on 108,5 eurot. Kokku esindajakulu seega 1956 eurot.

§ 175

lg 1 kohaselt mõistab kohus välja esindajakulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tal kulunud 2,5 tundi

  1. mai
  2. a istungiks ettevalmistamiseks ja 2,5 tundi
  3. detsembri
  4. a istungiks ettevalmistamiseks, st kokku 5 tundi. Samas
  5. mail istungit tegelikult ei toimunud, vaid see lükati edasi. Seega pidi kattuma mõlemaks istungiks ettevalmistamise sisu. Sellises olukorras ei pea ringkonnakohus põhjendatuks täiendavalt
  6. detsembri istungiks ettevalmistamise kulu 387,5 eurot, kuivõrd hageja esindaja oli istungiks juba varem ettevalmistunud ning
  7. detsembri istungiks piisanuks vaid lühikesest asjaolude meeldetuletamisest, mitte ei olnud vaja istungiks nullist valmistuda. Ülejäänud menetluskulu, mis sisuliselt seondub apellatsioonkaebusele vastuse koostamisega, peab ringkonnakohus põhjendatuks, arvestades asja mahtu ning seda, et hageja kulud olid kostja kuludega võrreldavas suuruses. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitamiseks 1568,5 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.